Friday, 31 December 2021

Kultuuriaasta 2021





Vaatasin 34 erinevat lavastust, teatris käisin 39 korda. Oleks tahtnud rohkem. No kus sa saad, küll olid teatrid kinni, küll ise kinni. Pluss on aga see, et mida piiratum on aeg, seda täpsemini teed valiku. Kõik, mida sel aastal kindlasti näha tahtsin, sai vaadatud ka. 

Kahte lavastust vaatasin mitu korda. Tallinna Linnateatri "Balti tragöödiast" tahtsin arvustuse kirjutada ja seepärast otsustasin teist korda veel vaadata. Selgus aga, et sel etendusel oli üks näitleja puudu ja nuditud versioonist ei ole võimalik kirjutada. Aastal 2022 vaatan seepärast vähemalt korra veel.

Eesti Draamateatri "Mefisto" on 5 korda rõõmu pakkunud. Osalesin sel sügisel Drakadeemia etenduse analüüsi koolitusel ja "Mefisto" oli meie õppematerjal. Vähe! Veebruaris-märtsis vaatan veel.

35 külastuse hulka sai 1 ballett ja 3 ooperit. Kuidagi on Vene Teater ja VAT vahele jäänud. Kohe 2022 algusest hakkan asja parandama.

Kinos käisin 9 korda. Kas tõesti nii vähe? Küllap siis. "Eesti matust" vaatasin kaks korda. 

Käisin kahel näitusel. "Kimono. Jaapani ilu puudutus" Adamson-Ericu muuseumis koos kuraatorituuriga ja  Ilja Repini näitus Helsingis, Ateneumis.

Kontserte sai 2. Segakoor Mirt ja ansabel Puuluup Märjamaa XVI folki sees.

Festivalikülastus oligi Märjamaa XVI folk augustis.

Vahel tulevad asjad ise minu juurde. Ooperi "Romeo ja Julia" piletid võitsin :)

Aasta üllataja oli Kaja kultuurikeskus. Kino Kaja oli minu lapsepõlvekino. Kui uus maja 2019 avati mõtlesin vaatama minna. Keegi oli oma külalisetendusega Tallinnas ja mängis seal. Igaks juhuks helistasin Kajasse ja küsisin, kas saalis on tõusuga põrand. Ei olnud. Otsustasin, et ei lähe kuuldemängu kuulama. Selle aasta lõpus aga mängis Vana Baskini Teater seal "Professor sai värske õhu mürgituse", otsustasin, et ikkagi proovin, no nii maja asukoha nostalgiast ajendatuna. Kui tore maja! Esimese korruse planeering on sarnane vanale kinomajale, vaid sissekäik on pööratud küljele. Esiküljel on nüüd galerii, fuajees on ruumi, seintel näitused, etenduse päeval on ka väike kohvik. Saali toolid on tugevad ja mugavad, ridade vahel on küllalt ruumi. Lava on üsna kõrge, seega on ka keskmistest ridadest täitsa hea vaadata. Bussipeatused on lähedal. Parklasse mahub kodulehe andmeil umbes 90 autot. Soovitan kaeda.


Kuus parimat

1.-2. "Sitsi silentium" , teatriühendus Misanzen. Autor ja lavastaja Helen Rekkor, dramatiseeris Mihkel Seeder.  

Kirjutasin sellest pisut.

http://kogutudeosed.blogspot.com/2021/08/sitsi-silentium-misanzen.html

Lavastust mängitakse ka aastal 2022.

1.-2. "Serafima+Bogdan", Tartu Uus Teater. Vahur Afanasjevi samanimelise romaani alusel dramatiseeris ja lavastas Ivar Põllu.

Shokiteater. Räme. Ilus. Lummav. Kohutav. Hirmus. Aasta kunstnikutöö.

Lavastust mängitakse 2022 suvel taas.

Soovitan üliväga.

3. "Põrjupõhja uus Wanapagan", Endla.  A.H.Tammsaare romaani järgi dramatiseerinud Ott Kilusk. Lavastaja Kaili Viidas.  

Tuttav lugu. Tuleb vanapagan inimeste maailma õndsust otsima ja ei leia mitte. Mõtlesin lavastuse taustal, et Jürka õndsus pole midagi muud, kui et ta tahab vaid õnnelik olla. Põrguvürstki soovib vaid armastust. Kuid valgust on vähem kui põrgus, tööd on rohkem kui põrgus, petetakse rohkem kui põrgust. Armastust on vast rohkem, kuid seda surmatakse ka rohkem kui põrgus.

Hea meel oli taas Triin Lepikut laval näha.

Lavastust mängitakse ka 2022 suvel.

4. "Balti tragöödia", Tallinna Linnateater. Siegfried von Vegesacki romaani põhjal dramatiseerisid Kertu Moppel ja Karl Laumets. Lavastaja Karl Laumets.

Veider on see inimese mõtlemine. Sakslased läksid Baltikumist alles umbes 100 aastat tagasi ja täna vaatame neile kaastundega järele. Kui see ei ole Stockholmi sündroom, siis mis see on...

Kristjan Suitsu kujunduse ja lavastaja Laumetsa koostöös on loodud liikumine, mida eesti teatris varem tehtud pole. Ainuüksi seda tasub vaatama minna.

5. "Mefisto", Eesti Draamateater. Klaus Manni romaani põhjal (või István Szabó filmi põhjal). Dramatiseeris ja lavastas Kertu Moppel.

"Mefistot" olen 5 korda vaadanud ja aasta 2022 alguses on veel 2 korda planeeritud. See lavastus oli ka Drakadeemias viimati läbitud kursuse aluseks. Mida veel öelda? Minge vaadake. Ma pole varem näinud, et üks näitleja (Juhan Ulfsak) võtab kell 19.00 etendusel otsast ja tõmbab selle läbi õhtu endaga kaasa, kes kelgul, see kelgul, kes maha jäi, see ka kelgule. Tugev hoiatusdraama on.

6. "Ninasarvik", Eesti Noorsooteater. Autor Eugène Ionescu, lavastaja Sander Pukk.

Ühel päeval on linnas ninasarvik. Ta ei tulnu dsinna, ta ei saabunud sinna, ta on seal. Inimesed imestavad ja arutavad ja kardavad ja siis algab moondumine. Tuleb tuttav?

Imetlen alati Noorsooteatri näitlejate mängu. Nukulaval mängival näitlejal on rohkelt vahendeid keha, hääle, miimika, tunnete kasutamiseks. Ülirikkalik ansambel on neil.


Edasi juhuslikus järjekorras

"Baskerville´ide koer", Karlova teater. Arthur Conan Doyle´i järgi dramatiseerinud Mihkel Seeder, lavastaja Peep Maasik.

See lavastus oli 2021 üllataja ja jäi tegelikult esimesena aasta tippude hulgast välja. Baskerville`ide lugu on Lenfilmi filmiga paljudele pähe kulunud. Meie poole jookseb helkiva näoga tontlik koer ja hirmutab inimesi. Tegelikkuses ei jooksnud Karlova õdusas majas meie poole keegi, aga õudne oli ikka. Ülihea kokkumänguga näitlejateseltskond lausa lustis mängida. Üllataja oli Veiko Täär. Ta on parimas mänguvormis ja tema segaduses ning kohmakas dr Watson oli ühteaegu naljakas ja võluv.

Soovitan vaadata.


"Suur Siberimaa", Eesti Draamateater. Autor Jaan Undusk, lavastas Hendrik Toompere.

Ootasin rohkemat, ikkagi meie suur Kross. Lavastus on välja tulnud Jaan Krossi 100. sünniaastapäevaks ja räägib tema Siberi-aastatest. Tegemist on siiski kunstnikumõttega ja ei ole üks-ühele elulugu. Kas Kross tegelikult Alma Vaarmanniga koos elas, pole ju teada. Üllatasid aga Brita Soll ja Jüri Tiidus. Nad on kaua küpsenud ja annavad ning kannavad head maitset.

Võib vaadata.


"Lehman Brothers", Eesti Draamateater. Autor Stefano Massini, lavastas Hendrik Toompere jr. 

Lehman panga krahh 2008. aastal ja sellest vallandunud majanduskriis on meile rohkem tuntud, kui panga loomislugu. Draamateatri laval jutustatakse meile ühe suurima majandusime elulugu. Humoorikalt jutustatakse, koos elava muusikaga.

Meelelahutuseks sobiv.

NB! Ärge minge mitte mingil juhul seda lavastust 2. rõdule vaatama. Te kuulete ja näete sealt nii halvasti, et emotsioon jääb neljandiku peale. Miks Draamateater üldse sellist haltuurat teeb, et 2. rõdu sellele lavastusele müüb, on piletitulu. Vaataja ei võida sealt paari sentigi.


"Marie Roget mõistatus", Kellerteater. Autorid Edgar Allan Poe ja Vahur Keller, lavastaja Vahur Keller. Ma ei mäleta sellest lavastusest rohkem, kui et Meelis Kubo tegi hea rolli.

Peetakse seda aga heaks, seepärast soovitan.


"Kui sa tuled, too mul lilli", Ugala (vaatasin külalisetendust Eesti Noorsooteatris). Autorid ja lavastajad Liis Aedma ja Laura Kalle.

Näidend on kirjutatud lähisuhtevägivalla ohvritega ja nendega töötavate spetsialistidega tehtud intervjuude alusel.

Armastus või selle surrogaat teeb vahel haiget. Kuidas me ometi neid märke, et valu tuleb, ette ei oska näha? Ei oska jah. See on inimlik. Kui aga haiget teeb inimene, kes peaks olema lähim, lähim ja veel lähim? Kuidas sealt enam-vähem tervena välja tulla? Õiget vastust polegi.

Soovitan väga.


"Südamete murdumise maja",  Salme teater (mängiti Lennusadama kail). Autor George Bernhard Shaw, dramatiseeris ja lavastas Kadri Levand. 

Siin oli kaks huvitavat osatäitmist.  Lavastamist peab aga õppima, niisama välja ei tule.

Kui olete suveõhtul Lennusadama kail, päike soojendab ja meri mühiseb, laevaviledki huiguvad, siis võite ikka end kott-tooli külili visata ja vaadata.


"Naine Salamandri tähtkujust",  Jäneda Pullitalliteater. Autor Kristiina Jalasto, lavastas Madis Kalmet.

"Läbi kõigi elude otsin ma sind", R.A.A.M.  Tõstamaa mõisas. Autor ja lavastaja Damir Salimzianov.

Mõlemad lavastused on kunagise Jäneda mõisaproua Maria Zakrevskaja-Budbergist. Tema suhted Herbert Wellsiga, Maksim Gorkiga, vene revolutsiooniga, salakuulamisega, oma lastega, Budbergiga. Mõlemas lavastuses on kõik need komponendid rohkem või vähem koomilises võtmes. Kui peaksin ühte teisele eelistama, siis võtaksin Jäneda lavastuse, samas Tõstamaa mõis on imeline. 

Vaadata võib mõlemat.


