Tuesday, 5 November 2019

Sai verd ja sai nalja/ Kiirtee põrgusse/ Urmas Eero Liiv/ film



Ma ei ole üldse õudukate vaataja, no kohe ikka üldse ei ole. „Kiirtee põrgusse“ on aga kodumaine film, no kus sas saad.

Filmi on Eesti esimeseks õudusfilmiks nimetatud ja küllap nii ongi. Kuigi mulle meenusid Jaan Toominga  „Põrgupõhja uus vanapagan“ teleülesvõte ja Arraku illustratsioonid lasteraamatutele – mul mõlemaist lapsepõlvetrauma.  Fuhh.

Õudusfilm ilmselt peabki klišeedest koosnema – et ka žanrivõõras inimene need ära tunneks: suvine mets - üksik talu sees, saag, poolemeelne naine, miski seestumise moodi asi, ihuvedelikke ja karjatusi. 2/3 filmi algusest on kohati igav, kohati naljakas. Verine on küll, nii et sain ikka silmi kinni hoida ka. Viimasel kolmandikul tuleb sündmusi ja hetki, mis mind igatahes ehmatasid. Loo käik on etteaimatav, kuigi meid tüüritakse lõputiitrite juurde üsna segaseid radu pidi. Dialoog on, nagu kolmemehe klassikirjand: taram-taram-taram ja haigutus. Stsenaariumi terane ja huvitav käik on uued lapsed – Liina Tennosaar ja Egon Nuter. Lapse tapmine ja teise hukkumine viitab aga halvale maitsele. Kes need nugilised veel selles kontekstis on? Filmi inglise keelse pealkirja võiks tõlkida kui "Dora kiirteelt". See kõlab kohmakalt, kuid iseloomustab filmi paremini.

Näitlejate valik on enam-vähem õnnestunud. Kristjan Kasearu mängib jõmmi üsna kenasti välja, küsitavaks jääb, kas seesugused tegelased rohkem 80ndtatesse ei jäänud. Tema venda mängiv Franz Malmsten on aga nii und naa – teksti andmine on õõnes ja ega tema hirmu ka ei usu, aga noor näitleja, küllap õpib. Kersti Heinloo olemuses on midagi sellist, mis laseb tema segaduses karaktereil särada. Ta on mulle meeldinud sellest ajast, kui lavakast tuli ja ka selles filmis ei pea temas pettuma. Ka pikk blond naine, kes bitchi mängib, teeb seda üle võlli ja hoo ning isuga.  

Mnjah. Ilmtingimata ei pea vaatama, kui aga vastu tuleb, siis võib kinosaali seal istuvale 5-le vaatajale seltsiks minna. Looduspildid on ju ilusad – rohkelt verised küll, aga no punane ju ongi ilus värv...


Vaadatud 1. novembril 2019 

Sunday, 13 October 2019

...seal lendas kuul mul peast läbi.../ Varjud/ Piibe teater



Vana Endel astub tasasel sammul üle lava ja kõneleb. Ta astub ruupori suunas, kust kostab nõukogude sõjaväemarss. Ühest otsast teise on pikk teekond – terve elu pikkune. Ruupor röögib ja ärritab nii, et pisarad tulevad silma – pole korralikult kuulda, mida vana Endel räägib ja tunnen, et tahan ära minna, sest see on talumatu. See on talumatu võitlus elatud elu ja vägivalla vahel. Vägivald on peale jäänud.

Arlet Palmiste kirjutas näidendi „Varjud“ tõsielus sündinud loo põhjal. 1945. aasta juuni alguses peeti Udrikul, Johanirahva talus sünnipäeva. Sündmused, mis on aastate taha jäänud, annavad dramaturgile võimaluse tõlgendamiseks, kuna juhtumi kaasaegsed mäletavad seda erinevalt. See aga ei tee olnut olematuks. Peopäeva õhtuks oli pererahvas surnud ja enamus külalistest samuti. Aastaarv ise ütleb meile, mis võis juhtuda. Sel ajal üsna harilik lugu, kus metsavennad oma küla inimestel töödel abiks käisid ja omakorda pererahvalt vastutasuks toidumoona ning kehakatteid said. Mehed – need külarahva vennad, pojad ja isad ootasid suurema või vähema lootusega aega, mil oma kodudesse saavad naasta. Selles lootuses tehti ka halbu tegusid – näiteks reedeti vabatahtlikult. 

Lavastaja Tiit Alte on erinevatel stseenidele andnud erineva tonaalsuse ja valgustuskujundaja Robin Täpp valguse. Tüdrukute talustseenid on heledalt valgustatud ja õeksed ise on heas mõttes kerge meelega ning lootusrikkad. Ka tõrelev ema on naeratav ja andestav. 
Punkristseenid on juba pisut hämaramad, kuid sellegipoolest üldse mitte rusuvad ning noorte meeste ülekeev testosteroon ja pisut elanud mehe ettevaatlikkus saavad maa-aluses ühiselus enam-vähem hakkama. 
Stseenid NKDV-lastega on hämarad ja koledad. Siin on mängitud kontrastile. Taluelus on naiste ja meeste hääled kerged ja sammud lihtsad, NKDV käitumine on jõuliselt manipuleeriv ning füüsiliselt õudne. Hetkel, kui eesti keelt kõnelev tšekist vanaemal juustest haarab ja ta põrandale rebib, läbib saali nagu hirmunud tuulehoog, ühe mu teatrikaaslase suust kostab vaikselt: „Pekki“. Kuulipildujavalangud tulevad lindilt. Meie kuuleme neid kõlarist – need inimesed kuulsid seda reaalselt. Tekkis tunne, nagu tahaks midagi õlgadelt maha raputada.
Vana Endel ilmub kusagilt, kuhu sureliku jalg ei satu ja libiseb varjuna meie eest läbi. Erik Ruus loeb Hendrik Visnapuu tekste nii, et külmavärin jookseb selga mööda alla ja mööda pinki teatrikaaslase selga.

Ma ei mäleta, kas Piibe teater on varem kutselisi näitlejaid kasutanud – vist mitte. „Varjudes“ teevad kaasa Liis Haab, Jaanus Nuutre ja Erik Ruus. Laval on aru saada, et ühed on profid. Siin aga saan nende kiituseks öelda, et nad ei domineeri ja piibekad omakorda ei pelga neid. Näitlejad on näitlejad ja ansambel kõlab kokku.

