Kultuuriaasta 2021

Vaatasin 34 erinevat lavastust, teatris käisin 39 korda. Oleks tahtnud rohkem. No kus sa saad, küll olid teatrid kinni, küll ise kinni. Pluss on aga see, et mida piiratum on aeg, seda täpsemini teed valiku. Kõik, mida sel aastal kindlasti näha tahtsin, sai vaadatud ka. 

Kahte lavastust vaatasin mitu korda. Tallinna Linnateatri "Balti tragöödiast" tahtsin arvustuse kirjutada ja seepärast otsustasin teist korda veel vaadata. Selgus aga, et sel etendusel oli üks näitleja puudu ja nuditud versioonist ei ole võimalik kirjutada. Aastal 2022 vaatan seepärast vähemalt korra veel.

Eesti Draamateatri "Mefisto" on 5 korda rõõmu pakkunud. Osalesin sel sügisel Drakadeemia etenduse analüüsi koolitusel ja "Mefisto" oli meie õppematerjal. Vähe! Veebruaris-märtsis vaatan veel.

35 külastuse hulka sai 1 ballett ja 3 ooperit. Kuidagi on Vene Teater ja VAT vahele jäänud. Kohe 2022 algusest hakkan asja parandama.

Kinos käisin 9 korda. Kas tõesti nii vähe? Küllap siis. "Eesti matust" vaatasin kaks korda. 

Käisin kahel näitusel. "Kimono. Jaapani ilu puudutus" Adamson-Ericu muuseumis koos kuraatorituuriga ja  Ilja Repini näitus Helsingis, Ateneumis.

Kontserte sai 2. Segakoor Mirt ja ansabel Puuluup Märjamaa XVI folki sees.

Festivalikülastus oligi Märjamaa XVI folk augustis.

Vahel tulevad asjad ise minu juurde. Ooperi "Romeo ja Julia" piletid võitsin :)

Aasta üllataja oli Kaja kultuurikeskus. Kino Kaja oli minu lapsepõlvekino. Kui uus maja 2019 avati mõtlesin vaatama minna. Keegi oli oma külalisetendusega Tallinnas ja mängis seal. Igaks juhuks helistasin Kajasse ja küsisin, kas saalis on tõusuga põrand. Ei olnud. Otsustasin, et ei lähe kuuldemängu kuulama. Selle aasta lõpus aga mängis Vana Baskini Teater seal "Professor sai värske õhu mürgituse", otsustasin, et ikkagi proovin, no nii maja asukoha nostalgiast ajendatuna. Kui tore maja! Esimese korruse planeering on sarnane vanale kinomajale, vaid sissekäik on pööratud küljele. Esiküljel on nüüd galerii, fuajees on ruumi, seintel näitused, etenduse päeval on ka väike kohvik. Saali toolid on tugevad ja mugavad, ridade vahel on küllalt ruumi. Lava on üsna kõrge, seega on ka keskmistest ridadest täitsa hea vaadata. Bussipeatused on lähedal. Parklasse mahub kodulehe andmeil umbes 90 autot. Soovitan kaeda.

Kuus parimat

1.-2. "Sitsi silentium" , teatriühendus Misanzen. Autor ja lavastaja Helen Rekkor, dramatiseeris Mihkel Seeder.  

Kirjutasin sellest pisut.

http://kogutudeosed.blogspot.com/2021/08/sitsi-silentium-misanzen.html

Lavastust mängitakse ka aastal 2022.

1.-2. "Serafima+Bogdan", Tartu Uus Teater. Vahur Afanasjevi samanimelise romaani alusel dramatiseeris ja lavastas Ivar Põllu.

Shokiteater. Räme. Ilus. Lummav. Kohutav. Hirmus. Aasta kunstnikutöö.

Lavastust mängitakse 2022 suvel taas.

Soovitan üliväga.

3. "Põrjupõhja uus Wanapagan", Endla.  A.H.Tammsaare romaani järgi dramatiseerinud Ott Kilusk. Lavastaja Kaili Viidas.  

Tuttav lugu. Tuleb vanapagan inimeste maailma õndsust otsima ja ei leia mitte. Mõtlesin lavastuse taustal, et Jürka õndsus pole midagi muud, kui et ta tahab vaid õnnelik olla. Põrguvürstki soovib vaid armastust. Kuid valgust on vähem kui põrgus, tööd on rohkem kui põrgus, petetakse rohkem kui põrgust. Armastust on vast rohkem, kuid seda surmatakse ka rohkem kui põrgus.

Hea meel oli taas Triin Lepikut laval näha.

Lavastust mängitakse ka 2022 suvel.

4. "Balti tragöödia", Tallinna Linnateater. Siegfried von Vegesacki romaani põhjal dramatiseerisid Kertu Moppel ja Karl Laumets. Lavastaja Karl Laumets.

Veider on see inimese mõtlemine. Sakslased läksid Baltikumist alles umbes 100 aastat tagasi ja täna vaatame neile kaastundega järele. Kui see ei ole Stockholmi sündroom, siis mis see on...

Kristjan Suitsu kujunduse ja lavastaja Laumetsa koostöös on loodud liikumine, mida eesti teatris varem tehtud pole. Ainuüksi seda tasub vaatama minna.

5. "Mefisto", Eesti Draamateater. Klaus Manni romaani põhjal (või István Szabó filmi põhjal). Dramatiseeris ja lavastas Kertu Moppel.

"Mefistot" olen 5 korda vaadanud ja aasta 2022 alguses on veel 2 korda planeeritud. See lavastus oli ka Drakadeemias viimati läbitud kursuse aluseks. Mida veel öelda? Minge vaadake. Ma pole varem näinud, et üks näitleja (Juhan Ulfsak) võtab kell 19.00 etendusel otsast ja tõmbab selle läbi õhtu endaga kaasa, kes kelgul, see kelgul, kes maha jäi, see ka kelgule. Tugev hoiatusdraama on.

6. "Ninasarvik", Eesti Noorsooteater. Autor Eugène Ionescu, lavastaja Sander Pukk.

Ühel päeval on linnas ninasarvik. Ta ei tulnu dsinna, ta ei saabunud sinna, ta on seal. Inimesed imestavad ja arutavad ja kardavad ja siis algab moondumine. Tuleb tuttav?

Imetlen alati Noorsooteatri näitlejate mängu. Nukulaval mängival näitlejal on rohkelt vahendeid keha, hääle, miimika, tunnete kasutamiseks. Ülirikkalik ansambel on neil.

Edasi juhuslikus järjekorras

"Baskerville´ide koer", Karlova teater. Arthur Conan Doyle´i järgi dramatiseerinud Mihkel Seeder, lavastaja Peep Maasik.

See lavastus oli 2021 üllataja ja jäi tegelikult esimesena aasta tippude hulgast välja. Baskerville`ide lugu on Lenfilmi filmiga paljudele pähe kulunud. Meie poole jookseb helkiva näoga tontlik koer ja hirmutab inimesi. Tegelikkuses ei jooksnud Karlova õdusas majas meie poole keegi, aga õudne oli ikka. Ülihea kokkumänguga näitlejateseltskond lausa lustis mängida. Üllataja oli Veiko Täär. Ta on parimas mänguvormis ja tema segaduses ning kohmakas dr Watson oli ühteaegu naljakas ja võluv.

Soovitan vaadata.

"Suur Siberimaa", Eesti Draamateater. Autor Jaan Undusk, lavastas Hendrik Toompere.

Ootasin rohkemat, ikkagi meie suur Kross. Lavastus on välja tulnud Jaan Krossi 100. sünniaastapäevaks ja räägib tema Siberi-aastatest. Tegemist on siiski kunstnikumõttega ja ei ole üks-ühele elulugu. Kas Kross tegelikult Alma Vaarmanniga koos elas, pole ju teada. Üllatasid aga Brita Soll ja Jüri Tiidus. Nad on kaua küpsenud ja annavad ning kannavad head maitset.

Võib vaadata.

"Lehman Brothers", Eesti Draamateater. Autor Stefano Massini, lavastas Hendrik Toompere jr. 

Lehman panga krahh 2008. aastal ja sellest vallandunud majanduskriis on meile rohkem tuntud, kui panga loomislugu. Draamateatri laval jutustatakse meile ühe suurima majandusime elulugu. Humoorikalt jutustatakse, koos elava muusikaga.

Meelelahutuseks sobiv.

NB! Ärge minge mitte mingil juhul seda lavastust 2. rõdule vaatama. Te kuulete ja näete sealt nii halvasti, et emotsioon jääb neljandiku peale. Miks Draamateater üldse sellist haltuurat teeb, et 2. rõdu sellele lavastusele müüb, on piletitulu. Vaataja ei võida sealt paari sentigi.

"Marie Roget mõistatus", Kellerteater. Autorid Edgar Allan Poe ja Vahur Keller, lavastaja Vahur Keller. Ma ei mäleta sellest lavastusest rohkem, kui et Meelis Kubo tegi hea rolli.

Peetakse seda aga heaks, seepärast soovitan.

"Kui sa tuled, too mul lilli", Ugala (vaatasin külalisetendust Eesti Noorsooteatris). Autorid ja lavastajad Liis Aedma ja Laura Kalle.

Näidend on kirjutatud lähisuhtevägivalla ohvritega ja nendega töötavate spetsialistidega tehtud intervjuude alusel.

Armastus või selle surrogaat teeb vahel haiget. Kuidas me ometi neid märke, et valu tuleb, ette ei oska näha? Ei oska jah. See on inimlik. Kui aga haiget teeb inimene, kes peaks olema lähim, lähim ja veel lähim? Kuidas sealt enam-vähem tervena välja tulla? Õiget vastust polegi.

Soovitan väga.

"Südamete murdumise maja",  Salme teater (mängiti Lennusadama kail). Autor George Bernhard Shaw, dramatiseeris ja lavastas Kadri Levand. 

Siin oli kaks huvitavat osatäitmist.  Lavastamist peab aga õppima, niisama välja ei tule.

Kui olete suveõhtul Lennusadama kail, päike soojendab ja meri mühiseb, laevaviledki huiguvad, siis võite ikka end kott-tooli külili visata ja vaadata.

"Naine Salamandri tähtkujust",  Jäneda Pullitalliteater. Autor Kristiina Jalasto, lavastas Madis Kalmet.

"Läbi kõigi elude otsin ma sind", R.A.A.M.  Tõstamaa mõisas. Autor ja lavastaja Damir Salimzianov.

Mõlemad lavastused on kunagise Jäneda mõisaproua Maria Zakrevskaja-Budbergist. Tema suhted Herbert Wellsiga, Maksim Gorkiga, vene revolutsiooniga, salakuulamisega, oma lastega, Budbergiga. Mõlemas lavastuses on kõik need komponendid rohkem või vähem koomilises võtmes. Kui peaksin ühte teisele eelistama, siis võtaksin Jäneda lavastuse, samas Tõstamaa mõis on imeline. 

Vaadata võib mõlemat.

"Von Baeri lõpetamata uurimus", Piibe teater Aruküla mõisas. Autor ja lavastaja Arlet Palmiste.

Baer: Räägi!

Jaan: Mida?

/.../

Baer: Midagi te seal talutaredes segi elajate ja inimestega ju ometi räägite.

Jaan: Eile õhtul ütles eit, et tule sööma. Ma siis läksin. Sel õhtul rohkem ei rääkinud.

Nii istuvad kaks vana meest mõisatoas ja üks püüab teisest sotti saada, teine esimesele elutarkust jagada, ikka nii tsimarukene, kuigi küsitakse palju.

Suurepärane Erik Ruusi ja Toomas Suumani duett. Mahlane ja nauditav. Kumb on talumees, kumb härra, seda saate näha, kui piibekad veel mängima peaksid.

Soovitan väga.

"Tson Lemberi uus elu", Nuutrum Eisma sadamakuuris. August Mälgu merejuttudest dramatiseerinud Sven Karja, lavastas Jaanus Nuutre.

Ühel päeval satub üksiku naise taluõuele purjus meremees. Perenaine toimetab ta tuppa, paneb magama. Mees jõurab majapidamises veel mitu päeva, joob, räuskab, trambib, naabrinainegi käib teda võrgutamas. 

Lavastus ei olnud halb ja Siret Tuula jäi mulle juba "Kuidas Anija mehed Tallinnas käisid" lavastusest meelde. Sellegipoolest. Ma tahaksin näidendi põhiteemat uskuda, kuid Eismal see ei õnnestunud. Kuidas on võimalik, et naine laseb endast poole suuremal joodikul majapidamises märatseda? Müra ja karjumist läks minu jaoks paljuks. 

Sellegipoolest, meie oma algupärand ja soovitan ikka.

