Thursday, 26 August 2021

Sitsi silentium/ Misanzen

et   vabrik      nimisõna

et   suures koguses kaupu või muud tooteid tootev, masinaid kasutav tööstusettevõte

sünonüümid: tehas, käitis

Sõnaveeb, Eesti Keele Instituut https://sonaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/vabrik/1 



19. sajandi tööstusrevolutsioon purustas monarhiaid, tõi inimesed linnadesse nö kergemat elu otsima, pööritas raha, mis viis meid majandusarengutesse, mis viis meid sõdadesse, mis tõi meid siia, kus täna elame. AS Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabrik elas naiste jõul, nende kohusetundel, nende tervisel. Tööpäevad kestsid peaaegu 12 tundi ja ka lapstööjõud oli odavasti tarvitusel. Masinad tekitasid kivimüüride vahel ülitugevat müra, töötajad hingasid sisse puuvilla-ja kanepitolmu, niisutussüsteemi tõttu (puuvill on väga tuleohtlik) oli ruumides rõske ja palav. Tallinna vabrik tõmbas enda juurde ka Narva Kreenholmis töötavaid naisi. Pealinna töö-ja elutingimusi peeti paremaks. Kas see ka nii oli?... Meister ja meistri abi võisid töölistele paljude asjade eest trahve määrata: liigsed sõnad, eneseõigustused=vastuhakud, isiklikud mitte-meeldimised. Ebainimlikud töötingimused tõid naisi oma nõudmisi esitama, streigiga ähvardama, streikima ja aja jooksul olud vähehaaval ka paranesid. Sellegipoolest elas vabrik nii hästi, et selle omanikud aastal 1932 iseenda tagant varastamisega vahele jäid ja ka vangi läksid.  Mu hea endine kolleeg, kes jõudis taasiseseisvunud Eesti ajal Baltexis (vabriku nimi aastail 1995-2006) praktikal käia, pidas seda mõistlikuks ettevõtteks. 

20. sajandi lõpuaastail käisin õpingute käigus trikotaaživabrkus Marat ringkäigul. Meid viidi  nö  väljasaatmistsehhi, ehk meile kinnitati, et selles ruumis töötavad inimesed, kes mujale ei sobi või kes olid mingil moel korda rikkunud. Ma ei mäleta tagantjärele, mida seal täpselt tehti, kuid kõrgel lae all, olid lattide peal tohutusuured niidipoolid ja niitide peal nii poolteise sentimeetri kõrgused tolmukuhjad. Jajah, silmale nähtamatutest tolmukübemetest olid moodustunud millimeetripaksused "müürid". Müra oli nii tugev, et omavahel rääkida ei olnud võimalik. Hiljem viis elu mitmesugustesse tootmisruumidesse. Ehmatavaim kogemus oli umbes 10 aastat tagasi, kus tehnoloogina läksin allhanketegija juurde ja seal oli kõik katkine: põrandad, laed, seinad, trepid. Nad oleks nagu igal hommikul pommitabamuse saanud. Tänaseks on see tehas kolinud ja sellistes tingimustes keegi enam ei tööta. Endal on siiski õnnestunud korralike töö-ja olmetingimustega tööandjate juures leiba teenida. Mis ei ole aga ajaga muutunud - kergetööstus elab tänapäevalgi naiste kohusetundest.

Isiklik tootmistaust andis "Sitsi silentiumile" oma tooni. Hämara ja hella. Soojuse ja lugupidamisega kohtlevad tegelasi ka autor-lavastaja Helen Rekkor ja dramaturg Mihkel Seeder. Teate, tehases ei ole tegelikult midagi romantilist. Seal on päris karm. Ükskõik, milline palgasüsteem ka parasjagu kehtib, teenib tootmistööline ikkagi omaenda jõuga, vaimuga. Kuidas ta end seal tunneb, sõltub paljuski kuupalgalistest. Kuupalgalised omakorda teistest kuupalgalistest jne. Nad kõik sõltuvad ka protsessidest - vähem või rohkem vajalikest - müügist, turust, ostust ja lõppkokkuvõttes ka laevnikust, kes oma sõiduriista Suessi kanalisse pargib. Silentium´it (ld vaikimine, vaikus) ei ole iial. Tehasesse on alati rahutus ja revolutsioon sissekirjutatud. Näidendi ja lavastuse tegijate lähenemine on hingetoitev ning nad on korralikult uurimistööd tehes tabanud palju tootmise reaalsust, tabanud inimesi, kes seal üle elukaare lähevad. Mõeldes lõpustseenile Leegiga (Silva Pijon). Oled andnud oma nooruse ja jaksu ja elu ja kui kord vanaks saad, ei ole sind kellelegi vaja. "Sitsi silentiumi" naised on uudishimulikud, elurõõmsad, kärarikkad. Nad on osa Sitsi vabrikust, kuid lihast ja luust inimesed oma tunnetega, huvidega. Töö karmuse toob sõnadesse ülevaataja (Piret Krumm). Kurja naise murrab tema enda lapsepõlv ja lõpuks ka sellega leppimine. "Minu ema läks merre", takistab ta teist naist oma elu hävitamast.  Tema katkev hääl ja vaevumärgatav liikumine enne pausi paneb ketrustolmu tolmu õhus hetkeks seisma. Krumm on üldjuhul olnud koomilise laadi näitleja. Sügav tõsidus ja traagika on temas tegelikult nii pinnal, et ajab üle. Lavastajad, leidke ta üles! Silva Pijoni aldihääl ja tema pingne miimika on aus ning kutsub sellega ka teisi tegelasi endaks jääma. Lavastuse helgem pool on Rihardi (Rauno Kaibiainen) kanda. Tegelane on inspireeritud Paide poolkutselise teatri asutajast Riho Hoolmast (sündinud Richard Holberg). Noor mees juhatab tehase näiteringi ja on teatrist nii vaimustunud, et tal jätkub julgust manufaktuuritöö lõpetada ja minna ning teha, mida süda ütleb. Stseenid näiteringiga panevad töölisnaised pärast pikka tööpäeva lustima ja enda tundeid väljendama. Ka annab see vaate inimeste taustadesse, kuidas nad näiteks traagikat ette kujutavad, milline võiks olla romantiline armastus, kas maailmaklassika tundub igav või mitte. Iisak Sidrun (Andres Roosileht) on tehase juhatuse liikmega krutskiga tegelane. Tema prototüübiks ongi seesama Isaac Citröen, kes arvetega slikerdas ning oma võlga trellide taga tasuma pidi. Roosilehe tegelane on läbi aja kantud üleolekust. Olgu ta siis juudist omanik, kes oma kasutütre tsehhi imetlema toob või nõukogude aegne direktor, kes Leegile tööjuubeliks Stalini pilti kinkides endale teadaolevalt parima annab. Misanzeni kui liikumisteatri laval on hulk noori naisi, kes nõrkevad tsehhikliimas, tõusevad ja ketravad edasi, mässavad, lustivad näiteringis, põgenevad mineeritud ruumidest. Kõik naised on erinevad. Kel juuksed pikemad, kel lühemad, kes jumekam, kes kahvatum, kes pikemat, kes lühemat kasvu, nende rõivasuurus on erinev. Nii jäi lavastusest enim kandma sõnum, et naised, te olete eluks sobivad iga välimusega, igas vanuses, igal elualal, vabrikus ikka ka.


Arvustuse autor töötas tootmises aastatel 1985-2020

Vaadatud 21. augustil 2021

Arvustuse autori fotodel on Balti Manufaktuuri ruumid novembris 2020


Lavastaja ja autor  Helen Rekkor

Dramatiseeris         Mihkel Seeder

Lavakunstnik          Laura Kõiv

Kostüümid              Maarja Pabunen

Liikumine                Kristjan Rohioja

Helilooja                 Villem Rootalu

Valgus                     Priidu Adlas

Video                      Sander Põldsaar


Osades:

Leegi Laanejõgi    Silva Pijon

Elviine Raam         Piret Krumm

Rihard Linnuste     Rauno Kaibijainen

Iisak Sidrun            Andres Roosileht


Kaasa teevad:

Marta Andreas, Liis Kraubner, Greete Kurrusk, Getter Kõiv, Heli Piht, Laura Plaado, Age-Iris Rim, Agnes Saaren, Carol Sanderkoff, Reelika Sommer, Anni Sooman, Kristel Taal, Mirt Tammearu, Astrid Ulpus, Erki Aule, Steve Roman