Mind vaimustas nii väga vanaema kehastava Merike Kernu mäng. Nägin teda kevadel  lavastuses „Sangadega saunamees“ perenaise koomilises rollis ja naersin kõhu täis. „Varjude“ vanaperenaine on ilus, elanud, tark, tõsine. Mul tulid iga kord teda laval nähes pisarad silma. Tema kostüümis oli Rapla maakonna seelik, mis mulle mu oma vanaema meenutas ja vist seetõttu ka emotsiooni võimendas.


See ranits mis mul raske kanda
See teenib mind ja katab ka
Kui jõudsin keset sõjaplatsi
Seal kibuvitsa põesa all

Seal lendas kuul mul peast läbi
.......

Mitte keegi, mitte kunagi ei tohi mitte kellelegi nii teha.


Piibe teater täidab Eesti teatrite hulgas olulist kohta – mäletada on oluline.


Dramaturg – Arlet Palmiste
Lavastaja – Tiit Alte
Kunstnik – Riina Andresen
Helikujundus – Arlet Palmiste
Valgus – Robin Täpp
Visuaal – Maris Korrol
Etendust juhtis -  Triinu Palmiste

Osades:
Miina, vanaema – Merike Kernu
Iida, ema – Aire Pitk
Valve, peretütar – Liis Haab
Laine, peretütar – Arabella Strazdin
Merli, peretütar – Elsa Triin Raidla
Endel, metsavend – Jaanus Nuutre
Ardi, metsavend – Artur Part
Juku, metsavend – Veljo Kukk
Oskar, metsavend – Robin Täpp
Nikolai, tšekist – Aavo Soots
Sergei, tšekist – Tiit Kaljumäe
Vana Endel – Erik Ruus

Vaatasin 12. oktoobril 2019, Udriku mõisas











Monday, 3 June 2019

Aga mina?/ Kullo Teatriringi vanem trupp

Tulin teatrist jala koju, et pead klaarida.

Kullo Teatriringi vanema trupi lavastust „Aga mina?“ vaatama minnes oletasin, et lugu on koolist ja sõprusest ning armumisest ja kõik on õnnelikud. Kui muusika mängima hakkas ja lavale kogunenud noored näitlejad teineteisest hoides marionettidena rippusid, sain aru, et siin on õnn juba ära olnud.

„Mu vanemad lahutasid, kui ma olin -aastane“, ütlevad noored inimesed Kerli Rannala lavastuses. „Aga mina?“  on valminud õpetaja ja õpilaste ühisloomena.

Lahutasid. Jah, tõepoolest on millalgi meie kõnepruuki jõudnud sõna „lahutasid“. Mulle on oma lapsepõlvest jäänud meelde hoopis: „Isa läks ära“. See oli kuidagi tavapärane. See tähendas midagi lõplikku ja katkenut. Isa läks ära. Minu isa läks ära. Sinu isa läks ära. Tema isa läks ära...ma-sa-ta, me-te-nad...

Praegune „lahutasid“, „läksid lahku“ on ühtlasi umbmäärasem ja täpsem. Lahku mineku põhjuste „valik“ on laienenud, näiteks välismaal töötamine, võrguseadmed jms. Jabur. On jah.

Lapsed on samaks jäänud. Nad vajavad kodu ja armastust ja vanemaid ja sõpru. Kirjutaks nagu leierdatud võrrandit. Ongi leierdatud ja kõvasti pealuus, aga ikka läheb vahel  komakoht valesti. Elu pole matemaatika.

Lavastuses on vähe teksti, ülearuseid repliike pole. Meeleolu antakse edasi liikumisega. „Mina ka?“ ongi suures osas liikumislavastus, mida tekst täiendab. Tabasin end etenduse jooksul mitu korda  mõttelt, et näe, kui äge liikumine lavakatel, ei, see on ju TÜVKA, oh ei, hoopis Kullo Teatriring.
 See kompulsiivse küürimise stseen...

Noorte mängus ei soleeri keegi – nad mängivad enda vanust inimest ja pole tähtis, kas oled tüdruk või poiss, kas oled lühem või pikem, prillidega või ilma – kui sul on valus, siis sul on valus. 

Tumedate kostüümide taustal on täiskasvanud kui markerijoonistused: väike läbilõige ühiskonnast. Murelik ema, töö ja elu mõtte kaotanud isa, kooli sööklatädid, õpetajad, kodutud. Viimased puudutasid kuidagi eriti – on ju nemadki kord lapsed olnud, ehk armastatudki.

Minu meelest kutsub see lavastus märkama. Märkama lapsi oma peres, märkama lapsi koolis, märkama klassikaaslasi, märkama sõpru. Märkama oma kaaslast. See kutsub märkama muutust oma lähedase või sõbra juures. „Keegi ei saa ära lahendada minu probleeme, sest keegi ei saa neist osa, nagu mina“, ütleb lavastuses tütarlaps. Ega ei saagi, kuid osavõtlikkus teeb lahenduse lihtsamaks ja komakohad asetuvad seekordses võrrandis kergemini paika. 

Kerli Rannala ja trupi lavastus tekitab palju mõtteid ja neid annab veel hulk aega kratsida.
Saagu siia otsa vendade Strugatskite raamatu „Väljasõit rohelisse“ lõpusõnad: "Kõigile õnne, tasuta, ja et kellelegi ei tehtaks liiga!".
 
Suur tänu elamuse eest!

Autor: Kerli Rannala ja trupp
Lavastaja: Kerli Rannala
Mängivad: Adanna Ilver, Harriet Vassiljev, Susanna Teimann, Karl Marten Kristenburn, Anni Koov, Hanna Sillaste, Laura Marita Lappalainen, Kaur Pill, Kairi Joasaar, Joonas Väli, Hendrik Põld, Paul Pärtel Vellerind.

Vaatasin esietendust 3.06.2019 VAT teatri saalis.
 


Monday, 20 May 2019

Moe Mees/ Piibe teater


Arlet Palmiste jätkab koduümbruse tegijate lugude näidenditeks kirjutamist. Eelmine näidend oli "Mees raamatust", mis rääkis Raimond Kaugverist. Tänuväärselt on järgmiseks Moe viinatehase omanike, Kurbergide lugu. Kes meist ei ei teaks Moe viina ja piiritust, kuid kes olid need, kes kuulsa vabriku lõid, pole meil palju aimu. Sellisel kujul täidab näidend ajaloolise lünga ja annab meile meie omad tublid inimesed.