"Rogožin", Tallinna Linnateater. Autorid Fjodor Dostojevski ja Elise Metsanurk, lavastasid Andreas Aadel ja Markus Helmut Ilves.

Dostojevski romaan "Idioot" on  vürst Mõškini, tema ara armastuse ja tema kui inimese hääbumise lugu. Saatanlik Rogožin aga hävitab naudinguga elusid. Linnateatri lavastus on Rogožini lugu. Tema kannatab oma allakäigus ja kaastunnet ei ärata.

Lavastuse teeb nauditavaks Kristjan Suitsu lavakujundus, kus mateeriaks on mustad köied. Tallinna Linnateater on tuntud vene autorite sügava tõlgendajana. Noortel näitlejatel läheb veel natukene aega, et selleni jõuda. Miks nii ütlen? Kontrast hakkab välja paistma siis, kui Peeter Tammearu lavale astub. Tema lühikeste episoodidega astub ka Dostojevski lavale.

Lavastust mängiti Toom-Kooli majas ja kuna see läks renoveerimisele, on lavastus mägukavast maas. Loodetavasti tuleb see kusagil mujal uuesti lavale. 

Soovitan.

"Palusalu",  Piibe teater Voose Päikesekodus. Autor Arlet Palmiste ja lavastaja Jaanus Nuutre.

Eismal räusanud Mihkel Tikerpalu Tson on asendunud tasakaaluka Palusalu Tikerpaluga. Lava-Kristjan astub rahulikult läbi oma elu, kui tema ümber keevad ajalugu, režiim ja naisedki. Hea leid on Heidi Pähn.

21. detsembril 2021 anti Mihkel Tikerpalule Kristjan Palusalu rolli eest Kristi ja Siim Kallase stipendium.

Lavastust mängitakse ka aastal 2022.

Soovitan.

"Üksikud heledad laigud", Teatriühendus Oma Lava Ants Laikmaa majamuuseumi õuel. Autor ja lavastaja Erki Aule.

Ants Laikmaa jäi ellu, oli elu lõpuni produktiivne. Etendusele Kadarpiku külla tasub juba sõita kas või imelise maja pärast. Laikmaa maja on ainulaadne, seestpoolt üllatavalt väike ja pime aga hubane ja kodune. Kui keegi Indrek Ojari (Laikmaa) kaherealisele pintsakule veel puuduva nööbi ka oleks etenduse vaheajal tagasi õmmelnud...

Soovitan.

"Niskamäe naised", Vanemuise teater. Autor Hella Wuolijoki, dramatiseeris ja lavastas Tiit Palu. 

Endla lavastus "Niskamäe noorperenaine" ja kuuldemäng "Niskamäe naised" jäid mulle noorena meelde. Armastuslood avaldavad ikka noorele inimesele mõju, kuid neis Wuolijoe lugudes oli midagi veel. Täna saaksin sellest aru kui feminismist, tookord oli see aga naiste ja naiste jõu lugu. Imetlesin nii väga noorte naiste jaksu oma õnne eest seista ja ei saanud aru, miks nad teiselt poolt ometi oma meestele halvad teod lõpmatuseni andeks andsid. 

Vanemuise "Niskamäe naistes"mängib Külliki Saldre vanaperenaist ("Niskamäe noorperenaise" noorperenaine), kes on oma armastuse ja pettumuse hinnaga talu jätkanud, sellele väärtust lisanud ja on püüdnud ka oma pojale jõuka naise osta, et talu majanduslikult ikka õitseks. Ostetud elus ei ole aga keegi õnnelik. Vanaperenaine ise ka mitte. 

Külliki Saldre silmad nõeluvad läbi poja õnnetu abielu ja ei suuda seda kokku õmmelda. Antti (Priit Strandberg) kohtab teist ja nii jääbki. Ka minia (Ragne Pekarev) nagu püüaks meest kinni hoida, kuid kuna tunded puuduvad, loobub üsna kergesti. Ilona (Maarja-Johanna Mägi) haarab oma õnnest  ja hoiab seda.

Külliki Saldre teeb Vanemuise laval elu rolli. Ilus ja kurb, helde käega ja karm, õnnetu ja õnnestav. Priit Strandberg on natuke liiga siledaks mängitud, et maapoiss olla. Teise vaatuse linnastseenis on ta palju usutavam. Ragne Pekarev on rohkem filmi-ja seriaalinäitleja mõjub laval võõrana. Niskamäe lugudesse on kirg sisse kirjutatud, kuid Vanemuise laval ei tule see välja ka armastajapaari vahel. Armastusest räägitakse, kuid näha ei ole. Võib-olla on see taotluslik. Põhjamaine materjal ikkagi.Põhjamaise mõnuga juuakse aga kohvi. Kohvijoomine sobib kõigeks: ajaviiteks, külaliste kostitamiseks, lepituse ja raskete kõneluste juurde. Kõige taustaks on Lilja Blumenfeldi hall-valge-must lavakujundus, valgus on valge, näod on valged, seinad laed juustuna auke täis. Monokroomne elu, millest noored välja tahavad. Kahjutunne valdab, kui Ilona kord taas Niskamäele tuuakse, et temast seal saaks vanaperenaine, kes tõde ja armu jagab.

Endla lavastus "Niskamäe noorperenaine" ja kuuldemäng "Niskamäe naised" on ERR arhiivis saadaval.

Soovitan neid kõiki väga.

"Rahvavaenlane", Eesti Draamateater. Autor Henrik Ibsen, lavastas Kertu Moppel. 

Poliitika. Moraalne või mitte.Pigem mitte. 

Anne Türnpu kuulub selle aasta üllatajate hulka. Ugri ja muude folkloorilugude kirjutaja ja lavastaja Draamateatri lavastuses äreva, ebamoraalsena... Kuid on Ibsengi ammu folklooriks saanud.

Kahjuks on lavastus mängukavast läinud.

"Abel Sanzches, ühe kire lugu", Tallinna Linnateater. Autorid Miguel de Unamuno ja Roos Lisette Parmas (EMTA lavakunstikooli tudeng), lavastas Margaret Sarv (EMTA lavakunstikooli tudeng). Lavastajat juhendas Anu Lamp, dramaturgi Priit Põldma.

Poisile meeldis tüdruk, tüdrukule meeldis poiss...ja see teine poiss ka. Kain tappis Abeli, sest Jumal eelistas vereohvrit. Joaquin tapab Abelit märkamatult, tasakesi suretades. Suretub ise oma kurjuses, kuid ei suuda jätta, sest ilus Helena eelistas teist.

Margaret Sarv on loonud pingsa staatilise keskonna, kus on nii vaikne, et luige tiivaotsa löök vastu siledat vett katkestab pillikeele.

Soovitan väga.

"Mägede iluduskuninganna", Tammsaare teater (mängiti Von Glehni teatris). Autor Martin McDonagh, lavastas Allan Kress.

Olen sama lavastust Rakvere teatris "Leenane´i kaunitar" nime all varem näinud. Ema osas oli Ines Aru, tütar Ülle Lichtfeldt, esimene armastaja Velvo Väli ja postiljon Mait Joorits, lavastas tookord Üllar Saaremäe. Siiani on meeles need pisarad kurgus. See kõik on ju tõsi, inimesed käituvadki nii, sa lihtsalt ei saa armastust, sest su piinaja on üle kõigest.

10 aastat hiljem Tammsaare teatris on Galina Tikerpuu ema kius veelgi timmitum ja rafineeritum. Pliit on kuumem ja kusi haiseb jälgimalt. 

Soovitan väga. Soovitan kõike, kus Galina Tikerpuu kaasa teeb.

"Kajakas", Salme teater. Autor Anton Tšehhov, lavastas Alo Kõrve.

Harrastusteatri turvaline valik on võtta ja mängida kirjandusklassikat. Ükskõik, kas tuleb välja või tuleb hästi välja, on publik otsimas ammu teada tekste ja tegelasi. Kui sinna aga lisandub midagi seninägematut, lakkub publik mokki ja on aplausiga helde.

Salme teatri "Kajakal" on hulk parimat maitset. Oskuslikult kasutatud kingakarbisuurune mänguruum annab lavastusele mõnes mõttes nüganenliku maitse. Kuna ruumi peaaegu ei olegi, kasutatakse igat ruutsentimeetrit, kõrguste vahesid, käigud on läbimõeldud. Nii saavad misanstseenid sageli asendi või liigutuse, mis annavad tekstile mõneti multimeedilise tausta. Mõtlesin etenduse ajal, et kui lülitaksin praegu heli välja, kas saaksin aru, millest jutt. Küllap. Ruumi suurus paneb harrastusnäitlejaile ka ülesande, mida ka kutselistel pole alati lihtne kanda. Publikuga nägu näo vastas ei saa valetada, iga võlts huuletukse või sõrnenips on alasti. Salmekate seas on hulk peene teksti-ja kohatajuga näitlejaid. Hea meelega jälgin nende tegemisi edaspidi ka.

Soovitan.

"Leskede kadunud maailm", Ugala. Andrus Kasemaa romaani dramatiseeris Priit Põldmaa, lavastas Ringo Ramul.

Meie oma algupärandit vaadates taban end vahel mõttelt, et autor ju kusagilt oma aine leiab, järelikult on tema tegelaste elud kusagil päriselt olemas. Kui palju on ikka veel me omal maal avastamata maailmu ja kõigeni kunagi ei jõuagi. Istud siis saalis ja mõtled, et kas tõesti või, et kas tõesti on ka sellised elud olemas.

Kasemaa Poiss läheb kõigetagusesse külla tööle, et tüdruku abordiks raha teenida. On usutav? Ei ole. Leskede küla aga elab elu, millest võiks paljud meist jutustada. Pealtnäha. Miks Poiss tegelikult kutsuti ja miks inimesed enda lahkumist peatseks pidades tahavad elamata elu lahendada, on nii intiimne, et seda lavastust tahaks saalis üksi vaadata.

Suurepärane naisansabel: Vilma Luik, Kaie Mihkelson, Garmen Tabor, Luule Komissarov, Terje Pennie on selle aasta parim trupimäng.

Soovitan väga.

"Sõprusest. Armastusest. Hullumeelsusest.", Ugala. Nikolai Gogoli lood on dramatiseerinud Ott Kilust, lavastas Kaili Viidas.

Mängitakse Gogoli kolme lugu, igas vaatuses oma: 1. vaatus "Kuidas Ivan Ivanovitš läks tülli Ivan Nikiforovitšiga", 2. vaatus "Nevski prospekt", 3. vaatus "Hullumeelse päevik".

Kõik kolm vaatust on kunstiliselt erinevad. Pазмах´iga lärmakas tüli, peeglitega vehkiv Nevski prospekt ja soolo vaimuhaiglast. 

Sel etendusel kogesin, kuidas heli õhus liigub. Istusin esimeses reas, käed koti peal. Margus Tabor seisis lava äärel ja möirgas. Tundsin seda sõrmedes. Kas andis puust põrand vibratsiooni edasi või koti materjal resoneeris, ei oska öelda, kuid hämmastama panev kogemus ikkagi.

Lavastust aga võib vaadata.

"Suvitusromaan", Rakvere teater. Autor Indrek Hargla, lavastas Aare Toikka.

Olen "Suvitusromaani" teksti podcastist Tumedad Tunnid varem kuulnud ja seal oli see tõepoolest hea. 

Lavastus läheb kenasti käima, on paar ja antipaar, on lugu ja hakkab juhtuma, aga ei usu. Kirg on pealiskaudne. Vihkamine on küll tuntav ja see ongi lavastuse tugevaim osa. Tarvo Sõmer teeb lavastuse vaadatavaks mängides jälki, juhmi, vägivaldset jõmmi. Suure kogu ja vaikse sõnaga mees on ähvardav ja ainult tema eemalt nägeminegi ennustab halba. Siis aga saabub lavastuse finaal, kus kõik kõiki ära tapavad ja on piinlik. "Kallis, ma tulen sinu juurde!" ja püstol meelekohta... Lavastus jätab tükati mulje, nagu oleks sellega kiire olnud. Pandeemia aeg, võib-olla oligi.

2021 ainus "ei soovita".

"Professor sai värske õhu mürgituse", Vana Baskini teater. Mängufilimi "Mehed ei nuta" alusel dramatiseeris ja lavastas Gerda Kordemets.

Kuna olin mitmelt poolt vaatamishoiatusi saanud, läks huvi nii suureks, et tuli ikka ise vaatama minna. Kogemus oli nii ja naa. 

