Tuesday 28 July 2020

Sünnipäev Jumalaga/Jutt jumala õige/Teater Nuutrum




Silmad seletavad pimedas vaid kirikupinke. Leian käsikaudu koha, saan nägijaks. Altaris on voodi või on see raam, kanderaam? Lavats…lautsi, jalutsi ukse poole. Mees tuleb hüüdes – hüütu nimest ei saa aru. “Ära jäta mind!” Vainupea kabeli laevalgusesse on tõstetud mehe päevitunud käed, abielusõrmus kullendab.

Kuidas pidada sünnipäeva, kui oled jõudnud vanusesse, kus kõik sõbrad on surnud? Poega ja lapselapsi näeb harva. Hooldajast noormees on sõbralik, kuid pole siiski oma. Kuidas siis ikkagi läks tema elus nii, et kannatusi nagu polnudki, kahetseda pole suurt midagi, armastust oli palju, kuid kogu teekond on lõpuks ikka selleks, et saada ühel päeval üksindusse määratud?
 See mõte saadab etenduse lõpuni ja hiljemgi.

Nii peab mees kõnelusi Jumalaga ja Jumal vastab talle. Sõnelevad, viskavad nalja, peavad nõu, arutavad muidu elu üle. Peetakse koos sünnipäeva, äkki on nad ühel päeval sündinudki? Targad mehed mõlemad. Keedukartulist Jumal suurt ei pea, mees ka mitte, kantslist võetud viski sobib mõlemale paremini ja lubatakse ehk küpsisetortigi…need Liidi magusad tordid.

Miina Piiri näidend “Jutt jumala õige” lavastati esimest korda aastal 2007 Tartus, Athena keskuses. Tookord oli lavastajaks Peeter Volkonski ja meest mängis Ants Ander. Aastal 2020 on lavastajaks Jaanus Nuutre ja meheks Harry Kõrvits. Mängukohaks saanud Vainupea kabel.

Autor teab, millest kirjutab. Miina Piir on lõpetanud EELK Usuteaduste Instituudi, olnud Ida-Tallinna Keskhaiglas hingehoidjaks. Me võime end ju pidada üheks usuleigeimaks rahvaks Euroopas, kuid piirsituatsioonides – õnnetused, lähedaste lahkumine, enese lahkumiseks valmistumine, meenub meile just nagu kusagilt kõvaketta kõvera serva tagant, et kusagil on keegi või miski, kust võiks tulla abi, mõistmine, koht või olemine kuhu pöörduda. “Pane mind minu Liidi juurde”, palub mees. 


Jaanus Nuutre on Vainupeal kohalik. Oma vanaisa, fotokunstniku ja reźissööri Peeter Toominga juures on ta lapsepõlvesuved veetnud. Ta tunneb ruumi, õhustikku, suhtub materjali ning näitlejasse soojalt ja huviga. Juhtusin kabeliõuel kogemata kuulma, kuis lavastaja rääkis osatäitja otsinguist-leidmisest. Mõned näitlejad ütlesid ära ja Harry Kõrvits leiti. Tabasin etenduse kulgedes end sellelt, et kujutasin ette kuidas rollist loobunud näitlejad üht või teist stseeni mänginud oleksid. Mkmmm. Harry Kõrvits on parim valik. Ta mängib ekspressiivselt, on nõudlik ja häälekas, muigab situatsioonide üle koomiliseks muutumata. Suur ja sagrine mees on kontrastiks altarimaalile*, kus pikkade tumedate lokkidega klaariilmeline Jeesus uppuvat Peetrust Geneetsareti järvest sikutab. Jaanus Nuutre teeb ka ise väikese rolli, mängides mehe hooldajat.

Lavastust “Jutt jumala õige” mängitakse veel ka augustis ja kuuldavasti on ka ühes teises Eestimaa paigas mõnda lisaetendust oodata. Vainupeale minnes võtke endale aega ja vaadake ümbruses ringi – ilus on, ehk saab ujudagi.

“Ja palun tee nii, et ma ei peaks hooldekodusse minema!”, hüüab mees lõpusõnad.
Anna seda meile kõigile…

*Vainupea kabeli altarimaali originaal on Tallinna Jaani kiriku lõunaseinal. Kabelis on Lee Nuutre poolt tehtud fotokoopia. Alates aasta 2011 suvest, kuni kadunud altarimaali leidmiseni, ehtis altarit Anu Raua gobelään “Armuaeg”, mis on praegu meile altari kõrval lahkeks vaatamiseks.



Esietendus oli 18.-l juulil 2020


Lavastaja: Jaanus Nuutre
Mees: Harry Kõrvits
Hooldaja: Jaanus Nuutre
Kunstnik: Jana Wolke
Heli: Lauri Närep (Sammalhabe) ja Jürgen-Kristoffer Korstnik
Valgus: Robin Täpp
Etendusi juhib: Inge Kaseleht







Fotod on etenduse juhi loal minu tehtud
Vaatasin 19.-l juulil 2020


Friday 3 July 2020

Ise oled Toyota!/ Salmonid. 25 aastat hiljem/ film



„Ise oled Toyota!“, on ainus, mida Salmonite seriaalist mäletan. Kas seda ütles Andrus Vaariku või Guido Kanguri tegelane? Ita Ever mängis. Miskid jõukad inimesed olid. Kõik.