Saturday, 13 March 2021

Aastapäevad tagasi

Aasta tagasi samal ajal tõusin New Yorgis pärast reisimigreeni voodist ja sain teada, et linn on sulgunud. NY sulgus Eestiga samal päeval. Ma ei saanud Guggenheimi, Brodwayle, ei kuhugi. Ja siis hakkas tulema. Nägin oma silmaga, kuidas muidu rahvast triiki täis olev Manhattan tühjaks voolas. Esimesel hotellist väljumise päeval olin pea ainuke, kes metroos ja söögikohtades maski kandis. Teisel päeval kandis maski iga kümnes ja lennujaama poole teel olles iga teine. Hakka või uskuma, et käisin NYsse trendi viimas. Tühistus lennusegment Helsingi-Tallinn, pakuti uut lendu ja tühistati, pakuti veelkord ning tühistati seegi. Tühistati New-York-Helsingi lend. Lennufirma ei pakkunud midagi. Lendaja Eesti osakond töötas esmaspäevast reedeni 9.00-17.00. Maailm oli kriisis ja nad ei pikendanud tööaega. Võimalik, et see oli tehniliste lahendustega seotud. Lõpuks sain tegelikult abi just Eesti poolelt ja koju jõudes ei unustanud neid tänada.  Samal ajal sulges pank minu mõlemad kaardid. Keegi maksab USAst, ennekuulmatu! Küsisin panga infoliinilt kaks korda, millist lahendust nad mulle pakuvad. "Ei tea", tuli vastuseks. Sain aru, et liinil olev töötaja ei saagi mind aidata, kuid mis oleks olnud lahenduseks? Küsisin, kas ATMi saan kasutada. "Ei." Tagantjärele tean, et oleks saanud küll. Ebakompetentsus, hoolimatus. Järgmiseks saatis mobiilifirma sõnumi, et minu kõnelimiit hakkab täis saama. Olin asjaajamise käigus palju kulutanud. Õnneks oli võimalik limiiti suurendada. Järgnes karussellil läbi halli kivi minek. 

Lend New York-London toimus ja õhus otsustasin, et praegu ei saa ma midagi teha ja ei stressa. Jõin kaks klaasi veini ja magasin. Heathrow'l levisse minnes ootas mind taas sõnum, et kõnelimiit on lõppemas. Sain teada, et mul on maksimumlimiit ja seda suurendada ei saa. Õnneks väsinud pea jagas, et olen ELis ja mul pole rohkem vajagi. Tegelikkuses olin üksi sulguvas maailmas, edasilennupiletita, kõneajata, peaaegu rahata. Edasilennufirma pakkus mulle London-Kopenhaagen lendu. Kodukatus hakkas paistma. Londoni teenindajad keerutasid mu Euroopa Liidu passi ja küsisid, mis see on, kust tulen, kuhu lähen. "Kopenhaagenisse? Taani ei võta teid vastu. Mis Kopenhaagenist Helsingisse ja sealt laevale? Minge Kopenhaagenist laevale". Selleks ajaks oli mu lennuni 45 minutit. Jooksin-jooksin. Check-in'i teenindaja keerutas mu Euroopa Liidu passi ja küsis, mis see on, kust tulen ja kuhu lähen. Kopenhaagenist kuuldes helistas ta kuhugi ja trükkis mulle ikkagi pileti välja. Jooksin-jooksin. Eskalaatori ees seisis turvanaine. Hüüdsin jooksu pealt värava asukohta küsida, õnneks ei tekkinud temal küsimusi ja hüppasin eskalaatorile. Lennuni oli 25 minutit. Palusin turvakontrollis mind ette lasta ja viskasin kohvri lindile. Kergendus. Ja siis tõmmati kohver kõrvale. Ma olin šokiga unustanud tahvli ja vedelikud välja võtta. Hüüdsin teenindajale, et võta need asjad välja ja viska minema. Hakkasin nutma. Kopenhaagenist rohkem lende siiapoole enam planeeritud polnud. Teenindaja hakkas üliaeglaselt mu kohvrit sorteerima. Nutsin häälega. Tagantjärele hinnates saan aru, et kogu protseduur võttis aega mõne minuti. Jõudsin oma väravasse pisut enne lennu väljumist. "Jah, palun. Ilusat reisi!" Istusin seisvas lennukis ja sain aru, et tegelikult oodatakse lahkesti inimesi, et kes pole veel kohale jõudnud. Kuulatasin ja ümberringi kõlas vaid taani keel. Aga kui Londonil oli õigus ja mind tõepoolest Taani ei lasta? Teadvus läks ära ja ei teagi, kas minestasin või magasin kuni rattad maandumisrajale potsatasid.

Kopenhaagenis karjatas turvatöötaja meid meetriste vahedega rivvi. Piirivalvur vaatas mu passi, küsis kuhu lähen ja soovis mulle teretulemast ja ilusat reisi. Sel hetkel tundsin, et läheks meelsasti Heatrhrow'le tagasi ja...Kuigi jah, segadust oli palju ja võimalik, et nemadki ei teadnud täpselt. Muidu lärmakas ja rahvarohke Kastrup võttis mind vastu silmapiiril oleva paari inimesega, üks neist teenindaja. Sain pileti, istusin oma väravasse ja tundsin esimest korda, et sellel õudusel võib äkki lõpp tulla. Sirvisin vahetpidamata telefoni kontrollimaks, kas laevafirma ikka veel veab. Minu planeeritud laev oli selleks ajaks läinud. Lappasin peas mõtet, et kui nad sõidu tühistavad, siis äkki õnnestub Kopenhaagenist Riiga lennata, sealt piirini küütida ja keegi vastu kutsuda. Edasi aga läks kõik hästi. Lendasin Kopenhaagenist Helsingisse. Lennujaamarongis oli peale minu veel üks maskis inimene ja kohalikud noored narrisid meid kõva häälega köhides. Helsingi läks lukku järgmisel päeval. Ei saa salata, parastasin narrijaid mõttes. Laev ootas samuti saabujaid järgi. Hea sõber tuli mulle öösel sadamasse vastu ja sellega oli ümbermaailmareis lõppenud. Mind toetas sel teekonnal väga palju sõpru Eestist, Inglismaalt, Šotimaalt. Minuga räägiti messengeris päeval ja öösel, Facebooki lingiti olukorra ülevaateid. Üks sõpradest kasutas oma kontakte ja helistas minu pärast Eesti saatkonda Londonis. Kuna olin rahata, siis mulle osteti Eesti poole pealt uus laevapilet.

Mahtusin täpselt paari tunniga karantiininõude sisse ja olin kaks nädalat kodus. Töö ja töövahendid toodi koju, õhtuti kui rahvas enam ei liikunud, käisin jalgrattaga sõitmas. Lugesin kohalikke uudiseid ja ei suutnud ära imestada - elu on kriisis ja meie tegeleme abielureferendumiga. Karantiinist väljudes üllatus jätkus - nagu oleks pärast aastatepikkust külmutamist ärganud. Rahvas rallis maskita teineteise otsas külakuhjas. Eriolukorra väljakuulutamiseks oli kõige olulisema asja, referendumi, kõrvalt siiski hetk leitud. Nägin oma silmaga, kuidas maailm sulgus, rabelesin sulguvate uste vahel. Otsustasin, et käitun vastavalt läbielatule ja nii jäigi. Sain pisut ka küsimuste osaliseks, pisut narritudki. Olen seda reisilugu palju rääkinud ja kui kellelgi tekib küsimus, kas asi on tõsine või mitte, siis räägin uuesti. Ikka armastatakse öelda, et iga asi on millekski hea. Ei ole. Sellist kogemust ei ole mitte kellelelgi vaja.

Neil päeval räägiti palju eesliini töötajatest. Poemüüjadki said lõpuks märgatud. Teate, varjatud eesliini oli ja on ka praegu rohkem kui välja paistis. Tootmised töötasid. Kuuldes, millal ja millises koguses saabub esimene saadetis vaktsiini, hoidsin peast. Pole olemas 100%-list tarnekindlust, pole olemas 0-vigadega tootmist. Alati peab puhvriga arvestama. Küsige tootjatelt. Praegu tervishoius pisikest ametit pidades jookseb mulle kõrvadesse olukorra info, millest palju ei saa rääkida, kuid midagi ikka. Kui tundub, et seis ei ole halb, siis küsige. Tavainimeste kogemused võivad olla täpsemad, kui pressiteated. 

Aasta jooksul on mu elus palju muutunud.

Töötasin ja töötan kodus ning naudin iseenese introvertsust.

Läksin kooli ja omandan praegu vaat et veebipõhist kõrgharidust. Aeg on selline. Kool on mind suurepäraste grupikaaslastega kokku viinud.  Mul on südamest kahju endast 30 aastat noorematest, kel jääb üliõpilaselu elamata. 