"Von Baeri lõpetamata uurimus", Piibe teater Aruküla mõisas. Autor ja lavastaja Arlet Palmiste.

Baer: Räägi!

Jaan: Mida?

/.../

Baer: Midagi te seal talutaredes segi elajate ja inimestega ju ometi räägite.

Jaan: Eile õhtul ütles eit, et tule sööma. Ma siis läksin. Sel õhtul rohkem ei rääkinud.

Nii istuvad kaks vana meest mõisatoas ja üks püüab teisest sotti saada, teine esimesele elutarkust jagada, ikka nii tsimarukene, kuigi küsitakse palju.

Suurepärane Erik Ruusi ja Toomas Suumani duett. Mahlane ja nauditav. Kumb on talumees, kumb härra, seda saate näha, kui piibekad veel mängima peaksid.

Soovitan väga.


"Tson Lemberi uus elu", Nuutrum Eisma sadamakuuris. August Mälgu merejuttudest dramatiseerinud Sven Karja, lavastas Jaanus Nuutre.

Ühel päeval satub üksiku naise taluõuele purjus meremees. Perenaine toimetab ta tuppa, paneb magama. Mees jõurab majapidamises veel mitu päeva, joob, räuskab, trambib, naabrinainegi käib teda võrgutamas. 

Lavastus ei olnud halb ja Siret Tuula jäi mulle juba "Kuidas Anija mehed Tallinnas käisid" lavastusest meelde. Sellegipoolest. Ma tahaksin näidendi põhiteemat uskuda, kuid Eismal see ei õnnestunud. Kuidas on võimalik, et naine laseb endast poole suuremal joodikul majapidamises märatseda? Müra ja karjumist läks minu jaoks paljuks. 

Sellegipoolest, meie oma algupärand ja soovitan ikka.


"Rogožin", Tallinna Linnateater. Autorid Fjodor Dostojevski ja Elise Metsanurk, lavastasid Andreas Aadel ja Markus Helmut Ilves.

Dostojevski romaan "Idioot" on  vürst Mõškini, tema ara armastuse ja tema kui inimese hääbumise lugu. Saatanlik Rogožin aga hävitab naudinguga elusid. Linnateatri lavastus on Rogožini lugu. Tema kannatab oma allakäigus ja kaastunnet ei ärata.

Lavastuse teeb nauditavaks Kristjan Suitsu lavakujundus, kus mateeriaks on mustad köied. Tallinna Linnateater on tuntud vene autorite sügava tõlgendajana. Noortel näitlejatel läheb veel natukene aega, et selleni jõuda. Miks nii ütlen? Kontrast hakkab välja paistma siis, kui Peeter Tammearu lavale astub. Tema lühikeste episoodidega astub ka Dostojevski lavale.

Lavastust mängiti Toom-Kooli majas ja kuna see läks renoveerimisele, on lavastus mägukavast maas. Loodetavasti tuleb see kusagil mujal uuesti lavale. 

Soovitan.


"Palusalu",  Piibe teater Voose Päikesekodus. Autor Arlet Palmiste ja lavastaja Jaanus Nuutre.

Eismal räusanud Mihkel Tikerpalu Tson on asendunud tasakaaluka Palusalu Tikerpaluga. Lava-Kristjan astub rahulikult läbi oma elu, kui tema ümber keevad ajalugu, režiim ja naisedki. Hea leid on Heidi Pähn.

21. detsembril 2021 anti Mihkel Tikerpalule Kristjan Palusalu rolli eest Kristi ja Siim Kallase stipendium.

Lavastust mängitakse ka aastal 2022.

Soovitan.


"Üksikud heledad laigud", Teatriühendus Oma Lava Ants Laikmaa majamuuseumi õuel. Autor ja lavastaja Erki Aule.

Ants Laikmaa jäi ellu, oli elu lõpuni produktiivne. Etendusele Kadarpiku külla tasub juba sõita kas või imelise maja pärast. Laikmaa maja on ainulaadne, seestpoolt üllatavalt väike ja pime aga hubane ja kodune. Kui keegi Indrek Ojari (Laikmaa) kaherealisele pintsakule veel puuduva nööbi ka oleks etenduse vaheajal tagasi õmmelnud...

Soovitan.


"Niskamäe naised", Vanemuise teater. Autor Hella Wuolijoki, dramatiseeris ja lavastas Tiit Palu. 

Endla lavastus "Niskamäe noorperenaine" ja kuuldemäng "Niskamäe naised" jäid mulle noorena meelde. Armastuslood avaldavad ikka noorele inimesele mõju, kuid neis Wuolijoe lugudes oli midagi veel. Täna saaksin sellest aru kui feminismist, tookord oli see aga naiste ja naiste jõu lugu. Imetlesin nii väga noorte naiste jaksu oma õnne eest seista ja ei saanud aru, miks nad teiselt poolt ometi oma meestele halvad teod lõpmatuseni andeks andsid. 

Vanemuise "Niskamäe naistes"mängib Külliki Saldre vanaperenaist ("Niskamäe noorperenaise" noorperenaine), kes on oma armastuse ja pettumuse hinnaga talu jätkanud, sellele väärtust lisanud ja on püüdnud ka oma pojale jõuka naise osta, et talu majanduslikult ikka õitseks. Ostetud elus ei ole aga keegi õnnelik. Vanaperenaine ise ka mitte. 

Külliki Saldre silmad nõeluvad läbi poja õnnetu abielu ja ei suuda seda kokku õmmelda. Antti (Priit Strandberg) kohtab teist ja nii jääbki. Ka minia (Ragne Pekarev) nagu püüaks meest kinni hoida, kuid kuna tunded puuduvad, loobub üsna kergesti. Ilona (Maarja-Johanna Mägi) haarab oma õnnest  ja hoiab seda.

Külliki Saldre teeb Vanemuise laval elu rolli. Ilus ja kurb, helde käega ja karm, õnnetu ja õnnestav. Priit Strandberg on natuke liiga siledaks mängitud, et maapoiss olla. Teise vaatuse linnastseenis on ta palju usutavam. Ragne Pekarev on rohkem filmi-ja seriaalinäitleja mõjub laval võõrana. Niskamäe lugudesse on kirg sisse kirjutatud, kuid Vanemuise laval ei tule see välja ka armastajapaari vahel. Armastusest räägitakse, kuid näha ei ole. Võib-olla on see taotluslik. Põhjamaine materjal ikkagi.Põhjamaise mõnuga juuakse aga kohvi. Kohvijoomine sobib kõigeks: ajaviiteks, külaliste kostitamiseks, lepituse ja raskete kõneluste juurde. Kõige taustaks on Lilja Blumenfeldi hall-valge-must lavakujundus, valgus on valge, näod on valged, seinad laed juustuna auke täis. Monokroomne elu, millest noored välja tahavad. Kahjutunne valdab, kui Ilona kord taas Niskamäele tuuakse, et temast seal saaks vanaperenaine, kes tõde ja armu jagab.

Endla lavastus "Niskamäe noorperenaine" ja kuuldemäng "Niskamäe naised" on ERR arhiivis saadaval.

Soovitan neid kõiki väga.


"Rahvavaenlane", Eesti Draamateater. Autor Henrik Ibsen, lavastas Kertu Moppel. 

Poliitika. Moraalne või mitte.Pigem mitte. 

Anne Türnpu kuulub selle aasta üllatajate hulka. Ugri ja muude folkloorilugude kirjutaja ja lavastaja Draamateatri lavastuses äreva, ebamoraalsena... Kuid on Ibsengi ammu folklooriks saanud.

Kahjuks on lavastus mängukavast läinud.



"Abel Sanzches, ühe kire lugu", Tallinna Linnateater. Autorid Miguel de Unamuno ja Roos Lisette Parmas (EMTA lavakunstikooli tudeng), lavastas Margaret Sarv (EMTA lavakunstikooli tudeng). Lavastajat juhendas Anu Lamp, dramaturgi Priit Põldma.

Poisile meeldis tüdruk, tüdrukule meeldis poiss...ja see teine poiss ka. Kain tappis Abeli, sest Jumal eelistas vereohvrit. Joaquin tapab Abelit märkamatult, tasakesi suretades. Suretub ise oma kurjuses, kuid ei suuda jätta, sest ilus Helena eelistas teist.

Margaret Sarv on loonud pingsa staatilise keskonna, kus on nii vaikne, et luige tiivaotsa löök vastu siledat vett katkestab pillikeele.

Soovitan väga.


"Mägede iluduskuninganna", Tammsaare teater (mängiti Von Glehni teatris). Autor Martin McDonagh, lavastas Allan Kress.

Olen sama lavastust Rakvere teatris "Leenane´i kaunitar" nime all varem näinud. Ema osas oli Ines Aru, tütar Ülle Lichtfeldt, esimene armastaja Velvo Väli ja postiljon Mait Joorits, lavastas tookord Üllar Saaremäe. Siiani on meeles need pisarad kurgus. See kõik on ju tõsi, inimesed käituvadki nii, sa lihtsalt ei saa armastust, sest su piinaja on üle kõigest.

10 aastat hiljem Tammsaare teatris on Galina Tikerpuu ema kius veelgi timmitum ja rafineeritum. Pliit on kuumem ja kusi haiseb jälgimalt. 

Soovitan väga. Soovitan kõike, kus Galina Tikerpuu kaasa teeb.


"Kajakas", Salme teater. Autor Anton Tšehhov, lavastas Alo Kõrve.

Harrastusteatri turvaline valik on võtta ja mängida kirjandusklassikat. Ükskõik, kas tuleb välja või tuleb hästi välja, on publik otsimas ammu teada tekste ja tegelasi. Kui sinna aga lisandub midagi seninägematut, lakkub publik mokki ja on aplausiga helde.

Salme teatri "Kajakal" on hulk parimat maitset. Oskuslikult kasutatud kingakarbisuurune mänguruum annab lavastusele mõnes mõttes nüganenliku maitse. Kuna ruumi peaaegu ei olegi, kasutatakse igat ruutsentimeetrit, kõrguste vahesid, käigud on läbimõeldud. Nii saavad misanstseenid sageli asendi või liigutuse, mis annavad tekstile mõneti multimeedilise tausta. Mõtlesin etenduse ajal, et kui lülitaksin praegu heli välja, kas saaksin aru, millest jutt. Küllap. Ruumi suurus paneb harrastusnäitlejaile ka ülesande, mida ka kutselistel pole alati lihtne kanda. Publikuga nägu näo vastas ei saa valetada, iga võlts huuletukse või sõrnenips on alasti. Salmekate seas on hulk peene teksti-ja kohatajuga näitlejaid. Hea meelega jälgin nende tegemisi edaspidi ka.

Soovitan.


"Leskede kadunud maailm", Ugala. Andrus Kasemaa romaani dramatiseeris Priit Põldmaa, lavastas Ringo Ramul.

Meie oma algupärandit vaadates taban end vahel mõttelt, et autor ju kusagilt oma aine leiab, järelikult on tema tegelaste elud kusagil päriselt olemas. Kui palju on ikka veel me omal maal avastamata maailmu ja kõigeni kunagi ei jõuagi. Istud siis saalis ja mõtled, et kas tõesti või, et kas tõesti on ka sellised elud olemas.