Näidendi tegevus toimub aastail 1907-1933, mil ettevõtet juhtis tehase rajaja Jakob Kurbergi poeg Arved Kurberg. Kas Kurbergi pere suhted olid just sellised, kes teab, kuid ajaloosündmused on näidendis tõesed. Siia mahuvad Tapale koolimaja ehitamine, I Maailmasõda, mobilisatsiooniaegne kuiv seadus, vabriku põleng, Eesti Vabariigi loomine, alkoholimüügi riigile monopoliseerimine, raudtee ehitus, Tapale linnaõiguste andmine.

Mängukoht Moe piiritusetehase ruumides on peategelane. Plaaditud seinad, kõrged laed, külm põrand viitab kunagisele steriilsele ruumile - piiritus ja viin on ikkagi toiduained (päises oleva foto tegin sealsamas ruumis). Lavastaja Erik Ruus on kasutanud ruumi kõiki võimalusi. Kaasa mängivad ka aknad ja õu. Kusagil kõrgemal kõneleb meile kadunud Jakob - me näeme vaid tema varju. See on võimas kujund seinal - torukübarat kandev vari on oma elutark ning filosoofiline: "Tublil kolmveerandil sellest, mis inimene ette võtab, pole pikemas plaanis ega inimesele endale mingit kasu ega sisu". Autor on vanale Kurbergile andnud jutustava ja rahustavagi rolli. Leidsin võimaluse näidendit lugeda ja avastasin, et Jakobi tekst on täiesti iseseisva loona loetav. See andis mu ühele 2018.-aasta tippteatrisündmusele oma mõtliku mõõtme - küllap Jakob teab sedagi, mis sai Eestis-Euroopas pärast 1933. aastat.

Arved Kurberg/ Andres Kaitsa, on tugeva sordiini all kujutatud - ärimees ja isa pärandi esindaja. Tema tasasuses on saladused, mida keegi ehk ei teagi ja mille noorelt lahkunud Arved endaga kaasa viis.

Arvedi vend Evald/ Urmo Kütismaa käib aeg-ajalt vennaga vestlemas, kuid ärisse nina ei pista.

Alguses näib, et Marta/ Aire Pitk - on näidendisse toodud August Thomsoni/ Erko Elmik - rolli toetama. Marta Thomson oli Jakob Kurbergi tütar ja Thomsoni abikaasa. August omakorda aktsiisiametnik, kes naisevenda äris abistas. Ajaloost on ka teada, et tema osales aastal 1908 Tapal Eesti Keele Konverentsil  vahemehena, seega meile oluline isik. Ahjaa, Marta väljub oma meest saatvast slepist pauguga, kui vabrikus puhkeb tulekahju. Jõukas, intelligentne naine kössitab kägaras aknalaual, taamal leegid tõusmas,  ja kardab saatanat.

Sõna otseses mõttes kainust ja vürtsigi lisab taustal sehkendav karskusliikumine. Gorbatšovi-aegseid karskustegelasi meenutades kisub muie suule. "Moe mehe" karskusliikumise aktivistid aga muretsevad päriselt noore riigi ja rahva tervise pärast. Romantilise liini toob kaasa Karskusseltsi esinaine/ Jana Kollom, kes Arved Kurbergi vastu ükskõikne pole. Kohmetult mantlivarrukaid näppiv esinaine on üks 2018 aasta parimaid rollileide. Tema loodud karakteris mängib vaimustavalt kaasa hääl, mis kannab muret ja tegusust ja armastust. Kui tema oleks olnud see, kes mind aastal 1986 oleks karskusliikumisse värvata püüdnud, mine tea...

Intermeediumina astuvad meie ette tehase töölised - viinavedajad. Mehed on lustlikud, töökad, enamjaolt vindised. Nemad annavad edasi selleaegseid arusaamu perest, abielust, aumõistest, lugupidamisest tööandja vastu. Näidendi autor ise mängib tehasetöölist Punni, kes oma valju hääle ja laia lõuaga lustakaid vahepalu loob ja publikule hingamist annab. Külameeste komplektist on eraldi arenguga lugu kirjutatud Poisile. Vimkana on roll antud Tiit Tammlehele, kes on tegelikult rohkem mehe vanuses. Ta mängib mõnuga välja nii tögatava nooruki, tsaariarmee sõduri, kui pisut libeda ärimehe.

Ruusi-Palmiste-Piibe teatri-Moe tehase ruumide koostöö puhul kehtib ikka see ilmatarkus, et kui on soov teha, kui on oskused teha, kui on jaks teha, siis sünnivad sündmused, mis liigutavad, õpetavad, vaimustavad, südamesse lahevad.

Meie rõõmuks mängib Piibe teater "Moe meest" taas lahkesti Moe Piiritusevabriku saalis 29., 30., 31. mail ning 1. juunil 2019.



Kui lähete vaatama, siis varuge kindlasti aega ka tehaseekskursiooniks ja poe külastamiseks - need käigud on etendusele mõnusaks avamänguks ning minge vaheajal kindlasti kohvikusse.



Draama kahes vaatuses Moe Piiritustehase ajaloost perioodil 1907 kuni 1933.
Lavastaja: Erik Ruus
Muusika: Meisterjaan
Mängivad: Andres Kaitsa, Leo Valdvee, Aire Pitk, Urmo Kütismaa, Erko Elmik, Kaupo Mäe, Tiit Tammleht, Tiit Kaljumäe, Lembit Savila, Arlet Palmiste, Veljo Kukk, Merike Kernu, Küllike Veede ja Jana Kollom

Saturday, 5 January 2019

Teatriaasta 2018. Jaanuar-juuli.


2018 oli kultuuriaasta, mis sisaldas Drakadeemia koolitust, kohtumisi Pöörduksel, Loovkirjutamise konverentsil osalemist, testlugemisi, näitusekülastusi Eestis ja väljaspool, Eesti laulu kontserdikülastust, TPT filmifestivali, kino, teatrit, lugemist, aasta alguses ilmutas Looming mu novelli.