Sain koondatud. See oli muidugi pikalt ette teada. Otsustasin pool aastat töötu olla, olin kolm nädalat.  Paradoksaalsel kombel sain just kroonviiruse tõttu tööle. Saan selgelt aru, et praegune töö ei ole igavene ja keskealist naist keegi tööle ei oota. Alla 30-aastane naine läheb Eestis kohe lapsehoolduspuhkusele ja üle 50-aastane naine aga on tuhm ja läheb kohe pensionile. 

Olen vaktsineeritud, mu vanemad ja nooremad sugulased on elus, sõbrad terved. Vaatan Saksa seriaali ja õhkan Berliini ning Düsseldorfi järele, loen Soome sugulase Facebooki sissekandeid ja õhkan Helsingi järele. Enne viimast sulgumist jooksin kinost läbi, et multikat vaadata ja loomulikult toimus tegevus New Yorgis. 

Hoiame siis endid ja teisi. Ja ütlemine, et koroonasse surevad vanad inimesed ja nad peavadki ära surema, ei ole ok. Kas keegi läheb oma vanemate-vanavanemate juurde ütlema, et tema aeg on täis? Milline see täis aeg siis on? 100 aastat? 86 aastat? 60 aastat? Olen elu jooksul kaks korda näinud, kuidas inimene surema hakkab, üks neist on õnneks tänaseni elus. Suremises ei ole midagi seksikat, see võib üsna piinarikas olla.


Me teeme selle maailma koos korda. 


Thursday, 31 December 2020

KULTUURIAASTA 2020



Priske kultuuriaasta oli. Võtsin kõigepealt arvuliselt kokku. Filme sai vaadatud 19, kontserte oli 1, näitusekülastusi 3, teatrietendusi oli 50 (lavastusi 49, kuna "Enigma variatsioone" vaatasin 2 korda). Ma muidu ei loe aastakokkuvõtte hulka neid teatrietendusi ja filme, mida vaatan telest või arvutist, kuid seekord said kirja need, mida puht eriolukorra tõttu vaatamiseks pakuti.


Teater

Teatriparemik sai sel aastal selline:

1. Misanzen "Sõsara sõrmeluud". Merili Metsavahi samanimelise pärimuskogumiku ainetel. Lavastas Helen Rekkor. Iga kord kui lähen mõnd tantsu- või liikumislavastust vaatama, mõtlen, et no mis asja ma sinna ronin - ma ei taipa tantsust sammugi ja liikumisest žestigi. Iga kord pean endas pettuma, taipan ikka tsipa küll. Seekordne visuaalteater pani kohe väga kõrge märgi maha. Oli objektiteatrit, liikumisteatrit, maskiteatrit, varjuteatrit. Väheste mateeria vahenditega jutustati muinaslugusid ja loodi lummav ning kohati kõhe atmosfäär. Te ikka teadsite, et jutustada saab nelja ridva ja hulga valge kangaga.

2. Ugala "Ema oli õunapuu" (Portaaliteater). Autor Urmas Lennuk, lavastaja Vallo Kirs. See on see küla, kuhu tullakse harva, see on see küla, kust minnakse. Vendade vaheline side ei katke, kui ka aeg ning sündmused seda rapivad. Ilus lugu erinevatest armastustest.

3. Piibe teater "Kui Anija mehed Tallinnas käisid". Eduard Vilde romaani põhjal dramatiseerinud Arlet Palmiste, lavastas Jaanus Nuutre. Stanislavski ilmutab end vahel üllatavais kohtades. Siret Tuula ja Margus Illi-Illiku julm duett on selle aasta tugevaim kokkumäng. Mõlemat näitlejat tasub edaspidi väga silmas pidada. Materjal voolab läbi õhtu, nagu siid läbi peo. 

4. Kinoteater "Niagara ületamine". Autor Alonso Alegria, lavastas Priit Põldma. Psühholoogilise teatri meistriklass.  Inimesed seisavad lõpstseenis äkki 15 minutit, äkki 20, aga võib-olla 20 päeva köiel-laval ja hoian hinge kinni, et nad ei kukuks...

5. Nuutrum "Jutt jumala õige".  Mees vaidleb oma jumalaga. Üks elulugu altaris.


Ülejäänud teatrivaatamised on juhuslikus järjekorras.

Teoteater "Tunnete maastik". Teatri kodulehel puudub alusteose autor, kuid väike googeldamine ütleb, et see on Eric-Emmanuel Schmitt. Lavastas Erki Aule. Siin on mõttekoht nii tõlkijaile kui tegijaile, et tasub vaadata, milline pealkiri näidendile panna. “Tunnete maastik”. Ja lappad internetti edasi. Lavastus ise oli enam-vähem. Galina Tikerpuu oli vaimustav, nagu alati.

Tallinna Linnateater "Kommuun". Autorid Morgens Rukov ja Thomas Vinterber. Lavastas Elmo Nüganen. Oh, kommuunid-ühiselud ei tööta. Ikka on kellelegi liiga vähe, kellelegi palju. Isetus ei kaalu üles isekust. Hea meel oli üle hulga aja Marko Matveret laval näha, kuigi ta mõjus ülejäänud ansamblis võõrkehana. Samas on tema rolliks võõramaalane, nii et mis seal ikka. Hea üllatusena ja uudsena mõjus Aurora Aleksandra Künnapas. Sandra Uusberg pole siiani just minu näitleja olnud, on aga tippvormis ja läheb kogu aeg paremaks.
Soovitan väga.

Tallinna Linnateater "Enigma variatsioonid". Autor Éric-Emmanuel Schmitt (autor, kes kirjutas “Tunnete maastiku”, mis oli nagu oli?). Lavastaja Artjom Garejev. Siin alustan jälle jorramisega, et miks Egon Nuterit pole varem just palju märgatud ja lava peale torgatud. Ta on ülitugev karakternäitleja. Teises osas on Andrus Vaarik, kes on endiselt hea, kuid viimastel aastatel palju oma jõust kaotanud. Samas “Enigma variatsioonides” Nuteri tegelane ongi karismaatiline ja seepärast mängijate ebavõrdsus ei häiri.
Soovitan üliväga.

Tammsaare teater "Arusaamatus". Alber Camus. Lavastaja Allan Kress. Üksildases paigas elab üksildane ema üksildase tütrega ja nende juurde saabub üksildane külaline. Huvitavate lavastuslike võtetega (lavakujundus ja vaatamine vastassuundades) ning vaikne pinget kruviv salapära. Taas Galina Tikerpuu.
Soovitan.

Tallinna Linnateater "Igatsus". Autor William Boyd. Lavastas Elmo Nüganen. Nägin lavastus kuus aastat tagasi ja tookord see mulle ei meeldinud. Oli nii häirivaid tegelasi kui häirivaid näitlejaid. Seekord aga oli enesetunne õige ja oli huvitav jälgida, kuidas Suurbritannia kirjanik on vene aadli laisklevat heaolu kirjeldanud.
 
Kellerteater "Canterville’i kummitus". Autor Oscar Wilde. Lavastasid Teele Uustani ja Sandra Lange. “Canterville’i kummitus” on minu üks neist lapsepõlvest loetud lugudest, mis on tänaseni meeles. Kummituslugu ilmus aastal 1978 ajakirjas Pioneer nime all “Canterville’I lossi vaim”. Mäletan, et mul oli vaimust nii kahju, rahu ta ei saanud ja keegi ei kartnud ka. Sandra Lange on muidugi häälelise ja füüsilise etendamisviis meister. Kellerteatri “Mõrvad Rue Morgue’il” oli esimene, kust ta meelde jäi. Ärgem unustagem, et tegemist on lasetlavastusega ja panna saalitäis rüblikuid laval toimuvat huviga jälgima, on korralik kunstükk. Langel see õnnestus, oleks kümmned aastat noorem, kilganuks ka.
Soovitan väga.

Rahvusooper Estonia "Faust" veebis. Charles Gounod’ muusika, libreto autorid Michel Carré ja Jules Barbie’. Värssdraama autor Johann Wolfgang von Goethe. Lavastas Dmitri Bertman. Olen lavastust varem kahel korral näinud ja vaataks veelgi.
Rahvusooper Estonia ballett "Kratt" veebis. Autor Eduard Tubin, lavastaja Marina Kesler. Olen balletti varem teatris näinud ja oli põnev ning omamoodi koomilinegi meie algupärandit tantsuna näha. Teleülesvõttel oli jälle oma väärtus, kuna üks kaamera oli lava kohal ja nii sai tantsumustreid pealtpoolt imetleda.
Soovitan väga.

Kinoteater "Eriolukord ruudus" veebis. Ostsin pileti vaid seetõttu, et piletitulu läks Eesti Toidupangale. Tegelikult oli lihtne ja pisut humoorikaski.