Kasemaa Poiss läheb kõigetagusesse külla tööle, et tüdruku abordiks raha teenida. On usutav? Ei ole. Leskede küla aga elab elu, millest võiks paljud meist jutustada. Pealtnäha. Miks Poiss tegelikult kutsuti ja miks inimesed enda lahkumist peatseks pidades tahavad elamata elu lahendada, on nii intiimne, et seda lavastust tahaks saalis üksi vaadata.

Suurepärane naisansabel: Vilma Luik, Kaie Mihkelson, Garmen Tabor, Luule Komissarov, Terje Pennie on selle aasta parim trupimäng.

Soovitan väga.


"Sõprusest. Armastusest. Hullumeelsusest.", Ugala. Nikolai Gogoli lood on dramatiseerinud Ott Kilust, lavastas Kaili Viidas.

Mängitakse Gogoli kolme lugu, igas vaatuses oma: 1. vaatus "Kuidas Ivan Ivanovitš läks tülli Ivan Nikiforovitšiga", 2. vaatus "Nevski prospekt", 3. vaatus "Hullumeelse päevik".

Kõik kolm vaatust on kunstiliselt erinevad. Pазмах´iga lärmakas tüli, peeglitega vehkiv Nevski prospekt ja soolo vaimuhaiglast. 

Sel etendusel kogesin, kuidas heli õhus liigub. Istusin esimeses reas, käed koti peal. Margus Tabor seisis lava äärel ja möirgas. Tundsin seda sõrmedes. Kas andis puust põrand vibratsiooni edasi või koti materjal resoneeris, ei oska öelda, kuid hämmastama panev kogemus ikkagi.

Lavastust aga võib vaadata.


"Suvitusromaan", Rakvere teater. Autor Indrek Hargla, lavastas Aare Toikka.

Olen "Suvitusromaani" teksti podcastist Tumedad Tunnid varem kuulnud ja seal oli see tõepoolest hea. 

Lavastus läheb kenasti käima, on paar ja antipaar, on lugu ja hakkab juhtuma, aga ei usu. Kirg on pealiskaudne. Vihkamine on küll tuntav ja see ongi lavastuse tugevaim osa. Tarvo Sõmer teeb lavastuse vaadatavaks mängides jälki, juhmi, vägivaldset jõmmi. Suure kogu ja vaikse sõnaga mees on ähvardav ja ainult tema eemalt nägeminegi ennustab halba. Siis aga saabub lavastuse finaal, kus kõik kõiki ära tapavad ja on piinlik. "Kallis, ma tulen sinu juurde!" ja püstol meelekohta... Lavastus jätab tükati mulje, nagu oleks sellega kiire olnud. Pandeemia aeg, võib-olla oligi.

2021 ainus "ei soovita".


"Professor sai värske õhu mürgituse", Vana Baskini teater. Mängufilimi "Mehed ei nuta" alusel dramatiseeris ja lavastas Gerda Kordemets.

Kuna olin mitmelt poolt vaatamishoiatusi saanud, läks huvi nii suureks, et tuli ikka ise vaatama minna. Kogemus oli nii ja naa. 

Sulev Nõmmiku film "Mehed ei nuta" oli sketšideks jaotatud ja sinna vahele põimitud Sulev Nõmmiku tegemisi ja filmi valmimist. Siit läkski asi käest. Kui oleks ainult film lavale toodud, oleks enamus hästi, kuid filmiprofessori-reaalsulevi edasi-tagasi siplemine ei andnud midagi juurde, vaid tekitas nõutust. Tagatipuks ilmus laperdades Helle (noor arst filmist), liblikatiivad seljas. Esitipuks tulid etenduse alguses näitlejad lavale, mustad plastikmaskid peas, silmaaugud sees. Hakkasid "Musta kassi jenkat" laulma. Ahhaa, need on siis kassimaskid, jajah, kõrvad on ju küljes. Kuidas see lavastusega seotud oli? Äkki oli ajastu õhustiku loomiseks?

Hea küll, häid pooli oli ka. Parodeerijad oli head. Indrek Taalmaa Ants Lauterina: "Tähtis on leida paat!" oli muhedam, kui filmitegelane. Inga Lunget nägin laval vist esimest korda ja üllatusin meeldivalt. Kalle Sepp oli Voldemar Kuslapina ilus ja võrgutav ning usun, et Kuslap isegi jääks selle osatäitmisega rahule. Marika Korolevi osatäitmise rikkus ära mass, mis oli tema kleidi alla pandud. Ta pidi mängis Lia Laatsi, kuid kindlasti ei kandud lugupeetud näitleja filmis papist kasti kleidi all. Ivo Reinok on kahjuks vähekasutud karakternäitleja. Tema roll Ervin Abelina ei ole paroodia, selles on isikupära ja Abelit korraga.

Võib vaadata.


"Kuningas sureb", Theatrum. Autor Eugène Ionescu, lavastaja Maria Peterson.

Minu jaoks oli see esimene Ionesco kogemus ja saagu sellest traditsioon. Maitsekas ja intelligentne absurd.

Kui valitsed kõiki ja kõike, kui lood, õigemini käsid luua ja hävitad, oled ikkagi vaid  paljasjalgne aluspesus surija. Sünnist saati.

Soovitan väga.


"Jõgi", Endla. Autor Jezz Butterworth, lavastas Taago Tubin.

On mees ja on naine. On kalapüük. Kogu elu on sel õhtul kalapüük. Mees on jõhker ja naine lahkuv. Nii on alati olnud. Kogu lavastusest aimub ohtu, õhus on krimnaalse seose hõng. Kala saab kindlasti surma.

Soovitan väga.


Ooperid ja ballett:

"Tšaikovski Meistriteosed", Estonia. G. Balanchine'i Ja M. Murdmaa Lühiballetid.

"Tsaari mõrsja", Estonia. Muusika autor Nikolai Rimski-Korsakov, lavastas Juri Aleksandrov.

"Reigi õpetaja", Vanemuine. Eduard Tubina ooper, lavastas Roman Baskin.

"Romeo ja Julia", Estonia. Charles Counoud´ooper, lavastas Stephen Barlow.

Soovitan väga kõiki. "Reigi õpetaja" on mängukavast maas.


Filmid ja multifilmid: "Öölapsed", "Düün", "Vee peal", "Kratt", "Tom ja Jerry", "Keha võitlus", "Eesti matus", "Jahihooaeg".

"Kratti" ja "Vee peal" soovitan väga.


Näitused: Ilja Repini näitus Helsingis Ateneumis ja "Kimono. Jaapani ilu puudutus" koos kuraatorituuriga Adamson-Ericu muuseumis.







Tuesday, 28 December 2021

Ma mängin, sa mängid, ta mängib...

 


Ära mängi toiduga! Sa ainult mängid minuga! Töö ei ole mäng! 

Ära mängi, sa mängid, ei ole mäng. Nii saab mängust millegi karmi ja kurnava vastand. Mäng on midagi kerget, õhulist, magusat, meeldivat, midagi, mis pole tõene või ei vasta heale toonile. Äkki mängides me hoopis jäljendame midagi, katsetame midagi, püüame teisi mängijaid võita.

Aga kui tööks ongi mängimine?

Näitekirjanik kirjutab näidendi lootuses, et seda mängitakse, dramaturg kirjutab materjali mängimiseks, näitleja mängib, lavastaja suunab näitleja mängu, valgustaja valgustab mängu, publik vaatab mängu: “Ta mängis hästi”, “Ta mängis täna kehvasti”.

Publik tuleb teatrisse kui teadmatusse. Hoone on tuttav, kohvik ja saal samuti, neid treppe mööda on varemgi astutud, käsipuugi siledaks nühitud, kuid veel ei teata. Mängitakse ju ikka talle, aga äkki ka temaga, aga äkki saab ka temast mängija. Kogenud vaataja oskab ka juba ennustada ja sageli otsustab materjali väga tundmata, kas lavastus meeldib või mitte. Muidugi on vahel loetud arvustusi, kuulatud sõprade arvamusi, kuid leht on puhas, sest mida mäng sel õhtul vaatajaga teeb, on alati teadmata. “Muidugi mängige ikka nii, et mulle meeldiks.”

Ega´s midagi. Istume ja vaatame, mis saab. Kas meid võetakse mängu? Kas mäng on rõõmus või tõsine või kuri? Hiirega mängiv kass on rõõmus, hiir…

Saalis on üldjuhul kaks ruumi, mänguruum lava ja publikuruum, see istmetega. Lava kuulub näitlejale, see on tema mänguplats. Näitlejal on teatris mängueesõigus, kirjutab Luule Epner*. Publiku eesõigus on jälgida. Tunneteõigus on ühisosa.

Näitleja mängib rolli, mängib samal ajal publikuga. Hoiab teda kui lelu, õrnas kaisutuses, vankrisse pannes ja äiutades, ööseks embusse võttes, hammastega haarates ja raevukalt raputades, kiskudes ninanööbi näost, saba tagant ning temast poroloonitükke rebides. Publik mängib oma kohaloluga vastu. Ollakse teineteise haardes. Publik võib ka mängu eest põgeneda (“Kuule, istume esimesest reast kaugemale, muidu nad istuvad meile äkki sülle”). Ta elab mängu läbi, tajub selle reaalsuseks, mängib oma peas, oma unenägudes edasi. Kirjeldab mängu lähedastele, rääkides enda kogemusest sel õhtul, mil mängija temaga mängis. Nii võib mäng olla koostöö, ühestundmine, kokkulepe, muutusteotsimine. Võitma-kaotama ei pea, kõik, mis on hästi, on lubatud, ka halvasti on lubatud. Nii sulavad etenduse alates ruumid üheks. Mänguruumiks muidugi. Täna juuakse kirsiaias koos teed ja peetakse aru, kas Lopahhin on jätis või päästja, eile ahastati koos Ekdaliga, surnud laps kätel, homme ei saa me aru, kuidas natsid “Mefistos” võimule said. 

Eesti Draamateatri “Mefistos” mängivad laval näitlejad näitlejaid, kes mängivad laval näitlejaid. See peegelkamber annab näitlejaile kolmekordse mänguvõimaluse. Haruldased hetked, kus nii on laval ühteaegu ühe näitleja kolm tegelast, on laval võimalus samaaegselt kolme materjali mängida. Kes on neist kolmest näitlejaist tugevaim, sümpaatseim, jääb publiku otsustada. “Mefisto” trupp on mänguoskuslik ja nii on publik pisut segaduses, kas on see komöödia või ohudraama. Mõlemaid versioone on kosta olnud. 

Mäng on nakkav, püsiv, see ei pruugi etenduse lõppedes otsa saada. Publik on pärast etendust nakatunud, temas on muutus. Emotsioonimuutus on. Külmaks ei ole Draamateatri “Mefisto” materjal ja mäng kedagi jätnud. Inimesed võivad olla rõõmsad, kurvad, śokeeritud, pahased, eufoorilised. Diskussioon jätkub trolliski, kui endine vaataja tagasi oma turvapaika sõidab, kus mängueesõigus on temal ja toimetab omi toimetusi. Näitleja tuleb järgmisel õhtul taas tööle mängima.