Kinokülastusi sai 11 ja 7 neist olid Eesti filmid: Rohelised kassid, Klassikokkutulek 2, Seltsimees laps, Portugal, Tuliliilia, Juured, Põrgu Jaan, Mihkel, Värske veri. Oma ja võõras.

Arvutasin umbkaudu kokku, et Eestis mängitakse aasta jooksul umbes 500 erinevat lavastust. Siia hulka arvasin tudengite tööd, suvelavastused, välisteatrid, harrastus- ja projektiteatrid.
Eesti inimesed mitte ei armasta oma teatrit, vaid on teatrihullud 

Hakatuseks mõtlesin, et loen oma möödunud aasta teatriskäigud kokku, teen pingerea, kirjutan iga lavastuse kohta mõne sõna ja valmis. Kirjutama hakates aga osutus paremuse järjestamine aga  ülikeerukaks ja mõnest sõnast kasvas mõni veel ja seetõttu jagasin aasta pooleks.
Teatrikülastusi sai 45. Erinevaid lavastus 42, kuna kahte neist vaatasin sel aastal kaks korda ja ühte olin eelmisel aastal näinud. 42 lavastust ma pingeritta sättida ei suuda. 10 parimat, juhuslikus järjekorras, panen kirja: Inriid ja Toomas Nipernaadi (Pärnu Suvetater), Kirsiaed (VHK), Gulliveri reisid (NUKU), Pilgatud pimedus (VAT)  Nipernaadi (TeMuFi), Pikk elu (Riia uus teater), Oidipus (Vahtangovi teater), Kaks vaest rumeenlast (Tallinna Linnateater), Kuu aega maal (Vene teater), Krdi loll lind (Ugala).


Edasi läheb teatriaasta külastuste järjekorras. Jaanuar – juuli.


8.01 ja 2.03. Kaks vaest rumeenlast. Tallinna Linnateater. 

Juhtus nii, et mind kutsuti selle lavastuse kontrolletendusele, kuid olin sel ajal eemal. Istusin õhtuti oma komandeeringuvoodis ja püüdsin vähemalt sõpradele pileteid saada. Ja muudkui ostsin. Mis mõttes ei saa Linnateatrisse pileteid? Tuleb käia duši all, T-särk selga panna, istuda ebasündsas poosis voodil ja muudkui osta. Võib ka väiksema Rottkäpheni sekti avada.
Selline piletiostusüsteem tõi endaga kaasa selle, et kui kodus tagasi olin, kuulasin teiste muljeid. Ma pole varem niisugusel hulgal erinevaid arvamusi kuulnud: kurb, igav, ropp, nõme, naljakas, vaimustav, tahan, et keegi selgitaks, mis see oli. Ilma tugeva emotsioonita ei lahkunud etenduselt keegi. Kui siiani lavastus mind väga ei huvitanudki, siis nüüd igatahes kangutasin nii kaua, kuni nokkisin Piletilevist ühe üksiku pileti ja läksin.
Lavakujundust nähes sain aru, et siit nüüd tuleb. Nii läkski. Ma ei mäleta, et oleksin varem mõnda etendust füüsiliselt vaadanud. Ajas murduma ja sirguma, suud avama ja noogutama. Minu kõrval istuv noormees lausa viskus ühelt põlvelt teisele toetuda ja me polnud ainsad.
Dorota Masłowska kirjutas selle näidendi aastal 2006, noppides teraselt Poolas sel ajal olnud ühiskondlikku ja sotsiaalset situatsiooni. Aastal 2018 on sarnased teemad Eestis aktuaalsed ja puudutavad: oma, võõras, võõristus, võõrandumine, väikekodanlus, vaesus, kihistumine. Masłowska on välja jätnud hoolimise, armastuse, empaatiavõime, siiruse. Me ei saa lõpuni päris teada, kas oli see jamaks keeranud stiilipidu või paremasse homsesse põgenemine. Moraal on see, et vastastikkuses tagumises pole võitjaid.
Juhtus nii, et vaatasin rumeenlasi veel teistki korda. Mingil põhjusel oli muudetud lõpustseeni. Tehnilised põhjused? Ühekordsed tehnilised põhjused? Ei tea. Igatahes esimene versioon oli parem.
Kes oli see, kes „Kaks vaest rumeenlast“ Eestisse leidis, ei tea, kuid see on väga täpselt ajastatud tulemine.

21.01 Ehmatusest sündinud rahvas. Sajandi lugu. Estonia teater ja Kanuti gild. Mängiti Rahvusooperis Estonia.

Kui Eesti 100 teatrite paaristööde programm välja kuulutati, otsustasin, et nüüd võtan aasta eesmärgiks maratoni ja hakkan aga otsast vaatama. Kui aga esimesed lavastused olid mängukorda jõudnud ja tagasisided liikuma hakkasid, läks mu õhin üle. Üks nõrk lavastus teise järel.
Kuna olin Estonias enam-vähem kõik head ooperid-balletid ära vaadanud, siis mõtlesin, et annan sellele lavastusele võimaluse.
Õnneks ei olnud tegijad ennast kuigi tõsiselt võtnud ja selles „ma ei saa aru, kas pidin tantsuetendust või laulumängu tegema“ pudrus olid omad helged hetked. Lavastuse tegija oli kunstnik – metallist koerakoonlased, punased silmad kui maasikmarjad, kostüümid jm. Muusika oli pingutatud ja pigem segas, tegelased pigem markeeritud, kui olemas.


30.01 ja 9.11.Öö lõpp. Vaba lava kuraatoriprogramm. Mängiti Vaba Lava Sõltumatu tantsu laval ja Vaba lava suures saalis.