Draamateater "Ühe koosoleku protokoll" Portaaliteater. Autor Aleksander Gelman, lavastas Voldemar Panso. Vaatan vahel harva ERR arhiivist nõukogude ajal tehtud nö kolhoosilavastusi, et nautida mängu, mida on mänginud inimesed, kes olid sel ajal noored. See lavastus on valminud aastal 1976 ja räägib kommuriiklikust moraalist ja on ikka üsna punane. Nüüd, lavastus Portaaliteatrisse välja pandi, nimetas ERR kultuuriportaal lavastust legendaarseks. Võib-olla oligi. Panso pärast ja heade näitlejate pärast. Kui oled professionaal, siis oled professionaal, olenemata riigikorrast. Lavastus on ERR arhiivist leitav.

Draamateater "Peenike pere" Portaaliteater. Autor Alice Jane Kiwimae, lavastas Evald Hermaküla. See on vist see, mida tänapäeval nimetatakse ustekomöödiaks. Lavastus on ERR arhiivist leitav. 
Ei pea vaatama.

Draamateater "Kontakt" Portaaliteater. Autor Martin Algus, lavastaja Ingomar Vihmar. Märkmik ütleb, et vaatasin, kuid mitte midagi ei meenu.
Tallinna Linnateater "Nii see on kui teile näib" Portaaliteater. Luigi Pirandello. Lavastaja Adolf Šapiro. Mitte ei oska Pirandellot vaadata, samas Šapiro on vaimustav.

Von Krahl "Paradiis" Portaaliteater. Autor ja lavastaja Lauri Lagle. Tükk Elüüseumi, kus ollakse muretud, nohisetakse naeratada ja värviline-värviline-värviline. Harva juhtub, et läbi ekraani vaadates oled saalis. Seekord lasi lummav pilt ja liikumine tunda, et oled sealsamas…lillede seas näiteks.
Kui veel peaks veebis näidatama, siis soovitan väga.

Rahvusooper Estonia "Padaemand" veebis. Pjotr Tšaikovski. Lavastaja Aarne Mikk. Rahvusooperi lavastused on väga kvaliteetselt üles võetud. 

Endla "Säärane mulk". Autor Lydia Koidula. Lavastaja Kaili Viidas. Ago Anderson veab oma koomiku rollisleppi järel ja tegelikult veab täitsa hästi. Välietenduste puhul läheb tehniliselt alati midagi kaotsi ja tegeliku elamuse oleks kindlasti kohapeal saanud.

Vana Baskini teater "Elevandi kõrts". Jäneda Pulli tall. Autor ja lavastaja Gerda Kordemets. Ühe koha lugu läbi aastasadade. Kus on su kodu? Mis on su kodu? Kust sa tuled? Ärgem unustagem.
Soovitan

MET Opera live "Don Pasquale" Coca-Cola Plazas. Gaetano Donizetti. Üliäge oli maailmahääli siinsamas ekraanil näha ja väga hea kvaliteediga ka kuulda. Norinat laulis Anna Netrebko.

Ugala "Katkuhaud". Ene Mihkelsoni samanimelise raamatu järgi dramatiseeris ja lavastas Priit Pedajas. “Katkuhaud” oli mu 2020 kindel siht, kuid välja kukkus nii, et publiku hulgas oli näitleja, kes itsitas ja puristas vahetpidamata naerda. Talle sekundeeris purjus kriitik, kes esimese vaatuse ajal magas peatäit välja, kuid sai vaheajal tangitud ja lällutas teise vaatuse ajal kogu joodikusüdamest. Samalt kriitikult ilmus mõne päeva pärast ka arvustus, kus ta kirjutas mitte millestki. Ikkagi väljaõppinud kirjanik, paneb või täismagatud varrukast. Tahaksin “Katkuhauda” veelkord näha. Päriselt näha.  

Tallinna Linnateater "Mineku eel". Autir Florian Zeller. Lavastas Hendrik Toompere. Zellerist näib Eestis saamas teine Pinter, kes äkitse nö moodi läheb. Las tema läheb, sest Zelleri keel on madal, painduv, tume ja sume. Muidu ikka arvame, et Iiri ja põhjamaade autorid on meile hästi loetavad, kuna äng…, aga tuleb välja, et prantslasteski on pooli, millega siinpool samastuda saame.
Soovitan.

Draamateater "Võrk". Näidendi on Lee Hall kirjutanud Paddy Chayefsky samanimelise filmi põhjal. Lavastas Hendrik Toompere jr. Olin selle lavastuse kohta nii palju negatiivset kuulnud, et oma peaga poleks seda iial vaadanud. Juhtus aga nii, et teatrikriitika kirjutamise õpingute käigus sattus just “Võrk” meile õppematerjaliks. Oli hea meel näha, et kui vaatad materjali süvendatult, detaile jälgides, siis muutub see mõistetavaks ja vaat et väga heakski. 
Draamateater võttis mu arvustuse ka lahkesti kodulehel avaldada

Endla "Me armastame ja ei tea midagi". Autor Moritz Rinke. Lavastaja Enn Keerd. Eestis enam teleteatrit ei tehta. Keerdi lavastus oleks olnud just telelavastuse materjal. Piiratud ruum, tegevus ühes-kahes ruudus, kus näitlejatel eriti midagi teha polnud. Suured plaanid oleksid kindlasti lugu paremini edasi andnud.

Piibe teater "Vaikuse saar" Rabasaarel. Autor ja lavastaja Arlet Palmiste. Kuulsin Rabasaare turbakülast esimest korda alles 2020 alguses ja mõtlesin, et küll oleks tore, kui Arlet teeks oma Piibe maantee äärsete lavastuste sarjas ka selle koha loo. Soovidega tuleb ettevaatlik olla, need võivad täide minna. Kodukandi ümbruse lugudega on alati nii, et kohalikud tegijad annavad lisaväärtuse, mida “väljast tulnud” eal ei saavutaks. Rabasaarel on peategelaseks koht ise ja tund enne etendust tehtud ekskusrsioon annab veel ühe suure plussi meeleollu viimiseks juurde. Ekskursiooni viis läbi mees, kes on Rabasaarel sündinud ja kasvanud ning temaga oli kaasas viimane küla elanik, kes selle aasta märtsis seal ära kolis. Lavastus ise on hoogne, võiks isegi öelda, et jant. Ma ei mäleta, millal tearis niimoodi naersin. Nabaalust nalja sai vast paljugi, aga kogu muu möllu sees see väga ei seganud.
Soovitan.


Rahvusooper Estonia "Boheem". Giacomo Puccini. Lavastas Ran Arthur Braun. Kahjuks ei mäleta.

Tallinna Linnateater "Vanja". Anton Tšehhov, lavastaja Māra Ķimele. Tänapäeva toodud Tšehhov. Kogu etenduse ajal jooksis kuklas mõte, kuidas Nüganen oleks vene klassikat lavastanud. Nägin kontrolletendust ja kindlasti läheb edaspidi paremaks, kuid siiski tundub, et lõpuni ei mängi välja. Liiga noor on Simo Andrea Kadastu Vanja ja kuigi näidendi tegevus on ju teada, tekib vahel segadus, et kes on kes ja miks onu. Kusagilt tuleb Rain Simmuli Serebrjakov – tulebki Nüganeni “Onu Vanjast” ja mõjub tänapäevasesse konservitehasesse kukkunud tüütu tudina. Kristiin Räägelile on Sonja roll Linnateatris vist esimene pärast Lavakunstikooli lõpetamist. Ta jäi mulle juba kooli ajast meelde. Selline näo ilmekus ja miimika on teatris harukordne. Sandra Uusbergi Helena ja Kaspar Velbergi Astrovi vaheline tõmbumise-tõukumise keemia on on Hobuveski külmade seinte vahel sõrmeotsteni tunda. Miks on toodud tegevus konservitehasesse, jäigi arusaamatuks.

Endla "Tantsutund" Sakala keskuses. Autor Mark St Germain, lavastas Enn Keerd. Kipun külalisetenduste puhul pisut nina vingutama. Koduteatrist väljaspool pole lavastus nagu see. Kui eespool pidasin Enn Keerdi lavastust “Me armastame ja ei tea midagi” mitteõnnestumiseks, siis “Tantsutund” oli suurepärane üllatus. Kusagil on miskipärast peidus hoitud Janek Sarapsoni. Olen teda küll seriaalides näinud, kuid laval mitte. Autismivorme on nii palju, et kindlasti ei saa öelda, et Sarapson mängib autisti sellisena, nagu autist on. Autist Ever Montgomeryt mängides teeb Sarapson aga suurepärase etteaste ja näeme kindla rütmi järgi elavat segaduses südamlikku inimest. Kui nüüd aus olla, siis sellise jalavigastusega, nagu Rämmeldi Sengal, niimoodi ringi ei kapsa ja ka on tal vale ortoos jalas 😊
Soovitan.

