Eessõnaks
Lõin blogi selleks, et vahetevahel mõnd kultuuriarvamust jagada. Kasutatakse väljendit „ajakirjanduskultuur“. Saagu siis sellest.
Selle aasta 11. jaanuaril toimus Saaremaal kolmikmõrv.
Joodik istus rooli taha ja tappis kolm inimest.
Purupurjus mees sõitis otsa autole, milles olnud kolm inimest said surma.
Kindlasti saab veel mitmeti sõnastada, aga mitmetimõistetavust pole. Tapmine.
Matuserong oli pikem kui Väinatamm.
Ma ei ole sündmusele järgnenud artikleid ajakirjanduses ja kirjutisi sotsiaalmeedias ekstra jälginud, kuid kui pealkiri kuskil vastu tuleb, siis klikin ja loen. Päris üksi pole keegi ja kõigil inimestel on omad sõbrad ning lähedased – igal kurjategijalgi. Kindlasti on Tšikatilolgi sõbrad.
Saaremaa mõrvajuhtumi puhul pole olnud vaja netikommentaare lugeda, kuna ajakirjanikud on oma töö kenasti ära teinud ja püüdnud kurjategijale õigustust leida. Nipp on muidugi kaval olnud, kuna nad pole ise kirjutanud, et „näe, õige mees“, vaid vahendanud sõpruskonna ütlusi. Käed vastu põlvi puhtaks.
Eesti Ekspress on otsustanud asjale uue suuna anda ja ajakirjanik on Saaremaale jälgi ajama läinud ja sealhulgas otsinud üles naise, kelle juurest tapja oletuslikult purjuspäi rooli istus.
Artikkel ilmus Eesti Ekspressis 4.03.2020 https://ekspress.delfi.ee/kuum/saaremaa-surmakutsari-sobrad-avavad-kaardid-kulakeses-loppesid-peod-joobes-soitmisega-pidevalt?id=89111531
Artikli alapealkiri:
Jooming roolijoodiku toetuseks. Kuhu jäi 3,6promillise joobe analüüs? Kas salapärane naine oleks saanud kuritegu takistada?
Lõik artiklist, kus hakatuseks on ajakirjaniku küsimus ja tsiteeritud on menetlusega kursis olevat inimest:
„Kelle juurest Reinart siis ikkagi rooli istus? Kas see inimene oleks saanud sekkumisega surmasõitu ära hoida?
Vähemalt osa seni kogutud kriminaalasja materjale viitab sellele. „Mina näen, et selles asjas oleks võinud kõik lõppeda hoopis teisiti, kui keegi inimene oleks käitunud teisiti. Ja see inimene ei ole perekonna liige,“ ütleb üks menetlusega kursis olev isik. „Tegu on olukorraga, kus inimene, kes seda teadis, oleks pidanud sekkuma.“
Niisiis on süüdlane – ok, kahtlusalune – leitud. Keegi naine, kelle juurest tapja oletuslikult täispeaga rooli lahkus. Mees paneb eluaeg tina, sõidab purjus peaga ja ajakirjaniku vahendusel hakkab tegelik süü kooruma.
Vähem kui nädal aega pärast tapmist Saaremaal, istusin Tallinnas autosse. Mul ei ole juhilube, seega istusin autosse, kus tuttav inimene rooli taga. Sõitsime. Tuttav oli lustlik, isegi väga lustlik. Kuna tegemist ongi intensiivse inimesega, siis ei tundunud see veider ja lõõpisin vastu. Parkisime. Juht pöördus minu poole ja siis taipasin: „Kas sa oled joonud?“ „Jah“, ei hakanud ta valetama. Edasi oli umbes tunnine ajalugu, kus püüdsin teda veenda mitte rohkem sõitma ja tegin situatsiooni lahenduseks ka pakkumised. Juht keeldus kõigest. See ei olnud vaidlus, see oli rahulik vestlus. Ta läks sõitma. Helistasin politseisse. Selge, et nad ei saanud midagi teha, kuid see oli viimane, mida mina teha sain. Vaatasin järgnevail päevil mitu korda päevas liiklusuudiseid ja vähemalt ei tapnud ta kedagi - ennast ka mitte. Ma ei ole pärast seda ka vabandust-selgitust kuulnud. Jäägu siis nii.
Siin on koht, kus soovin ajakirjanikult küsida, et mida ta soovis sellelt naiselt küsida. Küsida, et kas ta oleks saanud takistada? Mida ajakirjanik soovis kuulda?
Minu juhtumil ma ei teadnud, kus asuvad autovõtmed. Jopetaskus, püksitaskus? Kas ma oleksin pidanud niigi täispeaga tekkinud sooritusvajadusega mehe püksitaskuid pidanud kobama? Kas oleksin pidanud tema pakkumise korral, et kui ka ei edasi ei sõida, siis istume autosse ja räägime niisama juttu, sinna istuma? Kui ta oleks siis auto käivitanud, siis sõidu pealt maha hüpanud?
Kangelased, kes põlevast majast perekondi välja kannavad, kes kuristiku kohal rippuva inimese lupsti! kaljuservale tõmbavad, kes lendava lennuki tiival balansseerides tiivaauke lapivad on ainult filmides. Päris maailmas on tavalised pärisinimesed. Ajakirjanik on samuti tavaline pärisinimene. Ta saab seepärast, et ta saab, kuid ei või esitada küsimusi, millele on ette andnud märgi „süüdi“. Oleme vast kõik kohanud inimesi, kellele jõuavad asjad ja olud kohale ainult siis, kui on seda isiklikult kogenud. Ajakirjandus on see...oeh...institutsioon...ala...mul ei ole head sõna praegu võtta..., kes peab nägema laiemalt, kui laialt. Kui ajakirjandus on iga üksiku kirjutaja ego välgatus, siis soovitan seda artiklite juures märkida. Ikka nii, nagu tähistatakse sisuturundust või koostööd. #tänateenhalba näiteks. See aga ei tee ettemääratud süüdistust olematuks.
Seniks aga soovitan end pimedusega katta ja tegude üle aru pidada. Artiklist rumaluste eemaldamine on ka muidugi ok.
Foto on pärit lehelt unsplash.com, autoriks on Ilona Panych.