„Öö lõpp“ läheb eluõpetusse „ära vaata kaks korda“. Võib muidugi minna nii, nagu rumeenlastega, aga võib minna ka teisti. See oli siis nüüd see teisiti.
Esimest korda sattusin etendusele, mille lõpus Tõnu Õnnepalu ja Rainer Sarnet rääkisid oma kogemusest  François Mauriac romaanidega „Thérèse Desqueyroux; Öö lõpp“. Olin sel õhtul üsna väsinud ja kui kunstnikutöö ja lavaline liikumine mulle tohutult muljet avaldasid, siis läks teema minust kuidagi üsna mööda. Õnnepalu-Sarneti vestluseks aga olin end kogunud ja kui nemad ning ka hulk publikut rääkisid sellest, kuidas see oli üks nende teismeea mõjukamaid teoseid ning igaühel sellega oma lugu, siis pisut lugenud inimesena hämmastas mind, et ma isegi ei mäletanud nende raamatute pealkirja. Olles lummatud valgussammastest, naistegelaste - ema ja tütre - kehahoiakust,  mis jättis mulje, nagu oleksid nad teineteisest ka füüsiliselt eemal ja teineteise järel luurel, süvendist, kuhu madalduti, filmilikkusest ja ärganud lavastaja ning frankofiili vestlusest otsustasin, et mingil õhtul lähen vaatan seda veelkord, et kogu materjali haarata ja...
...Ma pole sellist haltuurat ammu näinud, nagu uuesti vaadatud etendusel. Valgus ja sumu olid muidugi endiselt alles, kuid näitlejad ei viitsinud. Naiste kehahoiakust olid järel riismed, tütre osatäitja ei vinninud kohe üldse, poiss, kes pidi kogu aeg sõrmedega närviliselt siblima (esimesel vaatamisel markeeris see minu jaoks poisi närvilist teadmist, et ta teeb midagi lubamatut ja haigettegevat), siblis-siblis, siis unustas ja kui meelde tuli, siis liigutas jälle pisut. Stseenis, kus esimesel korral nähtuna teenijanna kõndis mööda areeni  ja libistas käe igasse valgussambasse, jättis teisel korral näitleja osa sambaid vahele. Need ei olnud ainsad valgusest mööda mängimise korrad – kunstniku töö vastu taevast. Teksti andmine oli teksti andmine – loid ja niisama. Sel etendusel oli ingliskeelne tõlge. Hulk inimesi istus klapid peas ja mul oli alguses hea meel, et nad said meie teatrit nautima tulla. Etenduse kulgedes hakkasid klapid sülle langema, tekkis itsitamine ja osa inimesi tukastas. Eestlased hakkasid nihelema ja saalis valitses nõutus. Füüsiliselt oli tunda, kuidas publik laval (mitte) toimuvat peegeldab.
Võimalik, et seal oli mingi objektiivne põhjus.
Mul oli oma kaaslase ees pisut piinlik, kuna kutsusin teda kaasa, et teistmoodi teatrit näidata.

10.02 Hüljatud. Vanemuine. Mängiti Alexela kontserdimajas.

„Hüljatuid“ mängitakse mitmes  koosseisus ja sain ka sellekohaseid soovitusi. Vaatasin aga, et mulle ei sobi ükski soovitatud koosseisu etenduse päev, ostsin piletid ja läksin. Hetkekski ei kahetse, et sattusin just selle näitlejate komplekti peale:  Jean Valjean oli Mikk Saar ja Javert’ i osas Tamar Nugis. Kui palju me varem Tamar Nugisest kuulnud oleme? Mina igatahes polnud. Lugesin tagantjärele, et ta on õppinud Elleri koolis ja Sibeliuse akadeemias ning erinevates meistriklassides, on ka rokkmuusik ning laulnud Savonlinna ooperifestivali kooris. „Hüljatute“ Javert on negatiivne tegelane, kes seadusesilmana oma jäikade põhimõtetega inimesed hukutab ja kui elu paneb neist alustest loobuma, hukkab ennastki. Tamar Nugis andis sellele rollile sirgeselgse väärikuse ja inimlikkuse. Ta meenutas kuidagi nii olemuselt kui häälelt Georg Otsa. Olen liiga noor, et oleksin Otsa laval näinud, kuid kas mõnest filmilt või fotolt on meelde jäänud selline üle õla vaatav pilk. Tamar Nugisel oli sellele pilgule lisaks sirutatud kael ja südamest tulev soov talitada õigesti. Väga hea leid meie lauluteatrile ja soovitan soojalt etendusi just temaga vaadata.
Kiidan siin veel Alexela maja tehnilist poolt ja viskan korralduse pihta. Olen küll samas majas varem ka käinud, kuid seekord oli minu meelest helirežii parim kuulduist. Olen muidugi harjunud Estonias orkestri kotis mängimist kuulama. See pole etteheide, vaid Estonia ruumilahendus on teistsugune. Alexela heli oli puhas ja selge ning paraja tugevusega, nagu sõõm värsket õhku.
Korralduslik pool. Mul oli koht 2. rõdul. Ma ei hakanud alt kava ostma. Vudisin siis üles kohale ja selgus, et seal kava ei müüdagi. Kobid, eks ole, 4. korrusele ja sead teada, et kava saab keldrist. Otsustasin, et vaheajal lähen otsima. Kavade müük oli 2. korrusel ja kavaraamatu vahel puudus leht infoga, kes sel õhtul mängivad. Kui kavaga saali tagasi maandusin, siis pöördus minu poole mitu inimest küsides, et kust ma selle harulduse sain.

26.02 Preili Julie. Tallinna Linnateater.

Mind üllatas, et just see lavastus praegu mängukavva jõudis. Mitte väga ammu mängiti seda suvelavastusena Kõue mõisas, film oli hiljuti nähtaval. Mida on lavastajal täna selle kohta uut öelda? Olin värskelt ka ERR arhiivis oleva Mati Undi Noorsooteatri lavastuse üle vaadanud. Nii öelda puhtalt lehelt vaatama minnes oleks teistmoodi läinud.
Lavastuse parim osa oli algustants. Selle kire ja hoo pealt tekkis ootus, et nüüd tuleb, aga see oligi lavastuse kõige elusam osa – ülejäänu läks ühtlases rütmis lõpuni. Halb ei olnud, aga mingit teistmoodi lähenemist ei olnud ka – mõisapreili meelitab ajaviiteks teenrit ja teener kasutab preili seksuaalsust ära. Ühe tonksu pärast nii palju jama.
Tean, et sellest lavastusest püüti ka feminismi teemat algatada. 19. sajandi keskel sündinud Strindberg nägi enda ümber naiste õigusetust varale, ebavõrdset ühiskonda. Paradoksaalsel kombel, olles maailmavaatelt sotsialist, oli tal naissooga mingi oma kana kitkuda – tema naised on manipuleerivad, hukatuslikud, hukkuvad. Mulle meeldib väga võrdõigusliku ühiskonna mõte. Samas ei näe ma ses vanas loos midagi, mis võiks tänapäeval feministliku arutelu aluseks saada. Strindbergi kodumaa, Rootsigi, on vahepeal feminiinse ühiskonnakorralduse saanud...aga see on teine lugu, teises kohas.