Sulev Nõmmiku film "Mehed ei nuta" oli sketšideks jaotatud ja sinna vahele põimitud Sulev Nõmmiku tegemisi ja filmi valmimist. Siit läkski asi käest. Kui oleks ainult film lavale toodud, oleks enamus hästi, kuid filmiprofessori-reaalsulevi edasi-tagasi siplemine ei andnud midagi juurde, vaid tekitas nõutust. Tagatipuks ilmus laperdades Helle (noor arst filmist), liblikatiivad seljas. Esitipuks tulid etenduse alguses näitlejad lavale, mustad plastikmaskid peas, silmaaugud sees. Hakkasid "Musta kassi jenkat" laulma. Ahhaa, need on siis kassimaskid, jajah, kõrvad on ju küljes. Kuidas see lavastusega seotud oli? Äkki oli ajastu õhustiku loomiseks?

Hea küll, häid pooli oli ka. Parodeerijad oli head. Indrek Taalmaa Ants Lauterina: "Tähtis on leida paat!" oli muhedam, kui filmitegelane. Inga Lunget nägin laval vist esimest korda ja üllatusin meeldivalt. Kalle Sepp oli Voldemar Kuslapina ilus ja võrgutav ning usun, et Kuslap isegi jääks selle osatäitmisega rahule. Marika Korolevi osatäitmise rikkus ära mass, mis oli tema kleidi alla pandud. Ta pidi mängis Lia Laatsi, kuid kindlasti ei kandud lugupeetud näitleja filmis papist kasti kleidi all. Ivo Reinok on kahjuks vähekasutud karakternäitleja. Tema roll Ervin Abelina ei ole paroodia, selles on isikupära ja Abelit korraga.

Võib vaadata.

"Kuningas sureb", Theatrum. Autor Eugène Ionescu, lavastaja Maria Peterson.

Minu jaoks oli see esimene Ionesco kogemus ja saagu sellest traditsioon. Maitsekas ja intelligentne absurd.

Kui valitsed kõiki ja kõike, kui lood, õigemini käsid luua ja hävitad, oled ikkagi vaid  paljasjalgne aluspesus surija. Sünnist saati.

Soovitan väga.

"Jõgi", Endla. Autor Jezz Butterworth, lavastas Taago Tubin.

On mees ja on naine. On kalapüük. Kogu elu on sel õhtul kalapüük. Mees on jõhker ja naine lahkuv. Nii on alati olnud. Kogu lavastusest aimub ohtu, õhus on krimnaalse seose hõng. Kala saab kindlasti surma.

Soovitan väga.

Ooperid ja ballett:

"Tšaikovski Meistriteosed", Estonia. G. Balanchine'i Ja M. Murdmaa Lühiballetid.

"Tsaari mõrsja", Estonia. Muusika autor Nikolai Rimski-Korsakov, lavastas Juri Aleksandrov.

"Reigi õpetaja", Vanemuine. Eduard Tubina ooper, lavastas Roman Baskin.

"Romeo ja Julia", Estonia. Charles Counoud´ooper, lavastas Stephen Barlow.

Soovitan väga kõiki. "Reigi õpetaja" on mängukavast maas.

Filmid ja multifilmid: "Öölapsed", "Düün", "Vee peal", "Kratt", "Tom ja Jerry", "Keha võitlus", "Eesti matus", "Jahihooaeg".

"Kratti" ja "Vee peal" soovitan väga.

Näitused: Ilja Repini näitus Helsingis Ateneumis ja "Kimono. Jaapani ilu puudutus" koos kuraatorituuriga Adamson-Ericu muuseumis.

KULTUURIAASTA 2020

Priske kultuuriaasta oli. Võtsin kõigepealt arvuliselt kokku. Filme sai vaadatud 19, kontserte oli 1, näitusekülastusi 3, teatrietendusi oli 50 (lavastusi 49, kuna "Enigma variatsioone" vaatasin 2 korda). Ma muidu ei loe aastakokkuvõtte hulka neid teatrietendusi ja filme, mida vaatan telest või arvutist, kuid seekord said kirja need, mida puht eriolukorra tõttu vaatamiseks pakuti.

Teater

Teatriparemik sai sel aastal selline:

1. Misanzen "Sõsara sõrmeluud". Merili Metsavahi samanimelise pärimuskogumiku ainetel. Lavastas Helen Rekkor. Iga kord kui lähen mõnd tantsu- või liikumislavastust vaatama, mõtlen, et no mis asja ma sinna ronin - ma ei taipa tantsust sammugi ja liikumisest žestigi. Iga kord pean endas pettuma, taipan ikka tsipa küll. Seekordne visuaalteater pani kohe väga kõrge märgi maha. Oli objektiteatrit, liikumisteatrit, maskiteatrit, varjuteatrit. Väheste mateeria vahenditega jutustati muinaslugusid ja loodi lummav ning kohati kõhe atmosfäär. Te ikka teadsite, et jutustada saab nelja ridva ja hulga valge kangaga.

2. Ugala "Ema oli õunapuu" (Portaaliteater). Autor Urmas Lennuk, lavastaja Vallo Kirs. See on see küla, kuhu tullakse harva, see on see küla, kust minnakse. Vendade vaheline side ei katke, kui ka aeg ning sündmused seda rapivad. Ilus lugu erinevatest armastustest.

3. Piibe teater "Kui Anija mehed Tallinnas käisid". Eduard Vilde romaani põhjal dramatiseerinud Arlet Palmiste, lavastas Jaanus Nuutre. Stanislavski ilmutab end vahel üllatavais kohtades. Siret Tuula ja Margus Illi-Illiku julm duett on selle aasta tugevaim kokkumäng. Mõlemat näitlejat tasub edaspidi väga silmas pidada. Materjal voolab läbi õhtu, nagu siid läbi peo. 

http://kogutudeosed.blogspot.com/2020/09/armastusest-anijal-kui-anija-mehed.html

4. Kinoteater "Niagara ületamine". Autor Alonso Alegria, lavastas Priit Põldma. Psühholoogilise teatri meistriklass.  Inimesed seisavad lõpstseenis äkki 15 minutit, äkki 20, aga võib-olla 20 päeva köiel-laval ja hoian hinge kinni, et nad ei kukuks...

5. Nuutrum "Jutt jumala õige".  Mees vaidleb oma jumalaga. Üks elulugu altaris.

http://kogutudeosed.blogspot.com/2020/07/sunnipaev-jumalagajuut-jumala.html

Ülejäänud teatrivaatamised on juhuslikus järjekorras.

Teoteater "Tunnete maastik". Teatri kodulehel puudub alusteose autor, kuid väike googeldamine ütleb, et see on Eric-Emmanuel Schmitt. Lavastas Erki Aule. Siin on mõttekoht nii tõlkijaile kui tegijaile, et tasub vaadata, milline pealkiri näidendile panna. “Tunnete maastik”. Ja lappad internetti edasi. Lavastus ise oli enam-vähem. Galina Tikerpuu oli vaimustav, nagu alati.

Tallinna Linnateater "Kommuun". Autorid Morgens Rukov ja Thomas Vinterber. Lavastas Elmo Nüganen. Oh, kommuunid-ühiselud ei tööta. Ikka on kellelegi liiga vähe, kellelegi palju. Isetus ei kaalu üles isekust. Hea meel oli üle hulga aja Marko Matveret laval näha, kuigi ta mõjus ülejäänud ansamblis võõrkehana. Samas on tema rolliks võõramaalane, nii et mis seal ikka. Hea üllatusena ja uudsena mõjus Aurora Aleksandra Künnapas. Sandra Uusberg pole siiani just minu näitleja olnud, on aga tippvormis ja läheb kogu aeg paremaks.

Soovitan väga.

Tallinna Linnateater "Enigma variatsioonid". Autor Éric-Emmanuel Schmitt (autor, kes kirjutas “Tunnete maastiku”, mis oli nagu oli?). Lavastaja Artjom Garejev. Siin alustan jälle jorramisega, et miks Egon Nuterit pole varem just palju märgatud ja lava peale torgatud. Ta on ülitugev karakternäitleja. Teises osas on Andrus Vaarik, kes on endiselt hea, kuid viimastel aastatel palju oma jõust kaotanud. Samas “Enigma variatsioonides” Nuteri tegelane ongi karismaatiline ja seepärast mängijate ebavõrdsus ei häiri.

Soovitan üliväga.

Tammsaare teater "Arusaamatus". Alber Camus. Lavastaja Allan Kress. Üksildases paigas elab üksildane ema üksildase tütrega ja nende juurde saabub üksildane külaline. Huvitavate lavastuslike võtetega (lavakujundus ja vaatamine vastassuundades) ning vaikne pinget kruviv salapära. Taas Galina Tikerpuu.

Soovitan.

Tallinna Linnateater "Igatsus". Autor William Boyd. Lavastas Elmo Nüganen. Nägin lavastus kuus aastat tagasi ja tookord see mulle ei meeldinud. Oli nii häirivaid tegelasi kui häirivaid näitlejaid. Seekord aga oli enesetunne õige ja oli huvitav jälgida, kuidas Suurbritannia kirjanik on vene aadli laisklevat heaolu kirjeldanud.

 

Kellerteater "Canterville’i kummitus". Autor Oscar Wilde. Lavastasid Teele Uustani ja Sandra Lange. “Canterville’i kummitus” on minu üks neist lapsepõlvest loetud lugudest, mis on tänaseni meeles. Kummituslugu ilmus aastal 1978 ajakirjas Pioneer nime all “Canterville’I lossi vaim”. Mäletan, et mul oli vaimust nii kahju, rahu ta ei saanud ja keegi ei kartnud ka. Sandra Lange on muidugi häälelise ja füüsilise etendamisviis meister. Kellerteatri “Mõrvad Rue Morgue’il” oli esimene, kust ta meelde jäi. Ärgem unustagem, et tegemist on lasetlavastusega ja panna saalitäis rüblikuid laval toimuvat huviga jälgima, on korralik kunstükk. Langel see õnnestus, oleks kümmned aastat noorem, kilganuks ka.

Soovitan väga.

Rahvusooper Estonia "Faust" veebis. Charles Gounod’ muusika, libreto autorid Michel Carré ja Jules Barbie’. Värssdraama autor Johann Wolfgang von Goethe. Lavastas Dmitri Bertman. Olen lavastust varem kahel korral näinud ja vaataks veelgi.

Rahvusooper Estonia ballett "Kratt" veebis. Autor Eduard Tubin, lavastaja Marina Kesler. Olen balletti varem teatris näinud ja oli põnev ning omamoodi koomilinegi meie algupärandit tantsuna näha. Teleülesvõttel oli jälle oma väärtus, kuna üks kaamera oli lava kohal ja nii sai tantsumustreid pealtpoolt imetleda.

Soovitan väga.

Kinoteater "Eriolukord ruudus" veebis. Ostsin pileti vaid seetõttu, et piletitulu läks Eesti Toidupangale. Tegelikult oli lihtne ja pisut humoorikaski.

Draamateater "Ühe koosoleku protokoll" Portaaliteater. Autor Aleksander Gelman, lavastas Voldemar Panso. Vaatan vahel harva ERR arhiivist nõukogude ajal tehtud nö kolhoosilavastusi, et nautida mängu, mida on mänginud inimesed, kes olid sel ajal noored. See lavastus on valminud aastal 1976 ja räägib kommuriiklikust moraalist ja on ikka üsna punane. Nüüd, lavastus Portaaliteatrisse välja pandi, nimetas ERR kultuuriportaal lavastust legendaarseks. Võib-olla oligi. Panso pärast ja heade näitlejate pärast. Kui oled professionaal, siis oled professionaal, olenemata riigikorrast. Lavastus on ERR arhiivist leitav.

Draamateater "Peenike pere" Portaaliteater. Autor Alice Jane Kiwimae, lavastas Evald Hermaküla. See on vist see, mida tänapäeval nimetatakse ustekomöödiaks. Lavastus on ERR arhiivist leitav. 

Ei pea vaatama.

Draamateater "Kontakt" Portaaliteater. Autor Martin Algus, lavastaja Ingomar Vihmar. Märkmik ütleb, et vaatasin, kuid mitte midagi ei meenu.

Tallinna Linnateater "Nii see on kui teile näib" Portaaliteater. Luigi Pirandello. Lavastaja Adolf Šapiro. Mitte ei oska Pirandellot vaadata, samas Šapiro on vaimustav.

Von Krahl "Paradiis" Portaaliteater. Autor ja lavastaja Lauri Lagle. Tükk Elüüseumi, kus ollakse muretud, nohisetakse naeratada ja värviline-värviline-värviline. Harva juhtub, et läbi ekraani vaadates oled saalis. Seekord lasi lummav pilt ja liikumine tunda, et oled sealsamas…lillede seas näiteks.

