Kui vaikne muusika mängib/ Osnap/ Tallinna Linnateater

Armastus on siis kõige hellem kui see käest kaduma kipub. Minu armas teater! Lavastuse “Osnap” esietendus toimus vaatamata kõigele, mis õhus.

 

Seda lavastust jutustab meile Voldemar Panso ise. Tema omapärase hääle sarm ja iseloomulik naer on tuttav pea igale meie inimesele, nii teatrisõbrale, kui teatrikaugele. Nii siis kannab see hääl meid läbi Panso elu, tema kalli teatri, tema armsa muusika. Panso muusikaarmastus ei ole vast väga laialt teada. Rohkem teame teda teatritegijana, teatri loojana. Isa pühapäevahommikne orelimäng ja laul saatis teda läbi lühikeseks jäänud kirgliku elu.

Riina Roose, Anu Lamp ja trupp on Pansost jutustamiseks leidnud võtme, kus peategelane ise ilmub lavale episoodiliselt ja ilma kindla näitleja kandmata. Muusika on see, mis juhatab meid teekonnal läbi teatrimehe elu. Puudutama on jäänud sõja-aegne periood ja las nii ollagi. Las olla laval see, mis Pansole rõõmu tegi. Heal kombel esietendub “Osnap” just siis kui tüütus ja ärevas ja teadmata tulevikuga maailmas on inimestel vaja ilu. Ilu ja mõistmist ja rõõmu. Seda kõike pakub Linnateatri trupp meile lavastuses rohkesti.

Linnateatri näitlejad oskavad laulda ja Riina Roose laule seada. Need asjaolud on ses teatris nagu lego klotsid – käivad omavahel krõpsti kokku. Kristiin Räägel, Sandra Uusberg, Hele Kõrve, Indrek Ojari, Simo Andre Kadastu, Andero Ermel, Argo Aadli, Mart Toome, Kaspar Velberg mängivad kokku, hoiavad kokku, laulavad ja tantsivad kokku. Kui Salme Kultuurikeskusesse tulles korraks tekib mõte, et kuidas väikeste lavadega harjunud näitlejad suurel laval hakkama saavad, siis etenduse kuludes läheb see mõte peast. Eesti näitlejaharidus on nii kõrgel tasemel, et näitlejad kohanevad teistes oludes kergesti. Vaatajale ikka tundub, et kergesti. Sirli Kriis-Kalme seatud tantsud hoiavad tähelepanu ja atmosfääri. “Sutenööriballaad” “Kolmekrossiooperist” muutub kirglikuks punamustaks tangoks ja Kristiin Räägeli tantsitud kuldne tśarlston paneb küsima: “Kes on see särtsuga noor naine?” Valguse ja pimeduse temperatio saab muusikast helihargi kõlli ja lahvatab Uku ning Lemmingise laulu ajal kostüümid sinivalgeks või siis paotab õige pisut pimeduses ust ja lükkab sama ukse vargsi kinni viies endaga “Aina kordan” sõnad ning muusika. Riietajatel on selle lavastusega tegemist palju. Hulk ühesuguseid tolmumantleid, lumivalged hamed, kiired kostüümivahetused.

Enne ja pärast etendust ning vaheaegadel saab Salme Kultuurikeskuse aatriumis vaadata fotonäitust Panso reisidest ja näha suveniire, mis ta on oma reisidelt kaasa toonud: noad, kujud, kujukesed jms. Veider on see elu. Teed ja toimetad põled ning põletad oma kires. Lood näitlejaid ja teatri, lavastad ja mängid ja naerad ja kui kord oled ees ära läinud, jääb sinust ainelisse maailma vitriinitäis pudi-padi…

30. novembril 2020 on Voldemar Panso 100. sünniaastapäev.

Meie armas teater.

 

Lavastaja ja muusikajuht Riina Roose

Lavastaja abi Anu Lamp

Kunstnik Kristjan Suits

Kostüümikunstnik Anu Konze

Tantsud Sirli Kriis-Kalm

Arranźeering Jaak Jürisson

Heli Haar Tammik

Valgus Sten Ojaperv ja Teet Orupõld

Laulavad, tanstivad, mängivad Sandra Uusber, Hele Kõrve, Kristiin Räägel, Argo Aadli, Andero Ermel, Indrek Ojari, Kaspar Velberg, Mart Toome, Simo Andrea Kadastu

 

Käisin esietendusel 25. novembril 2020

 

Ikka sina/ "Mis nüüd mina", Teoteater

"Kuigi samas – mis teised arvavad?"