Mõtlen, et “Mefisto” on poliitiline teater, poliitika mängimine. 1990ndatel ütles keegi, et poliitika on teater, on mäng. “Ärge solkige kauneid kunste!”, ütles kadunud Jüri Krjukov selle peale.


* Epner, Luule 1992 Draamateooria probleeme. Tartu. Tartu Ülikool 

https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/3725/draama1.pdf?sequence=1&isAllowed=y

Päisepilt pixabay.com

Thursday, 26 August 2021

Sitsi silentium/ Misanzen

et   vabrik      nimisõna

et   suures koguses kaupu või muud tooteid tootev, masinaid kasutav tööstusettevõte

sünonüümid: tehas, käitis

Sõnaveeb, Eesti Keele Instituut https://sonaveeb.ee/search/unif/dlall/dsall/vabrik/1 



19. sajandi tööstusrevolutsioon purustas monarhiaid, tõi inimesed linnadesse nö kergemat elu otsima, pööritas raha, mis viis meid majandusarengutesse, mis viis meid sõdadesse, mis tõi meid siia, kus täna elame. AS Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabrik elas naiste jõul, nende kohusetundel, nende tervisel. Tööpäevad kestsid peaaegu 12 tundi ja ka lapstööjõud oli odavasti tarvitusel. Masinad tekitasid kivimüüride vahel ülitugevat müra, töötajad hingasid sisse puuvilla-ja kanepitolmu, niisutussüsteemi tõttu (puuvill on väga tuleohtlik) oli ruumides rõske ja palav. Tallinna vabrik tõmbas enda juurde ka Narva Kreenholmis töötavaid naisi. Pealinna töö-ja elutingimusi peeti paremaks. Kas see ka nii oli?... Meister ja meistri abi võisid töölistele paljude asjade eest trahve määrata: liigsed sõnad, eneseõigustused=vastuhakud, isiklikud mitte-meeldimised. Ebainimlikud töötingimused tõid naisi oma nõudmisi esitama, streigiga ähvardama, streikima ja aja jooksul olud vähehaaval ka paranesid. Sellegipoolest elas vabrik nii hästi, et selle omanikud aastal 1932 iseenda tagant varastamisega vahele jäid ja ka vangi läksid.  Mu hea endine kolleeg, kes jõudis taasiseseisvunud Eesti ajal Baltexis (vabriku nimi aastail 1995-2006) praktikal käia, pidas seda mõistlikuks ettevõtteks. 

20. sajandi lõpuaastail käisin õpingute käigus trikotaaživabrkus Marat ringkäigul. Meid viidi  nö  väljasaatmistsehhi, ehk meile kinnitati, et selles ruumis töötavad inimesed, kes mujale ei sobi või kes olid mingil moel korda rikkunud. Ma ei mäleta tagantjärele, mida seal täpselt tehti, kuid kõrgel lae all, olid lattide peal tohutusuured niidipoolid ja niitide peal nii poolteise sentimeetri kõrgused tolmukuhjad. Jajah, silmale nähtamatutest tolmukübemetest olid moodustunud millimeetripaksused "müürid". Müra oli nii tugev, et omavahel rääkida ei olnud võimalik. Hiljem viis elu mitmesugustesse tootmisruumidesse. Ehmatavaim kogemus oli umbes 10 aastat tagasi, kus tehnoloogina läksin allhanketegija juurde ja seal oli kõik katkine: põrandad, laed, seinad, trepid. Nad oleks nagu igal hommikul pommitabamuse saanud. Tänaseks on see tehas kolinud ja sellistes tingimustes keegi enam ei tööta. Endal on siiski õnnestunud korralike töö-ja olmetingimustega tööandjate juures leiba teenida. Mis ei ole aga ajaga muutunud - kergetööstus elab tänapäevalgi naiste kohusetundest.

Isiklik tootmistaust andis "Sitsi silentiumile" oma tooni. Hämara ja hella. Soojuse ja lugupidamisega kohtlevad tegelasi ka autor-lavastaja Helen Rekkor ja dramaturg Mihkel Seeder. Teate, tehases ei ole tegelikult midagi romantilist. Seal on päris karm. Ükskõik, milline palgasüsteem ka parasjagu kehtib, teenib tootmistööline ikkagi omaenda jõuga, vaimuga. Kuidas ta end seal tunneb, sõltub paljuski kuupalgalistest. Kuupalgalised omakorda teistest kuupalgalistest jne. Nad kõik sõltuvad ka protsessidest - vähem või rohkem vajalikest - müügist, turust, ostust ja lõppkokkuvõttes ka laevnikust, kes oma sõiduriista Suessi kanalisse pargib. Silentium´it (ld vaikimine, vaikus) ei ole iial. Tehasesse on alati rahutus ja revolutsioon sissekirjutatud. Näidendi ja lavastuse tegijate lähenemine on hingetoitev ning nad on korralikult uurimistööd tehes tabanud palju tootmise reaalsust, tabanud inimesi, kes seal üle elukaare lähevad. Mõeldes lõpustseenile Leegiga (Silva Pijon). Oled andnud oma nooruse ja jaksu ja elu ja kui kord vanaks saad, ei ole sind kellelegi vaja. "Sitsi silentiumi" naised on uudishimulikud, elurõõmsad, kärarikkad. Nad on osa Sitsi vabrikust, kuid lihast ja luust inimesed oma tunnetega, huvidega. Töö karmuse toob sõnadesse ülevaataja (Piret Krumm). Kurja naise murrab tema enda lapsepõlv ja lõpuks ka sellega leppimine. "Minu ema läks merre", takistab ta teist naist oma elu hävitamast.  Tema katkev hääl ja vaevumärgatav liikumine enne pausi paneb ketrustolmu tolmu õhus hetkeks seisma. Krumm on üldjuhul olnud koomilise laadi näitleja. Sügav tõsidus ja traagika on temas tegelikult nii pinnal, et ajab üle. Lavastajad, leidke ta üles! Silva Pijoni aldihääl ja tema pingne miimika on aus ning kutsub sellega ka teisi tegelasi endaks jääma. Lavastuse helgem pool on Rihardi (Rauno Kaibiainen) kanda. Tegelane on inspireeritud Paide poolkutselise teatri asutajast Riho Hoolmast (sündinud Richard Holberg). Noor mees juhatab tehase näiteringi ja on teatrist nii vaimustunud, et tal jätkub julgust manufaktuuritöö lõpetada ja minna ning teha, mida süda ütleb. Stseenid näiteringiga panevad töölisnaised pärast pikka tööpäeva lustima ja enda tundeid väljendama. Ka annab see vaate inimeste taustadesse, kuidas nad näiteks traagikat ette kujutavad, milline võiks olla romantiline armastus, kas maailmaklassika tundub igav või mitte. Iisak Sidrun (Andres Roosileht) on tehase juhatuse liikmega krutskiga tegelane. Tema prototüübiks ongi seesama Isaac Citröen, kes arvetega slikerdas ning oma võlga trellide taga tasuma pidi. Roosilehe tegelane on läbi aja kantud üleolekust. Olgu ta siis juudist omanik, kes oma kasutütre tsehhi imetlema toob või nõukogude aegne direktor, kes Leegile tööjuubeliks Stalini pilti kinkides endale teadaolevalt parima annab. Misanzeni kui liikumisteatri laval on hulk noori naisi, kes nõrkevad tsehhikliimas, tõusevad ja ketravad edasi, mässavad, lustivad näiteringis, põgenevad mineeritud ruumidest. Kõik naised on erinevad. Kel juuksed pikemad, kel lühemad, kes jumekam, kes kahvatum, kes pikemat, kes lühemat kasvu, nende rõivasuurus on erinev. Nii jäi lavastusest enim kandma sõnum, et naised, te olete eluks sobivad iga välimusega, igas vanuses, igal elualal, vabrikus ikka ka.


Arvustuse autor töötas tootmises aastatel 1985-2020

Vaadatud 21. augustil 2021

Arvustuse autori fotodel on Balti Manufaktuuri ruumid novembris 2020


Lavastaja ja autor  Helen Rekkor

Dramatiseeris         Mihkel Seeder

Lavakunstnik          Laura Kõiv

Kostüümid              Maarja Pabunen

Liikumine                Kristjan Rohioja

Helilooja                 Villem Rootalu

Valgus                     Priidu Adlas

Video                      Sander Põldsaar


Osades:

Leegi Laanejõgi    Silva Pijon

Elviine Raam         Piret Krumm

Rihard Linnuste     Rauno Kaibijainen

Iisak Sidrun            Andres Roosileht


Kaasa teevad:

Marta Andreas, Liis Kraubner, Greete Kurrusk, Getter Kõiv, Heli Piht, Laura Plaado, Age-Iris Rim, Agnes Saaren, Carol Sanderkoff, Reelika Sommer, Anni Sooman, Kristel Taal, Mirt Tammearu, Astrid Ulpus, Erki Aule, Steve Roman


Saturday, 13 March 2021

Aastapäevad tagasi

Aasta tagasi samal ajal tõusin New Yorgis pärast reisimigreeni voodist ja sain teada, et linn on sulgunud. NY sulgus Eestiga samal päeval. Ma ei saanud Guggenheimi, Brodwayle, ei kuhugi. Ja siis hakkas tulema. Nägin oma silmaga, kuidas muidu rahvast triiki täis olev Manhattan tühjaks voolas. Esimesel hotellist väljumise päeval olin pea ainuke, kes metroos ja söögikohtades maski kandis. Teisel päeval kandis maski iga kümnes ja lennujaama poole teel olles iga teine. Hakka või uskuma, et käisin NYsse trendi viimas. Tühistus lennusegment Helsingi-Tallinn, pakuti uut lendu ja tühistati, pakuti veelkord ning tühistati seegi. Tühistati New-York-Helsingi lend. Lennufirma ei pakkunud midagi. Lendaja Eesti osakond töötas esmaspäevast reedeni 9.00-17.00. Maailm oli kriisis ja nad ei pikendanud tööaega. Võimalik, et see oli tehniliste lahendustega seotud. Lõpuks sain tegelikult abi just Eesti poolelt ja koju jõudes ei unustanud neid tänada.  Samal ajal sulges pank minu mõlemad kaardid. Keegi maksab USAst, ennekuulmatu! Küsisin panga infoliinilt kaks korda, millist lahendust nad mulle pakuvad. "Ei tea", tuli vastuseks. Sain aru, et liinil olev töötaja ei saagi mind aidata, kuid mis oleks olnud lahenduseks? Küsisin, kas ATMi saan kasutada. "Ei." Tagantjärele tean, et oleks saanud küll. Ebakompetentsus, hoolimatus. Järgmiseks saatis mobiilifirma sõnumi, et minu kõnelimiit hakkab täis saama. Olin asjaajamise käigus palju kulutanud. Õnneks oli võimalik limiiti suurendada. Järgnes karussellil läbi halli kivi minek. 

