Monday 2 December 2019

Kolm juhtumit vanas linnas/ Kodukäijad/ Kellerteater







Saabumine

Seisin kahe tammise ukse vahel pimedas ja üritasin välimist kinni tõmmata. Kui valges esikus nägemine taastus, istusid minu ees ümmarguse laua taga kenad inimesed, ruum oli poolhämar, krohvitud paeseinad ämblikuhallikad, krobeline paepõrand ettevaatlikku astumist ootamas. Sammuke edasi…ja sain löögi otsaette. Tagurdasin musta sügisõhtusse, hoidsin taskupeeglit vastu muhku ja mõtlesin elu üle järele. 10 minuti pärast tuli teatrikaaslane ja aitas mu tuppa.
Tellisin baarist pisikese prosecco, rüüpasin kaelast ja jahutasin laubale kasvanud sinist sarve külma pudeliga.



„Phosphorus“

Leinaaeg kestab. Musta värvi on kleit, pihik, kingad, õudusest meelt heitva noore lese meel. Mitte väga ammu  surnud abikaasa koputab aknale, rikub toitu, naeratab peeglis ning kõnnib ööl ja päevil naise järel. Imetleb teda, nuusutab, puudutab, kurvastab naise kurbuse pärast, armastab.

Riho Rosbergi -  krahvi - ruumi ilmumine annab loole kohe sügavuse. Sellise tumeda ja salapärase. Ta on üdini surnud. Kogu krahvi olek toob meelde „Nosferatu õuduste sümfoonia“ kuulsa kaadri, kus harali sõrmedega vampiir trepist üles  astus.

Rahel Ollisaare – lese – hirm ja ahastus paneb teda käsi murdma ja segadusse saanuna jäisele põrandale langema.
Georg Otsa nimelise muusikakooli lõpetanud Ollisaar on viimase aasta parimaid näitlejaleide. Tal on julgus olla pöörane ja olla selles pöörasuses vaba. Minu meelest on ta ehtne Panso kool..mitte, et ma Panso meetoditest väga palju teaksin, kuid mulle on lapsepõlvekodust meelde jäänud, et „Ah, Noorsooteater, seal ainult karjutakse“. Hiljem taipasin, et Gitise taustaga Panso kas õpetas ülemängimist või siis lasi/lubas oma tudengeil tugeva emotsiooniga karaktereid luua. Heaks näiteks on samuti Gitises Stanislavski meetodite järgi õppinud Ita Ever, kelle Maśa 1973ndal aastal Draamatetari „Kolmes ões“ südantlõikavalt igatses. Tean, et paljud võõristasid nii intensiivset stseeni lahendust. Keskmise põlve näitlejatest suudab vist küll ainult Kersti Heinloo käsi ringutamata ahastavaid karaktereid luua. Rahel Ollisaares on psühholoogilise teatri võti olemas ja see uks on lahti keeratud.

Andres Roosilehe eksortsist on lossis elavate vastand. Ta on lihast ja verest, oma teadmistes kindel ja ebaõnnestumistes mitte väga lootusetu - nagu ruuporist kõnelev suur mees, kes võiks teised kolm rahus korraga sülle asida ja mõistusele raputada.

Andrus Eelmäe - teener. Braavo!, ma ütlen. Kohmakas ja kohtlane majordoomus näib kui keldrist üles aetud neljajalgne ämblik, kõik jäsemed ühtmoodi koordinatsioonita ja inimesele tüliks. 

Viies tegelane - fosfor. Kui etenduses esimest korda tikku tõmmati, siis mõtlesin, et säh sulle keskaega või äkki on Hargla ajastuga mööda pannud. Hiljem lavastuse tutvustust lugedes selgus, et tegevus käis 19. sajandil. Tuletikud leiutati samal perioodil ja algselt olidki tikupead fosforiga kaetud. Meenutas see fosfori asi mulle Agatha Christie „Tuhkurhobust“, aga ajastu oli ju sama – mis seal ikka.



Vaheaeg

Jalutasin läikivale ninale puudrit tupsutama. Keskaegne maja, kitsas käik, kaks ust kõrvuti. Esimesse ruumi oli kuningas juba sisse jalutanud. Astusin sellest mööda, kui uks avanes ja oleksin äärepealt sellega vastu pead saanud. Teatrisõbrad tundsid mulle kaasa ja nii lubati mind ka autoga koju viia, muidu teab mis veel juhtub ning omakorda lubasin autouksega ettevaatlik olla.
Tupsutasin prosecco pudeliga muhku, lonksasin pisut ja tundsin, et löögist saadud segane oleks hakkab mööduma.



„Nõia tütar“

Sajanditevanusesse majja saabub kamp reality tegijaid. Legendi järgi on seal kunagi noore tüdrukuga midagi traagilist juhtunud ja nii pidavat seal kummitama. Kummitabki, olge mureta ja tempo on esimese vaatuse lavastusest tunduvalt kiirem – tänapäev ikkagi. Panin etenduse vältel ikka nii mõnedki korrad silmad kinni – õudne oli.

Riho Rosbergi tegelase ülesandeks näib esialgu vaid laevalgustuse süütamine, kuid etenduse kulgedes saab temast see, kes tegelased ja juhtumid omavahel seob.

Rahel Ollisaar on tibinduse jaoks muidugi liiga intelligentne, aga loobib hobusesaba lehvides pärle ja mängib pausid nauditavalt välja.

Andres Roosilehe keskealine kepslev fotograaf on veider pilt, kuid kui on aeg surma minna, läheb tema sinna teadlikult ja tõsiselt.

Taas Andrus Eelmäe. Kuidagi on tema minu teatripagasist välja jäänud või ma vähemalt ei mäleta. Teles olen näinud ja seal on ta väga hea olnud. Igatahes oli tema selle õhtu tegija ja hakkan otsima lavastusi, kus tema mängu veel nautida saaks. 

Viies tegelane, köis. Tema tegevus tundub juhuslik, kuid oh ei – ta on korralikult lavastaja näpunäited kõrva taha pannud…ja itsitab me hirmu üle.



Lahkumine

Teatriperemees seisis ukse vahel ja jättis hüvasti, kui kirikuõpetaja kogudusega hingamispäeval. Teatrikaaslane viis mu tõepoolest koju.
Indrek Hargla kirjutas oma kodukäijate lood just Kellerteatrile. Eesti noorim teater käib end välja, kui Eesti esimene põnevusteater. Pikka iga ja jätkuvaid töövõite neile – nad on oma publiku leidnud.
Minge Kellerteatrisse. See on ainulaadse õhkkonnaga ruum…näed, äärepealt oleks „koguduseruum“ kirjutanud.
Ahjaa, sisenemisel tuleb klaasust lükata…tõmmata ei maksa… Mu vikerkaarespektrit kõndiv muhk on nädal hiljem kollases faasis.

Autor: Indrek Hargla
Lavastaja: Vahur Keller
Kunstnik: Britt Urbla Keller
Helilooja: Liina Sumera
Videokunstnik: Kristin Pärn
Valguskunstnik: Rene Topolev
Koreograaf: Kristina Paškevicius

Mängivad: Rahel Ollisaar, Andres Roosileht, Riho Rosberg, Andrus Eelmäe

Vaatasin 23.  novembril 2019