Pöörleva lauaga soo/ Soo/ Ugala teater

"Liis, Liis, Liis!“

Noormees mu selja taga lätsutab kohvikust kaasa toodud kooki nii, et kurdiks võtab. Raks-raks-raks, teeb kõrisõlm, kui kuivale koogisuutäiele vett järele kallatakse.

„Liis, Liis, Liis!“

„Mes ta seal karjub?“, küsib mu kõrval istuv proua oma mehelt.

„Liis, Liis, Liis!“, hüüab Toomas taluõues ja Liis saabub.

Unenäoline soo, on arvustajad varem kirjutanud. Mina selliseid unenägusid ei näe ja Ugala Black Boxi Soo on ehe, kohalolev. Lavakujundus ongi must kast, kus näitlejad aeglaselt liiguvad. Lavastaja aeva Koldits on võtnud vana klassika ja siis selle 2/3 aeglasemaks löönud. Olen varem näinud 1992 aastal ETV-s lavastatud Sood, mis on hoopis teise kiirusega, kummalisel kombel küll kestavad mõlemad etendused sama kaua.

Pole parata – võrdlus ETV klassikalise versiooniga tiksub ikka kaasa. Selline paralleelne vaatamine – üks elu laval, teine kuklas, loob õhtule erilise hõngu. Tekst tundub olevat Lutsu algtekst. Puhas maakeelne tekst veidravõitu ümbruses ja esituses.

Keset musta lava, mustal põrandal on must servatud laud, mis muutub vajadusel paadiks, sookaldaks, purdeks, raskeks tööks. Igatahes on see pöörlev sümbolelement, mille  ümber ja peal liikumine käib. Laua pöörlemises on kergus ja noorus, kui Toomas paadiga üle järve sõidab, sellel on lõplikkuse märk, kui haavleist tabatud Madjak kukub. Vapustavaid momente lavastuses jätkub ja üks neist on need paar minutit, kui sooeit, hall rätt üle pea, lauda nagu käsikivi ringi ajab ja ühtäkki nõrkeb.

Mis see siis oli, mis pani lavastaja vana teksti üles võtma?

Lugu iseenesest on ju lihtne: pikalt võõrsil olnud kutt tuleb ühel päeval sugulaste juurde puhkusele ja tunneb huvi, kas kusagilt ka värsket liha sebimiseks leiab, sekkub võõrastesse eludesse, saab ise peaaegu otsa, toob mõne vabanemise ja lahkub siis jälle uttu. Udu on laval palju...

Hästi inimlik teema läbi aja: keegi vihkab, keegi saadab päevi muidu õhtusse, keegi armastab. „Cherchez la femme“, ütleb Juku Toomasele. Jah, otsige naist! On naine, kes ei armasta.

Martin Mill mängib Toomast kergelt ja vähem norivamalt, kui Elmo Nüganen teles. Ugala Toomas on pisut hoolimatu materjal, kes esitab küsimusi, mida ei küsita ja kes õigel hetkel leiab endas sellegipoolest mehe moodi mehe, kes otsustab nüüd ja kohe ja kindlalt ja ei hooli oma elustki.

Kataa-Riina Luide Liis ei näi nii paheline, kui Külliki Tooli tegelane televersioonis. Oma valgeis rõivis on ta pisut nagu ohver, iseenese ohver, kes sooserval igavledes oma tublist mehest väga lugu peab, aga ometi on kirge ihaledes armastamise kaotanud. Tema kollases valguses pöörlemine annab korraks lahtitõmbamise lootuse, kuid siis tuleb taas udu, must põrand ja seinad ja servatud laud, tuleb turvatunne , mida suudab vaid tema abikaasa pakkuda.

Aarne Soro Juku ja Madjak on teine teisel poolusel mõnes mõttes sarnased tegelased – rügavad tööd ja ei märka hoolida. Telelavastuses on nad enam vastanduvad. Viljandis on Soro üleminek ühest teiseks rahulik ja lavastuse üldtooniga.

Klaudia Tiitsmaa  rohelises kleidis Metskass on hullumeelsusele lähedal olev põnev laik värvi sooaurude ja hukatuse sees. Tema meeleheitlikus visklemises, kui Madjakule jah-sõna antud, on midagi Liisist, vaid väljendub teisiti. Kui Liis murrab lootusetuses käsi, siis Metskassi lootusetus murrab teda ennast.

Kui suvel nähtud Kõrboja perenaises oli üheks peategelaseks pill, siis Soos on sama tegelane jälle õnnestunult platsis. Kogu etenduse aja mängib laval akordion, juhe küljes. Sabapidi seinas, tuleks pillihääl nagu kusagilt musta taeva sügavusest ja kui Jannu ütleb Toomasele, et: „Ma kirjutasin fuuga“, siis see fuuga ka ette kantakse. Saate aru? Fuuga! Fuuga akordionile! Kuulates tõmbasin paralleele Tomaso Albinioniga. Ka akordioni fuuga tuleb sulle peale nagu kõrvulukustav vaip, mis teeb su maailma sees tolmukübemeks, ainult suu on tolmu neelates lahti imestusest ja imetlusest ja üllatusest. Braavo, Jaak Lutsoja!

