Mõned suved tagasi istusin kell 4 hommikul mere ääres. Vaikus surus sooja pehme mütsina kõrvadele ja vesi oli nagu kristalliks lihvitud klaas. Põhja pool seisid roosad pilved, mis peegeldusid merevees kui rokokoosambad. Luikede tulekut ma kohe ei märganudki. Ühel hetkel tekkisid pilvepeegeldusse kaks valget sulepatja, mis hiljukesi ida poole libisesid. Ja siis see juhtus. Linnud kergitasid tiibu, sirutasid oma ilusad kaelad ette, jooksid mõne sammu mööda vett ja tõusid õhku. Minu ette jõudes puudutasid nende tiivaotsad vett ja heli, mis tekkis, et ole võimalik kirjeldada. See oli nagu terav lõige veepinda, sarnast heli saab tekitada viiuli pizzicatoga. See kajas suvehommikuselt kristalliveel vastu ja kaikus mõne sekundi...siis olid luiged läinud.
Odette ilmub ja kaob sarnaselt. Ta ilmub tumesinisele öölavale ja kaob, jättes endast maha mälestuse viiulihelidest ning teda igatseva printsi.
Pjotr Tśaikovski Luikede järv on rohkem printsi lugu, kuna tema elukäik on see, mis sündmused vallandab.
Tantsukauge inimesena pole mul võimalik võrrelda, kuidas tantsiti enne ja pärast. Minu jaoks oli praegu Estonias etenduv ja Toomas Eduri lavastatud Luikede järv esimene kokkupuude selle klassikaks saanud balletiga. See kokkupuude oli väga ilus puude.
Muinaslugu ise on lihtne. Hea võidab kurja ja armastus on ülem. Libreto algkodu on teadmata, teada on vaid, et Tśaikovski on kunagi oma õelastele väikese lihtsa luikedega balleti komponeerinud. Muidugi tahaks mõelda, et lugu sündis helilooja peas nii, nagu sündisid lood minu vanaemal, kes neid mulle õhtutundidel jutustas. Klassikaliselt on loo lõpp traagiline, kus armastajad elust lahkuvad. Ajaloo jooksul on Luikede järve aga lavastatud mitte ainult kurva lõpuga, vaid ka rõõmsaga. Nii on ka Edur otsustanud armastajad elus kokku jätta ja see jätab etenduselt lahkudes helge meelelolu.
Muinaslugu ise on lihtne. Hea võidab kurja ja armastus on ülem. Libreto algkodu on teadmata, teada on vaid, et Tśaikovski on kunagi oma õelastele väikese lihtsa luikedega balleti komponeerinud. Muidugi tahaks mõelda, et lugu sündis helilooja peas nii, nagu sündisid lood minu vanaemal, kes neid mulle õhtutundidel jutustas. Klassikaliselt on loo lõpp traagiline, kus armastajad elust lahkuvad. Ajaloo jooksul on Luikede järve aga lavastatud mitte ainult kurva lõpuga, vaid ka rõõmsaga. Nii on ka Edur otsustanud armastajad elus kokku jätta ja see jätab etenduselt lahkudes helge meelelolu.
Muusika on meile kõigile tuttav ja minu nähtud muinasloos mänginud I viiul, Toomas Nestor, valdab oma kunsti perfektselt. Sel etendusel oli esimest korda dirigendina Luikede järve ees Kaspar Mänd.
Lavakujundus mängib muinasjutule kaasa. Lossistseenides on taustal mahedatest värvidest hoolimata särav palee ja järvestseenide taustaks on pilvega looritet kuuga sügavsinine öö. Sellest, et võimsad puud kahel pool lava pole mitte butafooride ehitatatud, vaid hoopis aksidele maalitud, sain alles 2. vaatuse lõpus aru.
Valguslahendus on suurepärane ja pärlvalgeks valgustatud luiged on peaaegu pimestavad.
Peale luikede kleitide ja Ottilie musta kleidi, on kõik kostüümid loodud pooltoonides. Esimene vaatus algab roosa peoga. Kuninganna sametine sinine kleit tagasihoidlike ehetega mõjub suursuguselt ja vaoshoitult ühteaegu. Isegi 2. vaatuse tśaardaśi seelikud on sooja piimakakao tooni. Norida soovin Rothbarti kostüümiga. Kuri võlur näeb oma haaremipükstes ja turbaniga välja nagu väikese Muki sire kaksikvend. Vaatasin võrdluseks youtube`ist Maria teatri etendust ja kui muus osas ei jää Estonia balletitrupp milleski neile alla, siis seal oli Rothbart terav, kuri ja intelligentne ning seda väjendas ka tema must tiibadega kostüüm.
Pisut piinlik moment iseeneses ka: kui väikeste luikede tantsus luiged tansuklotside õrna koputuse saatel lavale ilmuvad ja pärast lühikest ilusat etteastet paremale ära tantsivad, tuleb vägisi muie suule. Rikutud olen. Väikeste luikede tantsu on nii palju parodeeritud, et balletist mitte midagi teadev inimene peab end pisut kokku võtma. Teinekord ma enam nii ei tee.
Teine kord tuleb. Luikede järves on see miski, mis tõmbab tagasi, miski, mida peab jälle ja jälle kogema, et klaarida pead, et mõista ilu kadumatust, et tunda, kuis 139 aastat tagasi loodu südamele koputab.
Kord suvehommikul nähtud luigepaar on kindlasti veel koos.
11.-l juunil 2016
Muusika: Pjotr Tśaikovski
Libreto: Vladimir Begitśev ja Vassili Geltser
Lavastaja: Toomas Edur
Dirigent: Kaspar Mänd
Kunstnik: Thomas Mika
Valguskunstnik: Steen Bjarke
I viiul: Toomas Nestor
Libreto: Vladimir Begitśev ja Vassili Geltser
Lavastaja: Toomas Edur
Dirigent: Kaspar Mänd
Kunstnik: Thomas Mika
Valguskunstnik: Steen Bjarke
I viiul: Toomas Nestor
Odett/Otilie: Jekaterina Oleinik
Sigfried: Denis Klimuk
Rothbart: Ali Urata
Kuninganna: Svetlana Pavlova
Sigfried: Denis Klimuk
Rothbart: Ali Urata
Kuninganna: Svetlana Pavlova
juuni 2016
No comments:
Post a Comment