Kui vaikne muusika mängib/ Osnap/ Tallinna Linnateater

Armastus on siis kõige hellem kui see käest kaduma kipub. Minu armas teater! Lavastuse “Osnap” esietendus toimus vaatamata kõigele, mis õhus.

 

Seda lavastust jutustab meile Voldemar Panso ise. Tema omapärase hääle sarm ja iseloomulik naer on tuttav pea igale meie inimesele, nii teatrisõbrale, kui teatrikaugele. Nii siis kannab see hääl meid läbi Panso elu, tema kalli teatri, tema armsa muusika. Panso muusikaarmastus ei ole vast väga laialt teada. Rohkem teame teda teatritegijana, teatri loojana. Isa pühapäevahommikne orelimäng ja laul saatis teda läbi lühikeseks jäänud kirgliku elu.

Riina Roose, Anu Lamp ja trupp on Pansost jutustamiseks leidnud võtme, kus peategelane ise ilmub lavale episoodiliselt ja ilma kindla näitleja kandmata. Muusika on see, mis juhatab meid teekonnal läbi teatrimehe elu. Puudutama on jäänud sõja-aegne periood ja las nii ollagi. Las olla laval see, mis Pansole rõõmu tegi. Heal kombel esietendub “Osnap” just siis kui tüütus ja ärevas ja teadmata tulevikuga maailmas on inimestel vaja ilu. Ilu ja mõistmist ja rõõmu. Seda kõike pakub Linnateatri trupp meile lavastuses rohkesti.

Linnateatri näitlejad oskavad laulda ja Riina Roose laule seada. Need asjaolud on ses teatris nagu lego klotsid – käivad omavahel krõpsti kokku. Kristiin Räägel, Sandra Uusberg, Hele Kõrve, Indrek Ojari, Simo Andre Kadastu, Andero Ermel, Argo Aadli, Mart Toome, Kaspar Velberg mängivad kokku, hoiavad kokku, laulavad ja tantsivad kokku. Kui Salme Kultuurikeskusesse tulles korraks tekib mõte, et kuidas väikeste lavadega harjunud näitlejad suurel laval hakkama saavad, siis etenduse kuludes läheb see mõte peast. Eesti näitlejaharidus on nii kõrgel tasemel, et näitlejad kohanevad teistes oludes kergesti. Vaatajale ikka tundub, et kergesti. Sirli Kriis-Kalme seatud tantsud hoiavad tähelepanu ja atmosfääri. “Sutenööriballaad” “Kolmekrossiooperist” muutub kirglikuks punamustaks tangoks ja Kristiin Räägeli tantsitud kuldne tśarlston paneb küsima: “Kes on see särtsuga noor naine?” Valguse ja pimeduse temperatio saab muusikast helihargi kõlli ja lahvatab Uku ning Lemmingise laulu ajal kostüümid sinivalgeks või siis paotab õige pisut pimeduses ust ja lükkab sama ukse vargsi kinni viies endaga “Aina kordan” sõnad ning muusika. Riietajatel on selle lavastusega tegemist palju. Hulk ühesuguseid tolmumantleid, lumivalged hamed, kiired kostüümivahetused.

Enne ja pärast etendust ning vaheaegadel saab Salme Kultuurikeskuse aatriumis vaadata fotonäitust Panso reisidest ja näha suveniire, mis ta on oma reisidelt kaasa toonud: noad, kujud, kujukesed jms. Veider on see elu. Teed ja toimetad põled ning põletad oma kires. Lood näitlejaid ja teatri, lavastad ja mängid ja naerad ja kui kord oled ees ära läinud, jääb sinust ainelisse maailma vitriinitäis pudi-padi…

30. novembril 2020 on Voldemar Panso 100. sünniaastapäev.

Meie armas teater.

 

Lavastaja ja muusikajuht Riina Roose

Lavastaja abi Anu Lamp

Kunstnik Kristjan Suits

Kostüümikunstnik Anu Konze

Tantsud Sirli Kriis-Kalm

Arranźeering Jaak Jürisson

Heli Haar Tammik

Valgus Sten Ojaperv ja Teet Orupõld

Laulavad, tanstivad, mängivad Sandra Uusber, Hele Kõrve, Kristiin Räägel, Argo Aadli, Andero Ermel, Indrek Ojari, Kaspar Velberg, Mart Toome, Simo Andrea Kadastu

 

Käisin esietendusel 25. novembril 2020