Muusika kannab kogu lavastust. Mulle jäi esialgu arusaamatuks, mis kume heli see on ja kas see tuleb lavalt või hoopis kostab väljast midagi sisse. Siis meenus, kuis olin varasematest arvustustest lugenud, et laval on Tiibeti helikausid. Teritasin silmi ja leidsingi need lavasügavusest. Istusin 10. reas äärmisel kohal ja kui ei oleks teadnud, siis poleks taibanud ka vaadata – minu kohalt vaadatuna kausid lihtsalt ei paistnud.

Helidest veel. Ma vist ei Anne Türnpud varem laval näinud. Tal on huvitav hääl. Kui muidu tekib kogenud näitlejal sügav ja maneeriga hääl, siis Türnpu kostis, nagu räägiks naabrinaine minuga igapäevastest asjadest. See tegi tema mängu väga isiklikult tajutavaks ja soojaks. Tema Taeva-Taaveti laulev palve esimese vaatuse lõpus muutub oma teel joiuks, loitsuks, skandeerimiseks. Taavet loitsib Tooma Evangeeliumi nagu transis šamaan. Küllap ei olegi soo ääres elades vahet, kes sulle uppumisel appi tõttab – Jumal, susi, inimene, soovaim – pääsemine on oluline.

Kõik ei pääse, Madjak näiteks. Kui arvasin, et kogu etenduse aja lõdva lehvikuna laes rippuvad klaashelmed võiks olla sooaurus niiskeks pärlendunud ämblikuvõrgu niidid, siis finaalis osutubki see tõeks ja hetkel, kui need Madjaku ümber sulguvad-mähkuvad, käib vastikusjudin üle õlgade.

Hea on enne Sood vaatama minnes algmaterjaliga tutvuda – on arusaadavam. Kui aga nii öelda puhtalt lehelt teatrisse minna, siis soovitan rahulikult hingata ja lasta end kanda. Kuigi Soo on jälgimis lavastus, nihutab see midagi kohalt. Mitte ei lohista tasakesi, ega tõsta , totsti, ühest kohast teise, vaid nihutab. Niimoodi jõnksuga.


Oska Lutsu jutustuse Soo dramatiseering
Lavastaja Eva Koldits
Kunstnik Kairi Mändla
Muusikaline kujundaja Jaak Lutsoja
Valgus Rene Liivamägi
Osades: Martin Mill, Kata-Riina Luide, Klaudia Tiitsmaa, Anne Türnpu, Aarne Soro, Jaak Lutsoja, Peeter Jürgens

Esietendus Ugala Black Boxis 17. septembril 2016

Vaadatud 5. novembril 2016 Ugala BB-s

Ära vaata alla!/ Inimesed, kohad ja asjad/ Tall. Linnateater

Kui tahta Tallinna Linnateatri lavastust „Inimesed, kohad ja asjad“ ühe sõnaga iseloomustada, siis selleks ainsaks on „ärritav“. Muusika, kujundus, näitlejate mäng, materjal ärritab, üllatab, häirib, rõõmustab. Puudutamata ei jäta vast kedagi. Ei kedagi.

Andres Raagi tegelase lavale tormamine toob kohe meelde   Milos Formani „Lendas üle käopesa“ ja paneb kogu looge algusest peale oma pitseri. Sellise närvi ajava.

 „Kyrie, kyrie, kyrie“, laulab koor. Ei eleisonit.

Kuidas siis ikka läheb nii, ühel hetkel oled end rattasse lükanud ja maha hüpata..roomata..jaksad vaid vedelate ja sünteetiliste substantside tõugatuna? Miks sa ikkagi õnnelik pole, kui su sõbrad ained, mida tarvitad, teevad paremaks inimesed, talutavamaks kohad, pehmemaks asjad? Kuidas, miks, milleks? Millal see algas?

Sarnaseid küsimusi esitab arst (Piret Kalda) Emmale (Evelin Võigemast). Vastuseid nagu ei tulegi. Tulevad tekstiraamatuist õpitud lood, tulevad luisked, tulevad hallutsinatsioonid.

Etenduse kulgedes saad aru, et vastuseid polegi. Tahaks elada armastatuna, tahaks, et oleks soe, et keegi ei teeks liiga, tahaks mitte kellelgi liiga teha..kuid sometimes lihtsalt shit happens.

„Mind ei olnud teie jaoks, kui mu vend suri“, ütleb Emma oma vanematele. Ütleb ta seda õhtu jooksul korduvalt ja iga kord jääb õhku küsimus: kas see on kahetsus, et ta ei osanud vanemaid toetada, kui vend lahkus või muutus tema sel hetkel vanematele nähtamatuks. Närvi ajab.