Lend New York-London toimus ja õhus otsustasin, et praegu ei saa ma midagi teha ja ei stressa. Jõin kaks klaasi veini ja magasin. Heathrow'l levisse minnes ootas mind taas sõnum, et kõnelimiit on lõppemas. Sain teada, et mul on maksimumlimiit ja seda suurendada ei saa. Õnneks väsinud pea jagas, et olen ELis ja mul pole rohkem vajagi. Tegelikkuses olin üksi sulguvas maailmas, edasilennupiletita, kõneajata, peaaegu rahata. Edasilennufirma pakkus mulle London-Kopenhaagen lendu. Kodukatus hakkas paistma. Londoni teenindajad keerutasid mu Euroopa Liidu passi ja küsisid, mis see on, kust tulen, kuhu lähen. "Kopenhaagenisse? Taani ei võta teid vastu. Mis Kopenhaagenist Helsingisse ja sealt laevale? Minge Kopenhaagenist laevale". Selleks ajaks oli mu lennuni 45 minutit. Jooksin-jooksin. Check-in'i teenindaja keerutas mu Euroopa Liidu passi ja küsis, mis see on, kust tulen ja kuhu lähen. Kopenhaagenist kuuldes helistas ta kuhugi ja trükkis mulle ikkagi pileti välja. Jooksin-jooksin. Eskalaatori ees seisis turvanaine. Hüüdsin jooksu pealt värava asukohta küsida, õnneks ei tekkinud temal küsimusi ja hüppasin eskalaatorile. Lennuni oli 25 minutit. Palusin turvakontrollis mind ette lasta ja viskasin kohvri lindile. Kergendus. Ja siis tõmmati kohver kõrvale. Ma olin šokiga unustanud tahvli ja vedelikud välja võtta. Hüüdsin teenindajale, et võta need asjad välja ja viska minema. Hakkasin nutma. Kopenhaagenist rohkem lende siiapoole enam planeeritud polnud. Teenindaja hakkas üliaeglaselt mu kohvrit sorteerima. Nutsin häälega. Tagantjärele hinnates saan aru, et kogu protseduur võttis aega mõne minuti. Jõudsin oma väravasse pisut enne lennu väljumist. "Jah, palun. Ilusat reisi!" Istusin seisvas lennukis ja sain aru, et tegelikult oodatakse lahkesti inimesi, et kes pole veel kohale jõudnud. Kuulatasin ja ümberringi kõlas vaid taani keel. Aga kui Londonil oli õigus ja mind tõepoolest Taani ei lasta? Teadvus läks ära ja ei teagi, kas minestasin või magasin kuni rattad maandumisrajale potsatasid.

Kopenhaagenis karjatas turvatöötaja meid meetriste vahedega rivvi. Piirivalvur vaatas mu passi, küsis kuhu lähen ja soovis mulle teretulemast ja ilusat reisi. Sel hetkel tundsin, et läheks meelsasti Heatrhrow'le tagasi ja...Kuigi jah, segadust oli palju ja võimalik, et nemadki ei teadnud täpselt. Muidu lärmakas ja rahvarohke Kastrup võttis mind vastu silmapiiril oleva paari inimesega, üks neist teenindaja. Sain pileti, istusin oma väravasse ja tundsin esimest korda, et sellel õudusel võib äkki lõpp tulla. Sirvisin vahetpidamata telefoni kontrollimaks, kas laevafirma ikka veel veab. Minu planeeritud laev oli selleks ajaks läinud. Lappasin peas mõtet, et kui nad sõidu tühistavad, siis äkki õnnestub Kopenhaagenist Riiga lennata, sealt piirini küütida ja keegi vastu kutsuda. Edasi aga läks kõik hästi. Lendasin Kopenhaagenist Helsingisse. Lennujaamarongis oli peale minu veel üks maskis inimene ja kohalikud noored narrisid meid kõva häälega köhides. Helsingi läks lukku järgmisel päeval. Ei saa salata, parastasin narrijaid mõttes. Laev ootas samuti saabujaid järgi. Hea sõber tuli mulle öösel sadamasse vastu ja sellega oli ümbermaailmareis lõppenud. Mind toetas sel teekonnal väga palju sõpru Eestist, Inglismaalt, Šotimaalt. Minuga räägiti messengeris päeval ja öösel, Facebooki lingiti olukorra ülevaateid. Üks sõpradest kasutas oma kontakte ja helistas minu pärast Eesti saatkonda Londonis. Kuna olin rahata, siis mulle osteti Eesti poole pealt uus laevapilet.

Mahtusin täpselt paari tunniga karantiininõude sisse ja olin kaks nädalat kodus. Töö ja töövahendid toodi koju, õhtuti kui rahvas enam ei liikunud, käisin jalgrattaga sõitmas. Lugesin kohalikke uudiseid ja ei suutnud ära imestada - elu on kriisis ja meie tegeleme abielureferendumiga. Karantiinist väljudes üllatus jätkus - nagu oleks pärast aastatepikkust külmutamist ärganud. Rahvas rallis maskita teineteise otsas külakuhjas. Eriolukorra väljakuulutamiseks oli kõige olulisema asja, referendumi, kõrvalt siiski hetk leitud. Nägin oma silmaga, kuidas maailm sulgus, rabelesin sulguvate uste vahel. Otsustasin, et käitun vastavalt läbielatule ja nii jäigi. Sain pisut ka küsimuste osaliseks, pisut narritudki. Olen seda reisilugu palju rääkinud ja kui kellelgi tekib küsimus, kas asi on tõsine või mitte, siis räägin uuesti. Ikka armastatakse öelda, et iga asi on millekski hea. Ei ole. Sellist kogemust ei ole mitte kellelelgi vaja.

Neil päeval räägiti palju eesliini töötajatest. Poemüüjadki said lõpuks märgatud. Teate, varjatud eesliini oli ja on ka praegu rohkem kui välja paistis. Tootmised töötasid. Kuuldes, millal ja millises koguses saabub esimene saadetis vaktsiini, hoidsin peast. Pole olemas 100%-list tarnekindlust, pole olemas 0-vigadega tootmist. Alati peab puhvriga arvestama. Küsige tootjatelt. Praegu tervishoius pisikest ametit pidades jookseb mulle kõrvadesse olukorra info, millest palju ei saa rääkida, kuid midagi ikka. Kui tundub, et seis ei ole halb, siis küsige. Tavainimeste kogemused võivad olla täpsemad, kui pressiteated. 

Aasta jooksul on mu elus palju muutunud.

Töötasin ja töötan kodus ning naudin iseenese introvertsust.

Läksin kooli ja omandan praegu vaat et veebipõhist kõrgharidust. Aeg on selline. Kool on mind suurepäraste grupikaaslastega kokku viinud.  Mul on südamest kahju endast 30 aastat noorematest, kel jääb üliõpilaselu elamata. 

Sain koondatud. See oli muidugi pikalt ette teada. Otsustasin pool aastat töötu olla, olin kolm nädalat.  Paradoksaalsel kombel sain just kroonviiruse tõttu tööle. Saan selgelt aru, et praegune töö ei ole igavene ja keskealist naist keegi tööle ei oota. Alla 30-aastane naine läheb Eestis kohe lapsehoolduspuhkusele ja üle 50-aastane naine aga on tuhm ja läheb kohe pensionile. 

Olen vaktsineeritud, mu vanemad ja nooremad sugulased on elus, sõbrad terved. Vaatan Saksa seriaali ja õhkan Berliini ning Düsseldorfi järele, loen Soome sugulase Facebooki sissekandeid ja õhkan Helsingi järele. Enne viimast sulgumist jooksin kinost läbi, et multikat vaadata ja loomulikult toimus tegevus New Yorgis. 

Hoiame siis endid ja teisi. Ja ütlemine, et koroonasse surevad vanad inimesed ja nad peavadki ära surema, ei ole ok. Kas keegi läheb oma vanemate-vanavanemate juurde ütlema, et tema aeg on täis? Milline see täis aeg siis on? 100 aastat? 86 aastat? 60 aastat? Olen elu jooksul kaks korda näinud, kuidas inimene surema hakkab, üks neist on õnneks tänaseni elus. Suremises ei ole midagi seksikat, see võib üsna piinarikas olla.


Me teeme selle maailma koos korda. 


Thursday, 31 December 2020

KULTUURIAASTA 2020



Priske kultuuriaasta oli. Võtsin kõigepealt arvuliselt kokku. Filme sai vaadatud 19, kontserte oli 1, näitusekülastusi 3, teatrietendusi oli 50 (lavastusi 49, kuna "Enigma variatsioone" vaatasin 2 korda). Ma muidu ei loe aastakokkuvõtte hulka neid teatrietendusi ja filme, mida vaatan telest või arvutist, kuid seekord said kirja need, mida puht eriolukorra tõttu vaatamiseks pakuti.


Teater

Teatriparemik sai sel aastal selline:

1. Misanzen "Sõsara sõrmeluud". Merili Metsavahi samanimelise pärimuskogumiku ainetel. Lavastas Helen Rekkor. Iga kord kui lähen mõnd tantsu- või liikumislavastust vaatama, mõtlen, et no mis asja ma sinna ronin - ma ei taipa tantsust sammugi ja liikumisest žestigi. Iga kord pean endas pettuma, taipan ikka tsipa küll. Seekordne visuaalteater pani kohe väga kõrge märgi maha. Oli objektiteatrit, liikumisteatrit, maskiteatrit, varjuteatrit. Väheste mateeria vahenditega jutustati muinaslugusid ja loodi lummav ning kohati kõhe atmosfäär. Te ikka teadsite, et jutustada saab nelja ridva ja hulga valge kangaga.

2. Ugala "Ema oli õunapuu" (Portaaliteater). Autor Urmas Lennuk, lavastaja Vallo Kirs. See on see küla, kuhu tullakse harva, see on see küla, kust minnakse. Vendade vaheline side ei katke, kui ka aeg ning sündmused seda rapivad. Ilus lugu erinevatest armastustest.

3. Piibe teater "Kui Anija mehed Tallinnas käisid". Eduard Vilde romaani põhjal dramatiseerinud Arlet Palmiste, lavastas Jaanus Nuutre. Stanislavski ilmutab end vahel üllatavais kohtades. Siret Tuula ja Margus Illi-Illiku julm duett on selle aasta tugevaim kokkumäng. Mõlemat näitlejat tasub edaspidi väga silmas pidada. Materjal voolab läbi õhtu, nagu siid läbi peo. 

4. Kinoteater "Niagara ületamine". Autor Alonso Alegria, lavastas Priit Põldma. Psühholoogilise teatri meistriklass.  Inimesed seisavad lõpstseenis äkki 15 minutit, äkki 20, aga võib-olla 20 päeva köiel-laval ja hoian hinge kinni, et nad ei kukuks...

5. Nuutrum "Jutt jumala õige".  Mees vaidleb oma jumalaga. Üks elulugu altaris.


Ülejäänud teatrivaatamised on juhuslikus järjekorras.

