Wednesday, 11 November 2020

Kõik on neil räpane – isegi klaverimängija



„Olen vanemapoolne mees,“ astub jutustaja (Marika Vaarik) ette. Puhas pintsak, pisut kottis püksid, dokumendivalge särk, kaks vöö hõbepaela piiluvad säravail silmil hõlmade vahelt. Neil on tööl korrektne, neil on tore, neil on igapäevane, neil on lisaväärtus. Ilmub klaverimängija (Jakob Juhkam). „Kas ootame Godot`d?“, tekib küsimus tema tolmust halli selga ning räpast oktoobrit nähes. 

Kopeerijate kontori registri avab Wanamun (Jörgen Liik): higine, liimiplekiline, tilkuva ilaga, räpane. Järgmine on Dandy (Ingmar Jõela): ilus, heas vormis, energiline, pisut räpane. Viimasena laskub trepist kleidikeses, habras ja lõhkise põlvega Küpsis (Mari Abel): läbipaistev, nunnu, räpane. Kuues tegelane – kontor – on pruun, hall, räpane, määrib silmi. Kuhu jääb siis meile lubatud Kuldar? „Kui teistest kopeerijatest võiks kirjutada terve raamatu, siis Kuldari puhul midagi niisugust teha ei saa,“ on jutustaja äsja öelnud.

Lauri Lagle Kuldar nihkub külg ees saali. Nähtamatu puhas mees vaikib, miimilisi lihaseid nagu polekski. 2005. aasta EMTA lavakunstikooli diplomilavastuse „Loomade farm“ romantiline ringirullija Lumepall (Lagle) on pagendusest teatrimajja jõudnud. Ta on suureks kasvanud, kõnnib kahel jalal, insenerimõte on lahkunud. Mees on meelt heites tööd vajanud ja siin ta on, et tulla, teha, jääda. Mees on saabunud, et jätta vahele klatšimise kohvipausid, lõuapuude lõunad, ülinõmedad ühisüritused. Ta soovib, et tal lastaks sukelduda rahusse, puhtasse halli monotoonsusesse, kus vaid seljaaju lokaalseid reflekse vahendab. Kes saaks olla parem töötaja kui see, kes ei soovi midagi, ei nõua midagi – töötab, töötab, töötab, töötab, hoolimata nädalapäevast, hommikust ja ööst? Värvitus jopes käsi liigub rütmis vasakult paremale ja Kuldar vaatab saali kui tühjusesse. Korraks tekib mõte, et aga kui ümbritsev möll ta naerma ajab, mis siis? Ei aja – Kuldar on kahvatu veretu robot, kes kopeerib kopeerimiskontoris dokumente ning iseennast.

„Ma pigem ei loe“, lõikub õhku. Jutustaja pintsak on kusagilt tolmupleki külge saanud. „Ma pigem ei…“, tuleb allumatu roboti siniseilt huulilt taas. Jutustaja püksidki on määrdunud. Kuldar ei karda käske, ei karda survet, kuid sulgub veelgi enam endasse. Sirmile on joonistatud hea ja kurja tundmise puu, Kuldar katab end sellega. Tema on hea ja kurja ammu ära tundnud. Farmist minema kihutatud Lumepall on metsades ja soodes ekseldes ellu jäänud, jõudnud siia seitsme maa ja mere tagant, nüüd on aeg tööl puhata. Pigem ei vasta, pigem ei ütle, pigem ei, pigem ei, pigem ei. Töös pettunud Kuldar lahkub, nagu oli tulnudki. Külg ees, nähtamatu puhas mees. Tema töö on tehtud. Lauri Lagle on oma tegelase puhtalt ja vaevumärgatavate vahenditega lavaräpast välja kandnud.

Isegi klaverimängija on neil seal räpane.


Päise foto: Karolina Gabowska pexels.com

"Pigem ei"

Von Krahl

Portreteeritu: Lauri Lagle/Kuldar

Lavastaja: Juhan Ulfsak

Rolliportree valmis Drakadeemia Teatrikriitika kirjutamise kursusel oktoobris 2020.

 


No comments:

Post a comment