12.03 Lendas üle käopesa. Rakvere teater. Mängiti Vene teatris.

Jällegi ütlen, et kui hakatakse tegema lavastust, mille materjal ja eelmine lavastus on eelnevalt tugeva jälje maha jätnud – Nicholson/Kark - peab olema mingi teine lähenemine. Kui see aga eesmärk ei ole, siis sobib kah.
Toomas Suumani pealik koturnidel oli hea mõte.

22.03 Põhjas. Tallinna Linnateater.

Elmo Nüganen on Vene klassika lavastustega nii kõva märgi maha pannud, et iga kord kui tuleb kellegi teise Vene tükki vaadata – ja tuleb, eksole -, siis piilun alati sõrmede vahelt, et äkki on piinlik või nii ja vahel ongi. Seekord langetasin aga kiiresti käed sülle, sest tundub, et Uku Uusberg on neid lavastajaid, kes  sellise materjaliga suurepäraselt hakkama saab.
Tallinna Linnateatri keskealistel näitlejail on venelaste eelmise ja üle-eelmise sajandi inimeste mängimises pikk kogemus ja seda oskust on ka noorem ja veel noorem põlvkond üle võtmas. Laval oli palju näitlejaid ja selle asja nimi ei ole ansamblimäng, vaid ülitugev orkester. „Orkester“ võiks muidugi ka ülekantud tähenduses öelda, kuna ollakse üsna häälekad ja see väsitab lõpuks vaataja ära.
Esimest korda nägin, kuis Kristjan Üksküla lõpuks ometi lahti läks. Ta on üksjagu mänginud, kuid on ikka mõjunud kui kaugelt tulnud keha, kes meie planeedil ei tea mida öelda või kuhu käsi panna. Kas on ta kogemusest õppinud või on lõpuks õige lavastaja tema leidnud, kes teab. Loodan väga, et talle jätkub materjali ikka edaspidiseks ka.
Aleksander Eelmaa täitis suures rahvahulgas kogu lava – ta lihtsalt oli kõikjal, polnud võimalik teda mitte märgata.
Hele Kõrve meeleheide ja käegalöömine mõjus kurvalt ja temale vast tundsin ses eluheidikute peres kõige enam kaasa.
Külli Teetamm mulle üldiselt näitlejana meeldib, kuid riiakas majaperenaine? Mkmmm. Ta on oma olemuselt habras ja peaaegu läbipaistev ning pisut lapseliku häälega. Lavastajad näevad seda asja muidugi teisiti ja nii on tal minu arust ennegi sobimatuid rolle olnud, kohe meenub „Kassirabal“ pime nõid. Kui paned näitlejale sassis paruka pähe ja käsid tal madalamat häält teha, siis see lihtsalt ei tööta – vaataja näeb seal Külli Teetamme, kel on sassis parukas peas ja kel on kästud madalama häälega rääkida. „Põhjas“ majaperenaine on riiakas ja häälekas. Kahtlemata kaklevad ju elus ka need inimesed, kel nõrgem hääl, kuid laval ma sellist versiooni ei usu.
Kunstnik ja lavastaja olid siin kenasti kohtunud ja nii oli Põrgulavast tõeline urgas saanud. Suur ja tõeline.

24.03 Plaan T. Mängiti Kanuti Gildis.

Kogukonna kaasamine lavastusmaterjali loomiseks täidab mitut funktsiooni korraga: laseb kogunenuil arvata ja jagada, enda kohta uut teada saada, ilma (meedia)filtrita kuulda-näha, materjali kogujaile taibata, kas ollakse õigel teel, ehk kas uuritav teema ikka tõepoolest kogukonda puudutab jne.
Mul oli võimalik uuringus „Kellele on kasulik, et sa kardad?“ arutlejana osaleda ja see oli üliäge kogemus.
Kuidas tajud terrorismi? Milline oli sinu esimene kogemus terroriaktiga? Kas tunned ohtu? Kas terror on Eestis võimalik? Kas fotol on paanika, on see kunst, kurbus, terroriakt, looduskatastroof? Millised detailid sulle situatsioonist kõnelevad? Neile küsimustele – neid oli veel ja vast kõiki ka täpselt ei mäleta – otsisid kogujad 2017 lõpus vastuseid. Lavale jõudis „Plaan-T“ Piret Jaaksi kirjutatuna 2018 alguses.
Vahel tundub, et midagi päris uut enam ei tulegi ja siis astud ruumi, kus on valge poroloonimonoliit, millega sulle sinu enda ja sinu naabri ja sinu ema ja sinu kolleegi lugu jutustatakse. Vau! Üsna kiiresti saad aru, et see on valge kaubik – tänane relv. Üüve-Lydia Toompere ja Siim Tõniste valgele kuubikule viskumine ja marionettnuku kombel kukkumine terroriakti markeerides oli võimas kujund ja toob praegugi sipelgad selga.
Minu teater räägib minuga minu olevikust. Super!

8.04 Ivanov. Eesti Draamateater.

Taas Uku Uusbergi lavastus.
Publiku sisenedes istus Indrek Sammuli Ivanov juba laval. Mul on teatris töötamise ajast meeles, kuis keegi arvustas meil mängitud  etendust ja ütles, et Indrek Sammul sosistab nagu Kuslap ruudus. Nii oligi: Sammuli iga sosin kostis ka teise rõdu viimasesse ritta. „Palun lülitage oma mobiiltelefonid välja!“, ütles Ivanov. See on meie kõigi õhtu – teised asjad teinekord. Vaat nii.
Ivanovi publiku ootamine ja üle publiku lahkumine on ühtviisi üllatavad ja mõjuvad.
Tõmbasin kogu etenduse ajal paralleele Uusbergi lavastusega „Põhjas“. Palju näitlejaid, paralleelsed tegevused, aktsendid ja kõik mängivad kokku.
Minu meelest on Eesti Draamateatris pikka aega see häda, et materjali nagu on, näitlejad on, lavastajad on, aga kokku need kolm kuidagi ei saa. Kõige rohkem on kahju, et Ita Everit on nõrkade tekstide peale raisatud. „Ivanovis“ on Ita Everil väärikas koht. Lõpuks ometi.
Igati õnnestunud lavastus.