Elu on nagu ikka inimeste vahelised suhted ja lapse sünniga ei anta manuaali kaasa.  Vanematel ei anta, lapsele ka mitte. Nii juhtubki vahel, et sa lihtsalt ei meeldi oma vanematele või vanemad sulle. 

Oh, jah, on ka sellise läheduse võimalus või näidendi kontekstis allegooriline armastuslugu, nagu Fosteri (Argo Aadli) ja tema koera vahel.  Armastad kedagi, kes sind hävitab ja hävined, kui hävitaja on lahkunud. Ajab närvi.

Evelin Võigemast ütles Rahvusringhäälingule antud intervjuus, et lugu on inimesest, kes tekitab endale pseudoprobleeme. 

Jah, ka see on võimalus, et kui elu saab heaks, nõuab miski meie sees muret.

Inimese katki saamiseks ongi nii palju võimalusi,  et üleslugeda ei jõua neid keegi. Ühtegi selget põhjust Emma segasusele ei paku ka näidendi autor. Oi, küll ajab närvi!

„Sa kukud alla siis, kui sa alla vaatad“, sõnab Mark (Indrek Ojari) Emmale. Sel hetkel kostaks nagu pidurite kriginat. Häving jääb nagu kännu taha seisma. Rehvisuitsu hajudes saad aru, et sellist kuldtõde võiks juba koolis õpetada..

Vähemalt saab Emma aru, et midagi on temaga viltu. Asi seegi. Ajab vähem närvi.

Diana Leesalu on oma koha leidnud. Olen tema lavastusi varem näinud. Mõni meeldis, mõni mitte nii väga. „Kolm vihmast päeva“ oli kuidagi nii äratuntavalt Elmo Nüganeni mõjutustega, kuid tänaseks on tal täiesti oma käsi ja sellega kohtleb ta materjali halastamatult ja kirglikult.

Mind natuke üllatas, kui sõltlaste grupitööks toolid ringiks asetati ja läks lahti 770 korda filmidest nähtud „Tere, mina olen X ja ma olen Y-ki sõltlane“. Arvasin, et sellised asjad ja ajad on  möödas, kui küllap on see siis ajaga proovitud ja töötav  meetod. Isiklik grupitöö kogemus on selline, kus istuti koos terapeudiga ümber laua vestlusringis ja oma probleem öeldi häälega välja siis, kui kellelegi sobis – alasti võtmist ei  toimunud.

Lavastusega astub ühte jalga Jaagup Roometi, kes kujundas ka Krabati, lavakujundus.Võib-olla on kujundus isegi liialt detailiderohke. Kõike ei suudagi nagu hoomata ja tekib tunne, et just detailide pärast võiks etendust veelkord vaadata. Võib-olla aga pole silmad harjunud rohkeid elemente nägema, kuna aineliste võimaluste või ka moodsate kunstiliste taotluste tõttu kujundatakse sageli black boxi black boxis. Igatahes väga hea kunstnikutöö.

Ma ei ole vist tantsuelementidega  draamaetendust näinud või vähemalt praegu ei meenu. Tantsukauge inimesena ei oska ma ka öelda, kuidas peab, kuid Märt Agu  seatud peostseen päris etenduse alguses on ehmatav ja mõjus. Hallutsinatsioonide ilmumine ja liikumine selles  on ikka lausa jahmatav. Seda viimast peab teatris ise nägema, seda pole võimalik kirjeldada.

Evelin Võigemast on minu meelest teenimatult alakasutatud näitleja.  Ta jäi mulle meelde ajast, mil ta veel lavakas õppis ning Kuritöös ja karistuses  kaasa tegi: väike naine, punupats ümber pea, narmastega rätt õlgadel, noor ja kurb, laulis ta hööveldamata laudade vahel nii, et uskusid iga viimast kui fraasi. Tänane täiskasvanud naine jaksab laval kanda ja anda koomikat, traagikat, nõutust, hellust. Nii, et lavastajad, auu!, palun mitte tähelepanuta  jätta. 

Palju jäi kirjutamata..

Värve on lavastuses paksult – enamuses erinevaid halltoone, aga paksult.

Kahjuks ei ole võimalik aplausi lõppedes saali vaikuses endaga istuma jääda. Tahaks.

http://www.linnateater.ee/lavastused/lavastuste-nimekiri/inimesed-kohad-ja-asjad

Autor Duncan Macmillan

Lavastaja ja tõlkija Diana Leesalu

Kunstnik Jaagup Roomet

Kostüümikunstnik Liis Plato

Helikujundus Veiko Tubin

Valguskujundaja Emil Kallas

Liikumisjuht Märt Agu

Video Emer Värk

Osades Evelin Võigemast, Piret Kalda, Argo Aadli, Indrek Ojari, Andres Raag ja teised. Kaasa teevad Tallinna Tantsuakadeemia tantsijad.