Teoteater "Tunnete maastik". Teatri kodulehel puudub alusteose autor, kuid väike googeldamine ütleb, et see on Eric-Emmanuel Schmitt. Lavastas Erki Aule. Siin on mõttekoht nii tõlkijaile kui tegijaile, et tasub vaadata, milline pealkiri näidendile panna. “Tunnete maastik”. Ja lappad internetti edasi. Lavastus ise oli enam-vähem. Galina Tikerpuu oli vaimustav, nagu alati.

Tallinna Linnateater "Kommuun". Autorid Morgens Rukov ja Thomas Vinterber. Lavastas Elmo Nüganen. Oh, kommuunid-ühiselud ei tööta. Ikka on kellelegi liiga vähe, kellelegi palju. Isetus ei kaalu üles isekust. Hea meel oli üle hulga aja Marko Matveret laval näha, kuigi ta mõjus ülejäänud ansamblis võõrkehana. Samas on tema rolliks võõramaalane, nii et mis seal ikka. Hea üllatusena ja uudsena mõjus Aurora Aleksandra Künnapas. Sandra Uusberg pole siiani just minu näitleja olnud, on aga tippvormis ja läheb kogu aeg paremaks.
Soovitan väga.

Tallinna Linnateater "Enigma variatsioonid". Autor Éric-Emmanuel Schmitt (autor, kes kirjutas “Tunnete maastiku”, mis oli nagu oli?). Lavastaja Artjom Garejev. Siin alustan jälle jorramisega, et miks Egon Nuterit pole varem just palju märgatud ja lava peale torgatud. Ta on ülitugev karakternäitleja. Teises osas on Andrus Vaarik, kes on endiselt hea, kuid viimastel aastatel palju oma jõust kaotanud. Samas “Enigma variatsioonides” Nuteri tegelane ongi karismaatiline ja seepärast mängijate ebavõrdsus ei häiri.
Soovitan üliväga.

Tammsaare teater "Arusaamatus". Alber Camus. Lavastaja Allan Kress. Üksildases paigas elab üksildane ema üksildase tütrega ja nende juurde saabub üksildane külaline. Huvitavate lavastuslike võtetega (lavakujundus ja vaatamine vastassuundades) ning vaikne pinget kruviv salapära. Taas Galina Tikerpuu.
Soovitan.

Tallinna Linnateater "Igatsus". Autor William Boyd. Lavastas Elmo Nüganen. Nägin lavastus kuus aastat tagasi ja tookord see mulle ei meeldinud. Oli nii häirivaid tegelasi kui häirivaid näitlejaid. Seekord aga oli enesetunne õige ja oli huvitav jälgida, kuidas Suurbritannia kirjanik on vene aadli laisklevat heaolu kirjeldanud.
 
Kellerteater "Canterville’i kummitus". Autor Oscar Wilde. Lavastasid Teele Uustani ja Sandra Lange. “Canterville’i kummitus” on minu üks neist lapsepõlvest loetud lugudest, mis on tänaseni meeles. Kummituslugu ilmus aastal 1978 ajakirjas Pioneer nime all “Canterville’I lossi vaim”. Mäletan, et mul oli vaimust nii kahju, rahu ta ei saanud ja keegi ei kartnud ka. Sandra Lange on muidugi häälelise ja füüsilise etendamisviis meister. Kellerteatri “Mõrvad Rue Morgue’il” oli esimene, kust ta meelde jäi. Ärgem unustagem, et tegemist on lasetlavastusega ja panna saalitäis rüblikuid laval toimuvat huviga jälgima, on korralik kunstükk. Langel see õnnestus, oleks kümmned aastat noorem, kilganuks ka.
Soovitan väga.

Rahvusooper Estonia "Faust" veebis. Charles Gounod’ muusika, libreto autorid Michel Carré ja Jules Barbie’. Värssdraama autor Johann Wolfgang von Goethe. Lavastas Dmitri Bertman. Olen lavastust varem kahel korral näinud ja vaataks veelgi.
Rahvusooper Estonia ballett "Kratt" veebis. Autor Eduard Tubin, lavastaja Marina Kesler. Olen balletti varem teatris näinud ja oli põnev ning omamoodi koomilinegi meie algupärandit tantsuna näha. Teleülesvõttel oli jälle oma väärtus, kuna üks kaamera oli lava kohal ja nii sai tantsumustreid pealtpoolt imetleda.
Soovitan väga.

Kinoteater "Eriolukord ruudus" veebis. Ostsin pileti vaid seetõttu, et piletitulu läks Eesti Toidupangale. Tegelikult oli lihtne ja pisut humoorikaski.

Draamateater "Ühe koosoleku protokoll" Portaaliteater. Autor Aleksander Gelman, lavastas Voldemar Panso. Vaatan vahel harva ERR arhiivist nõukogude ajal tehtud nö kolhoosilavastusi, et nautida mängu, mida on mänginud inimesed, kes olid sel ajal noored. See lavastus on valminud aastal 1976 ja räägib kommuriiklikust moraalist ja on ikka üsna punane. Nüüd, lavastus Portaaliteatrisse välja pandi, nimetas ERR kultuuriportaal lavastust legendaarseks. Võib-olla oligi. Panso pärast ja heade näitlejate pärast. Kui oled professionaal, siis oled professionaal, olenemata riigikorrast. Lavastus on ERR arhiivist leitav.

Draamateater "Peenike pere" Portaaliteater. Autor Alice Jane Kiwimae, lavastas Evald Hermaküla. See on vist see, mida tänapäeval nimetatakse ustekomöödiaks. Lavastus on ERR arhiivist leitav. 
Ei pea vaatama.

Draamateater "Kontakt" Portaaliteater. Autor Martin Algus, lavastaja Ingomar Vihmar. Märkmik ütleb, et vaatasin, kuid mitte midagi ei meenu.
Tallinna Linnateater "Nii see on kui teile näib" Portaaliteater. Luigi Pirandello. Lavastaja Adolf Šapiro. Mitte ei oska Pirandellot vaadata, samas Šapiro on vaimustav.

Von Krahl "Paradiis" Portaaliteater. Autor ja lavastaja Lauri Lagle. Tükk Elüüseumi, kus ollakse muretud, nohisetakse naeratada ja värviline-värviline-värviline. Harva juhtub, et läbi ekraani vaadates oled saalis. Seekord lasi lummav pilt ja liikumine tunda, et oled sealsamas…lillede seas näiteks.
Kui veel peaks veebis näidatama, siis soovitan väga.

Rahvusooper Estonia "Padaemand" veebis. Pjotr Tšaikovski. Lavastaja Aarne Mikk. Rahvusooperi lavastused on väga kvaliteetselt üles võetud. 

Endla "Säärane mulk". Autor Lydia Koidula. Lavastaja Kaili Viidas. Ago Anderson veab oma koomiku rollisleppi järel ja tegelikult veab täitsa hästi. Välietenduste puhul läheb tehniliselt alati midagi kaotsi ja tegeliku elamuse oleks kindlasti kohapeal saanud.

Vana Baskini teater "Elevandi kõrts". Jäneda Pulli tall. Autor ja lavastaja Gerda Kordemets. Ühe koha lugu läbi aastasadade. Kus on su kodu? Mis on su kodu? Kust sa tuled? Ärgem unustagem.
Soovitan

MET Opera live "Don Pasquale" Coca-Cola Plazas. Gaetano Donizetti. Üliäge oli maailmahääli siinsamas ekraanil näha ja väga hea kvaliteediga ka kuulda. Norinat laulis Anna Netrebko.

Ugala "Katkuhaud". Ene Mihkelsoni samanimelise raamatu järgi dramatiseeris ja lavastas Priit Pedajas. “Katkuhaud” oli mu 2020 kindel siht, kuid välja kukkus nii, et publiku hulgas oli näitleja, kes itsitas ja puristas vahetpidamata naerda. Talle sekundeeris purjus kriitik, kes esimese vaatuse ajal magas peatäit välja, kuid sai vaheajal tangitud ja lällutas teise vaatuse ajal kogu joodikusüdamest. Samalt kriitikult ilmus mõne päeva pärast ka arvustus, kus ta kirjutas mitte millestki. Ikkagi väljaõppinud kirjanik, paneb või täismagatud varrukast. Tahaksin “Katkuhauda” veelkord näha. Päriselt näha.  

Tallinna Linnateater "Mineku eel". Autir Florian Zeller. Lavastas Hendrik Toompere. Zellerist näib Eestis saamas teine Pinter, kes äkitse nö moodi läheb. Las tema läheb, sest Zelleri keel on madal, painduv, tume ja sume. Muidu ikka arvame, et Iiri ja põhjamaade autorid on meile hästi loetavad, kuna äng…, aga tuleb välja, et prantslasteski on pooli, millega siinpool samastuda saame.
Soovitan.

Draamateater "Võrk". Näidendi on Lee Hall kirjutanud Paddy Chayefsky samanimelise filmi põhjal. Lavastas Hendrik Toompere jr. Olin selle lavastuse kohta nii palju negatiivset kuulnud, et oma peaga poleks seda iial vaadanud. Juhtus aga nii, et teatrikriitika kirjutamise õpingute käigus sattus just “Võrk” meile õppematerjaliks. Oli hea meel näha, et kui vaatad materjali süvendatult, detaile jälgides, siis muutub see mõistetavaks ja vaat et väga heakski. 
Draamateater võttis mu arvustuse ka lahkesti kodulehel avaldada

Endla "Me armastame ja ei tea midagi". Autor Moritz Rinke. Lavastaja Enn Keerd. Eestis enam teleteatrit ei tehta. Keerdi lavastus oleks olnud just telelavastuse materjal. Piiratud ruum, tegevus ühes-kahes ruudus, kus näitlejatel eriti midagi teha polnud. Suured plaanid oleksid kindlasti lugu paremini edasi andnud.

Piibe teater "Vaikuse saar" Rabasaarel. Autor ja lavastaja Arlet Palmiste. Kuulsin Rabasaare turbakülast esimest korda alles 2020 alguses ja mõtlesin, et küll oleks tore, kui Arlet teeks oma Piibe maantee äärsete lavastuste sarjas ka selle koha loo. Soovidega tuleb ettevaatlik olla, need võivad täide minna. Kodukandi ümbruse lugudega on alati nii, et kohalikud tegijad annavad lisaväärtuse, mida “väljast tulnud” eal ei saavutaks. Rabasaarel on peategelaseks koht ise ja tund enne etendust tehtud ekskusrsioon annab veel ühe suure plussi meeleollu viimiseks juurde. Ekskursiooni viis läbi mees, kes on Rabasaarel sündinud ja kasvanud ning temaga oli kaasas viimane küla elanik, kes selle aasta märtsis seal ära kolis. Lavastus ise on hoogne, võiks isegi öelda, et jant. Ma ei mäleta, millal tearis niimoodi naersin. Nabaalust nalja sai vast paljugi, aga kogu muu möllu sees see väga ei seganud.
Soovitan.


