Thursday, 12 November 2020

Ikka sina/ "Mis nüüd mina", Teoteater


"Kuigi samas – mis teised arvavad?"

"Peeglisse ma ei julge enam ammu vaadata."

"Hale värk, täielik läbikukkumine."

"Ega mina ei ole ju mingi kokk."

 

Tuleb tuttav ette? Kus me seda kuulnud oleme?

 Näidendi “Mis nüüd mina” autor Kiti Põld on naelapeale sirgelt pihta saanud ja naela ka kõvasti lavalaudadesse haamerdanud. Millegipärast on meil, eestlastel, haruldane ja maailmas pea ainulaadne oskus komplimente ennetada. Ennetada seda “piinlikku” hetke, kui keegi meile hästi ütleb, kiidab, silitab sõnadega ja hoidku taevas – naeratab. Kui sel kellelgi aga jätkub siiski mõistmatust ja kompliment meie suunas lendab, laseme sel maha kukkuda: “Oh, mis nüüd mina…” Ometi vajame kõik tunnustust. Ihkame ja ehk pakumegi siirust ise seejuures silmi seina poole hoides.

Nii astuvad lavastuse tegelased kordamööda lava lavakuubikule (kunstnik Anne-Mai Heimola) ja elavad oma tasast elu sordiini all, kuid siiski helesinises lootuses, et äkki kord märgatakse, äkki kord armastatakse, äkki kord paraneb miski, mille nad oma komplekside kuuri kõvasti luku taha on pannud. Äkki siis mõnel teisel korral veel…


Autor (Margus Illi-Illik) pingutab suuril silmil nii väga, et Lavastaja (Priit Matiisen) tema teksti märkaks, ja lavastaks. Tema soovi vägi äratab tegelased oma häbelikkusest ja pendel lööb teise seina pihta. Kas Reti (Helen Kaigu) on noor naine, kes oma lubamatut (?) armastust häbeneb või on enda ehmatuseks elul ohjeist haaranud ja nõõtab kogu seltskonda? Kas Veiko (Mihkel Ase) on IT-nohkarist roosapõsine memmepoeg või täiskasvanud otsusekindel mees? Kas Ülle (Karolin Tikerpuu) on lapse suureks kasvamise märkamata jätnud hea ema või on tal ka midagi ainult iseenda hingele soovida? Kas Laura (Kristi Purge) on silmi kindlalt kinganinadel hoidev ning tubli ja töökas naine või on tal julgus karjääri teha ning õhatud salaarmastatul käestki kinni võtta?

Lavastaja, “Mis nüüd mina” lavastaja, Siim Maaten on tegelaste vahele tugevad ühendused loonud ja need peavad etenduse lõpuni vastu. Nii ei ole laval peategelasi, vaid kõik on ühes käänulises DNA-ahelas kenasti seotud. Keegi ei eksisteeri omaette, kõik on üksteisele vajalikud. Maaten suhtub tegelastesse lugupidamisega ka siis, kui need end korralikult narriks teevad. Soe huumor, üle võlli liikumine, selgelt joonistatud karakterid ja koomilised tegevused naerutavad publikut ja lasevad sügisõhtul Teoteatri hämaruses ja intiimses õhkkonnas iseennast ära tunda. Väikesel kuubikul ajame oma siinse elu asju nii hästi-halvasti kui oskame ja ümberrngi vaadates on inimesed ju tegelikult head. Oleks vaid julgust olla ise, küsida armastust ja hoolt ning anda seda vastu. Isetult. Kas teeme seda ise või keegi kirjutab meie elu valmis? Autor või? Kuhu jäi Autor?

Ah mis nüüd tema…

 

Autor: Kiti Põld

Lavastas Siim Maaten

Kunstnik Anne-Mai Heimola

Mõnuga mängivad: Kristi Purge, Karolin Tikerpuu, Helen Kaigu, Margus Illi-Illik, Mihkel Ase, Priit Matiisen

Esietendus oli septembris 2019


Teatri kodulehelt pärit fotosid kasutasin teatri loal.

Vaatasin 31. Oktoobril 2020

 

 

 

 

No comments:

Post a comment