Esietendus 29. oktoobril 2016 Taevalaval

Vaadatud 26. oktoobril 2016

Peaaegu Ibsen betoonkastis/ Teesklejad

Kodumaine film Teesklejad, on välja käidud, kui psüholoogiline thriller ja seda see film ka on.
Elu on inimestevahelised suhted ja lähevad need puntraks suurema sekkumisetagi. Vahel. Kes meist ei teaks, et sel samal vahel on selgusele jõudmiseks meie jaoks suured jamad varuks. Pärast jamasid tuleb selgus. Vahel. Kõige hullemad jamad tulevad valedest. Alati.
Lugesin selle villa kohta, kus Teesklejad on filmitud. Tuleb välja, et see on meie oma arhitektide Emil Urbeli ja Tiina Mangi projekteeritud. Mulle on betooni ilu arusaamatu mõiste, kuid see on isiklik maitse ja nii sobib Anna ja Juhani jahenenud suhe hästi lakoonilise ning jaheda sisekujundusega. Maja mängib oma suurepärase rolli.
Oma roll on vetikasegusel merel, adrusel liival, rohelisel murul, priskete piiskadega vihmal.
Priskete piiskadega vihm toob betoonmajja külalised ja sealt edasi saab asi ainult kraavi minna.
Minu meelest on üks viimaste aegade parimaid kaameraleide Mari Abel. Ta on kuidagi piimja olekuga. Läbipaistev, kuid amatsoonlikult jõuline. Tema suured plaanid Teesklejates on kohati peaaegu hirmuäratavad...oleksid veel punased silmad. Igatahes väga hea roll temalt ja koos kaaslaseks mängitud Meelis Rämmeldiga moodustavad nad parasjagu ohtliku ning segase paari.
Ka Priit Võigemast on oma koha kinolinal leidnud. Tema Juhan ei oska käest kaduva suhtega midagi peale hakata ja püüab lasta asjadel lihtsalt olla.
Mirtel Pohla vaoshoitud neurootilisus paistab igast tema liigutusest.
Filmis ei ole peaaegu ühtegi kiiret žesti, kärmet sammu, valju sõna. Kuidagi meenutas see mulle Ibsenit oma triibuliste tapeetidega turvalistes ruumides tasasel häälel kulgevate kirgedega. Ja ikka – otsige naist.

Kaameratöö on kohati arusaamatu. Trierilik käsikaameraga vehkimine näib renessanssi tegevat ja nii peab inimene, kes õõtsutamist väga ei kannata, vahepeal iivelduse vältimkseks silmad sulgema. Moevoolu asi.
Film jõudis mulle kohale tagantjärele nagu Ibsengi ja arvan, et see on igati väärt vaatamine. Esilinastus oli septembris San Sebastieni filmifestivalil. Režissööriks Vallo Toomla.

Vaatasin 7. oktoobril 2016

Laulev armastav süda/ Florence Foster Jenkins

„Florence Foster Jenkins“ on ilus armastusfilm. Armastus on kõiges: sõpruses, kodumaas, muusikas, mehe ja naise vahel.

Film tugineb tõsieluloole, kus möödunud sajandi esimese poole Ameerika muusikametseen Florence Foster Jenkins leiab pärast üht Garnegie Halli külastust, et on aeg oma muusikahobi uuendada ja laulutunde võtta. Võtabki. Ja laulda ta ei oska ei enne, ega pärast lauluõpinguid. See, kas Florence oma oskamatusest ise teadlik oli, pole teada. Teada on, et kui ta lõpuks 1944. aasta oktoobris aastal Garnegie Hallis lavale astub, jookseb publik seinu maha ja nii 2000 inimest jääb ukse taha.

Aastal 2009 mängiti Eesti Draamateatris sama materjali. Lavastuse nimi oli „Hiilgav!“. Erakordselt värviline materjal, erakordselt heade näitlejate mängitud ja Ingomar Vihmari poolt erakordselt halvasti lavastatud. Mul oli võimalus esietendust näha ja eriti ebameeldivaks asjaks arusaamatu koogi otsas oli hetk, kus etenduse lõpetuseks kutsuti lavale lavastaja ja tema ilmus pükstes ja pintsakus, mida oli eelnevalt pool aastat rongi all triigitud. Laval on Ita Ever! Ita Ever. Ta on päästnud sinu halvasti tehtud töö ja sa ilmud välja kui bomž...

Seetõttu sai ka kindlaks otsus, et seda filmi vaatan kindlasti. Ma ei pettunud üheski stseenis, üheski näitlejas. Nii sagedasi suuri plaane ei tule kohe meeldegi ja iga suur plaan on eraldi emotsioon, eraldi mõte, eraldi pilk ja mitte ükski neist ei kordu. Filmi on lavastanud Stephen Frears, kellelt olen varem näinud filme „Kuninganna“ ja „Ohtlikud suhted“. Mõlemad on mulle väga meeldinud. Tema filme vaadates tekib vaataja ja valge lina vahele keemia, mis on peaaegu erootiline. Filmid on usutavad ja peaaegu füüsiliselt tuntavad.