Kui veel peaks veebis näidatama, siis soovitan väga.

Rahvusooper Estonia "Padaemand" veebis. Pjotr Tšaikovski. Lavastaja Aarne Mikk. Rahvusooperi lavastused on väga kvaliteetselt üles võetud. 

Endla "Säärane mulk". Autor Lydia Koidula. Lavastaja Kaili Viidas. Ago Anderson veab oma koomiku rollisleppi järel ja tegelikult veab täitsa hästi. Välietenduste puhul läheb tehniliselt alati midagi kaotsi ja tegeliku elamuse oleks kindlasti kohapeal saanud.

Vana Baskini teater "Elevandi kõrts". Jäneda Pulli tall. Autor ja lavastaja Gerda Kordemets. Ühe koha lugu läbi aastasadade. Kus on su kodu? Mis on su kodu? Kust sa tuled? Ärgem unustagem.

Soovitan

MET Opera live "Don Pasquale" Coca-Cola Plazas. Gaetano Donizetti. Üliäge oli maailmahääli siinsamas ekraanil näha ja väga hea kvaliteediga ka kuulda. Norinat laulis Anna Netrebko.

Ugala "Katkuhaud". Ene Mihkelsoni samanimelise raamatu järgi dramatiseeris ja lavastas Priit Pedajas. “Katkuhaud” oli mu 2020 kindel siht, kuid välja kukkus nii, et publiku hulgas oli näitleja, kes itsitas ja puristas vahetpidamata naerda. Talle sekundeeris purjus kriitik, kes esimese vaatuse ajal magas peatäit välja, kuid sai vaheajal tangitud ja lällutas teise vaatuse ajal kogu joodikusüdamest. Samalt kriitikult ilmus mõne päeva pärast ka arvustus, kus ta kirjutas mitte millestki. Ikkagi väljaõppinud kirjanik, paneb või täismagatud varrukast. Tahaksin “Katkuhauda” veelkord näha. Päriselt näha.  

Tallinna Linnateater "Mineku eel". Autir Florian Zeller. Lavastas Hendrik Toompere. Zellerist näib Eestis saamas teine Pinter, kes äkitse nö moodi läheb. Las tema läheb, sest Zelleri keel on madal, painduv, tume ja sume. Muidu ikka arvame, et Iiri ja põhjamaade autorid on meile hästi loetavad, kuna äng…, aga tuleb välja, et prantslasteski on pooli, millega siinpool samastuda saame.

Soovitan.

Draamateater "Võrk". Näidendi on Lee Hall kirjutanud Paddy Chayefsky samanimelise filmi põhjal. Lavastas Hendrik Toompere jr. Olin selle lavastuse kohta nii palju negatiivset kuulnud, et oma peaga poleks seda iial vaadanud. Juhtus aga nii, et teatrikriitika kirjutamise õpingute käigus sattus just “Võrk” meile õppematerjaliks. Oli hea meel näha, et kui vaatad materjali süvendatult, detaile jälgides, siis muutub see mõistetavaks ja vaat et väga heakski. 

Draamateater võttis mu arvustuse ka lahkesti kodulehel avaldada

https://www.draamateater.ee/meedia/jalle-kuradi-vihased/

Endla "Me armastame ja ei tea midagi". Autor Moritz Rinke. Lavastaja Enn Keerd. Eestis enam teleteatrit ei tehta. Keerdi lavastus oleks olnud just telelavastuse materjal. Piiratud ruum, tegevus ühes-kahes ruudus, kus näitlejatel eriti midagi teha polnud. Suured plaanid oleksid kindlasti lugu paremini edasi andnud.

Piibe teater "Vaikuse saar" Rabasaarel. Autor ja lavastaja Arlet Palmiste. Kuulsin Rabasaare turbakülast esimest korda alles 2020 alguses ja mõtlesin, et küll oleks tore, kui Arlet teeks oma Piibe maantee äärsete lavastuste sarjas ka selle koha loo. Soovidega tuleb ettevaatlik olla, need võivad täide minna. Kodukandi ümbruse lugudega on alati nii, et kohalikud tegijad annavad lisaväärtuse, mida “väljast tulnud” eal ei saavutaks. Rabasaarel on peategelaseks koht ise ja tund enne etendust tehtud ekskusrsioon annab veel ühe suure plussi meeleollu viimiseks juurde. Ekskursiooni viis läbi mees, kes on Rabasaarel sündinud ja kasvanud ning temaga oli kaasas viimane küla elanik, kes selle aasta märtsis seal ära kolis. Lavastus ise on hoogne, võiks isegi öelda, et jant. Ma ei mäleta, millal tearis niimoodi naersin. Nabaalust nalja sai vast paljugi, aga kogu muu möllu sees see väga ei seganud.

Soovitan.

Rahvusooper Estonia "Boheem". Giacomo Puccini. Lavastas Ran Arthur Braun. Kahjuks ei mäleta.

Tallinna Linnateater "Vanja". Anton Tšehhov, lavastaja Māra Ķimele. Tänapäeva toodud Tšehhov. Kogu etenduse ajal jooksis kuklas mõte, kuidas Nüganen oleks vene klassikat lavastanud. Nägin kontrolletendust ja kindlasti läheb edaspidi paremaks, kuid siiski tundub, et lõpuni ei mängi välja. Liiga noor on Simo Andrea Kadastu Vanja ja kuigi näidendi tegevus on ju teada, tekib vahel segadus, et kes on kes ja miks onu. Kusagilt tuleb Rain Simmuli Serebrjakov – tulebki Nüganeni “Onu Vanjast” ja mõjub tänapäevasesse konservitehasesse kukkunud tüütu tudina. Kristiin Räägelile on Sonja roll Linnateatris vist esimene pärast Lavakunstikooli lõpetamist. Ta jäi mulle juba kooli ajast meelde. Selline näo ilmekus ja miimika on teatris harukordne. Sandra Uusbergi Helena ja Kaspar Velbergi Astrovi vaheline tõmbumise-tõukumise keemia on on Hobuveski külmade seinte vahel sõrmeotsteni tunda. Miks on toodud tegevus konservitehasesse, jäigi arusaamatuks.

Endla "Tantsutund" Sakala keskuses. Autor Mark St Germain, lavastas Enn Keerd. Kipun külalisetenduste puhul pisut nina vingutama. Koduteatrist väljaspool pole lavastus nagu see. Kui eespool pidasin Enn Keerdi lavastust “Me armastame ja ei tea midagi” mitteõnnestumiseks, siis “Tantsutund” oli suurepärane üllatus. Kusagil on miskipärast peidus hoitud Janek Sarapsoni. Olen teda küll seriaalides näinud, kuid laval mitte. Autismivorme on nii palju, et kindlasti ei saa öelda, et Sarapson mängib autisti sellisena, nagu autist on. Autist Ever Montgomeryt mängides teeb Sarapson aga suurepärase etteaste ja näeme kindla rütmi järgi elavat segaduses südamlikku inimest. Kui nüüd aus olla, siis sellise jalavigastusega, nagu Rämmeldi Sengal, niimoodi ringi ei kapsa ja ka on tal vale ortoos jalas 😊

Soovitan.

Draamateater "Oh jumal". Anat Gov, lavastaja Mehis Pihla. Tahtsin vaatama minna, sest lõpuks ometi on Ain Lutsepal suur roll, muidu viimasel ajal on talle usaldatud rohkem “härra, teile on kiri” osad. Pettuma ei pea. Lutsepa Jumal müristab kui tuju tuleb, isetseb ja ka andestab. Autor on Iisraelist ja see annab materjalile – Jumal psühhoterapeudi diivanil – omaette humoorika värvi.

Soovitan.

Von Krahl "Pigem ei". Autorid Herman Melville ja Taavi Eelmaa. Lavastas Juhan Ulfsak. Taas vaatasin teatrikriitika kirjutamise koolituse käigus ja kirjutasin Lauri Lagle rolliportree. 

http://kogutudeosed.blogspot.com/2020/11/koik-on-neil-rapane-isegi-klaverimangija.html

Soovitan väga.

VAT teater "Sõjasõltlane". Autor Jon Steele, lavastaja Sulev Keedus. See on rindeoperaator Jon Steele autobiograafiline lugu missioonidel käigust. Mees vaatab surijaile silma ja…pildistab. Natuke peab närvi olema, et selliseid asju vaadata.

Soovtan väga.

VAT teater "Kosmilised saialilled". Autor Paul Zindel. Lavastaja Katariina Unt. Taas selline pealkiri, et ma ei läheks eluilmas seda vaatama, aga elu tõi mineku ja sai hästi. Ema ja tütarde keerulised suhted ja suhete rikkumised. Triinu Meriste on kuidagi unarusse jäänud või jäetud näitleja. Ta jäi mulle jõulise ja elektrit õhku tekitavana meelde lavastusest “Petra von Kanti kibedad pisarad”. Veel mäletan teda Tallinna Linnateatri “Pianoolast”, pisike suts Ugala “Gogoli diskos” ja ongi vist kõik. Vaatasin tema osatäitmiste hulka ja neid on ikka päris palju, kuid ei paista välja. “Kosmilistes saialilledes” teeb ta meelehitlikult käega löönud emana sügava rolli. Kas keegi on sellest kuulnud? Jälle ei paista välja. Kahjuks on “Kosmilised saialilled” mängukavast maas, muidu soovitaksin väga.

Draamateater “Nukumaja 2”. Autor Lucas Hnath, lavastas Mehis Pihla. Ibseni “Nukumaja” järg. Nora tuli koju. Valgel taustal võtavad inimesed oma elatu tükkideks ja kokku ei panegi.

Soovitan väga.

Ugala "Kuidas minust sai HAPKOMAH". Lavastaja Vallo Kirs. Dramatiseeris Jim Ashilevi. Päris lood narkomaaniks saamisest. Sõprus, armastus, pimedus, veri, seks, sitt, okse. Hoiatusdraama.

Soovitan väga.

Tallinna Linnateater "Nad tulid keskööl". Autor Mark Hayhurst, lavastaja Diana Leesalu. Meie teatrikunstnikud on nii tugevad, et lavastajad kipuvad neile pisut alla jääma. Jaagup Roomet domineerib selles lavastuses pisut Diana Leesalu üle. Osa inimesi läheb vaheajal ära, osa peab aru, kas minna. Kaugeltki mitte sellepärast, et halb on. Lavastus tekitab kohati talumatult tugevaid tundeid. Tõsine hoiatusdraama.

Soovitan väga.

Polygon teater "Roheline nagu laulaks". Autor Karl Koppelmaa, lavastaja Tamur Tohver. Olin nii palju negatiivset tagasisidet kuulnud, et läksin kohe huviga vaatama, et mis seal siis nüüd on kokku keeratud. Küllap vaatasime nendega erinevat etendust. Lugu meie tulevikust ja roosiline see igatahes pole. Lavastuslikult ebatraditsiooniline – rohelised lehed ja tugev tekst ning korralik lavastus on sündinud. 

Teoteater "Mis nüüd mina". Autor Kiti Põld. Lavastaja Siim Maaten. Miks me end ikka alaväärsena tunneme, kui oleme parimat väärt. Trupp mängib mõnusasti ning meelelahutuslikult kokku.

http://kogutudeosed.blogspot.com/2020/11/ikka-sina-mis-nuud-mina-teoteater.html

Soovitan.

Tallinna Linnateater "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4." Autorid A.H.Tammsaare ja Elmo Nüganen. Lavastas Elmo Nüganen. Karin tahab maailma, Indrek tahab olla, tramm tahab sõita.

Soovitan.

Vaba Lava "Mul oli nõbu". Autor Rasa Bugavičute, lavastas Valters Silis. Kuraatoriprogrammi lavastus juhatab meid tagasi 90. Aastatesse, kus kiiresti rikkaks ja võimu juurde saamine oli paljude unistus ja võimalus. Kes jäi elu, kes jäi mällu. “Mul oli nõbu” on autobiograafiline lavastus. Autor räägib lugu enda ja oma nõo suureks kasvamisest, noorte inimeste võimalusest ristteel ka valesid valikuid teha. 

Soovitan üliväga.

Tallinna Linnateater "Osnap" esietendus. Lavastus on valminud Lavastaja Riina Roose ja trupi ühistöös. Panso muusikahuvi oli mulle uudiseks.  Lavastuses on lood Pansost põimitud vastavate ajastute muusikaga.  See, et Tallinna Linnateatri näitlejad laulda oskavad, on vana uudis, kuid seda, et nad ka tangolõvid on, oli äge Lihtne ja südamlik etendus ilma suuremate kunstiks pürgivate ambitsioonideta.

http://kogutudeosed.blogspot.com/2020/11/kui-vaikne-muusika-mangib-siis-osnap.html

Soovitan.

