„Florence Foster Jenkins“ on ilus armastusfilm. Armastus on kõiges: sõpruses, kodumaas, muusikas, mehe ja naise vahel.
Film tugineb tõsieluloole, kus möödunud sajandi esimese poole Ameerika muusikametseen Florence Foster Jenkins leiab pärast üht Garnegie Halli külastust, et on aeg oma muusikahobi uuendada ja laulutunde võtta. Võtabki. Ja laulda ta ei oska ei enne, ega pärast lauluõpinguid. See, kas Florence oma oskamatusest ise teadlik oli, pole teada. Teada on, et kui ta lõpuks 1944. aasta oktoobris aastal Garnegie Hallis lavale astub, jookseb publik seinu maha ja nii 2000 inimest jääb ukse taha.
Aastal 2009 mängiti Eesti Draamateatris sama materjali. Lavastuse nimi oli „Hiilgav!“. Erakordselt värviline materjal, erakordselt heade näitlejate mängitud ja Ingomar Vihmari poolt erakordselt halvasti lavastatud. Mul oli võimalus esietendust näha ja eriti ebameeldivaks asjaks arusaamatu koogi otsas oli hetk, kus etenduse lõpetuseks kutsuti lavale lavastaja ja tema ilmus pükstes ja pintsakus, mida oli eelnevalt pool aastat rongi all triigitud. Laval on Ita Ever! Ita Ever. Ta on päästnud sinu halvasti tehtud töö ja sa ilmud välja kui bomž...
Seetõttu sai ka kindlaks otsus, et seda filmi vaatan kindlasti. Ma ei pettunud üheski stseenis, üheski näitlejas. Nii sagedasi suuri plaane ei tule kohe meeldegi ja iga suur plaan on eraldi emotsioon, eraldi mõte, eraldi pilk ja mitte ükski neist ei kordu. Filmi on lavastanud Stephen Frears, kellelt olen varem näinud filme „Kuninganna“ ja „Ohtlikud suhted“. Mõlemad on mulle väga meeldinud. Tema filme vaadates tekib vaataja ja valge lina vahele keemia, mis on peaaegu erootiline. Filmid on usutavad ja peaaegu füüsiliselt tuntavad.
Florence'it mängib Meryl Sreep kuidagi nii häbenematult, et kui eestlasele on omane häbeneda, kui keegi end rumalaks teeb, siis selles filmis on iga inimese aps või arusaamatu arusaam (vaat, kus sai alles väljend), ilus ja loomulik.
Florence nakatus väga noorelt süüfilisse ja kuna sel ajal antibiootikume polnud, raviti rasketel juhtudel inimesi mürkidega: talliumiga, arseeniga jms. Filmi tegevus toimub aastal 1944 ja selleks ajaks oli Florence juba 50 aastat erinevaid ravimeid tarvitanud. Väidetavalt oli seetõttu kannatanud psüühika üheks põhjuseks, miks ta ei suutnud adekvaatselt oma lauluoskust-oskamatust hinnata. Samas, olles näinud mitme riigi superstaariotsinguid, võib öelda, et enesekriitika puudumiseks pole vaja raskelt haige olla, piisab tavalisest toidust tuuleõhust ja muidu vägevast enesehinnangust.
Florence'i elukaaslast St Clair Bayfieldi mängib Hugh Grant. Filmis väljendutakse, nagu oleksid nad abielus olnud. Tegelikult aga ei lahutanud Florence oma esimest abielu kunagi ja kandis ka pärast mehe surma tema perekonnanime edasi. Kui olin eelnevalt filmi treileri ära vaadanud, mõtlesin, et vaat siis, Hugh Grant on nüüd sellises vanuses, et sobib juba ka vanamehi mängima. Filmi suurtest plaanidest on aga näha, et see pikkade hammastega Briti hurmur on tegelikult vanemaks grimeeritud. Granti mängitud St Clair armastab oma Florence'it filmis nii kirglikult, et see toob lausa pisara välja.
Florence' i klaverisaatja, Cosme McMoonina teeb vaimustava etteaste Simom Helberg.
Film on tulvil huvitavaid interjööre. Pole õrna aimugi, kuidas üks möödunud sajandi keskpaiga New Yorgi korter võis välja näha. Sellegipoolest on aru saada, et hotelliruumid, kus Florence elas olid pigem ekstravagantsed ja lopsakast maitsest tulvil, kui tavapärased. St Clairi korter on märksa tagasihoidlikum. Kõige enam üllatas mind aga Carnegie Hall. Vaade lavale ja see oleks võinud ka Estonia kontserdisaal olla. Ka näib rõdude osa tagasihoidlik. Kuid, äkki elu viib ja õnnestub seda saali ka oma silmaga näha...
Soe ja heatahtlik vaatamine.
https://www.youtube.com/watch?v=DMu9PKWthLE
No comments:
Post a Comment