"Peeglisse ma ei julge enam ammu vaadata."

"Hale värk, täielik läbikukkumine."

"Ega mina ei ole ju mingi kokk."

 

Tuleb tuttav ette? Kus me seda kuulnud oleme?

 Näidendi “Mis nüüd mina” autor Kiti Põld on naelapeale sirgelt pihta saanud ja naela ka kõvasti lavalaudadesse haamerdanud. Millegipärast on meil, eestlastel, haruldane ja maailmas pea ainulaadne oskus komplimente ennetada. Ennetada seda “piinlikku” hetke, kui keegi meile hästi ütleb, kiidab, silitab sõnadega ja hoidku taevas – naeratab. Kui sel kellelgi aga jätkub siiski mõistmatust ja kompliment meie suunas lendab, laseme sel maha kukkuda: “Oh, mis nüüd mina…” Ometi vajame kõik tunnustust. Ihkame ja ehk pakumegi siirust ise seejuures silmi seina poole hoides.

Nii astuvad lavastuse tegelased kordamööda lava lavakuubikule (kunstnik Anne-Mai Heimola) ja elavad oma tasast elu sordiini all, kuid siiski helesinises lootuses, et äkki kord märgatakse, äkki kord armastatakse, äkki kord paraneb miski, mille nad oma komplekside kuuri kõvasti luku taha on pannud. Äkki siis mõnel teisel korral veel…

Autor (Margus Illi-Illik) pingutab suuril silmil nii väga, et Lavastaja (Priit Matiisen) tema teksti märkaks, ja lavastaks. Tema soovi vägi äratab tegelased oma häbelikkusest ja pendel lööb teise seina pihta. Kas Reti (Helen Kaigu) on noor naine, kes oma lubamatut (?) armastust häbeneb või on enda ehmatuseks elul ohjeist haaranud ja nõõtab kogu seltskonda? Kas Veiko (Mihkel Ase) on IT-nohkarist roosapõsine memmepoeg või täiskasvanud otsusekindel mees? Kas Ülle (Karolin Tikerpuu) on lapse suureks kasvamise märkamata jätnud hea ema või on tal ka midagi ainult iseenda hingele soovida? Kas Laura (Kristi Purge) on silmi kindlalt kinganinadel hoidev ning tubli ja töökas naine või on tal julgus karjääri teha ning õhatud salaarmastatul käestki kinni võtta?

Lavastaja, “Mis nüüd mina” lavastaja, Siim Maaten on tegelaste vahele tugevad ühendused loonud ja need peavad etenduse lõpuni vastu. Nii ei ole laval peategelasi, vaid kõik on ühes käänulises DNA-ahelas kenasti seotud. Keegi ei eksisteeri omaette, kõik on üksteisele vajalikud. Maaten suhtub tegelastesse lugupidamisega ka siis, kui need end korralikult narriks teevad. Soe huumor, üle võlli liikumine, selgelt joonistatud karakterid ja koomilised tegevused naerutavad publikut ja lasevad sügisõhtul Teoteatri hämaruses ja intiimses õhkkonnas iseennast ära tunda. Väikesel kuubikul ajame oma siinse elu asju nii hästi-halvasti kui oskame ja ümberrngi vaadates on inimesed ju tegelikult head. Oleks vaid julgust olla ise, küsida armastust ja hoolt ning anda seda vastu. Isetult. Kas teeme seda ise või keegi kirjutab meie elu valmis? Autor või? Kuhu jäi Autor?

Ah mis nüüd tema…

 

Autor: Kiti Põld

Lavastas Siim Maaten

Kunstnik Anne-Mai Heimola

Mõnuga mängivad: Kristi Purge, Karolin Tikerpuu, Helen Kaigu, Margus Illi-Illik, Mihkel Ase, Priit Matiisen

Esietendus oli septembris 2019

Teatri kodulehelt pärit fotosid kasutasin teatri loal.