Theatrum "Tabamata ime". Autor Eduard Vilde, lavastas Lembit Peterson. Mängisid EMTA lavakunstikooli XXX lennu üliõpilased. Mängitakse kahes koosseisus. Lavastuses on kasutatud Vilde originaalteksti. Kas inimesed 108 aastat tagasi tõepoolest nii sõnaseadvalt ja kujundlik-filosoofiliselt rääkisid? Vaevalt, aga kuulata on ülihuvitav. Vaatasin II koosseisu lavastust ja kui seda peaks veel mängitama, siis kindlasti vaatan ka I koosseisu oma.

Soovitan.

Tallinna Linnateater "Õed". Autor ja lavastaja Pascal Rambert. Midagi on õdede vahel kunagi juhtunud. Mis see just oli, me teada ei saagi. Tulevad killukesed, kuid kusagil peab veel midagi olema. Vihkamist on palju. Miks üks õde teise üles otsib? Ta ju teab, et asjad lähevad käest. Õed paiskavad teineteisele etteheiteid ja leppimist ei näi tulevat. See on raske vaatamine. Õdede tüli sees visatakse õhku ka Somaalia põgenike lood.

Soovitan.

Rahvusooper Estonia "Lendav hollandlane". Libreto ja muusika autor Richard Wagner. Lavastaja Pamela Recinella. Wagner, mu lemmik! Suurepärane muusika, orkester sai hakkama, laulsid Aile Assony ja Ain Anger, kuid lavastajatöö oli ülinõrk. 

Draamateater "Kuritöö ja karistus". Fjodor Dostojevski samanimelise romaani põhjal dramatiseerinud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo. Dostojevskit ei olnud kohal, Raskolnikovi ka mitte. Kohal olid lavastajad ja see andis lavastusele pooltoonidega värvingu. Mõtlen natuke ja kirjutan blogisse pikemalt.

Soovitan.

Aktsioon "Eesti teatri päästmine" elektron.live Autorid Piret Jaaks, Urmas Vadi, Ott Kilusk, Mart Aas. Koordineeris Ivar Põllu. See oli kevadise eriolukorra aegne katse luua teatrit nii, et näitlejad on just seal, kus nad parasjagu on ja etendus saab ekraanil sujuvalt kokku. Juhtus aga see, mis juhtub veebikoosolekutekagi, et tekib ajaline viide, pausid jms.

Andrew Lloyd Webber  lubas eriolukorra ajal igal nädalal ühte oma muusikalidest Youtube`s tasuta näidata. Esimene oli “Jesus Christ superstar”, mis kahjuks jäi nägemata. Järgmised neli olid siis sellised:

"Ooperifantoom" Royal Albert Hall (2011): In celebration of the 25th. Selle aasta vaimustavaim elamus Sierra Bogessi ja Ramin Karimlooga peaosades. Signatuurduett on Youtubes praegugi vaadatav. 

"Cats". Olen sellest muusikalist palju kuulnud, kuid siiani oli nägemata. Olin just “Ooperifantoomi” vaadanud ja kas seetõttu või veidravõitu kostüümide tõttu nii head elamust ei pakkunud.

"Love never dies" Regent Theatre in Melbourne, Australia. Olin siiani arvamusel, et Webberil on ainult õnnestumised. Tuleb välja, et siiski mitte, lihtsalt õnnestumised on ülitugevad ja seetõttu teistest suurt midagi ei teagi. “Love never dies” on “Ooperifantoomi” järg ja ebaõnnestumine kuubis. 

"By Jeeves".Peaaegu samad emotsioonid, mis “Love never dies” juures.

Filmid

Aasta parim film oli "Hüvasti NSVL". Režissöör Lauri Randla. Kui filmi treilerit esimest korda nägin, otsustasin, et seda ma vaatama ei lähe. Punased kaelarätid jms. Mul puudub igasugune nõuka nostalgia ja ei taha. Siis aga hakkas head tagasisidet tulema ja korjasin end kokku ning läksin. Sellest sai 2020. aasta parim filmielamus. Film esilinastus Soomes ja võeti sealse ingeri kogukonna poolt soojalt vastu. "Hüvasti NSVL" on ingeri perekonna lugu ja filmis kuuleb rohkesti ingeri keelt. Lauri Randla on ingeri päritolu ja teab, mida teeb. Osatäitmised on soojad ja teravad ühteaegu.

Ülejäänud filmid said kirja juhuslikus järjekorras.

"Jänespüks Jojo". Reźissöör Taika Waititi. Hitlerjugendi kasvandiku kujuteldavaks sõbraks on Adolf Hitler.

Soovitan väga.

"Judy". Režissöör Rupert Goold. Lugu Judy Garlandi elust ajal, kui tema täht juba kustunud oli. Väga tugev osatäitmine Reneé Zellwegerilt.

"Pommuudis". Režissöör Jat Roach. Film põhineb tõsielulistel sündmustel, kus telekompanii juhti süüdistatakse ahistamises.

Dokumentaalfilm "Olemise ilu". Režissöör Jaan Tootsen. Siin ei saagi öelda, et film oli Fred Jüssist või loodusest. Nad kaks on üks. Lisaks Joosep Matjuse suurepärane kaameratöö.

Soovitan väga.

"Maria paradiis". Režissöör Zaida Bergroth. Film põhineb tõsielulistel tegelastel ja sündmustel. Möödunud sajandi alguses kogus Maria Àkerblom Helsingi lähedales Toivolasse ususekti. Filmis kohtuvad seal kaks noort tüdrukut ja hakkab selguma, et lubatud lunastus lükkub kuhugi kaugele või jääb tulemata. 

Soovitan väga.

Dokumentaalfilm "Südamering". Režissöör Margit Lillak. Ühiselu ei toimi sageli ka kahe inimese vahel. Saati siis paljude vahel, kui on vaja jagada tööd, eluaset, raha, seksuaalsust.

http://kogutudeosed.blogspot.com/2020/02/ringiga-tagasi-sudamering.html

Soovitan.

"Talve". Režissöör Ergo Kuld. Arno poeg Arnold (Frantz Malmsten) on tagasihoidlik ja kõneleb aeglaselt ning rahulikult, nagu isagi. Leidsin end mõttelt, et näe, heledat verd Arnol on suurte pruunide silmadega tumedikust laps, aga küllap on tema siis emasse. Kiire poeg Fritz (Märt Koik) on kui isa suust kukkunud. Noor Toots (Karl-Robert Saaremäe) on hoogne, riukalik, temperamentne ja romantiline – ma ei kujuta ettegi, et keegi teine või teistmoodi võiks Oskarit mängida. Väga hea leid tegijate poolt.Mari osatäitja Hennessi Schmitdh on väga hea üllatus. Ta jäi mulle juba superstaari saatest meelde ja on sula rõõm näha, et tema sordiini all asuv jaks on suurele ekraanile jõudnud. Saara Nüganen kaupmehe tütrena on Oskariga võrdselt värviline tegelane. Oma isa tütrena elu ja selle kasusid arvestav hmm…vast isegi bitch. Nö vanad on on üks õnnestumine teise otsa ja sugugi ei häiri, et kõik neist loosse kaasatud pole. Suvi on. Päike paistab ja ümberringi on roheline. Keeruline ajaloosituatsioon on sisse toodud, kuid sellele ülemäära ei pühenduta. Paratamatult leiad end muidugi mõttelt, et tead ju, mis sai edasi. Mis sai kohaomanikest, mis sai eraettevõtjatest, mis sai kollaboratsionistidest. Filmi tegemist on võetud üsna lõdvalt. Näiteks ilmub noor Toots kord lokkidega, kord ilma. Käisin kinos koos emaga ja tema ütles, et vaataks seda kohe veelkord.

Soovitan.

Multifilm "Sipsik". Valminud Eno Raua lastejutustuse ja Edgar Valteri illustratsioonide ainetel. Režissöör Meelis Arulepp. Värviline ja õpetlik Eesti lastekirjanduse klassika.

Soovitan väga.

"Keti lõpp" veebis. Paavo Piigi samanimelise näidendi põhjal lavastanud Priit Pääsuke. Linnaservas asuvasse suletavasse burgerikohta satuvad ainult kriisis inimesed. Hmm.

"Asjad, millest me ei räägi". Režissöörid Anrdejs Ekis ja Tanel Ingi.Eestlased seksivad Läti-Eesti filmis.Eeeeemmm…Tule taevas appi ja sina Taara, ära imesta ka niisama, vaid kapsa ka avitama! Tegelikut on film päris naljakas. 

"Salmonid. 25 aastat hiljem". Režisöör Toomas Kirss. Oi, küll oli halb!

http://kogutudeosed.blogspot.com/2020/07/ise-oled-toyota-salmonid-25-aastat.html

Ei soovita.

"Tähtedevaheline" "Interstellar". Režissöör Cristopher Nolan. Mitte midagi ei mäleta. Kuidagi oli NASAga seotud.

Multifilm "Trollid". Režissöörid Mike Mitchell ja Walt Dohrn. Lõbus lugu värviliste tegelaste ja tujutõstva muusikaga.

Soovitan.

"Alice". Režissöör Josephine Mackerras. Kui salaelu elanud abikaasa on võtnud sinult kõik, siis millised on naise valikud?

Soovitan.

"Puhkemaja". Režissöör Dave Franco. Filmi tutvustati kui õudusfilmi. Pigem on see selline närvifilm. Kas igaühest võib saada mõrvar?

Soovitan.

"Rain". Film koosneb peamiselt vaikimisest. 50st lausest 4 on poola aktsendiga vene keeles. Süsisügavmõttelisi silmi saab kohe paari aasta jagu ette. Refrääniks rahvuskala sugulane.

Soovitan.

"O2". Režissöör Margus Paju. Aastal 1939 kulgev lugu, kus Molotov-Ribbentropi pakt on sõlmimisel. Suurepärane osatäitmine Siim Aimlalt. Filmi lisaväärtuseks on Tallinna vaated ja tolleaegsed autod ning lennukki. Autod on poleerpuhtad...enne II Maailmasõda tolmu ei esinenud. Film on Eesti-Läti-USA-Soome-Leedu koostöö. Nõukogude luurajat mängis Läti näitleja Kaspars Znotinš. Nõukogude ajal mängisid Eesti näitlejad nõukogude sõjafilmides sakslasi, nüüd käivad lätlased Eesti filmides venelasi mängimas :)

Soovitan.

"Veel üks ring". Režissöör Thomas Vinterberg. Mads Mikkelseni suurepärane roll. Kui padujoomine ekraanil välja kannatada, saab hea elamuse.

Soovitan.

"Viimased". Režissöör Veiko Õunpuu. Filmikriitik ütles, et see on soome keeles vaikimine. Eks ongi. Muidu aga on tööd ja vaeva ja elu ja see kõik on nii ränk, nii ränk. Eesti-Soome ühisfilm ikkagi. 

Soovitan väga.

Muud kultuuriasjad

Postimees ilmutas arvustuse, mille kirjutasin Kerli Altmarti romaanile "Albioni väravad". Raamat on feministliku suunaga ja voolava tekstiga. Pisut trafaretse lõpuga.

http://kogutudeosed.blogspot.com/2020/05/valgel-mael-kerli-altmart-albioni.html

Soovitan.

Kontsert "Olav Ehala 70". Olav Ehalat on nimetatud Eesti oma Glen Milleriks ja seda ta kahtlemata ka on.

Eesti Arhitektuuri Keskus korraldas sel sügisel ekskursioone paikadesse, kuhu muidu väga ei pääse:

Linnahalli ekskursioon. Mul on Linnahallist mitmetised mälestused. Olen käinud kontsertidel ja hiljem mõnel muusikalilgi. Samas meenub, kuidas kutsekooli ajal oli seal mingi punane sündmus ja me pidime praktikariietesse ja võimlemissussidesse rõivastatuna saali treppidel seisma. Kas meil mingeid plakateid või muud sellist käes oli, ei mäleta. Küll aga lõbustasime end sellega, et tõmbasime sussininaga mööda mistrat ja siis puudutasime teist, et see särtsu saaks. Sünteetiline vaip tekitas staatilist elektrit. Maja oli selle ehitamisest peale korrast ära, tualettides oli alailma rike ja trepiastmed murenesid. Sel suvel avastasin, et Linnahalli Patarei poolsest seinast oli paekate lahti vajunud ja see oli võrguga toestatud. Ehitusest midagi teadmata arvasin, et hoone on ehitatud paekivist tellistest. Selgub aga kompleksi välisseinu katab õhuke paekivist ümbris. Põnev oli kunagist Tallinna suurimat hoonet taas seestpoolt näha. Hullusti on amortiseerunud, kuid näiteks garderoob on säilinud. Saali toolid, Enn Põldroosi gobelään, lava on samuti alles. Põrandal olnud vahvasti elektrit andnud vaip on kadunud - Teneti filmitegijad on majale mitte just värskendava jälje jätnud. Jäähall on nii kehvas seisukorras, et sinna inimesi ei viida. Saab näha, mis sellest muinsuskaitse all suurruumist saab. Renoveerimise juttu räägitakse aastaid.

