Tulihänd varvastel/ Kratt/ Rahvusooper Estonia

Eduard Tubina ballett „Kratt“ esietendus Vanemuises 1943. aastal. Estonias tantsiti seda neljal korral ja viienda etenduse ajal, 9. märtsil, 1944, algas õhurünnak Tallinnale. Kratil jäi talu põletamata, selle asemel süttis teater. Tulle jäi „Krati“ originaalpartituur. Orkestripartiid aga asusid Vanemuises ja nii naudime me täna 1962. aastal Tubina poolt kirjutatud teist versiooni.

Lugu on meile kõigile tuttav – peremees tahab rikkaks saada, teeb lepingu Kuradiga ning valmistab endale Krati, kes talle nodi kokku kannaks. Mammon saab elu üle võimust, talust jääb Pisuhänna käes vaid tuhk järele ja Kurat veab peremehe põrgusse. Rahvapärimus on hoolimata rahvastest, ikka sarnane – rikas on saatanast ja saab oma palga. Küllap teadis haritud mehena Goethegi rahavajuttudest sarnast lugu, kui oma „Fausti“ kirjutas.

Niisiis, meie oma lugu. Pisikese ajaloosse vaatava paradoksina tantsivad enamjaolt vene rahvusest tantsijad. Eestlane on nunnu enam-vähem kuni 10 eluaastat, sealt edasi aga kasvab nii suureks, et
lavale hõljuma enam ei sobi. Trupis teevad kaasa ka briti päritolu artistid.

Tants oli ilus. Täieliku tantsuvõhikuna läks tõenäoliselt osa tantsukeelt minust mööda, kuid peremehe ägeduses, sulase armastuses ja Krati pahelisuses ei teki hetkekski kahtlust. Koregraaf-lavastaja Marina Kesler on Kratile andnud liigutuste mustri, mis selgelt viitab segaduses tehisolendile. Kindlasti on see üliraske roll. Väga ilus oli sulase soolotants. Minu nähtud 10.10.2015 etenduses tantsis peremeest pikka kasvu mees, keda kujutaks pigem ette võrkpalliplatsil tümistamas, kui Estonia laval Kuradile kolme tilka verd tantsimas. Teise vaatuse alguses üllatas aga ooperikoor. Balletis! Võimalik, et nii ongi tavaks ja tegelikult sobis see lilleneiude aasalaul rahvuslikku tantsuetendusse seda enam, et järgnes nii 20 minutine segarühma rahvatants.

Kostüümikunstnikuks on Gerly Tinn. Oleksin ehk natuke rohkem kiikse või krapse oodanud. Moelooming ja kostüümilooming on erinevad asjad, nagu meik ja grimmgi.

Valguslahenduses on momente, mida enne pole kohanud.

Kratt on teine ballett, mida oma elus olen näinud. Tants ei ole kunagi olnud minu teema. Nüüd on. Kratti lähen millalgi veel vaatama. Soovin näha ka teist koosseisu.

Lavastus on endiselt (2016) mängukavas.

oktoober 2015

Suveööst suveõhtusse/ Luikede järv/ Rahvusooper Estonia

Mõned suved tagasi istusin kell 4 hommikul mere ääres. Vaikus surus sooja pehme mütsina kõrvadele ja vesi oli nagu kristalliks lihvitud klaas. Põhja pool seisid roosad pilved, mis peegeldusid merevees kui rokokoosambad. Luikede tulekut ma kohe ei märganudki. Ühel hetkel tekkisid pilvepeegeldusse kaks valget sulepatja, mis hiljukesi ida poole libisesid. Ja siis see juhtus. Linnud kergitasid tiibu, sirutasid oma ilusad kaelad ette, jooksid mõne sammu mööda vett ja tõusid õhku. Minu ette jõudes puudutasid nende tiivaotsad vett ja heli, mis tekkis, et ole võimalik kirjeldada. See oli nagu terav lõige veepinda, sarnast heli saab tekitada viiuli pizzicatoga. See kajas suvehommikuselt kristalliveel vastu ja kaikus mõne sekundi...siis olid luiged läinud.