Vaatasin 31. Oktoobril 2020

 

 

 

 

Kõik on neil räpane – isegi klaverimängija

„Olen vanemapoolne mees,“ astub jutustaja (Marika Vaarik) ette. Puhas pintsak, pisut kottis püksid, dokumendivalge särk, kaks vöö hõbepaela piiluvad säravail silmil hõlmade vahelt. Neil on tööl korrektne, neil on tore, neil on igapäevane, neil on lisaväärtus. Ilmub klaverimängija (Jakob Juhkam). „Kas ootame Godot`d?“, tekib küsimus tema tolmust halli selga ning räpast oktoobrit nähes. 

Kopeerijate kontori registri avab Wanamun (Jörgen Liik): higine, liimiplekiline, tilkuva ilaga, räpane. Järgmine on Dandy (Ingmar Jõela): ilus, heas vormis, energiline, pisut räpane. Viimasena laskub trepist kleidikeses, habras ja lõhkise põlvega Küpsis (Mari Abel): läbipaistev, nunnu, räpane. Kuues tegelane – kontor – on pruun, hall, räpane, määrib silmi. Kuhu jääb siis meile lubatud Kuldar? „Kui teistest kopeerijatest võiks kirjutada terve raamatu, siis Kuldari puhul midagi niisugust teha ei saa,“ on jutustaja äsja öelnud.

Lauri Lagle Kuldar nihkub külg ees saali. Nähtamatu puhas mees vaikib, miimilisi lihaseid nagu polekski. 2005. aasta EMTA lavakunstikooli diplomilavastuse „Loomade farm“ romantiline ringirullija Lumepall (Lagle) on pagendusest teatrimajja jõudnud. Ta on suureks kasvanud, kõnnib kahel jalal, insenerimõte on lahkunud. Mees on meelt heites tööd vajanud ja siin ta on, et tulla, teha, jääda. Mees on saabunud, et jätta vahele klatšimise kohvipausid, lõuapuude lõunad, ülinõmedad ühisüritused. Ta soovib, et tal lastaks sukelduda rahusse, puhtasse halli monotoonsusesse, kus vaid seljaaju lokaalseid reflekse vahendab. Kes saaks olla parem töötaja kui see, kes ei soovi midagi, ei nõua midagi – töötab, töötab, töötab, töötab, hoolimata nädalapäevast, hommikust ja ööst? Värvitus jopes käsi liigub rütmis vasakult paremale ja Kuldar vaatab saali kui tühjusesse. Korraks tekib mõte, et aga kui ümbritsev möll ta naerma ajab, mis siis? Ei aja – Kuldar on kahvatu veretu robot, kes kopeerib kopeerimiskontoris dokumente ning iseennast.

„Ma pigem ei loe“, lõikub õhku. Jutustaja pintsak on kusagilt tolmupleki külge saanud. „Ma pigem ei…“, tuleb allumatu roboti siniseilt huulilt taas. Jutustaja püksidki on määrdunud. Kuldar ei karda käske, ei karda survet, kuid sulgub veelgi enam endasse. Sirmile on joonistatud hea ja kurja tundmise puu, Kuldar katab end sellega. Tema on hea ja kurja ammu ära tundnud. Farmist minema kihutatud Lumepall on metsades ja soodes ekseldes ellu jäänud, jõudnud siia seitsme maa ja mere tagant, nüüd on aeg tööl puhata. Pigem ei vasta, pigem ei ütle, pigem ei, pigem ei, pigem ei. Töös pettunud Kuldar lahkub, nagu oli tulnudki. Külg ees, nähtamatu puhas mees. Tema töö on tehtud. Lauri Lagle on oma tegelase puhtalt ja vaevumärgatavate vahenditega lavaräpast välja kandnud.

Isegi klaverimängija on neil seal räpane.

Päise foto: Karolina Gabowska pexels.com

"Pigem ei"

Von Krahl

Portreteeritu: Lauri Lagle/Kuldar

Lavastaja: Juhan Ulfsak

Rolliportree valmis Drakadeemia Teatrikriitika kirjutamise kursusel oktoobris 2020.