Draamateater "Oh jumal". Anat Gov, lavastaja Mehis Pihla. Tahtsin vaatama minna, sest lõpuks ometi on Ain Lutsepal suur roll, muidu viimasel ajal on talle usaldatud rohkem “härra, teile on kiri” osad. Pettuma ei pea. Lutsepa Jumal müristab kui tuju tuleb, isetseb ja ka andestab. Autor on Iisraelist ja see annab materjalile – Jumal psühhoterapeudi diivanil – omaette humoorika värvi.
Soovitan.

Von Krahl "Pigem ei". Autorid Herman Melville ja Taavi Eelmaa. Lavastas Juhan Ulfsak. Taas vaatasin teatrikriitika kirjutamise koolituse käigus ja kirjutasin Lauri Lagle rolliportree. 
Soovitan väga.

VAT teater "Sõjasõltlane". Autor Jon Steele, lavastaja Sulev Keedus. See on rindeoperaator Jon Steele autobiograafiline lugu missioonidel käigust. Mees vaatab surijaile silma ja…pildistab. Natuke peab närvi olema, et selliseid asju vaadata.
Soovtan väga.

VAT teater "Kosmilised saialilled". Autor Paul Zindel. Lavastaja Katariina Unt. Taas selline pealkiri, et ma ei läheks eluilmas seda vaatama, aga elu tõi mineku ja sai hästi. Ema ja tütarde keerulised suhted ja suhete rikkumised. Triinu Meriste on kuidagi unarusse jäänud või jäetud näitleja. Ta jäi mulle jõulise ja elektrit õhku tekitavana meelde lavastusest “Petra von Kanti kibedad pisarad”. Veel mäletan teda Tallinna Linnateatri “Pianoolast”, pisike suts Ugala “Gogoli diskos” ja ongi vist kõik. Vaatasin tema osatäitmiste hulka ja neid on ikka päris palju, kuid ei paista välja. “Kosmilistes saialilledes” teeb ta meelehitlikult käega löönud emana sügava rolli. Kas keegi on sellest kuulnud? Jälle ei paista välja. Kahjuks on “Kosmilised saialilled” mängukavast maas, muidu soovitaksin väga.

Draamateater “Nukumaja 2”. Autor Lucas Hnath, lavastas Mehis Pihla. Ibseni “Nukumaja” järg. Nora tuli koju. Valgel taustal võtavad inimesed oma elatu tükkideks ja kokku ei panegi.
Soovitan väga.

Ugala "Kuidas minust sai HAPKOMAH". Lavastaja Vallo Kirs. Dramatiseeris Jim Ashilevi. Päris lood narkomaaniks saamisest. Sõprus, armastus, pimedus, veri, seks, sitt, okse. Hoiatusdraama.
Soovitan väga.

Tallinna Linnateater "Nad tulid keskööl". Autor Mark Hayhurst, lavastaja Diana Leesalu. Meie teatrikunstnikud on nii tugevad, et lavastajad kipuvad neile pisut alla jääma. Jaagup Roomet domineerib selles lavastuses pisut Diana Leesalu üle. Osa inimesi läheb vaheajal ära, osa peab aru, kas minna. Kaugeltki mitte sellepärast, et halb on. Lavastus tekitab kohati talumatult tugevaid tundeid. Tõsine hoiatusdraama.
Soovitan väga.

Polygon teater "Roheline nagu laulaks". Autor Karl Koppelmaa, lavastaja Tamur Tohver. Olin nii palju negatiivset tagasisidet kuulnud, et läksin kohe huviga vaatama, et mis seal siis nüüd on kokku keeratud. Küllap vaatasime nendega erinevat etendust. Lugu meie tulevikust ja roosiline see igatahes pole. Lavastuslikult ebatraditsiooniline – rohelised lehed ja tugev tekst ning korralik lavastus on sündinud. 

Teoteater "Mis nüüd mina". Autor Kiti Põld. Lavastaja Siim Maaten. Miks me end ikka alaväärsena tunneme, kui oleme parimat väärt. Trupp mängib mõnusasti ning meelelahutuslikult kokku.
Soovitan.

Tallinna Linnateater "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4." Autorid A.H.Tammsaare ja Elmo Nüganen. Lavastas Elmo Nüganen. Karin tahab maailma, Indrek tahab olla, tramm tahab sõita.
Soovitan.

Vaba Lava "Mul oli nõbu". Autor Rasa Bugavičute, lavastas Valters Silis. Kuraatoriprogrammi lavastus juhatab meid tagasi 90. Aastatesse, kus kiiresti rikkaks ja võimu juurde saamine oli paljude unistus ja võimalus. Kes jäi elu, kes jäi mällu. “Mul oli nõbu” on autobiograafiline lavastus. Autor räägib lugu enda ja oma nõo suureks kasvamisest, noorte inimeste võimalusest ristteel ka valesid valikuid teha. 
Soovitan üliväga.

Tallinna Linnateater "Osnap" esietendus. Lavastus on valminud Lavastaja Riina Roose ja trupi ühistöös. Panso muusikahuvi oli mulle uudiseks.  Lavastuses on lood Pansost põimitud vastavate ajastute muusikaga.  See, et Tallinna Linnateatri näitlejad laulda oskavad, on vana uudis, kuid seda, et nad ka tangolõvid on, oli äge Lihtne ja südamlik etendus ilma suuremate kunstiks pürgivate ambitsioonideta.
Soovitan.

Theatrum "Tabamata ime". Autor Eduard Vilde, lavastas Lembit Peterson. Mängisid EMTA lavakunstikooli XXX lennu üliõpilased. Mängitakse kahes koosseisus. Lavastuses on kasutatud Vilde originaalteksti. Kas inimesed 108 aastat tagasi tõepoolest nii sõnaseadvalt ja kujundlik-filosoofiliselt rääkisid? Vaevalt, aga kuulata on ülihuvitav. Vaatasin II koosseisu lavastust ja kui seda peaks veel mängitama, siis kindlasti vaatan ka I koosseisu oma.
Soovitan.

Tallinna Linnateater "Õed". Autor ja lavastaja Pascal Rambert. Midagi on õdede vahel kunagi juhtunud. Mis see just oli, me teada ei saagi. Tulevad killukesed, kuid kusagil peab veel midagi olema. Vihkamist on palju. Miks üks õde teise üles otsib? Ta ju teab, et asjad lähevad käest. Õed paiskavad teineteisele etteheiteid ja leppimist ei näi tulevat. See on raske vaatamine. Õdede tüli sees visatakse õhku ka Somaalia põgenike lood.
Soovitan.

Rahvusooper Estonia "Lendav hollandlane". Libreto ja muusika autor Richard Wagner. Lavastaja Pamela Recinella. Wagner, mu lemmik! Suurepärane muusika, orkester sai hakkama, laulsid Aile Assony ja Ain Anger, kuid lavastajatöö oli ülinõrk. 

Draamateater "Kuritöö ja karistus". Fjodor Dostojevski samanimelise romaani põhjal dramatiseerinud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo. Dostojevskit ei olnud kohal, Raskolnikovi ka mitte. Kohal olid lavastajad ja see andis lavastusele pooltoonidega värvingu. Mõtlen natuke ja kirjutan blogisse pikemalt.
Soovitan.

Aktsioon "Eesti teatri päästmine" elektron.live Autorid Piret Jaaks, Urmas Vadi, Ott Kilusk, Mart Aas. Koordineeris Ivar Põllu. See oli kevadise eriolukorra aegne katse luua teatrit nii, et näitlejad on just seal, kus nad parasjagu on ja etendus saab ekraanil sujuvalt kokku. Juhtus aga see, mis juhtub veebikoosolekutekagi, et tekib ajaline viide, pausid jms.

Andrew Lloyd Webber  lubas eriolukorra ajal igal nädalal ühte oma muusikalidest Youtube`s tasuta näidata. Esimene oli “Jesus Christ superstar”, mis kahjuks jäi nägemata. Järgmised neli olid siis sellised:
"Ooperifantoom" Royal Albert Hall (2011): In celebration of the 25th. Selle aasta vaimustavaim elamus Sierra Bogessi ja Ramin Karimlooga peaosades. Signatuurduett on Youtubes praegugi vaadatav. 
"Cats". Olen sellest muusikalist palju kuulnud, kuid siiani oli nägemata. Olin just “Ooperifantoomi” vaadanud ja kas seetõttu või veidravõitu kostüümide tõttu nii head elamust ei pakkunud.
"Love never dies" Regent Theatre in Melbourne, Australia. Olin siiani arvamusel, et Webberil on ainult õnnestumised. Tuleb välja, et siiski mitte, lihtsalt õnnestumised on ülitugevad ja seetõttu teistest suurt midagi ei teagi. “Love never dies” on “Ooperifantoomi” järg ja ebaõnnestumine kuubis. 
"By Jeeves".Peaaegu samad emotsioonid, mis “Love never dies” juures.