Soovitan väga.

Balti Manufaktuuri ekskursioon. Tehast on alati huvitav vaadata. Balti Puuvillavabriku hoone valmis 1989 aastal ja lõpetas Balti manufaktuurina aastal 2006. Nagu Kreenholmi Manufaktuuril, on siingi olnud väga rasked töötingimused - müra, niiskus, töö mitmes vahetuses - ning loodud ka oma infrastruktuur. Säilinud on kompleksi seinad, tugitalad, mõned niidipoolidki lebavad tolmus. Balti Manufaktuuri kvartalisse tuleb peagi arendus, seega on õige hetk seal praegu tiir teha.

Soovitan väga.

Näitus Kai kunstikeskuses. Kris Lemsalu Malone & Kyp Malone Lemsalu “Love Song Sing Along (Once Again With Feeling!)”. Aadam ja Eeva, maailm oli enne valmis.

Näitus  Kumus.  "Ado Vabbe. Wunderbar". Suur näitus, mis on loomeetappide kaupa jagatud. Vabbe on üliproduktiivne olnud ja ka on ta töötanud mitmete vahendite ning stiilidega. Kõige võimsam on aga tema pliiatsijoon. Näituse lõpus on pliiatsiga joonistatud figuurid ja abstraktsed tööd. Tema joon on lausa kuuldav.

Soovitan üliväga, näitus on avatud kuni 31. jaanuarini 2021.

Näitus Adamson-Ericu muuseumis. "Olev Subbi. Värvidega ideaalmaailma". Värviline-värviline Subbi.

Päise foto pixabay.com 

Kui vaikne muusika mängib/ Osnap/ Tallinna Linnateater

Armastus on siis kõige hellem kui see käest kaduma kipub. Minu armas teater! Lavastuse “Osnap” esietendus toimus vaatamata kõigele, mis õhus.

 

Seda lavastust jutustab meile Voldemar Panso ise. Tema omapärase hääle sarm ja iseloomulik naer on tuttav pea igale meie inimesele, nii teatrisõbrale, kui teatrikaugele. Nii siis kannab see hääl meid läbi Panso elu, tema kalli teatri, tema armsa muusika. Panso muusikaarmastus ei ole vast väga laialt teada. Rohkem teame teda teatritegijana, teatri loojana. Isa pühapäevahommikne orelimäng ja laul saatis teda läbi lühikeseks jäänud kirgliku elu.

Riina Roose, Anu Lamp ja trupp on Pansost jutustamiseks leidnud võtme, kus peategelane ise ilmub lavale episoodiliselt ja ilma kindla näitleja kandmata. Muusika on see, mis juhatab meid teekonnal läbi teatrimehe elu. Puudutama on jäänud sõja-aegne periood ja las nii ollagi. Las olla laval see, mis Pansole rõõmu tegi. Heal kombel esietendub “Osnap” just siis kui tüütus ja ärevas ja teadmata tulevikuga maailmas on inimestel vaja ilu. Ilu ja mõistmist ja rõõmu. Seda kõike pakub Linnateatri trupp meile lavastuses rohkesti.

Linnateatri näitlejad oskavad laulda ja Riina Roose laule seada. Need asjaolud on ses teatris nagu lego klotsid – käivad omavahel krõpsti kokku. Kristiin Räägel, Sandra Uusberg, Hele Kõrve, Indrek Ojari, Simo Andre Kadastu, Andero Ermel, Argo Aadli, Mart Toome, Kaspar Velberg mängivad kokku, hoiavad kokku, laulavad ja tantsivad kokku. Kui Salme Kultuurikeskusesse tulles korraks tekib mõte, et kuidas väikeste lavadega harjunud näitlejad suurel laval hakkama saavad, siis etenduse kuludes läheb see mõte peast. Eesti näitlejaharidus on nii kõrgel tasemel, et näitlejad kohanevad teistes oludes kergesti. Vaatajale ikka tundub, et kergesti. Sirli Kriis-Kalme seatud tantsud hoiavad tähelepanu ja atmosfääri. “Sutenööriballaad” “Kolmekrossiooperist” muutub kirglikuks punamustaks tangoks ja Kristiin Räägeli tantsitud kuldne tśarlston paneb küsima: “Kes on see särtsuga noor naine?” Valguse ja pimeduse temperatio saab muusikast helihargi kõlli ja lahvatab Uku ning Lemmingise laulu ajal kostüümid sinivalgeks või siis paotab õige pisut pimeduses ust ja lükkab sama ukse vargsi kinni viies endaga “Aina kordan” sõnad ning muusika. Riietajatel on selle lavastusega tegemist palju. Hulk ühesuguseid tolmumantleid, lumivalged hamed, kiired kostüümivahetused.

Enne ja pärast etendust ning vaheaegadel saab Salme Kultuurikeskuse aatriumis vaadata fotonäitust Panso reisidest ja näha suveniire, mis ta on oma reisidelt kaasa toonud: noad, kujud, kujukesed jms. Veider on see elu. Teed ja toimetad põled ning põletad oma kires. Lood näitlejaid ja teatri, lavastad ja mängid ja naerad ja kui kord oled ees ära läinud, jääb sinust ainelisse maailma vitriinitäis pudi-padi…

30. novembril 2020 on Voldemar Panso 100. sünniaastapäev.

Meie armas teater.

 

Lavastaja ja muusikajuht Riina Roose

Lavastaja abi Anu Lamp

Kunstnik Kristjan Suits

Kostüümikunstnik Anu Konze

Tantsud Sirli Kriis-Kalm

Arranźeering Jaak Jürisson

Heli Haar Tammik

Valgus Sten Ojaperv ja Teet Orupõld

Laulavad, tanstivad, mängivad Sandra Uusber, Hele Kõrve, Kristiin Räägel, Argo Aadli, Andero Ermel, Indrek Ojari, Kaspar Velberg, Mart Toome, Simo Andrea Kadastu

 

Käisin esietendusel 25. novembril 2020

 

Teatriaasta 2018. Jaanuar-juuli.

2018 oli kultuuriaasta, mis sisaldas Drakadeemia koolitust, kohtumisi Pöörduksel, Loovkirjutamise konverentsil osalemist, testlugemisi, näitusekülastusi Eestis ja väljaspool, Eesti laulu kontserdikülastust, TPT filmifestivali, kino, teatrit, lugemist, aasta alguses ilmutas Looming mu novelli.

Kinokülastusi sai 11 ja 7 neist olid Eesti filmid: Rohelised kassid, Klassikokkutulek 2, Seltsimees laps, Portugal, Tuliliilia, Juured, Põrgu Jaan, Mihkel, Värske veri. Oma ja võõras.

Arvutasin umbkaudu kokku, et Eestis mängitakse aasta jooksul umbes 500 erinevat lavastust. Siia hulka arvasin tudengite tööd, suvelavastused, välisteatrid, harrastus- ja projektiteatrid.
Eesti inimesed mitte ei armasta oma teatrit, vaid on teatrihullud 

Hakatuseks mõtlesin, et loen oma möödunud aasta teatriskäigud kokku, teen pingerea, kirjutan iga lavastuse kohta mõne sõna ja valmis. Kirjutama hakates aga osutus paremuse järjestamine aga  ülikeerukaks ja mõnest sõnast kasvas mõni veel ja seetõttu jagasin aasta pooleks.
Teatrikülastusi sai 45. Erinevaid lavastus 42, kuna kahte neist vaatasin sel aastal kaks korda ja ühte olin eelmisel aastal näinud. 42 lavastust ma pingeritta sättida ei suuda. 10 parimat, juhuslikus järjekorras, panen kirja: Inriid ja Toomas Nipernaadi (Pärnu Suvetater), Kirsiaed (VHK), Gulliveri reisid (NUKU), Pilgatud pimedus (VAT)  Nipernaadi (TeMuFi), Pikk elu (Riia uus teater), Oidipus (Vahtangovi teater), Kaks vaest rumeenlast (Tallinna Linnateater), Kuu aega maal (Vene teater), Krdi loll lind (Ugala).

Edasi läheb teatriaasta külastuste järjekorras. Jaanuar – juuli.

8.01 ja 2.03. Kaks vaest rumeenlast. Tallinna Linnateater. 

Juhtus nii, et mind kutsuti selle lavastuse kontrolletendusele, kuid olin sel ajal eemal. Istusin õhtuti oma komandeeringuvoodis ja püüdsin vähemalt sõpradele pileteid saada. Ja muudkui ostsin. Mis mõttes ei saa Linnateatrisse pileteid? Tuleb käia duši all, T-särk selga panna, istuda ebasündsas poosis voodil ja muudkui osta. Võib ka väiksema Rottkäpheni sekti avada.
Selline piletiostusüsteem tõi endaga kaasa selle, et kui kodus tagasi olin, kuulasin teiste muljeid. Ma pole varem niisugusel hulgal erinevaid arvamusi kuulnud: kurb, igav, ropp, nõme, naljakas, vaimustav, tahan, et keegi selgitaks, mis see oli. Ilma tugeva emotsioonita ei lahkunud etenduselt keegi. Kui siiani lavastus mind väga ei huvitanudki, siis nüüd igatahes kangutasin nii kaua, kuni nokkisin Piletilevist ühe üksiku pileti ja läksin.
Lavakujundust nähes sain aru, et siit nüüd tuleb. Nii läkski. Ma ei mäleta, et oleksin varem mõnda etendust füüsiliselt vaadanud. Ajas murduma ja sirguma, suud avama ja noogutama. Minu kõrval istuv noormees lausa viskus ühelt põlvelt teisele toetuda ja me polnud ainsad.
Dorota Masłowska kirjutas selle näidendi aastal 2006, noppides teraselt Poolas sel ajal olnud ühiskondlikku ja sotsiaalset situatsiooni. Aastal 2018 on sarnased teemad Eestis aktuaalsed ja puudutavad: oma, võõras, võõristus, võõrandumine, väikekodanlus, vaesus, kihistumine. Masłowska on välja jätnud hoolimise, armastuse, empaatiavõime, siiruse. Me ei saa lõpuni päris teada, kas oli see jamaks keeranud stiilipidu või paremasse homsesse põgenemine. Moraal on see, et vastastikkuses tagumises pole võitjaid.
Juhtus nii, et vaatasin rumeenlasi veel teistki korda. Mingil põhjusel oli muudetud lõpustseeni. Tehnilised põhjused? Ühekordsed tehnilised põhjused? Ei tea. Igatahes esimene versioon oli parem.
Kes oli see, kes „Kaks vaest rumeenlast“ Eestisse leidis, ei tea, kuid see on väga täpselt ajastatud tulemine.

21.01 Ehmatusest sündinud rahvas. Sajandi lugu. Estonia teater ja Kanuti gild. Mängiti Rahvusooperis Estonia.

Kui Eesti 100 teatrite paaristööde programm välja kuulutati, otsustasin, et nüüd võtan aasta eesmärgiks maratoni ja hakkan aga otsast vaatama. Kui aga esimesed lavastused olid mängukorda jõudnud ja tagasisided liikuma hakkasid, läks mu õhin üle. Üks nõrk lavastus teise järel.
Kuna olin Estonias enam-vähem kõik head ooperid-balletid ära vaadanud, siis mõtlesin, et annan sellele lavastusele võimaluse.
Õnneks ei olnud tegijad ennast kuigi tõsiselt võtnud ja selles „ma ei saa aru, kas pidin tantsuetendust või laulumängu tegema“ pudrus olid omad helged hetked. Lavastuse tegija oli kunstnik – metallist koerakoonlased, punased silmad kui maasikmarjad, kostüümid jm. Muusika oli pingutatud ja pigem segas, tegelased pigem markeeritud, kui olemas.

30.01 ja 9.11.Öö lõpp. Vaba lava kuraatoriprogramm. Mängiti Vaba Lava Sõltumatu tantsu laval ja Vaba lava suures saalis.