Nüüd on Toomas Kirss võtnud teha täispika mängufilmi „Salmonid. 25 aastat hiljem“. Kirss on muidugi teada ja sõnakas mees, ehk seetõttu minnakse filmi vaatamagi. Miks mina läksin? Vaatangi kõiki Eesti filme kinos, sest hobi selline.

Ei oska öelda, kas minuga koos saalis poolteist tundi surnuks löövad inimesed tulid ühel või teisel põhjusel. Mu kõrval istunud popcorni-paarikesel igatahes oli avastamislusti palju: „Oi näe, Ita Ever!“, „Oi näe, suur maja!“, „Oi näe! Kes see näitleja on?“ jne, jne. Igatahes olid need inimesed vanuses, kes eelmistest Salmonitest midagi mäletama ei peaks. Olen vanuses kus võiks mäletada, aga ei mäleta. Ja seda filmitegijale ette heidangi. Seriaali „Salmonid“ lint on hävitatud ja nii pole meil võimalik isegi meelde tuletada, mis seal toimus, milline oli intriig, kes kellega käis jne. Miks võtta ja teha film millestki, mis on millegi järg, kuid seda esimest miskit pole enam olemas ja keegi miskit ei mäleta ka? Teha igav ja tüütu film?

Heakene küll, tehti siis valmis. Film on üliigav. Dialoogis on paar pärli, kogu ülejäänu venib nagu tigu kissellis. Olen inimene, kes kangelaslikult kunsti välja kannatab, kuid seekord pidasin nii 15ndal minutil aru, et kas varvast lasta. Otsustasin jääda ja kannatasin naabrite hüüatuste saatel lõpuni. Halvemaks ei läinud, paremaks ka mitte. Tasapaks selline.

Midagi oli ka filmi heliga, aga see võis kino probleem olla. See oli selline telelavastuse heli väikese nüansiga, kuis teksti antakse tühja sprotikarpi ja näitlejatel on terav „zz“, sest sprotisaba on hammaste vahel stseeni lõppu ootamas.

Kuid. Soovitan vaadata. See on Toomas Kirsi sünnipäevakink Ita Everile. (Üks mu hea sõber ütleb alati: „Kinkige mulle raha, tahan, et mul oleksid ainult ilusad asjad“.) Stsenaarium ja lavastus välja ei vea, kuid sisse on toodud amatöörnäitlejad, kes muigama ajavad. Kas teie ei muheleks, kui näete Igor Gräzinit kirikuõpetaja rollis, kui Jüri Muttika juhib surnuautot, endine Nõmme linnaosa vanem veab prügi jms? Isiklikult tegi mulle nalja koht, kus pereema moestuudios moekunstnikke kamandab ning käratab: „Niit! Kas kutsun Aarne või?“ Töötasin kunagi õmblusvabrikus Elina ja Aarne Niit oli seal tookord peakunstnik. Vuristasime parasjagu tema loodud ruudulisi kostüüme kokku, kui Aarne tuli tsehhi ja oli šokeeritud – tema valitud niidi asemel oli mingi suvalist värvi asi. Kunstnik teatas, et sellise niidiga tepitud toodetele tema nimesilti sisse ei panda, see on Mäekivi niit. Mäekivi nimeline inimene oli sel ajal Elinas peainsener. Kuna kunstnik oli kuri, siis neid firmamärke toodete külge tõepoolest ei õmmeldud. Praegu tuli pähe, et see lugu pidi olema umbes samal ajal, kui esimesi Salmoneid telekas näidati.

Autod olid ilusad. Jaguari tundsin ära – see on see kassiga. Teised…pakun, et äkki üks oli Bentley. Prügiveoauto, millel üks perepoegadest töötab, on ka täitsa vaadatav.

Filmis oli lõpupoole üks hea stseen ka. Isa ja tütar istuvad paadi najal ja teevad väikese kokkuleppe. Millise, seda vaadake ise kinos! P.S. Seegi stseen on liialt venitatud…

Kuna mul rahapilti pole, villa oma ka mitte ja kassi mul ei ole, siis päises on foto, mille tegin eelmise aasta septembris Düsseldorfi Kunstpalastis Pierre Gardini näitusel. Glamuur ikkagi.

Režissöör Toomas Kirss
Helireźissöör Artjom Savitski
Tootja Kartulid ja apelsinid
Osades: Ita Ever, Ain Lutsepp, Merle Palmiste, Karolin Jürise, Guido Kangur, Andrus Vaarik, Kersti Kreisman, Eduard Toman, Maria Avdjuśko jt.

Vaatasin 1.07.2020 Mustamäe Apollokinos