Filmid

Aasta parim film oli "Hüvasti NSVL". Režissöör Lauri Randla. Kui filmi treilerit esimest korda nägin, otsustasin, et seda ma vaatama ei lähe. Punased kaelarätid jms. Mul puudub igasugune nõuka nostalgia ja ei taha. Siis aga hakkas head tagasisidet tulema ja korjasin end kokku ning läksin. Sellest sai 2020. aasta parim filmielamus. Film esilinastus Soomes ja võeti sealse ingeri kogukonna poolt soojalt vastu. "Hüvasti NSVL" on ingeri perekonna lugu ja filmis kuuleb rohkesti ingeri keelt. Lauri Randla on ingeri päritolu ja teab, mida teeb. Osatäitmised on soojad ja teravad ühteaegu.

Ülejäänud filmid said kirja juhuslikus järjekorras.

"Jänespüks Jojo". Reźissöör Taika Waititi. Hitlerjugendi kasvandiku kujuteldavaks sõbraks on Adolf Hitler.
Soovitan väga.

"Judy". Režissöör Rupert Goold. Lugu Judy Garlandi elust ajal, kui tema täht juba kustunud oli. Väga tugev osatäitmine Reneé Zellwegerilt.

"Pommuudis". Režissöör Jat Roach. Film põhineb tõsielulistel sündmustel, kus telekompanii juhti süüdistatakse ahistamises.

Dokumentaalfilm "Olemise ilu". Režissöör Jaan Tootsen. Siin ei saagi öelda, et film oli Fred Jüssist või loodusest. Nad kaks on üks. Lisaks Joosep Matjuse suurepärane kaameratöö.
Soovitan väga.

"Maria paradiis". Režissöör Zaida Bergroth. Film põhineb tõsielulistel tegelastel ja sündmustel. Möödunud sajandi alguses kogus Maria Àkerblom Helsingi lähedales Toivolasse ususekti. Filmis kohtuvad seal kaks noort tüdrukut ja hakkab selguma, et lubatud lunastus lükkub kuhugi kaugele või jääb tulemata. 
Soovitan väga.

Dokumentaalfilm "Südamering". Režissöör Margit Lillak. Ühiselu ei toimi sageli ka kahe inimese vahel. Saati siis paljude vahel, kui on vaja jagada tööd, eluaset, raha, seksuaalsust.
Soovitan.

"Talve". Režissöör Ergo Kuld. Arno poeg Arnold (Frantz Malmsten) on tagasihoidlik ja kõneleb aeglaselt ning rahulikult, nagu isagi. Leidsin end mõttelt, et näe, heledat verd Arnol on suurte pruunide silmadega tumedikust laps, aga küllap on tema siis emasse. Kiire poeg Fritz (Märt Koik) on kui isa suust kukkunud. Noor Toots (Karl-Robert Saaremäe) on hoogne, riukalik, temperamentne ja romantiline – ma ei kujuta ettegi, et keegi teine või teistmoodi võiks Oskarit mängida. Väga hea leid tegijate poolt.Mari osatäitja Hennessi Schmitdh on väga hea üllatus. Ta jäi mulle juba superstaari saatest meelde ja on sula rõõm näha, et tema sordiini all asuv jaks on suurele ekraanile jõudnud. Saara Nüganen kaupmehe tütrena on Oskariga võrdselt värviline tegelane. Oma isa tütrena elu ja selle kasusid arvestav hmm…vast isegi bitch. Nö vanad on on üks õnnestumine teise otsa ja sugugi ei häiri, et kõik neist loosse kaasatud pole. Suvi on. Päike paistab ja ümberringi on roheline. Keeruline ajaloosituatsioon on sisse toodud, kuid sellele ülemäära ei pühenduta. Paratamatult leiad end muidugi mõttelt, et tead ju, mis sai edasi. Mis sai kohaomanikest, mis sai eraettevõtjatest, mis sai kollaboratsionistidest. Filmi tegemist on võetud üsna lõdvalt. Näiteks ilmub noor Toots kord lokkidega, kord ilma. Käisin kinos koos emaga ja tema ütles, et vaataks seda kohe veelkord.
Soovitan.

Multifilm "Sipsik". Valminud Eno Raua lastejutustuse ja Edgar Valteri illustratsioonide ainetel. Režissöör Meelis Arulepp. Värviline ja õpetlik Eesti lastekirjanduse klassika.
Soovitan väga.

"Keti lõpp" veebis. Paavo Piigi samanimelise näidendi põhjal lavastanud Priit Pääsuke. Linnaservas asuvasse suletavasse burgerikohta satuvad ainult kriisis inimesed. Hmm.
"Asjad, millest me ei räägi". Režissöörid Anrdejs Ekis ja Tanel Ingi.Eestlased seksivad Läti-Eesti filmis.Eeeeemmm…Tule taevas appi ja sina Taara, ära imesta ka niisama, vaid kapsa ka avitama! Tegelikut on film päris naljakas. 

"Salmonid. 25 aastat hiljem". Režisöör Toomas Kirss. Oi, küll oli halb!
Ei soovita.

"Tähtedevaheline" "Interstellar". Režissöör Cristopher Nolan. Mitte midagi ei mäleta. Kuidagi oli NASAga seotud.

Multifilm "Trollid". Režissöörid Mike Mitchell ja Walt Dohrn. Lõbus lugu värviliste tegelaste ja tujutõstva muusikaga.
Soovitan.

"Alice". Režissöör Josephine Mackerras. Kui salaelu elanud abikaasa on võtnud sinult kõik, siis millised on naise valikud?
Soovitan.

"Puhkemaja". Režissöör Dave Franco. Filmi tutvustati kui õudusfilmi. Pigem on see selline närvifilm. Kas igaühest võib saada mõrvar?
Soovitan.

"Rain". Film koosneb peamiselt vaikimisest. 50st lausest 4 on poola aktsendiga vene keeles. Süsisügavmõttelisi silmi saab kohe paari aasta jagu ette. Refrääniks rahvuskala sugulane.
Soovitan.

"O2". Režissöör Margus Paju. Aastal 1939 kulgev lugu, kus Molotov-Ribbentropi pakt on sõlmimisel. Suurepärane osatäitmine Siim Aimlalt. Filmi lisaväärtuseks on Tallinna vaated ja tolleaegsed autod ning lennukki. Autod on poleerpuhtad...enne II Maailmasõda tolmu ei esinenud. Film on Eesti-Läti-USA-Soome-Leedu koostöö. Nõukogude luurajat mängis Läti näitleja Kaspars Znotinš. Nõukogude ajal mängisid Eesti näitlejad nõukogude sõjafilmides sakslasi, nüüd käivad lätlased Eesti filmides venelasi mängimas :)
Soovitan.

"Veel üks ring". Režissöör Thomas Vinterberg. Mads Mikkelseni suurepärane roll. Kui padujoomine ekraanil välja kannatada, saab hea elamuse.
Soovitan.

"Viimased". Režissöör Veiko Õunpuu. Filmikriitik ütles, et see on soome keeles vaikimine. Eks ongi. Muidu aga on tööd ja vaeva ja elu ja see kõik on nii ränk, nii ränk. Eesti-Soome ühisfilm ikkagi. 
Soovitan väga.


Muud kultuuriasjad

Postimees ilmutas arvustuse, mille kirjutasin Kerli Altmarti romaanile "Albioni väravad". Raamat on feministliku suunaga ja voolava tekstiga. Pisut trafaretse lõpuga.
Soovitan.

Kontsert "Olav Ehala 70". Olav Ehalat on nimetatud Eesti oma Glen Milleriks ja seda ta kahtlemata ka on.

Eesti Arhitektuuri Keskus korraldas sel sügisel ekskursioone paikadesse, kuhu muidu väga ei pääse:

Linnahalli ekskursioon. Mul on Linnahallist mitmetised mälestused. Olen käinud kontsertidel ja hiljem mõnel muusikalilgi. Samas meenub, kuidas kutsekooli ajal oli seal mingi punane sündmus ja me pidime praktikariietesse ja võimlemissussidesse rõivastatuna saali treppidel seisma. Kas meil mingeid plakateid või muud sellist käes oli, ei mäleta. Küll aga lõbustasime end sellega, et tõmbasime sussininaga mööda mistrat ja siis puudutasime teist, et see särtsu saaks. Sünteetiline vaip tekitas staatilist elektrit. Maja oli selle ehitamisest peale korrast ära, tualettides oli alailma rike ja trepiastmed murenesid. Sel suvel avastasin, et Linnahalli Patarei poolsest seinast oli paekate lahti vajunud ja see oli võrguga toestatud. Ehitusest midagi teadmata arvasin, et hoone on ehitatud paekivist tellistest. Selgub aga kompleksi välisseinu katab õhuke paekivist ümbris. Põnev oli kunagist Tallinna suurimat hoonet taas seestpoolt näha. Hullusti on amortiseerunud, kuid näiteks garderoob on säilinud. Saali toolid, Enn Põldroosi gobelään, lava on samuti alles. Põrandal olnud vahvasti elektrit andnud vaip on kadunud - Teneti filmitegijad on majale mitte just värskendava jälje jätnud. Jäähall on nii kehvas seisukorras, et sinna inimesi ei viida. Saab näha, mis sellest muinsuskaitse all suurruumist saab. Renoveerimise juttu räägitakse aastaid.
Soovitan väga.