Odette ilmub ja kaob sarnaselt. Ta ilmub tumesinisele öölavale ja kaob, jättes endast maha mälestuse viiulihelidest ning teda igatseva printsi.

Pjotr Tśaikovski Luikede järv on rohkem printsi lugu, kuna tema elukäik on see, mis sündmused vallandab.

Tantsukauge inimesena pole mul võimalik võrrelda, kuidas tantsiti enne ja pärast. Minu jaoks oli praegu Estonias etenduv ja Toomas Eduri lavastatud Luikede järv esimene kokkupuude selle klassikaks saanud balletiga. See kokkupuude oli väga ilus puude.
Muinaslugu ise on lihtne. Hea võidab kurja ja armastus on ülem. Libreto algkodu on teadmata, teada on vaid, et Tśaikovski on kunagi oma õelastele väikese lihtsa luikedega balleti komponeerinud. Muidugi tahaks mõelda, et lugu sündis helilooja peas nii, nagu sündisid lood minu vanaemal, kes neid mulle õhtutundidel jutustas. Klassikaliselt on loo lõpp traagiline, kus armastajad elust lahkuvad. Ajaloo jooksul on Luikede järve aga lavastatud mitte ainult kurva lõpuga, vaid ka rõõmsaga. Nii on ka Edur otsustanud armastajad elus kokku jätta ja see jätab etenduselt lahkudes helge meelelolu.

Muusika on meile kõigile tuttav ja minu nähtud muinasloos mänginud I viiul, Toomas Nestor, valdab oma kunsti perfektselt. Sel etendusel oli esimest korda dirigendina Luikede järve ees Kaspar Mänd.

Lavakujundus mängib muinasjutule kaasa. Lossistseenides on taustal mahedatest värvidest hoolimata särav palee ja järvestseenide taustaks on pilvega looritet kuuga sügavsinine öö. Sellest, et võimsad puud kahel pool lava pole mitte butafooride ehitatatud, vaid hoopis aksidele maalitud, sain alles 2. vaatuse lõpus aru.

Valguslahendus on suurepärane ja pärlvalgeks valgustatud luiged on peaaegu pimestavad.

Peale luikede kleitide ja Ottilie musta kleidi, on kõik kostüümid loodud pooltoonides. Esimene vaatus algab roosa peoga. Kuninganna sametine sinine kleit tagasihoidlike ehetega mõjub suursuguselt ja vaoshoitult ühteaegu. Isegi 2. vaatuse tśaardaśi seelikud on sooja piimakakao tooni. Norida soovin Rothbarti kostüümiga. Kuri võlur näeb oma haaremipükstes ja turbaniga välja nagu väikese Muki sire kaksikvend. Vaatasin võrdluseks youtube`ist Maria teatri etendust ja kui muus osas ei jää Estonia balletitrupp milleski neile alla, siis seal oli Rothbart terav, kuri ja intelligentne ning seda väjendas ka tema must tiibadega kostüüm.

Pisut piinlik moment iseeneses ka: kui väikeste luikede tantsus luiged tansuklotside õrna koputuse saatel lavale ilmuvad ja pärast lühikest ilusat etteastet paremale ära tantsivad, tuleb vägisi muie suule. Rikutud olen. Väikeste luikede tantsu on nii palju parodeeritud, et balletist mitte midagi teadev inimene peab end pisut kokku võtma. Teinekord ma enam nii ei tee.

Teine kord tuleb. Luikede järves on see miski, mis tõmbab tagasi, miski, mida peab jälle ja jälle kogema, et klaarida pead, et mõista ilu kadumatust, et tunda, kuis 139 aastat tagasi loodu südamele koputab.

Kord suvehommikul nähtud luigepaar on kindlasti veel koos.

11.-l juunil 2016

Muusika: Pjotr Tśaikovski
Libreto: Vladimir Begitśev ja Vassili Geltser
Lavastaja: Toomas Edur
Dirigent: Kaspar Mänd
Kunstnik: Thomas Mika
Valguskunstnik: Steen Bjarke
I viiul: Toomas Nestor

Odett/Otilie: Jekaterina Oleinik
Sigfried: Denis Klimuk
Rothbart: Ali Urata
Kuninganna: Svetlana Pavlova

juuni 2016