14.04 Väikekodanlased. Eesti Draamateater.

Veel üks Gorki. Veel üks Draamateatri õnnestumine ja sedapuhku Kertu Moppeli lavastatud.
Ah, et Maksim Gorki on äkki hakanud meiega rääkima. Meenutades kooliaegset kohustuslikku kirjandust, tuleb õud peale, aga tuleb välja, et ei peagi kannatama ning rohkem kui sajand tagasi kirjutatud ühiskonnakriitika sobib tänasesse päeva, nagu võisilm pudrule. Kooliaeg on kaugele jäänud ka.
Moppel on näidendit üksjagu kaasajastanud ja kui ikka kohe üldse Gorkit ja tema ajastut ei teaks, oleks seda võinud kogukonnateatriks pidada. Vanemad on hädas lastega, lapsed vanematega, meie naabritega, naabrid meiega. Põhjusmõtteliselt võib seda kõike facebookist mõne linnaosa lehelt lugeda. Kõik peavad kannatama. Eks ole?
Ei pea Gorkit kannatama. Kohe väga võib nautida. Keel lõuale toetumas võib vaadata.
30.04 Noad kanade sees. Tallinna Linnateater.
Armastuste lugu. Esimese armastuse, frustreerivalt seksuaalse armastuse, pinnaaluse riukliku armastuse.

11.05 Vaimude tund Koidula tänavas. Eesti Draamateater.

Kivirähk ei ole minu autor ja lähenen tema materjalile alati ettevaatlikult ning pika hambaga, aga vahel ikka igaks juhuks vaatan, et äkki...
Samas on Priit Pedajas minu lavastaja.
„Vaimude tund Koidula tänavas“ on mitmeti etteaimatav materjal, kuid näitlejad päästavad asja ära.
Olles üksjagu teatris käinud, on vahel tekkinud mõte, et kui autor oleks selle või teise tegelase välja jätnud, kas lavastus oleks midagi kaotanud. Kui sellest õhtust oleks tüdruku tegelane välja jäänud, poleks midagi juhtunud. Kahe suure mehe, Mati Undi ja Anton Hansen Tammsaare, vestlusduell oleks täiuslik olnud. Või no täiuslikkuse lähedane.

15.05 Üksi ja Esmeralda. Theatrum.

Seda, et tegemist on lasteetendusega, sain natuke enne teatrisse minekut teada ja ootasin huviga.
Laste kasvatamisega ongi ju nii, et ega nende sündides manuaali kaasa ei anta. Lavastuses ei põrku, kuid on paralleelselt kaitsev-autokraatlik isa kasvatus, lapselik-elukogenud vanaema kasvatus ja lapse enese kasvamine kui keegi ei näe. Etenduse kulgedes kasvavad nad kõik, ei ole õigeid ega valesid kasvamisvõtteid, on komplekt, kus kõik saavad elada.
Südamlik ja pisut naiivne lugu. Efektse akrobaatikaga (ei spoilerda).

29.05 Kirsiaed. Tallinna Linnateater.

Kui mängukavas on „Kriipsud uksepiidal“, „Macbeth“, „Kaks vaest rumeenlast“, siis miks peaks sinna kuuluma „Kirsiaed“?
Elmo Nüganen ja Vene klassika käivad kokku nagu meri ja tuul. Seekord ei tulnud välja ja mis seal ikka, alati ei tulegi. Mõisaproua on ju mõisa saabudes elupõletamiselt tulnud ning kavatseb seda jätkata. Oleksin meelsasti Ranevskaja osatäitmises enam elu näha soovinud. Lopahhini võtmete põrandale tagumine on muidugi efektne ja kapp minekute-tulekute kujundina samuti.

1.06 Paljasjalgne Debora. Kuressaare Linnateater. Mängiti Katariina kirikus.

Mul on kooliajast Debora Vaarandi luulega soojad ja kurvad mälestused ühteaegu. Piltidel meenutas ta Liidia Koidulat, tema luules oli ilu ja lootust ja nukrust. Seda, et ta Komparteisse kuulus, sain täiskasvanuna teada, kuid oli hilja – tema luulet loen praegugi vahel üle:
 [...]
On need hõisked, on need nuuksed,
sosin summutatud suul..
Armsam, sul on lehejuuksed,
las ma olen nende tuul!
[...]
Piret Rauk Debora Vaarandina paljajalu vana kiriku põrandal kõndides andis mu lapsepõlve emotsiooni tagasi.
Soe ja heatahtlik lugu poetessist, suurepärased osatäitmised tema kolme kaasat mänginud näitlejatelt. Selle järele tasub Kuresaardegi sõita.

4.06. Kirsiaed. VHK Teatrikooli XX lennu lõpulavastus. Esna mõis.

Parimad asjad sünnivad teha tahtmise soovist. Need noored tahtsid kirsiaia eest võidelda, need noored soovisid kirsiaeda müüa. Maria Peterson soovis lavastada. Ekstrapunktid kohavaliku eest. Lapitud Esna mõis ühes niidetud muruga ja kibuvitsapõõsastega tagatrepi kõrval lõi minnalastud ilu atmosfääri. Atmosfääri, kus toimetab Firss, kui kuivatatud ja unustatud kirss ning lõbutsevad-rabelevad noored, kes lükkavad minekule kaasa.
Mis seal salat, olles mitte väga ammu Tallinna Linnateatri samanimelist lavastust näinud, ütles, et Esna mõisa oma kaalus kutselise teatri oma üles.


7.06 Susanna saladus. Ooperistuudio Opera Veta. Mängiti Kadrioru Kunstimuuseumis.

Selle kogemuse nimeks on „mul on kahju“.
Mul on kahju, et asjaolude tõttu ei olnud mul võimalik materjali nautida.
Kõik algas ilusti. Ilus õhtu, meie ilus Kadrioru Kunstimuuseumi saal. Kui klaverimängija sisenes, aimasin halba. Lossi saalis puuduvad tekstiil ja puit, mis heli pehmendaksid. Nagu klaverimängija esimese löögi klahvidele lõi, sain sõna otseses mõttes müraga vastu pead ja järgnes hirmureaktsioon. Etenduse kulgedes läks pisut paremaks, kuid heli oli minu jaoks liiga vali – lauljad ju ka. Paremaks ei teinud asja see, et meestegelane oli vägivaldne. Ta tõukas naist, ta karjus, ta keerutas naist tema käest midagi rebides. Istusin ja mõtlesin, et no mis see siis nüüd olgu, sa vaatad südamerahus krimifilme jms, aga siin tunned end häirituna. Küllap see esialgne müra peale ehmatamine lõi rivist välja.
Mul on kahju ja annaksin meelsasti sellele ooperile teise võimaluse mõnes teises ruumis.