Balti Manufaktuuri ekskursioon. Tehast on alati huvitav vaadata. Balti Puuvillavabriku hoone valmis 1989 aastal ja lõpetas Balti manufaktuurina aastal 2006. Nagu Kreenholmi Manufaktuuril, on siingi olnud väga rasked töötingimused - müra, niiskus, töö mitmes vahetuses - ning loodud ka oma infrastruktuur. Säilinud on kompleksi seinad, tugitalad, mõned niidipoolidki lebavad tolmus. Balti Manufaktuuri kvartalisse tuleb peagi arendus, seega on õige hetk seal praegu tiir teha.
Soovitan väga.

Näitus Kai kunstikeskuses. Kris Lemsalu Malone & Kyp Malone Lemsalu “Love Song Sing Along (Once Again With Feeling!)”. Aadam ja Eeva, maailm oli enne valmis.

Näitus  Kumus.  "Ado Vabbe. Wunderbar". Suur näitus, mis on loomeetappide kaupa jagatud. Vabbe on üliproduktiivne olnud ja ka on ta töötanud mitmete vahendite ning stiilidega. Kõige võimsam on aga tema pliiatsijoon. Näituse lõpus on pliiatsiga joonistatud figuurid ja abstraktsed tööd. Tema joon on lausa kuuldav.
Soovitan üliväga, näitus on avatud kuni 31. jaanuarini 2021.

Näitus Adamson-Ericu muuseumis. "Olev Subbi. Värvidega ideaalmaailma". Värviline-värviline Subbi.


Päise foto pixabay.com 


Wednesday, 23 December 2020

Teofrastus/ Animafilm


Kui Sergei Kibuse “Teofrastus” valmis sai, otsisin seda tikutulega taga. Lühivormide saarus kipubki olema selline, et kui need just kassettidesse koondatud pole, siis näevad neid vähesed. Kassettidesse koondatuna pole neil ka väga hea põli, kuna lühivorme väga ei armastata. Ometi on just lühifilm, lühike animafilm, novell, jutustus see, mis on kui kuivatatud puuvili. See ei näe eemalt alati isuäratav välja, kuid tegelikult on sinna kontsentreerunud parimad maitsed, hõrgud maitsed, mida läheb vähe korraga, sest liiga palju on palju. Nii näidati “Teofrastust” imenatuke ja üksikutel seanssidel sageli koos teiste anima-või lühifilmidega ja nii see mul nägemata jäigi. Kuid tuleb välja, et kui inimene ei saa kunsti juurde, siis tuleb kunst ise ja koputab viisakalt uksele. 

Peaaegu 15 minutit kestvat filmi tehti kolm aastat ja filmiti 7 sekundit päevas. Osaliselt finantseeriti ka Hooandja kaudu. Plastiliinimultikatest tunneme siinpool ehk kõige enam Lammas Shauni lugusid. Plastiliin on ses mõttes põnev materjal, et annab enda omaduste pärast võimalusi lõputult kolmemõõtmelisi kujundeid ja liikumisi luua. “Teaofrastuse” Teofrastus on ses mõttes meistriteos. Vaadake, plastiliinist silmad võivad olla kõnekamad kui reaalsuses elavad inimsilmad. See, kuidas kassi karv tuules liigub, tekitab tahtmine kiisut ekraanil paitada ja lohutada ning kaisutada. Mustamäe 60. aastatel ehitatud krobelised hallid paneelmajad on säravad ja ilmekate värviliste rõdudega. Päikeseline maamaja koos muutuvate aastaaegadega õuega on üks mõnus paik. Ja kes meile lugu jutustab? Muidugi me oma Aleksei Turovski. Kuigi natuke tahaks silmavee vallale lasta, siis film on õnneliku lõpuga. Mari Jürjensi muusika saatel Peedu raudteejaamast Mustamäele kulgev teekond on täis soojust, armastust ja rahu.


Stsenaarium ja režii Sergei Kibuselt 


Kunstnik-lavastaja Pärtel Tall

Muusika Mari Jürjens

Operaator Ragnar Neljandi

Animaatorid olid Olga Stalev, Triin Sarapik-Kivi, Ida Lepparu, Egert Kesa

Tallinna esilinastus oli 18. detsembril 2019

 

Vaatasin ERR portaalist Jupiter 23. detsembril 2020

Fotod pixabay.com ja pexels.com Alex Andrews

Wednesday, 25 November 2020

Kui vaikne muusika mängib/ Osnap/ Tallinna Linnateater


Armastus on siis kõige hellem kui see käest kaduma kipub. Minu armas teater! Lavastuse “Osnap” esietendus toimus vaatamata kõigele, mis õhus.

 

Seda lavastust jutustab meile Voldemar Panso ise. Tema omapärase hääle sarm ja iseloomulik naer on tuttav pea igale meie inimesele, nii teatrisõbrale, kui teatrikaugele. Nii siis kannab see hääl meid läbi Panso elu, tema kalli teatri, tema armsa muusika. Panso muusikaarmastus ei ole vast väga laialt teada. Rohkem teame teda teatritegijana, teatri loojana. Isa pühapäevahommikne orelimäng ja laul saatis teda läbi lühikeseks jäänud kirgliku elu.

Riina Roose, Anu Lamp ja trupp on Pansost jutustamiseks leidnud võtme, kus peategelane ise ilmub lavale episoodiliselt ja ilma kindla näitleja kandmata. Muusika on see, mis juhatab meid teekonnal läbi teatrimehe elu. Puudutama on jäänud sõja-aegne periood ja las nii ollagi. Las olla laval see, mis Pansole rõõmu tegi. Heal kombel esietendub “Osnap” just siis kui tüütus ja ärevas ja teadmata tulevikuga maailmas on inimestel vaja ilu. Ilu ja mõistmist ja rõõmu. Seda kõike pakub Linnateatri trupp meile lavastuses rohkesti.

Linnateatri näitlejad oskavad laulda ja Riina Roose laule seada. Need asjaolud on ses teatris nagu lego klotsid – käivad omavahel krõpsti kokku. Kristiin Räägel, Sandra Uusberg, Hele Kõrve, Indrek Ojari, Simo Andre Kadastu, Andero Ermel, Argo Aadli, Mart Toome, Kaspar Velberg mängivad kokku, hoiavad kokku, laulavad ja tantsivad kokku. Kui Salme Kultuurikeskusesse tulles korraks tekib mõte, et kuidas väikeste lavadega harjunud näitlejad suurel laval hakkama saavad, siis etenduse kuludes läheb see mõte peast. Eesti näitlejaharidus on nii kõrgel tasemel, et näitlejad kohanevad teistes oludes kergesti. Vaatajale ikka tundub, et kergesti. Sirli Kriis-Kalme seatud tantsud hoiavad tähelepanu ja atmosfääri. “Sutenööriballaad” “Kolmekrossiooperist” muutub kirglikuks punamustaks tangoks ja Kristiin Räägeli tantsitud kuldne tśarlston paneb küsima: “Kes on see särtsuga noor naine?” Valguse ja pimeduse temperatio saab muusikast helihargi kõlli ja lahvatab Uku ning Lemmingise laulu ajal kostüümid sinivalgeks või siis paotab õige pisut pimeduses ust ja lükkab sama ukse vargsi kinni viies endaga “Aina kordan” sõnad ning muusika. Riietajatel on selle lavastusega tegemist palju. Hulk ühesuguseid tolmumantleid, lumivalged hamed, kiired kostüümivahetused.

Enne ja pärast etendust ning vaheaegadel saab Salme Kultuurikeskuse aatriumis vaadata fotonäitust Panso reisidest ja näha suveniire, mis ta on oma reisidelt kaasa toonud: noad, kujud, kujukesed jms. Veider on see elu. Teed ja toimetad põled ning põletad oma kires. Lood näitlejaid ja teatri, lavastad ja mängid ja naerad ja kui kord oled ees ära läinud, jääb sinust ainelisse maailma vitriinitäis pudi-padi…

30. novembril 2020 on Voldemar Panso 100. sünniaastapäev.