„Öö lõpp“ läheb eluõpetusse „ära vaata kaks korda“. Võib muidugi minna nii, nagu rumeenlastega, aga võib minna ka teisti. See oli siis nüüd see teisiti.
Esimest korda sattusin etendusele, mille lõpus Tõnu Õnnepalu ja Rainer Sarnet rääkisid oma kogemusest  François Mauriac romaanidega „Thérèse Desqueyroux; Öö lõpp“. Olin sel õhtul üsna väsinud ja kui kunstnikutöö ja lavaline liikumine mulle tohutult muljet avaldasid, siis läks teema minust kuidagi üsna mööda. Õnnepalu-Sarneti vestluseks aga olin end kogunud ja kui nemad ning ka hulk publikut rääkisid sellest, kuidas see oli üks nende teismeea mõjukamaid teoseid ning igaühel sellega oma lugu, siis pisut lugenud inimesena hämmastas mind, et ma isegi ei mäletanud nende raamatute pealkirja. Olles lummatud valgussammastest, naistegelaste - ema ja tütre - kehahoiakust,  mis jättis mulje, nagu oleksid nad teineteisest ka füüsiliselt eemal ja teineteise järel luurel, süvendist, kuhu madalduti, filmilikkusest ja ärganud lavastaja ning frankofiili vestlusest otsustasin, et mingil õhtul lähen vaatan seda veelkord, et kogu materjali haarata ja...
...Ma pole sellist haltuurat ammu näinud, nagu uuesti vaadatud etendusel. Valgus ja sumu olid muidugi endiselt alles, kuid näitlejad ei viitsinud. Naiste kehahoiakust olid järel riismed, tütre osatäitja ei vinninud kohe üldse, poiss, kes pidi kogu aeg sõrmedega närviliselt siblima (esimesel vaatamisel markeeris see minu jaoks poisi närvilist teadmist, et ta teeb midagi lubamatut ja haigettegevat), siblis-siblis, siis unustas ja kui meelde tuli, siis liigutas jälle pisut. Stseenis, kus esimesel korral nähtuna teenijanna kõndis mööda areeni  ja libistas käe igasse valgussambasse, jättis teisel korral näitleja osa sambaid vahele. Need ei olnud ainsad valgusest mööda mängimise korrad – kunstniku töö vastu taevast. Teksti andmine oli teksti andmine – loid ja niisama. Sel etendusel oli ingliskeelne tõlge. Hulk inimesi istus klapid peas ja mul oli alguses hea meel, et nad said meie teatrit nautima tulla. Etenduse kulgedes hakkasid klapid sülle langema, tekkis itsitamine ja osa inimesi tukastas. Eestlased hakkasid nihelema ja saalis valitses nõutus. Füüsiliselt oli tunda, kuidas publik laval (mitte) toimuvat peegeldab.
Võimalik, et seal oli mingi objektiivne põhjus.
Mul oli oma kaaslase ees pisut piinlik, kuna kutsusin teda kaasa, et teistmoodi teatrit näidata.

10.02 Hüljatud. Vanemuine. Mängiti Alexela kontserdimajas.

„Hüljatuid“ mängitakse mitmes  koosseisus ja sain ka sellekohaseid soovitusi. Vaatasin aga, et mulle ei sobi ükski soovitatud koosseisu etenduse päev, ostsin piletid ja läksin. Hetkekski ei kahetse, et sattusin just selle näitlejate komplekti peale:  Jean Valjean oli Mikk Saar ja Javert’ i osas Tamar Nugis. Kui palju me varem Tamar Nugisest kuulnud oleme? Mina igatahes polnud. Lugesin tagantjärele, et ta on õppinud Elleri koolis ja Sibeliuse akadeemias ning erinevates meistriklassides, on ka rokkmuusik ning laulnud Savonlinna ooperifestivali kooris. „Hüljatute“ Javert on negatiivne tegelane, kes seadusesilmana oma jäikade põhimõtetega inimesed hukutab ja kui elu paneb neist alustest loobuma, hukkab ennastki. Tamar Nugis andis sellele rollile sirgeselgse väärikuse ja inimlikkuse. Ta meenutas kuidagi nii olemuselt kui häälelt Georg Otsa. Olen liiga noor, et oleksin Otsa laval näinud, kuid kas mõnest filmilt või fotolt on meelde jäänud selline üle õla vaatav pilk. Tamar Nugisel oli sellele pilgule lisaks sirutatud kael ja südamest tulev soov talitada õigesti. Väga hea leid meie lauluteatrile ja soovitan soojalt etendusi just temaga vaadata.
Kiidan siin veel Alexela maja tehnilist poolt ja viskan korralduse pihta. Olen küll samas majas varem ka käinud, kuid seekord oli minu meelest helirežii parim kuulduist. Olen muidugi harjunud Estonias orkestri kotis mängimist kuulama. See pole etteheide, vaid Estonia ruumilahendus on teistsugune. Alexela heli oli puhas ja selge ning paraja tugevusega, nagu sõõm värsket õhku.
Korralduslik pool. Mul oli koht 2. rõdul. Ma ei hakanud alt kava ostma. Vudisin siis üles kohale ja selgus, et seal kava ei müüdagi. Kobid, eks ole, 4. korrusele ja sead teada, et kava saab keldrist. Otsustasin, et vaheajal lähen otsima. Kavade müük oli 2. korrusel ja kavaraamatu vahel puudus leht infoga, kes sel õhtul mängivad. Kui kavaga saali tagasi maandusin, siis pöördus minu poole mitu inimest küsides, et kust ma selle harulduse sain.

26.02 Preili Julie. Tallinna Linnateater.

Mind üllatas, et just see lavastus praegu mängukavva jõudis. Mitte väga ammu mängiti seda suvelavastusena Kõue mõisas, film oli hiljuti nähtaval. Mida on lavastajal täna selle kohta uut öelda? Olin värskelt ka ERR arhiivis oleva Mati Undi Noorsooteatri lavastuse üle vaadanud. Nii öelda puhtalt lehelt vaatama minnes oleks teistmoodi läinud.
Lavastuse parim osa oli algustants. Selle kire ja hoo pealt tekkis ootus, et nüüd tuleb, aga see oligi lavastuse kõige elusam osa – ülejäänu läks ühtlases rütmis lõpuni. Halb ei olnud, aga mingit teistmoodi lähenemist ei olnud ka – mõisapreili meelitab ajaviiteks teenrit ja teener kasutab preili seksuaalsust ära. Ühe tonksu pärast nii palju jama.
Tean, et sellest lavastusest püüti ka feminismi teemat algatada. 19. sajandi keskel sündinud Strindberg nägi enda ümber naiste õigusetust varale, ebavõrdset ühiskonda. Paradoksaalsel kombel, olles maailmavaatelt sotsialist, oli tal naissooga mingi oma kana kitkuda – tema naised on manipuleerivad, hukatuslikud, hukkuvad. Mulle meeldib väga võrdõigusliku ühiskonna mõte. Samas ei näe ma ses vanas loos midagi, mis võiks tänapäeval feministliku arutelu aluseks saada. Strindbergi kodumaa, Rootsigi, on vahepeal feminiinse ühiskonnakorralduse saanud...aga see on teine lugu, teises kohas.

12.03 Lendas üle käopesa. Rakvere teater. Mängiti Vene teatris.

Jällegi ütlen, et kui hakatakse tegema lavastust, mille materjal ja eelmine lavastus on eelnevalt tugeva jälje maha jätnud – Nicholson/Kark - peab olema mingi teine lähenemine. Kui see aga eesmärk ei ole, siis sobib kah.
Toomas Suumani pealik koturnidel oli hea mõte.

22.03 Põhjas. Tallinna Linnateater.

Elmo Nüganen on Vene klassika lavastustega nii kõva märgi maha pannud, et iga kord kui tuleb kellegi teise Vene tükki vaadata – ja tuleb, eksole -, siis piilun alati sõrmede vahelt, et äkki on piinlik või nii ja vahel ongi. Seekord langetasin aga kiiresti käed sülle, sest tundub, et Uku Uusberg on neid lavastajaid, kes  sellise materjaliga suurepäraselt hakkama saab.
Tallinna Linnateatri keskealistel näitlejail on venelaste eelmise ja üle-eelmise sajandi inimeste mängimises pikk kogemus ja seda oskust on ka noorem ja veel noorem põlvkond üle võtmas. Laval oli palju näitlejaid ja selle asja nimi ei ole ansamblimäng, vaid ülitugev orkester. „Orkester“ võiks muidugi ka ülekantud tähenduses öelda, kuna ollakse üsna häälekad ja see väsitab lõpuks vaataja ära.
Esimest korda nägin, kuis Kristjan Üksküla lõpuks ometi lahti läks. Ta on üksjagu mänginud, kuid on ikka mõjunud kui kaugelt tulnud keha, kes meie planeedil ei tea mida öelda või kuhu käsi panna. Kas on ta kogemusest õppinud või on lõpuks õige lavastaja tema leidnud, kes teab. Loodan väga, et talle jätkub materjali ikka edaspidiseks ka.
Aleksander Eelmaa täitis suures rahvahulgas kogu lava – ta lihtsalt oli kõikjal, polnud võimalik teda mitte märgata.
Hele Kõrve meeleheide ja käegalöömine mõjus kurvalt ja temale vast tundsin ses eluheidikute peres kõige enam kaasa.
Külli Teetamm mulle üldiselt näitlejana meeldib, kuid riiakas majaperenaine? Mkmmm. Ta on oma olemuselt habras ja peaaegu läbipaistev ning pisut lapseliku häälega. Lavastajad näevad seda asja muidugi teisiti ja nii on tal minu arust ennegi sobimatuid rolle olnud, kohe meenub „Kassirabal“ pime nõid. Kui paned näitlejale sassis paruka pähe ja käsid tal madalamat häält teha, siis see lihtsalt ei tööta – vaataja näeb seal Külli Teetamme, kel on sassis parukas peas ja kel on kästud madalama häälega rääkida. „Põhjas“ majaperenaine on riiakas ja häälekas. Kahtlemata kaklevad ju elus ka need inimesed, kel nõrgem hääl, kuid laval ma sellist versiooni ei usu.
Kunstnik ja lavastaja olid siin kenasti kohtunud ja nii oli Põrgulavast tõeline urgas saanud. Suur ja tõeline.

24.03 Plaan T. Mängiti Kanuti Gildis.

Kogukonna kaasamine lavastusmaterjali loomiseks täidab mitut funktsiooni korraga: laseb kogunenuil arvata ja jagada, enda kohta uut teada saada, ilma (meedia)filtrita kuulda-näha, materjali kogujaile taibata, kas ollakse õigel teel, ehk kas uuritav teema ikka tõepoolest kogukonda puudutab jne.
Mul oli võimalik uuringus „Kellele on kasulik, et sa kardad?“ arutlejana osaleda ja see oli üliäge kogemus.
Kuidas tajud terrorismi? Milline oli sinu esimene kogemus terroriaktiga? Kas tunned ohtu? Kas terror on Eestis võimalik? Kas fotol on paanika, on see kunst, kurbus, terroriakt, looduskatastroof? Millised detailid sulle situatsioonist kõnelevad? Neile küsimustele – neid oli veel ja vast kõiki ka täpselt ei mäleta – otsisid kogujad 2017 lõpus vastuseid. Lavale jõudis „Plaan-T“ Piret Jaaksi kirjutatuna 2018 alguses.
Vahel tundub, et midagi päris uut enam ei tulegi ja siis astud ruumi, kus on valge poroloonimonoliit, millega sulle sinu enda ja sinu naabri ja sinu ema ja sinu kolleegi lugu jutustatakse. Vau! Üsna kiiresti saad aru, et see on valge kaubik – tänane relv. Üüve-Lydia Toompere ja Siim Tõniste valgele kuubikule viskumine ja marionettnuku kombel kukkumine terroriakti markeerides oli võimas kujund ja toob praegugi sipelgad selga.
Minu teater räägib minuga minu olevikust. Super!

8.04 Ivanov. Eesti Draamateater.

Taas Uku Uusbergi lavastus.
Publiku sisenedes istus Indrek Sammuli Ivanov juba laval. Mul on teatris töötamise ajast meeles, kuis keegi arvustas meil mängitud  etendust ja ütles, et Indrek Sammul sosistab nagu Kuslap ruudus. Nii oligi: Sammuli iga sosin kostis ka teise rõdu viimasesse ritta. „Palun lülitage oma mobiiltelefonid välja!“, ütles Ivanov. See on meie kõigi õhtu – teised asjad teinekord. Vaat nii.
Ivanovi publiku ootamine ja üle publiku lahkumine on ühtviisi üllatavad ja mõjuvad.
Tõmbasin kogu etenduse ajal paralleele Uusbergi lavastusega „Põhjas“. Palju näitlejaid, paralleelsed tegevused, aktsendid ja kõik mängivad kokku.
Minu meelest on Eesti Draamateatris pikka aega see häda, et materjali nagu on, näitlejad on, lavastajad on, aga kokku need kolm kuidagi ei saa. Kõige rohkem on kahju, et Ita Everit on nõrkade tekstide peale raisatud. „Ivanovis“ on Ita Everil väärikas koht. Lõpuks ometi.
Igati õnnestunud lavastus.