Florence'it mängib Meryl Sreep kuidagi nii häbenematult, et kui eestlasele on omane häbeneda, kui keegi end rumalaks teeb, siis selles filmis on iga inimese aps või arusaamatu arusaam (vaat, kus sai alles väljend), ilus ja loomulik. 

Florence nakatus väga noorelt süüfilisse ja kuna sel ajal antibiootikume polnud, raviti rasketel juhtudel inimesi mürkidega: talliumiga, arseeniga jms. Filmi tegevus toimub aastal 1944 ja selleks ajaks oli Florence juba 50 aastat erinevaid ravimeid tarvitanud. Väidetavalt oli seetõttu kannatanud psüühika üheks põhjuseks, miks ta ei suutnud adekvaatselt oma lauluoskust-oskamatust hinnata. Samas, olles näinud mitme riigi superstaariotsinguid, võib öelda, et enesekriitika puudumiseks pole vaja raskelt haige olla, piisab tavalisest toidust tuuleõhust ja muidu vägevast enesehinnangust.

Florence'i elukaaslast St Clair Bayfieldi mängib Hugh Grant. Filmis väljendutakse, nagu oleksid nad abielus olnud. Tegelikult aga ei lahutanud Florence oma esimest abielu kunagi ja kandis ka pärast mehe surma tema perekonnanime edasi. Kui olin eelnevalt filmi treileri ära vaadanud, mõtlesin, et vaat siis, Hugh Grant on nüüd sellises vanuses, et sobib juba ka vanamehi mängima. Filmi suurtest plaanidest on aga näha, et see pikkade hammastega Briti hurmur on tegelikult vanemaks grimeeritud. Granti mängitud St Clair armastab oma Florence'it filmis nii kirglikult, et see toob lausa pisara välja.

Florence' i klaverisaatja, Cosme McMoonina  teeb vaimustava etteaste Simom Helberg.

Film on tulvil huvitavaid interjööre. Pole õrna aimugi, kuidas üks möödunud sajandi keskpaiga New Yorgi korter võis välja näha. Sellegipoolest on aru saada, et hotelliruumid, kus Florence elas olid pigem ekstravagantsed ja lopsakast maitsest tulvil, kui tavapärased. St Clairi korter on märksa tagasihoidlikum. Kõige enam üllatas mind aga Carnegie Hall. Vaade lavale ja see oleks võinud ka Estonia kontserdisaal olla. Ka näib rõdude osa tagasihoidlik. Kuid, äkki elu viib ja õnnestub seda saali ka oma silmaga näha...

Soe ja heatahtlik vaatamine.
https://www.youtube.com/watch?v=DMu9PKWthLE

Kole huvitav film/ Suitsiidisalk (Suicide Squad)

Suitsiidisalk (Suicide Squad)

Kes julgeb, see vaatab.

Kole on ja kohati arusaamatu on, aga tiitrite graafika on vägev ja eriefektidevabu minuteid on vast nii 4-5. Armastusstseen kemikaalitünnis on omaette kunst. Verd ei lenda - lendab kõike muud. Nõid on nagu värskelt mudamaadluse läbunud teenager, kes karjub raudteejaamas niisama surra-murra ning tema pea kohal keerlevad vanad autorehvid. Eesti muinasjuttude nõiad on vähemalt targad. Segane plika, Quinn (Margot Robbie) on silmale ilus vaadata ja Will Smith Deadpoolina on vägev. Miskipärast on kambas austraallane, kelle ülesanne on sinise silmaga ringi käia ning purgiõlut kaanida ning koletis, kes on lihtsalt niisama kole. Arusaamatu oli ka mõõgaga vehkiva jaapanlanna roll. Kaaslane ütles selle peale, et küllap see on pilootosa ja taustategelaste aeg tuleb ehk järgmistes osades.

Kohati tuli tukk peale - eks oli hommikul vara tõustud ja kuna müra saadab kogu filmi, siis sellega harjub kiiresti ja nii mõjub see hoopis uinutavalt. Mulle ka IMAX formaat väga ei meeldi. Teravustatud suur plaan ja udune taust pole just suurem asi kombinatsioon. Mingil hetkel tekkis lennuhirmu sarnane tunne, kus asjad nagu on kontrolli all ja nagu ei ole ka.

Ameerika koomiksist ei tea mina midagi. Või no ok, Simpsonite multikas olen koomiksimüüjat näinud ja Batman on vist ka koomiksitegelane. Ja Ämblikmees. USAs on see aga suur tööstus ja tänaseks muidugi ka kunst.Vaadates tuli mõte, et pole ime, kui sellise loominguvormiga üleskasvanud ühiskond loob koolitulistajaid ja muud sellist.

Kas läheksin järgmist osa vaatama? Midagi selles mürtsus siiski nagu on. Näitlejad on ju head ja huvitav, kuidas Jokkeril ikka läheb...