8.06 Kuu aega maal. Vene teater. Mängiti Sagadi mõisas.

Kui eestikeelsetel teatritel on pikk suvelavastuste traditsioon taga, siis Tallinna Vene teatrile oli see esimene kord oma lavastusega õue tulla. 2018. aastal möödus ka 200 aastat Ivan Turgenjevi sünnist.
Lavastatud oli Sagadi mõisa aeda arvestades iga pinki, põõsast, akent, teerada. Ksenija Agarkoval Natalja Petrovna osas oli primadonnalik hoiak, Tatjana Kosmõnina Lizaveta ja Aleksandr Kutšmezov doktorina moodustasid vaimustava subretipaari. Näitlejad nautisid Turgenjevi heatahtlikkust, soojust, sõbralikkust: on suvi ja armumiste aeg, laseme käia 
Lugesin pärast etendust lavastajast, Filip Lossist, kes alustas Vene teatri kunstilise juhina 2017 sügishooajast. Ta on terane, terav, pisut solvuv, intelligentne kunstnik.
Suurepärane lavastus.

13.06 Miljoni vaade. Sajandi lugu. Vana Baskini teater ja Tallinna Linnateater. 

Olles Sajandi loo teatrikomplektide suhtes skeptiline, läksin ka „Miljoni vaadet“ väikeste kahtlustega vaatama. Kahtlused hajusid esimesel kümne minutiga.
Kui usutav karakternäitleja on Egon Nuter. Vaimustav! Üldse meeldis mulle, et kumbki teater ei soleerinud, kuigi Vana Baskini teatri näitlejad olid enam laval. Siin oli Elmo Nüganen leidnud suurepärase tasakaalu ja kordagi ei tekkinud mõtet, et näe see või teine teater. Nägin esimest korda laval Saara Nüganeni ja oli huvitav jälgida, kuidas noor inimene headuse-kurjuse välja mängib. Minu suur lemmik Helene Vannari ei tekita kunagi kahtlusi. Parima rolli tegi minu meelest Oskar Kröönström Egon Nuteri mängitud Antsu isana. Ta on meestest, kelle isa ta mängis, kümneid aastaid noorem, kuid stseen, kus ta poegadel õlgade ümbert kinni võtab ja ütleb, et ta peab nüüd soomusrongile tagasi minema, vääriks oma siiruses ja paatosetuses eraldi salvestamist. Korraks mõtlesin vaid, et kas Anne Paluveri Helmit oli vaja...aga küllap tuli ka kommunist sisse tuua, mis seal ikka.
Paberbaleriinid kahe maja vahel akna taga tantsimas. Kummardus kunstnikule, Martin Miksonile.

15.06 Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad. Tallinna Linnateater.

Kes siis seda lugu ei teaks?
Diana Leesalu on dramatiseerinud ja lavastanud ikka Eduard Bornhöhe romaani, mitte filmi alusel, seepärast on lugu pisut teistsugune kui meile seljaajusse kulunud filmis.
See oli kõige paremas mõttes suvelavastus. Oli lusti, oli hoogu, armastust ja huumorit. Kui Risbiter on äpardik, siis on ta seda põhjalikult, kui mõis on vaja põlema panna, siis pannakse, kui on võitlus, siis on võitlus, kui on vaja köie otsas põgeneda, siis põgenetakse.
Kui lavastuse plakatid linna välja pandi, siis oli esimene mõte, et mis mõttes blond Gabriel? Oleme ju filmis harjunud tumedat Gabrieli nägema. Etenduses see ei seganud kohe üldse. Pigem andis humoorika aktsendi, et kõigepealt on meil blond Gabriel (Priit Pius), Agnes (Sandra Uusberg) on blond nii kui nii, siis ilmub blond Ivo (Kaspar Velberg) ning lõpuks tuleb vana Mönnikhusen ning on...arvake ära...blond. Põhjalikult põhjamaine lugu 
(Parun von Mönnikhusenit mängis Allan Noormets.)

27.06 Viimane võllamees. Rakvere teater. Mängiti Loodi kuivatis.

See etendus läks minust mööda.
Algusstseenis jäi Indrek Apinise hukatava äge mäng meelde ja kogu ülejäänud etendus mattus suitsuhaisu.
Sattusin istuma pingirea sellesse otsa, mille kõrvale oli tõmmatud mustast kilest sein, et tehniliste töötajate poolt publikuruumist eraldada. Kile taga seisis lavastaja ja suitsetas ja suitsetas ja suitsetas ja kui aega sai, siis suitsetas veel. See ei olnud selline suitsuhais, et kusagilt eemalt immitseks sisse, sellest poleks midagi olnud, vaid selline, kus kaks tundi keegi lihtsalt puhub sulle suitsu näkku. Minust paremal käel istuvad inimesed, kes olid kileseinale veelgi lähemal, olid samuti häiritud.

6.07 Me olime kodutütred. Saueaugu teatritalu.

Kas te sõidate tihti traktori järelkärus teatrisse? Üldse mitte? Ma üldjuhul ka ikka bussiga või autoga või jala, aga Saueaugul oli võimalus traktori taga „saali“ juurde sõita ja no ei saanud jätta juhust kasutamata. Traktoriroolis oli lavastaja ja teatritalu peremees Margus Kasterpalu. Tagasi roolis ka.
Saaliks oli põllu ääres kasvav sarapuuvõsa, ehk sääsik, nagu üks mu hea sõber armastab öelda.
Kolme vana sõbranna matkalugu on lustakas, täis ootamatusi ja näitlejail endil tundus ka lõbus olevat. Mängisid Kristel Leesmend, Külli Teetamm ja muidugi suurepärane Garmen Tabor.