Rahvusooper Estonia "Boheem". Giacomo Puccini. Lavastas Ran Arthur Braun. Kahjuks ei mäleta.

Tallinna Linnateater "Vanja". Anton Tšehhov, lavastaja Māra Ķimele. Tänapäeva toodud Tšehhov. Kogu etenduse ajal jooksis kuklas mõte, kuidas Nüganen oleks vene klassikat lavastanud. Nägin kontrolletendust ja kindlasti läheb edaspidi paremaks, kuid siiski tundub, et lõpuni ei mängi välja. Liiga noor on Simo Andrea Kadastu Vanja ja kuigi näidendi tegevus on ju teada, tekib vahel segadus, et kes on kes ja miks onu. Kusagilt tuleb Rain Simmuli Serebrjakov – tulebki Nüganeni “Onu Vanjast” ja mõjub tänapäevasesse konservitehasesse kukkunud tüütu tudina. Kristiin Räägelile on Sonja roll Linnateatris vist esimene pärast Lavakunstikooli lõpetamist. Ta jäi mulle juba kooli ajast meelde. Selline näo ilmekus ja miimika on teatris harukordne. Sandra Uusbergi Helena ja Kaspar Velbergi Astrovi vaheline tõmbumise-tõukumise keemia on on Hobuveski külmade seinte vahel sõrmeotsteni tunda. Miks on toodud tegevus konservitehasesse, jäigi arusaamatuks.

Endla "Tantsutund" Sakala keskuses. Autor Mark St Germain, lavastas Enn Keerd. Kipun külalisetenduste puhul pisut nina vingutama. Koduteatrist väljaspool pole lavastus nagu see. Kui eespool pidasin Enn Keerdi lavastust “Me armastame ja ei tea midagi” mitteõnnestumiseks, siis “Tantsutund” oli suurepärane üllatus. Kusagil on miskipärast peidus hoitud Janek Sarapsoni. Olen teda küll seriaalides näinud, kuid laval mitte. Autismivorme on nii palju, et kindlasti ei saa öelda, et Sarapson mängib autisti sellisena, nagu autist on. Autist Ever Montgomeryt mängides teeb Sarapson aga suurepärase etteaste ja näeme kindla rütmi järgi elavat segaduses südamlikku inimest. Kui nüüd aus olla, siis sellise jalavigastusega, nagu Rämmeldi Sengal, niimoodi ringi ei kapsa ja ka on tal vale ortoos jalas 😊
Soovitan.

Draamateater "Oh jumal". Anat Gov, lavastaja Mehis Pihla. Tahtsin vaatama minna, sest lõpuks ometi on Ain Lutsepal suur roll, muidu viimasel ajal on talle usaldatud rohkem “härra, teile on kiri” osad. Pettuma ei pea. Lutsepa Jumal müristab kui tuju tuleb, isetseb ja ka andestab. Autor on Iisraelist ja see annab materjalile – Jumal psühhoterapeudi diivanil – omaette humoorika värvi.
Soovitan.

Von Krahl "Pigem ei". Autorid Herman Melville ja Taavi Eelmaa. Lavastas Juhan Ulfsak. Taas vaatasin teatrikriitika kirjutamise koolituse käigus ja kirjutasin Lauri Lagle rolliportree. 
Soovitan väga.

VAT teater "Sõjasõltlane". Autor Jon Steele, lavastaja Sulev Keedus. See on rindeoperaator Jon Steele autobiograafiline lugu missioonidel käigust. Mees vaatab surijaile silma ja…pildistab. Natuke peab närvi olema, et selliseid asju vaadata.
Soovtan väga.

VAT teater "Kosmilised saialilled". Autor Paul Zindel. Lavastaja Katariina Unt. Taas selline pealkiri, et ma ei läheks eluilmas seda vaatama, aga elu tõi mineku ja sai hästi. Ema ja tütarde keerulised suhted ja suhete rikkumised. Triinu Meriste on kuidagi unarusse jäänud või jäetud näitleja. Ta jäi mulle jõulise ja elektrit õhku tekitavana meelde lavastusest “Petra von Kanti kibedad pisarad”. Veel mäletan teda Tallinna Linnateatri “Pianoolast”, pisike suts Ugala “Gogoli diskos” ja ongi vist kõik. Vaatasin tema osatäitmiste hulka ja neid on ikka päris palju, kuid ei paista välja. “Kosmilistes saialilledes” teeb ta meelehitlikult käega löönud emana sügava rolli. Kas keegi on sellest kuulnud? Jälle ei paista välja. Kahjuks on “Kosmilised saialilled” mängukavast maas, muidu soovitaksin väga.

Draamateater “Nukumaja 2”. Autor Lucas Hnath, lavastas Mehis Pihla. Ibseni “Nukumaja” järg. Nora tuli koju. Valgel taustal võtavad inimesed oma elatu tükkideks ja kokku ei panegi.
Soovitan väga.

Ugala "Kuidas minust sai HAPKOMAH". Lavastaja Vallo Kirs. Dramatiseeris Jim Ashilevi. Päris lood narkomaaniks saamisest. Sõprus, armastus, pimedus, veri, seks, sitt, okse. Hoiatusdraama.
Soovitan väga.

Tallinna Linnateater "Nad tulid keskööl". Autor Mark Hayhurst, lavastaja Diana Leesalu. Meie teatrikunstnikud on nii tugevad, et lavastajad kipuvad neile pisut alla jääma. Jaagup Roomet domineerib selles lavastuses pisut Diana Leesalu üle. Osa inimesi läheb vaheajal ära, osa peab aru, kas minna. Kaugeltki mitte sellepärast, et halb on. Lavastus tekitab kohati talumatult tugevaid tundeid. Tõsine hoiatusdraama.
Soovitan väga.

Polygon teater "Roheline nagu laulaks". Autor Karl Koppelmaa, lavastaja Tamur Tohver. Olin nii palju negatiivset tagasisidet kuulnud, et läksin kohe huviga vaatama, et mis seal siis nüüd on kokku keeratud. Küllap vaatasime nendega erinevat etendust. Lugu meie tulevikust ja roosiline see igatahes pole. Lavastuslikult ebatraditsiooniline – rohelised lehed ja tugev tekst ning korralik lavastus on sündinud. 

Teoteater "Mis nüüd mina". Autor Kiti Põld. Lavastaja Siim Maaten. Miks me end ikka alaväärsena tunneme, kui oleme parimat väärt. Trupp mängib mõnusasti ning meelelahutuslikult kokku.
Soovitan.

Tallinna Linnateater "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4." Autorid A.H.Tammsaare ja Elmo Nüganen. Lavastas Elmo Nüganen. Karin tahab maailma, Indrek tahab olla, tramm tahab sõita.
Soovitan.

Vaba Lava "Mul oli nõbu". Autor Rasa Bugavičute, lavastas Valters Silis. Kuraatoriprogrammi lavastus juhatab meid tagasi 90. Aastatesse, kus kiiresti rikkaks ja võimu juurde saamine oli paljude unistus ja võimalus. Kes jäi elu, kes jäi mällu. “Mul oli nõbu” on autobiograafiline lavastus. Autor räägib lugu enda ja oma nõo suureks kasvamisest, noorte inimeste võimalusest ristteel ka valesid valikuid teha. 
Soovitan üliväga.

Tallinna Linnateater "Osnap" esietendus. Lavastus on valminud Lavastaja Riina Roose ja trupi ühistöös. Panso muusikahuvi oli mulle uudiseks.  Lavastuses on lood Pansost põimitud vastavate ajastute muusikaga.  See, et Tallinna Linnateatri näitlejad laulda oskavad, on vana uudis, kuid seda, et nad ka tangolõvid on, oli äge Lihtne ja südamlik etendus ilma suuremate kunstiks pürgivate ambitsioonideta.
Soovitan.

Theatrum "Tabamata ime". Autor Eduard Vilde, lavastas Lembit Peterson. Mängisid EMTA lavakunstikooli XXX lennu üliõpilased. Mängitakse kahes koosseisus. Lavastuses on kasutatud Vilde originaalteksti. Kas inimesed 108 aastat tagasi tõepoolest nii sõnaseadvalt ja kujundlik-filosoofiliselt rääkisid? Vaevalt, aga kuulata on ülihuvitav. Vaatasin II koosseisu lavastust ja kui seda peaks veel mängitama, siis kindlasti vaatan ka I koosseisu oma.
Soovitan.

Tallinna Linnateater "Õed". Autor ja lavastaja Pascal Rambert. Midagi on õdede vahel kunagi juhtunud. Mis see just oli, me teada ei saagi. Tulevad killukesed, kuid kusagil peab veel midagi olema. Vihkamist on palju. Miks üks õde teise üles otsib? Ta ju teab, et asjad lähevad käest. Õed paiskavad teineteisele etteheiteid ja leppimist ei näi tulevat. See on raske vaatamine. Õdede tüli sees visatakse õhku ka Somaalia põgenike lood.
Soovitan.

Rahvusooper Estonia "Lendav hollandlane". Libreto ja muusika autor Richard Wagner. Lavastaja Pamela Recinella. Wagner, mu lemmik! Suurepärane muusika, orkester sai hakkama, laulsid Aile Assony ja Ain Anger, kuid lavastajatöö oli ülinõrk. 

Draamateater "Kuritöö ja karistus". Fjodor Dostojevski samanimelise romaani põhjal dramatiseerinud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo. Dostojevskit ei olnud kohal, Raskolnikovi ka mitte. Kohal olid lavastajad ja see andis lavastusele pooltoonidega värvingu. Mõtlen natuke ja kirjutan blogisse pikemalt.
Soovitan.

Aktsioon "Eesti teatri päästmine" elektron.live Autorid Piret Jaaks, Urmas Vadi, Ott Kilusk, Mart Aas. Koordineeris Ivar Põllu. See oli kevadise eriolukorra aegne katse luua teatrit nii, et näitlejad on just seal, kus nad parasjagu on ja etendus saab ekraanil sujuvalt kokku. Juhtus aga see, mis juhtub veebikoosolekutekagi, et tekib ajaline viide, pausid jms.

Andrew Lloyd Webber  lubas eriolukorra ajal igal nädalal ühte oma muusikalidest Youtube`s tasuta näidata. Esimene oli “Jesus Christ superstar”, mis kahjuks jäi nägemata. Järgmised neli olid siis sellised:
"Ooperifantoom" Royal Albert Hall (2011): In celebration of the 25th. Selle aasta vaimustavaim elamus Sierra Bogessi ja Ramin Karimlooga peaosades. Signatuurduett on Youtubes praegugi vaadatav. 
"Cats". Olen sellest muusikalist palju kuulnud, kuid siiani oli nägemata. Olin just “Ooperifantoomi” vaadanud ja kas seetõttu või veidravõitu kostüümide tõttu nii head elamust ei pakkunud.
"Love never dies" Regent Theatre in Melbourne, Australia. Olin siiani arvamusel, et Webberil on ainult õnnestumised. Tuleb välja, et siiski mitte, lihtsalt õnnestumised on ülitugevad ja seetõttu teistest suurt midagi ei teagi. “Love never dies” on “Ooperifantoomi” järg ja ebaõnnestumine kuubis. 
"By Jeeves".Peaaegu samad emotsioonid, mis “Love never dies” juures.