Rahutusest ja rahust Kõrbojal/ Kõrboja perenaine/ Ugala

Mõtlesin kaua, kas lavastusest Kõrboja perenaine kirjutada või mitte – ikka tuli selline tunne, et kui puudutan, lõhun midagi ära, aga...

Kasvasin kuidagi nii, et Tammsaare oli midagi, mida lugedes oli taevas pilves ning lirtsuvate raskete saabaste ast soos tõi ränka töö ning kaduviku hõngu. Ma ei mäleta enam täpselt, millised tema raamatud olid kohustusliku kirjanduse hulgas, kuid Tõe ja õiguse I osa ning Kõrboja peremees olid seal kindlasti ja lugema pidi neid kogu jõudu kokku võttes. Küll meeldis mulle Tõe ja õiguse II osa, ehk Indreku Mauruse kooli lugu, mida vabatahtlikult loetud sai. Küllap oli koolilapsena koolipoiste asju lugeda kergem ja kindlasti ka arusaadavam.

Vähehaaval on mind Tammsaare juurde tagasi toonud teater. Erinevad Eesti teatrid on klassiku tekstide alusel loodud lavastusi järjest mänginud ja nii tilk tilga haaval olen julgenud taas Tammsaare poole piiluda  ning hakanud taipama, kuidas Ta kirjutas. Kuidas ja millest ja miks. 

Minu maad kõigutavaks hetkeks sai üks õhtupoolik enam kui 30 aastat pärast Kõrboja peremehe lugemist, kui mu loovkirjutamise õpetaja, Meelike Saarna, meile Kõrboja peremehe finaalist stiilinäite luges.

Võtan siinkohal vabaduse kogu lõiku tsiteerida:
Nõnda läks Kõrboja perenaine, kui ta läks Katku õuest ja kui Villu ema vaatas talle õueväravast järele: läks ja astus nagu vanainimene. Aga Kõrboja perenaine ajas vaevalt kolmekümne ligi ja tema pisut mehelikes liikmeis oli veel jõudu küll. Ilu ja armsust polnud tal kunagi tarbeks olnud, jõust oli ikka jatkunud, aga täna näis Katku Villu emale, et Kõrboja preili on ka ilus ja armas. Mis võis Villu ema sinna parata, et ta alles täna märkas, kui ilus ja armas võib olla Kõrboja preili nuttes Villu pärast ja minnes metsa poole, nagu oleks ta juba kolmekümneselt vanainimene. Kõrboja preili oli minnes nii ilus ja armas, et Villu ema aina nuttis ja nuttis teda vaadates, nuttis veel siis, kui enam kedagi polnud näha ja kui preili oli ehk juba suure männi alt läbi jõudnud suuremale teele, mis viib läbi küla maanteele.
Aga Kõrboja perenaine ise läks nõnda, nagu poleks ta kellegi meelest ilus ja armas, nagu poleks ta seda kogu eluaeg kunagi olnud ja nagu peaks ta suremagi, ilma et ta oleks kellegi meelest ilus ja armas – nõnda läks Kõrboja perenaine, kui ta läks Katku õuest. Ta läks nõnda, nagu poleks ka tema enda meelest miski enam ilus ja armas ja nagu peaks ta tõepoolest suremagi, ilma et miski oleks veel tema meelest ilus ja armas. Läks Katku õueväravast, läks Katku põldude vahelt, läks põlluväravast metsagi; läks mööda metsa, läks üle katku, kus kahel pool ummistunud kraavid pajupõõsastega kaldal; läks, kuni jõudis välja kõrgele nõmme; läks selle teeni, mis viib Mädasoole, Metstoale ja Põrgupõhja, kust pääseb edasi ainult jalgsi, kuni algab uus metsatee, algavad uued põllud, tuleb maantee, läheb üle raudtee ja ikka edasi, kas või ilmaotsa.
Kõrboja perenaine ei lähe sinna, vaid mõtleb teisele poole pöörduda, aga enne kui ta seda saab teha, näeb ta kedagi istumas männijuurikal pehmel samblal, keset punaselt valuvaid pohli. Inimene istub ja hoiab last süles, ta istub ja hoiab teda nõnda, et Kõrboja perenaine punaseid marju vaadates ei tea miks arvab, et küllap sealgi männi all marjad kasvavad, kus istub inimene oma lapsega.
Perenaine jääb seisatama ja nüüd näeb ta, et inimene istub ja nutab, inimene nutab, aga laps magab rahulikult tema süles keset punaseid marju, magab ja lutsib oma sõrmi. Ja perenaine mõtleb, et miks küll inimene nutab, kui laps magab nii rahulikult keset marju, mis punavad ja millel pole otsa ega äärt ei siin kõrges nõmmes ega lohkudel, katku servadelgi.*

Istusin kui puuga pähe saanu ja ahastasin: Selline tekst ongi olemas? Meie ilusas emakeeles on selline tekst kirjutatud! Kus olen ma olnud, mis elu elanud teadmata, et nii rikas tekst elab kusagil mu kõrval? Siruta vaid käsi, tee end vaid kuuljaks!