14.04 Väikekodanlased. Eesti Draamateater.

Veel üks Gorki. Veel üks Draamateatri õnnestumine ja sedapuhku Kertu Moppeli lavastatud.
Ah, et Maksim Gorki on äkki hakanud meiega rääkima. Meenutades kooliaegset kohustuslikku kirjandust, tuleb õud peale, aga tuleb välja, et ei peagi kannatama ning rohkem kui sajand tagasi kirjutatud ühiskonnakriitika sobib tänasesse päeva, nagu võisilm pudrule. Kooliaeg on kaugele jäänud ka.
Moppel on näidendit üksjagu kaasajastanud ja kui ikka kohe üldse Gorkit ja tema ajastut ei teaks, oleks seda võinud kogukonnateatriks pidada. Vanemad on hädas lastega, lapsed vanematega, meie naabritega, naabrid meiega. Põhjusmõtteliselt võib seda kõike facebookist mõne linnaosa lehelt lugeda. Kõik peavad kannatama. Eks ole?
Ei pea Gorkit kannatama. Kohe väga võib nautida. Keel lõuale toetumas võib vaadata.
30.04 Noad kanade sees. Tallinna Linnateater.
Armastuste lugu. Esimese armastuse, frustreerivalt seksuaalse armastuse, pinnaaluse riukliku armastuse.

11.05 Vaimude tund Koidula tänavas. Eesti Draamateater.

Kivirähk ei ole minu autor ja lähenen tema materjalile alati ettevaatlikult ning pika hambaga, aga vahel ikka igaks juhuks vaatan, et äkki...
Samas on Priit Pedajas minu lavastaja.
„Vaimude tund Koidula tänavas“ on mitmeti etteaimatav materjal, kuid näitlejad päästavad asja ära.
Olles üksjagu teatris käinud, on vahel tekkinud mõte, et kui autor oleks selle või teise tegelase välja jätnud, kas lavastus oleks midagi kaotanud. Kui sellest õhtust oleks tüdruku tegelane välja jäänud, poleks midagi juhtunud. Kahe suure mehe, Mati Undi ja Anton Hansen Tammsaare, vestlusduell oleks täiuslik olnud. Või no täiuslikkuse lähedane.

15.05 Üksi ja Esmeralda. Theatrum.

Seda, et tegemist on lasteetendusega, sain natuke enne teatrisse minekut teada ja ootasin huviga.
Laste kasvatamisega ongi ju nii, et ega nende sündides manuaali kaasa ei anta. Lavastuses ei põrku, kuid on paralleelselt kaitsev-autokraatlik isa kasvatus, lapselik-elukogenud vanaema kasvatus ja lapse enese kasvamine kui keegi ei näe. Etenduse kulgedes kasvavad nad kõik, ei ole õigeid ega valesid kasvamisvõtteid, on komplekt, kus kõik saavad elada.
Südamlik ja pisut naiivne lugu. Efektse akrobaatikaga (ei spoilerda).

29.05 Kirsiaed. Tallinna Linnateater.

Kui mängukavas on „Kriipsud uksepiidal“, „Macbeth“, „Kaks vaest rumeenlast“, siis miks peaks sinna kuuluma „Kirsiaed“?
Elmo Nüganen ja Vene klassika käivad kokku nagu meri ja tuul. Seekord ei tulnud välja ja mis seal ikka, alati ei tulegi. Mõisaproua on ju mõisa saabudes elupõletamiselt tulnud ning kavatseb seda jätkata. Oleksin meelsasti Ranevskaja osatäitmises enam elu näha soovinud. Lopahhini võtmete põrandale tagumine on muidugi efektne ja kapp minekute-tulekute kujundina samuti.

1.06 Paljasjalgne Debora. Kuressaare Linnateater. Mängiti Katariina kirikus.

Mul on kooliajast Debora Vaarandi luulega soojad ja kurvad mälestused ühteaegu. Piltidel meenutas ta Liidia Koidulat, tema luules oli ilu ja lootust ja nukrust. Seda, et ta Komparteisse kuulus, sain täiskasvanuna teada, kuid oli hilja – tema luulet loen praegugi vahel üle:
 [...]
On need hõisked, on need nuuksed,
sosin summutatud suul..
Armsam, sul on lehejuuksed,
las ma olen nende tuul!
[...]
Piret Rauk Debora Vaarandina paljajalu vana kiriku põrandal kõndides andis mu lapsepõlve emotsiooni tagasi.
Soe ja heatahtlik lugu poetessist, suurepärased osatäitmised tema kolme kaasat mänginud näitlejatelt. Selle järele tasub Kuresaardegi sõita.

4.06. Kirsiaed. VHK Teatrikooli XX lennu lõpulavastus. Esna mõis.

Parimad asjad sünnivad teha tahtmise soovist. Need noored tahtsid kirsiaia eest võidelda, need noored soovisid kirsiaeda müüa. Maria Peterson soovis lavastada. Ekstrapunktid kohavaliku eest. Lapitud Esna mõis ühes niidetud muruga ja kibuvitsapõõsastega tagatrepi kõrval lõi minnalastud ilu atmosfääri. Atmosfääri, kus toimetab Firss, kui kuivatatud ja unustatud kirss ning lõbutsevad-rabelevad noored, kes lükkavad minekule kaasa.
Mis seal salat, olles mitte väga ammu Tallinna Linnateatri samanimelist lavastust näinud, ütles, et Esna mõisa oma kaalus kutselise teatri oma üles.

7.06 Susanna saladus. Ooperistuudio Opera Veta. Mängiti Kadrioru Kunstimuuseumis.

Selle kogemuse nimeks on „mul on kahju“.
Mul on kahju, et asjaolude tõttu ei olnud mul võimalik materjali nautida.
Kõik algas ilusti. Ilus õhtu, meie ilus Kadrioru Kunstimuuseumi saal. Kui klaverimängija sisenes, aimasin halba. Lossi saalis puuduvad tekstiil ja puit, mis heli pehmendaksid. Nagu klaverimängija esimese löögi klahvidele lõi, sain sõna otseses mõttes müraga vastu pead ja järgnes hirmureaktsioon. Etenduse kulgedes läks pisut paremaks, kuid heli oli minu jaoks liiga vali – lauljad ju ka. Paremaks ei teinud asja see, et meestegelane oli vägivaldne. Ta tõukas naist, ta karjus, ta keerutas naist tema käest midagi rebides. Istusin ja mõtlesin, et no mis see siis nüüd olgu, sa vaatad südamerahus krimifilme jms, aga siin tunned end häirituna. Küllap see esialgne müra peale ehmatamine lõi rivist välja.
Mul on kahju ja annaksin meelsasti sellele ooperile teise võimaluse mõnes teises ruumis.

8.06 Kuu aega maal. Vene teater. Mängiti Sagadi mõisas.

Kui eestikeelsetel teatritel on pikk suvelavastuste traditsioon taga, siis Tallinna Vene teatrile oli see esimene kord oma lavastusega õue tulla. 2018. aastal möödus ka 200 aastat Ivan Turgenjevi sünnist.
Lavastatud oli Sagadi mõisa aeda arvestades iga pinki, põõsast, akent, teerada. Ksenija Agarkoval Natalja Petrovna osas oli primadonnalik hoiak, Tatjana Kosmõnina Lizaveta ja Aleksandr Kutšmezov doktorina moodustasid vaimustava subretipaari. Näitlejad nautisid Turgenjevi heatahtlikkust, soojust, sõbralikkust: on suvi ja armumiste aeg, laseme käia 
Lugesin pärast etendust lavastajast, Filip Lossist, kes alustas Vene teatri kunstilise juhina 2017 sügishooajast. Ta on terane, terav, pisut solvuv, intelligentne kunstnik.
Suurepärane lavastus.

13.06 Miljoni vaade. Sajandi lugu. Vana Baskini teater ja Tallinna Linnateater. 

Olles Sajandi loo teatrikomplektide suhtes skeptiline, läksin ka „Miljoni vaadet“ väikeste kahtlustega vaatama. Kahtlused hajusid esimesel kümne minutiga.
Kui usutav karakternäitleja on Egon Nuter. Vaimustav! Üldse meeldis mulle, et kumbki teater ei soleerinud, kuigi Vana Baskini teatri näitlejad olid enam laval. Siin oli Elmo Nüganen leidnud suurepärase tasakaalu ja kordagi ei tekkinud mõtet, et näe see või teine teater. Nägin esimest korda laval Saara Nüganeni ja oli huvitav jälgida, kuidas noor inimene headuse-kurjuse välja mängib. Minu suur lemmik Helene Vannari ei tekita kunagi kahtlusi. Parima rolli tegi minu meelest Oskar Kröönström Egon Nuteri mängitud Antsu isana. Ta on meestest, kelle isa ta mängis, kümneid aastaid noorem, kuid stseen, kus ta poegadel õlgade ümbert kinni võtab ja ütleb, et ta peab nüüd soomusrongile tagasi minema, vääriks oma siiruses ja paatosetuses eraldi salvestamist. Korraks mõtlesin vaid, et kas Anne Paluveri Helmit oli vaja...aga küllap tuli ka kommunist sisse tuua, mis seal ikka.
Paberbaleriinid kahe maja vahel akna taga tantsimas. Kummardus kunstnikule, Martin Miksonile.

15.06 Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad. Tallinna Linnateater.

Kes siis seda lugu ei teaks?
Diana Leesalu on dramatiseerinud ja lavastanud ikka Eduard Bornhöhe romaani, mitte filmi alusel, seepärast on lugu pisut teistsugune kui meile seljaajusse kulunud filmis.
See oli kõige paremas mõttes suvelavastus. Oli lusti, oli hoogu, armastust ja huumorit. Kui Risbiter on äpardik, siis on ta seda põhjalikult, kui mõis on vaja põlema panna, siis pannakse, kui on võitlus, siis on võitlus, kui on vaja köie otsas põgeneda, siis põgenetakse.
Kui lavastuse plakatid linna välja pandi, siis oli esimene mõte, et mis mõttes blond Gabriel? Oleme ju filmis harjunud tumedat Gabrieli nägema. Etenduses see ei seganud kohe üldse. Pigem andis humoorika aktsendi, et kõigepealt on meil blond Gabriel (Priit Pius), Agnes (Sandra Uusberg) on blond nii kui nii, siis ilmub blond Ivo (Kaspar Velberg) ning lõpuks tuleb vana Mönnikhusen ning on...arvake ära...blond. Põhjalikult põhjamaine lugu 
(Parun von Mönnikhusenit mängis Allan Noormets.)

27.06 Viimane võllamees. Rakvere teater. Mängiti Loodi kuivatis.

See etendus läks minust mööda.
Algusstseenis jäi Indrek Apinise hukatava äge mäng meelde ja kogu ülejäänud etendus mattus suitsuhaisu.
Sattusin istuma pingirea sellesse otsa, mille kõrvale oli tõmmatud mustast kilest sein, et tehniliste töötajate poolt publikuruumist eraldada. Kile taga seisis lavastaja ja suitsetas ja suitsetas ja suitsetas ja kui aega sai, siis suitsetas veel. See ei olnud selline suitsuhais, et kusagilt eemalt immitseks sisse, sellest poleks midagi olnud, vaid selline, kus kaks tundi keegi lihtsalt puhub sulle suitsu näkku. Minust paremal käel istuvad inimesed, kes olid kileseinale veelgi lähemal, olid samuti häiritud.

6.07 Me olime kodutütred. Saueaugu teatritalu.

Kas te sõidate tihti traktori järelkärus teatrisse? Üldse mitte? Ma üldjuhul ka ikka bussiga või autoga või jala, aga Saueaugul oli võimalus traktori taga „saali“ juurde sõita ja no ei saanud jätta juhust kasutamata. Traktoriroolis oli lavastaja ja teatritalu peremees Margus Kasterpalu. Tagasi roolis ka.
Saaliks oli põllu ääres kasvav sarapuuvõsa, ehk sääsik, nagu üks mu hea sõber armastab öelda.
Kolme vana sõbranna matkalugu on lustakas, täis ootamatusi ja näitlejail endil tundus ka lõbus olevat. Mängisid Kristel Leesmend, Külli Teetamm ja muidugi suurepärane Garmen Tabor.