Filmid

Aasta parim film oli "Hüvasti NSVL". Režissöör Lauri Randla. Kui filmi treilerit esimest korda nägin, otsustasin, et seda ma vaatama ei lähe. Punased kaelarätid jms. Mul puudub igasugune nõuka nostalgia ja ei taha. Siis aga hakkas head tagasisidet tulema ja korjasin end kokku ning läksin. Sellest sai 2020. aasta parim filmielamus. Film esilinastus Soomes ja võeti sealse ingeri kogukonna poolt soojalt vastu. "Hüvasti NSVL" on ingeri perekonna lugu ja filmis kuuleb rohkesti ingeri keelt. Lauri Randla on ingeri päritolu ja teab, mida teeb. Osatäitmised on soojad ja teravad ühteaegu.

Ülejäänud filmid said kirja juhuslikus järjekorras.

"Jänespüks Jojo". Reźissöör Taika Waititi. Hitlerjugendi kasvandiku kujuteldavaks sõbraks on Adolf Hitler.
Soovitan väga.

"Judy". Režissöör Rupert Goold. Lugu Judy Garlandi elust ajal, kui tema täht juba kustunud oli. Väga tugev osatäitmine Reneé Zellwegerilt.

"Pommuudis". Režissöör Jat Roach. Film põhineb tõsielulistel sündmustel, kus telekompanii juhti süüdistatakse ahistamises.

Dokumentaalfilm "Olemise ilu". Režissöör Jaan Tootsen. Siin ei saagi öelda, et film oli Fred Jüssist või loodusest. Nad kaks on üks. Lisaks Joosep Matjuse suurepärane kaameratöö.
Soovitan väga.

"Maria paradiis". Režissöör Zaida Bergroth. Film põhineb tõsielulistel tegelastel ja sündmustel. Möödunud sajandi alguses kogus Maria Àkerblom Helsingi lähedales Toivolasse ususekti. Filmis kohtuvad seal kaks noort tüdrukut ja hakkab selguma, et lubatud lunastus lükkub kuhugi kaugele või jääb tulemata. 
Soovitan väga.

Dokumentaalfilm "Südamering". Režissöör Margit Lillak. Ühiselu ei toimi sageli ka kahe inimese vahel. Saati siis paljude vahel, kui on vaja jagada tööd, eluaset, raha, seksuaalsust.
Soovitan.

"Talve". Režissöör Ergo Kuld. Arno poeg Arnold (Frantz Malmsten) on tagasihoidlik ja kõneleb aeglaselt ning rahulikult, nagu isagi. Leidsin end mõttelt, et näe, heledat verd Arnol on suurte pruunide silmadega tumedikust laps, aga küllap on tema siis emasse. Kiire poeg Fritz (Märt Koik) on kui isa suust kukkunud. Noor Toots (Karl-Robert Saaremäe) on hoogne, riukalik, temperamentne ja romantiline – ma ei kujuta ettegi, et keegi teine või teistmoodi võiks Oskarit mängida. Väga hea leid tegijate poolt.Mari osatäitja Hennessi Schmitdh on väga hea üllatus. Ta jäi mulle juba superstaari saatest meelde ja on sula rõõm näha, et tema sordiini all asuv jaks on suurele ekraanile jõudnud. Saara Nüganen kaupmehe tütrena on Oskariga võrdselt värviline tegelane. Oma isa tütrena elu ja selle kasusid arvestav hmm…vast isegi bitch. Nö vanad on on üks õnnestumine teise otsa ja sugugi ei häiri, et kõik neist loosse kaasatud pole. Suvi on. Päike paistab ja ümberringi on roheline. Keeruline ajaloosituatsioon on sisse toodud, kuid sellele ülemäära ei pühenduta. Paratamatult leiad end muidugi mõttelt, et tead ju, mis sai edasi. Mis sai kohaomanikest, mis sai eraettevõtjatest, mis sai kollaboratsionistidest. Filmi tegemist on võetud üsna lõdvalt. Näiteks ilmub noor Toots kord lokkidega, kord ilma. Käisin kinos koos emaga ja tema ütles, et vaataks seda kohe veelkord.
Soovitan.

Multifilm "Sipsik". Valminud Eno Raua lastejutustuse ja Edgar Valteri illustratsioonide ainetel. Režissöör Meelis Arulepp. Värviline ja õpetlik Eesti lastekirjanduse klassika.
Soovitan väga.

"Keti lõpp" veebis. Paavo Piigi samanimelise näidendi põhjal lavastanud Priit Pääsuke. Linnaservas asuvasse suletavasse burgerikohta satuvad ainult kriisis inimesed. Hmm.
"Asjad, millest me ei räägi". Režissöörid Anrdejs Ekis ja Tanel Ingi.Eestlased seksivad Läti-Eesti filmis.Eeeeemmm…Tule taevas appi ja sina Taara, ära imesta ka niisama, vaid kapsa ka avitama! Tegelikut on film päris naljakas. 

"Salmonid. 25 aastat hiljem". Režisöör Toomas Kirss. Oi, küll oli halb!
Ei soovita.

"Tähtedevaheline" "Interstellar". Režissöör Cristopher Nolan. Mitte midagi ei mäleta. Kuidagi oli NASAga seotud.

Multifilm "Trollid". Režissöörid Mike Mitchell ja Walt Dohrn. Lõbus lugu värviliste tegelaste ja tujutõstva muusikaga.
Soovitan.

"Alice". Režissöör Josephine Mackerras. Kui salaelu elanud abikaasa on võtnud sinult kõik, siis millised on naise valikud?
Soovitan.

"Puhkemaja". Režissöör Dave Franco. Filmi tutvustati kui õudusfilmi. Pigem on see selline närvifilm. Kas igaühest võib saada mõrvar?
Soovitan.

"Rain". Film koosneb peamiselt vaikimisest. 50st lausest 4 on poola aktsendiga vene keeles. Süsisügavmõttelisi silmi saab kohe paari aasta jagu ette. Refrääniks rahvuskala sugulane.
Soovitan.

"O2". Režissöör Margus Paju. Aastal 1939 kulgev lugu, kus Molotov-Ribbentropi pakt on sõlmimisel. Suurepärane osatäitmine Siim Aimlalt. Filmi lisaväärtuseks on Tallinna vaated ja tolleaegsed autod ning lennukki. Autod on poleerpuhtad...enne II Maailmasõda tolmu ei esinenud. Film on Eesti-Läti-USA-Soome-Leedu koostöö. Nõukogude luurajat mängis Läti näitleja Kaspars Znotinš. Nõukogude ajal mängisid Eesti näitlejad nõukogude sõjafilmides sakslasi, nüüd käivad lätlased Eesti filmides venelasi mängimas :)
Soovitan.

"Veel üks ring". Režissöör Thomas Vinterberg. Mads Mikkelseni suurepärane roll. Kui padujoomine ekraanil välja kannatada, saab hea elamuse.
Soovitan.

"Viimased". Režissöör Veiko Õunpuu. Filmikriitik ütles, et see on soome keeles vaikimine. Eks ongi. Muidu aga on tööd ja vaeva ja elu ja see kõik on nii ränk, nii ränk. Eesti-Soome ühisfilm ikkagi. 
Soovitan väga.


Muud kultuuriasjad

Postimees ilmutas arvustuse, mille kirjutasin Kerli Altmarti romaanile "Albioni väravad". Raamat on feministliku suunaga ja voolava tekstiga. Pisut trafaretse lõpuga.
Soovitan.

Kontsert "Olav Ehala 70". Olav Ehalat on nimetatud Eesti oma Glen Milleriks ja seda ta kahtlemata ka on.

Eesti Arhitektuuri Keskus korraldas sel sügisel ekskursioone paikadesse, kuhu muidu väga ei pääse:

Linnahalli ekskursioon. Mul on Linnahallist mitmetised mälestused. Olen käinud kontsertidel ja hiljem mõnel muusikalilgi. Samas meenub, kuidas kutsekooli ajal oli seal mingi punane sündmus ja me pidime praktikariietesse ja võimlemissussidesse rõivastatuna saali treppidel seisma. Kas meil mingeid plakateid või muud sellist käes oli, ei mäleta. Küll aga lõbustasime end sellega, et tõmbasime sussininaga mööda mistrat ja siis puudutasime teist, et see särtsu saaks. Sünteetiline vaip tekitas staatilist elektrit. Maja oli selle ehitamisest peale korrast ära, tualettides oli alailma rike ja trepiastmed murenesid. Sel suvel avastasin, et Linnahalli Patarei poolsest seinast oli paekate lahti vajunud ja see oli võrguga toestatud. Ehitusest midagi teadmata arvasin, et hoone on ehitatud paekivist tellistest. Selgub aga kompleksi välisseinu katab õhuke paekivist ümbris. Põnev oli kunagist Tallinna suurimat hoonet taas seestpoolt näha. Hullusti on amortiseerunud, kuid näiteks garderoob on säilinud. Saali toolid, Enn Põldroosi gobelään, lava on samuti alles. Põrandal olnud vahvasti elektrit andnud vaip on kadunud - Teneti filmitegijad on majale mitte just värskendava jälje jätnud. Jäähall on nii kehvas seisukorras, et sinna inimesi ei viida. Saab näha, mis sellest muinsuskaitse all suurruumist saab. Renoveerimise juttu räägitakse aastaid.
Soovitan väga.

Balti Manufaktuuri ekskursioon. Tehast on alati huvitav vaadata. Balti Puuvillavabriku hoone valmis 1989 aastal ja lõpetas Balti manufaktuurina aastal 2006. Nagu Kreenholmi Manufaktuuril, on siingi olnud väga rasked töötingimused - müra, niiskus, töö mitmes vahetuses - ning loodud ka oma infrastruktuur. Säilinud on kompleksi seinad, tugitalad, mõned niidipoolidki lebavad tolmus. Balti Manufaktuuri kvartalisse tuleb peagi arendus, seega on õige hetk seal praegu tiir teha.
Soovitan väga.

Näitus Kai kunstikeskuses. Kris Lemsalu Malone & Kyp Malone Lemsalu “Love Song Sing Along (Once Again With Feeling!)”. Aadam ja Eeva, maailm oli enne valmis.

Näitus  Kumus.  "Ado Vabbe. Wunderbar". Suur näitus, mis on loomeetappide kaupa jagatud. Vabbe on üliproduktiivne olnud ja ka on ta töötanud mitmete vahendite ning stiilidega. Kõige võimsam on aga tema pliiatsijoon. Näituse lõpus on pliiatsiga joonistatud figuurid ja abstraktsed tööd. Tema joon on lausa kuuldav.
Soovitan üliväga, näitus on avatud kuni 31. jaanuarini 2021.

Näitus Adamson-Ericu muuseumis. "Olev Subbi. Värvidega ideaalmaailma". Värviline-värviline Subbi.


Päise foto pixabay.com