Meie armas teater.

 

Lavastaja ja muusikajuht Riina Roose

Lavastaja abi Anu Lamp

Kunstnik Kristjan Suits

Kostüümikunstnik Anu Konze

Tantsud Sirli Kriis-Kalm

Arranźeering Jaak Jürisson

Heli Haar Tammik

Valgus Sten Ojaperv ja Teet Orupõld

Laulavad, tanstivad, mängivad Sandra Uusber, Hele Kõrve, Kristiin Räägel, Argo Aadli, Andero Ermel, Indrek Ojari, Kaspar Velberg, Mart Toome, Simo Andrea Kadastu

 

Käisin esietendusel 25. novembril 2020

 

Thursday, 12 November 2020

Ikka sina/ "Mis nüüd mina", Teoteater


"Kuigi samas – mis teised arvavad?"

"Peeglisse ma ei julge enam ammu vaadata."

"Hale värk, täielik läbikukkumine."

"Ega mina ei ole ju mingi kokk."

 

Tuleb tuttav ette? Kus me seda kuulnud oleme?

 Näidendi “Mis nüüd mina” autor Kiti Põld on naelapeale sirgelt pihta saanud ja naela ka kõvasti lavalaudadesse haamerdanud. Millegipärast on meil, eestlastel, haruldane ja maailmas pea ainulaadne oskus komplimente ennetada. Ennetada seda “piinlikku” hetke, kui keegi meile hästi ütleb, kiidab, silitab sõnadega ja hoidku taevas – naeratab. Kui sel kellelgi aga jätkub siiski mõistmatust ja kompliment meie suunas lendab, laseme sel maha kukkuda: “Oh, mis nüüd mina…” Ometi vajame kõik tunnustust. Ihkame ja ehk pakumegi siirust ise seejuures silmi seina poole hoides.

Nii astuvad lavastuse tegelased kordamööda lava lavakuubikule (kunstnik Anne-Mai Heimola) ja elavad oma tasast elu sordiini all, kuid siiski helesinises lootuses, et äkki kord märgatakse, äkki kord armastatakse, äkki kord paraneb miski, mille nad oma komplekside kuuri kõvasti luku taha on pannud. Äkki siis mõnel teisel korral veel…


Autor (Margus Illi-Illik) pingutab suuril silmil nii väga, et Lavastaja (Priit Matiisen) tema teksti märkaks, ja lavastaks. Tema soovi vägi äratab tegelased oma häbelikkusest ja pendel lööb teise seina pihta. Kas Reti (Helen Kaigu) on noor naine, kes oma lubamatut (?) armastust häbeneb või on enda ehmatuseks elul ohjeist haaranud ja nõõtab kogu seltskonda? Kas Veiko (Mihkel Ase) on IT-nohkarist roosapõsine memmepoeg või täiskasvanud otsusekindel mees? Kas Ülle (Karolin Tikerpuu) on lapse suureks kasvamise märkamata jätnud hea ema või on tal ka midagi ainult iseenda hingele soovida? Kas Laura (Kristi Purge) on silmi kindlalt kinganinadel hoidev ning tubli ja töökas naine või on tal julgus karjääri teha ning õhatud salaarmastatul käestki kinni võtta?

Lavastaja, “Mis nüüd mina” lavastaja, Siim Maaten on tegelaste vahele tugevad ühendused loonud ja need peavad etenduse lõpuni vastu. Nii ei ole laval peategelasi, vaid kõik on ühes käänulises DNA-ahelas kenasti seotud. Keegi ei eksisteeri omaette, kõik on üksteisele vajalikud. Maaten suhtub tegelastesse lugupidamisega ka siis, kui need end korralikult narriks teevad. Soe huumor, üle võlli liikumine, selgelt joonistatud karakterid ja koomilised tegevused naerutavad publikut ja lasevad sügisõhtul Teoteatri hämaruses ja intiimses õhkkonnas iseennast ära tunda. Väikesel kuubikul ajame oma siinse elu asju nii hästi-halvasti kui oskame ja ümberrngi vaadates on inimesed ju tegelikult head. Oleks vaid julgust olla ise, küsida armastust ja hoolt ning anda seda vastu. Isetult. Kas teeme seda ise või keegi kirjutab meie elu valmis? Autor või? Kuhu jäi Autor?

Ah mis nüüd tema…

 

Autor: Kiti Põld

Lavastas Siim Maaten

Kunstnik Anne-Mai Heimola

Mõnuga mängivad: Kristi Purge, Karolin Tikerpuu, Helen Kaigu, Margus Illi-Illik, Mihkel Ase, Priit Matiisen

Esietendus oli septembris 2019


Teatri kodulehelt pärit fotosid kasutasin teatri loal.

Vaatasin 31. Oktoobril 2020

 

 

 

 

Wednesday, 11 November 2020

Kõik on neil räpane – isegi klaverimängija



„Olen vanemapoolne mees,“ astub jutustaja (Marika Vaarik) ette. Puhas pintsak, pisut kottis püksid, dokumendivalge särk, kaks vöö hõbepaela piiluvad säravail silmil hõlmade vahelt. Neil on tööl korrektne, neil on tore, neil on igapäevane, neil on lisaväärtus. Ilmub klaverimängija (Jakob Juhkam). „Kas ootame Godot`d?“, tekib küsimus tema tolmust halli selga ning räpast oktoobrit nähes. 

Kopeerijate kontori registri avab Wanamun (Jörgen Liik): higine, liimiplekiline, tilkuva ilaga, räpane. Järgmine on Dandy (Ingmar Jõela): ilus, heas vormis, energiline, pisut räpane. Viimasena laskub trepist kleidikeses, habras ja lõhkise põlvega Küpsis (Mari Abel): läbipaistev, nunnu, räpane. Kuues tegelane – kontor – on pruun, hall, räpane, määrib silmi. Kuhu jääb siis meile lubatud Kuldar? „Kui teistest kopeerijatest võiks kirjutada terve raamatu, siis Kuldari puhul midagi niisugust teha ei saa,“ on jutustaja äsja öelnud.

Lauri Lagle Kuldar nihkub külg ees saali. Nähtamatu puhas mees vaikib, miimilisi lihaseid nagu polekski. 2005. aasta EMTA lavakunstikooli diplomilavastuse „Loomade farm“ romantiline ringirullija Lumepall (Lagle) on pagendusest teatrimajja jõudnud. Ta on suureks kasvanud, kõnnib kahel jalal, insenerimõte on lahkunud. Mees on meelt heites tööd vajanud ja siin ta on, et tulla, teha, jääda. Mees on saabunud, et jätta vahele klatšimise kohvipausid, lõuapuude lõunad, ülinõmedad ühisüritused. Ta soovib, et tal lastaks sukelduda rahusse, puhtasse halli monotoonsusesse, kus vaid seljaaju lokaalseid reflekse vahendab. Kes saaks olla parem töötaja kui see, kes ei soovi midagi, ei nõua midagi – töötab, töötab, töötab, töötab, hoolimata nädalapäevast, hommikust ja ööst? Värvitus jopes käsi liigub rütmis vasakult paremale ja Kuldar vaatab saali kui tühjusesse. Korraks tekib mõte, et aga kui ümbritsev möll ta naerma ajab, mis siis? Ei aja – Kuldar on kahvatu veretu robot, kes kopeerib kopeerimiskontoris dokumente ning iseennast.

„Ma pigem ei loe“, lõikub õhku. Jutustaja pintsak on kusagilt tolmupleki külge saanud. „Ma pigem ei…“, tuleb allumatu roboti siniseilt huulilt taas. Jutustaja püksidki on määrdunud. Kuldar ei karda käske, ei karda survet, kuid sulgub veelgi enam endasse. Sirmile on joonistatud hea ja kurja tundmise puu, Kuldar katab end sellega. Tema on hea ja kurja ammu ära tundnud. Farmist minema kihutatud Lumepall on metsades ja soodes ekseldes ellu jäänud, jõudnud siia seitsme maa ja mere tagant, nüüd on aeg tööl puhata. Pigem ei vasta, pigem ei ütle, pigem ei, pigem ei, pigem ei. Töös pettunud Kuldar lahkub, nagu oli tulnudki. Külg ees, nähtamatu puhas mees. Tema töö on tehtud. Lauri Lagle on oma tegelase puhtalt ja vaevumärgatavate vahenditega lavaräpast välja kandnud.

Isegi klaverimängija on neil seal räpane.


Päise foto: Karolina Gabowska pexels.com

"Pigem ei"

Von Krahl

Portreteeritu: Lauri Lagle/Kuldar

Lavastaja: Juhan Ulfsak

Rolliportree valmis Drakadeemia Teatrikriitika kirjutamise kursusel oktoobris 2020.