Olin lugemishuviline laps. Miks mulle koolis ei öeldud, et see tekst on ilus, kandev, ainukordne? Miks lasti mul lapsest peale arvata, et Kõrboja peremees on lugu sellest, kuidas naised joodikutöllami pärast sahmivad ning tüüp ei viitsi ja laseb end ajaviiteks maha?

Mul oli keskkoolis üsna hea kirjanduse õpetaja, kui kuna tegemist oli kutsekeskkooliga, kus ka erialaained pidid õppekavva mahtuma, siis oli traditsiooniliste õppeainete maht piiratud. Muidugi pidid kohustuslikku kirjandusse mahtuma ka Šolohhov ja Gorki... Küllap polnud Kõrboja peremees ainuke, mille analüüs kolmveerandi tasemele jäi.

Nii oli sellesuvine Ugala lavastus, Kõrboja perenaine, minu kindel soov ja tahtmine, mis täide läks ja istusingi ilusal suveõhtul Vargamäel teatripingil. Päike paistis, kägu kukkus, lõoke keris end heinamaa kohal üha kõrgemale ja kõrgemale.

Etendus algab noorte töövaimude lustimisega. On suvi ja noored on noored. Ka tõrelev Mari ei suuda nende hoogu jahutada.

Ükskõik, kui linnastunuks või euroopastunuks me endid ka peame, elab meie rinnus pinnale lähemal või sügavamal peidus juur, mis ei kao ära. „Aihh!“, mille mitmesajapealine publik kui ühest südamest kuuldavale toob, kui lõbutsevad noored piimanõu ümber lükkavad ning valge piim rohelisele õuemurule paiskub, paneb kased kohisema. See on selline hetk, kus kõigile tuleb meelde, et see on koht, kust me veel väga lähedasest minevikust tuleme. See on hetk, kus meile tuleb meelde, et toit tuleb raske tööga ja sellega ei mängita.

Noorte teenija- ja sulasrahva etteasted muudavad lavastuse veidi kergemaks ja õhulisemaks ning toovad muidu rõõmutusse teemasse elevust. Sooja liigenduse loovad ka mängivad lapsed: noored Anna ja Villu.

Huviga ootasin Kadri Lepa Annat. Filmi Anna on selgelt silme ees: kõrget kasvu, ilus ja üksik. Raamatu Annat jälle kauniks ei peetud. Tilluke Kadri Lepp aga mängib Anna targaks, armastavaks ja kirglikuks. 

Raamatust ja filmist on meelde jäänud ka stseen, kus Anna kutsub Villut Kõrbojale peremeheks ning räägib Villu vigastatud käega, kui Villu endaga: „Sina tömpnina, sina igavene tömpnina, /.../ miks ei taha sa Kõrbojale peremeheks tulla?“*


Mõtlesin, et kuidas küll selline suure plaani stseen on vabaõhulaval mängitud. Minu jaoks pisut piinlikuvõitu intiimne stseen on aga ära jäetud. Selle asemel tõukab Villu Anna endast eemale, jõuga tõukab, füüsiliselt ja veel ja uuesti... Ja Anna tõuseb ja iga lihas, iga heli väljendab vaid naise ahastust...palun ära mine minu juurest ära, ära mine minu juurest ära, ära mine!

Kuusiku Eevi, kes on Tammsaarel omal tagasihoidlikul moel lootusrikas, on Adeele Sepa mängituna aga intelligentne, nõtke kaelaga ja sirge seljaga. Naiselikku rammu on temas enamgi, kui Annas. Pearätt õlgadele vajunud, annab ta Villule ja Annale uhkelt sõnumi: kui mind ei taheta, siis olgu nii ja ma astun eemale, mul on mu laps ja mu ema.

Mõtlesin etenduse ajal, et mida küll Tammsaare naiste peades kujutas liikuvat, kui ta need viinaarmastaja külamehe pärast võitlema pani. Küllap oli asi ka ajastus. Tänapäeval, tahad, võtad kaasa Soomest, tahad, võtad kaasa Saarest. Veel 100 aastat tagasi oli siinne inimene aga nii asukohaga seotud, et võeti, kes külapeal saadaval oli. Lõppude lõpuks oli Villu siiski perepoeg, kes ühel päeval peremeheks pidi saama. Eeldused olid ju head. Kuid viin, keevaline raske loomus...kuid ennegi ja hiljemgi on poistel kuldne kuu seljas elanud.

Ott Aardami Villu ongi rõõmuta talupoiss, kes lontutab talle määratud saatust mööda dünamiidipaukude, naiste nutu ja isa tõrksuse saatel. Aardam mängib Villu lootusetuse nii viimse millimeetrini välja, et kui lõppu ette ei teaks, aimaks ikkagi, et see mees läheb elust ära.

Suurepärase töö teevad Andres Tabun Katku ja Egon Nuter Kõrboja isana. Mõlema näitleja omalaadne häda on ühetüübilised rollid, mida lavastajad neile pakuvad. Tabun mängib aga veidrikke ja Nuterit oleme harjunud koomilistes osades nägema. Mõlemad on väga tugevad näitlejad ja nende Kõrboja perenaise tegelastes on  vaatamata teema tõsidusele kergust ja tugevust ühteaegu. Andres Tabunil on noore inimese hääl ja nii on tema Katku Jüri elujõuline ning tugev. Tugevam tema kõveriti kasvanud pojast. Tabunis on see miski, mis laseks tal näiteks Vargamäe Andrest mängida. Egon Nuteri Kõrboja Rein aga meenutab mulle kunagist naabrimeest – rahu talle – kelle tõsistes tegemistes oli alati sooja huumorit. Kui tahta nende kahe puhul taluperemehe stereotüüpi otsida, siis vastab ettekujutusele pigem Tabun, kuid ega me aastal 2016 päris ette ei kujutagi, milline üks end üles töötanud talumees 100 aastat tagasi oli.

Katku Anu, Kiiri Tamme kehastuses on omamoodi Vargamäe Krõõt: tööst väsinud, kurblikuvõitu, kuid omal tasasel moel talu kael. Nii mõjub tema mehe karmidele sõnadele - mis on vist natuke publikule silmapilgutuseks stsenaariumisse kirjutatud -  järeleandmine pisut ootamatuna või ka natuke ebausutavana.

Kuna Kõrboja perenaine, nagu näidendi pealkirigi ütleb, on välja käidud, kui Tammsaare teose naiste lugu, siis minu arvates võiks see olla Kõrboja Madli lugu. Luule Komissarovi Madli on sirge rühiga poolperenaine, kes ilmub lavale siis, kui on vaja töökorraldusi jagada või midagi toimetada. Tema traagika on siin tagaplaanil, aga on mu meelest kuidagi suurem kõigest. Noore naisena on ta kord jätnud kogu oma elu, et aidata lesestunud vennal sünnitalu pidada ja tema väikest tütart kasvatada. Tema vend, selle asemel, et kombekalt uuesti abielluda, laseb aga õel oma elu ohverdada. Üks ei saa jätta ja teine ei mõista anda.

Tammsaarel on finaal mõeldud positiivsena, kus talu otsustab ise endale väikese Villu peremeheks kasvatada. Sauna Eevi saab endale kodu ja Kõrboja Anna tallu armastatud mehe lapse, keda sinna soovinuks. 

Kõik Kõrbojale saanud-jäänud naised aga võtavad nii endale Madli saatuse – nad ei saa jätta. See on Kõrboja naiste lugu.

Üheks lavastuse tegelaseks on veel pill Kulno Malva käest. Lõõtsa kasutamine teeb loo mõnes mõttes filmilikuks. Mul tuli teatripingil istudes mitu korda pähe, et kas traagiliste või kirglike stseenide otsa on ikka minoorset lõõtsaheli vaja – vaatajad saavad niigi meeleolust aru. Etenduse edenedes taipasin aga, et lõõtsa „pinn“ on nagu hetkeks lavakardina laskumine või stoppkaader. Selline hetke hoidmine ja järelemõtlemise koht. 

Mõelda sai etenduse kulgedes üksjagu.

Kuigi etendus käib, on ümberringi vaikus. Lind laulab, Villu lõhkab kive, NATOpoisid lendavad Leetu õhtust sööma, keegi köhatab, keegi krabistab kavalehega. Kõik see on osa vaikusest. See on osa sellest suurest rohelisest rahust, kus ei juhtu mitte kunagi mitte midagi, kus mitte kunagi ei plahvata midagi seepärast, et keegi hävitada, kus on rahu. Igavene. Vanajumala seljatagune on nüüd just kuju saanud.

Selles rahus saab elada ja armastada, kasvatada lapsi ja surra. Pidada talu nii peremehega, kui perenaisega.

Tammsaare tekstis on ilu.


*A.H.Tammsaare; Kõrboja peremees; kirjastus Avita/2012

Foto on pärit Ugala kodulehelt


Dramaturg Urmas Lennuk
Lavastaja Vallo Kirs
Osades:
Villu   Ott Aardam
Anna   Kadri Lepp
Eevi   Adeele Sepp
Kõrboja Rein    Egon Nuter
Kõrboja Madli   Luule Komissarov
Katku Jüri   Andres Tabun
Katku Anu   Kiiri Tamm
Mikk   Janek Vadi
Kristian Põldma, Rait Õunapuu, Marika Palm, Kulno Malva, Tarvo Vridolin, Heigo Teder, Kaarel Kauts jt.

Esietendus 1. juulil 2016
Vaadatud 2. juulil 2016

5. august 2016