Wednesday, 25 November 2020

Kui vaikne muusika mängib/ Osnap/ Tallinna Linnateater


Armastus on siis kõige hellem kui see käest kaduma kipub. Minu armas teater! Lavastuse “Osnap” esietendus toimus vaatamata kõigele, mis õhus.

 

Seda lavastust jutustab meile Voldemar Panso ise. Tema omapärase hääle sarm ja iseloomulik naer on tuttav pea igale meie inimesele, nii teatrisõbrale, kui teatrikaugele. Nii siis kannab see hääl meid läbi Panso elu, tema kalli teatri, tema armsa muusika. Panso muusikaarmastus ei ole vast väga laialt teada. Rohkem teame teda teatritegijana, teatri loojana. Isa pühapäevahommikne orelimäng ja laul saatis teda läbi lühikeseks jäänud kirgliku elu.

Riina Roose, Anu Lamp ja trupp on Pansost jutustamiseks leidnud võtme, kus peategelane ise ilmub lavale episoodiliselt ja ilma kindla näitleja kandmata. Muusika on see, mis juhatab meid teekonnal läbi teatrimehe elu. Puudutama on jäänud sõja-aegne periood ja las nii ollagi. Las olla laval see, mis Pansole rõõmu tegi. Heal kombel esietendub “Osnap” just siis kui tüütus ja ärevas ja teadmata tulevikuga maailmas on inimestel vaja ilu. Ilu ja mõistmist ja rõõmu. Seda kõike pakub Linnateatri trupp meile lavastuses rohkesti.

Linnateatri näitlejad oskavad laulda ja Riina Roose laule seada. Need asjaolud on ses teatris nagu lego klotsid – käivad omavahel krõpsti kokku. Kristiin Räägel, Sandra Uusberg, Hele Kõrve, Indrek Ojari, Simo Andre Kadastu, Andero Ermel, Argo Aadli, Mart Toome, Kaspar Velberg mängivad kokku, hoiavad kokku, laulavad ja tantsivad kokku. Kui Salme Kultuurikeskusesse tulles korraks tekib mõte, et kuidas väikeste lavadega harjunud näitlejad suurel laval hakkama saavad, siis etenduse kuludes läheb see mõte peast. Eesti näitlejaharidus on nii kõrgel tasemel, et näitlejad kohanevad teistes oludes kergesti. Vaatajale ikka tundub, et kergesti. Sirli Kriis-Kalme seatud tantsud hoiavad tähelepanu ja atmosfääri. “Sutenööriballaad” “Kolmekrossiooperist” muutub kirglikuks punamustaks tangoks ja Kristiin Räägeli tantsitud kuldne tśarlston paneb küsima: “Kes on see särtsuga noor naine?” Valguse ja pimeduse temperatio saab muusikast helihargi kõlli ja lahvatab Uku ning Lemmingise laulu ajal kostüümid sinivalgeks või siis paotab õige pisut pimeduses ust ja lükkab sama ukse vargsi kinni viies endaga “Aina kordan” sõnad ning muusika. Riietajatel on selle lavastusega tegemist palju. Hulk ühesuguseid tolmumantleid, lumivalged hamed, kiired kostüümivahetused.

Enne ja pärast etendust ning vaheaegadel saab Salme Kultuurikeskuse aatriumis vaadata fotonäitust Panso reisidest ja näha suveniire, mis ta on oma reisidelt kaasa toonud: noad, kujud, kujukesed jms. Veider on see elu. Teed ja toimetad põled ning põletad oma kires. Lood näitlejaid ja teatri, lavastad ja mängid ja naerad ja kui kord oled ees ära läinud, jääb sinust ainelisse maailma vitriinitäis pudi-padi…

30. novembril 2020 on Voldemar Panso 100. sünniaastapäev.

Meie armas teater.

 

Lavastaja ja muusikajuht Riina Roose

Lavastaja abi Anu Lamp

Kunstnik Kristjan Suits

Kostüümikunstnik Anu Konze

Tantsud Sirli Kriis-Kalm

Arranźeering Jaak Jürisson

Heli Haar Tammik

Valgus Sten Ojaperv ja Teet Orupõld

Laulavad, tanstivad, mängivad Sandra Uusber, Hele Kõrve, Kristiin Räägel, Argo Aadli, Andero Ermel, Indrek Ojari, Kaspar Velberg, Mart Toome, Simo Andrea Kadastu

 

Käisin esietendusel 25. novembril 2020

 

Thursday, 12 November 2020

Ikka sina/ "Mis nüüd mina", Teoteater


"Kuigi samas – mis teised arvavad?"

"Peeglisse ma ei julge enam ammu vaadata."

"Hale värk, täielik läbikukkumine."

"Ega mina ei ole ju mingi kokk."

 

Tuleb tuttav ette? Kus me seda kuulnud oleme?

 Näidendi “Mis nüüd mina” autor Kiti Põld on naelapeale sirgelt pihta saanud ja naela ka kõvasti lavalaudadesse haamerdanud. Millegipärast on meil, eestlastel, haruldane ja maailmas pea ainulaadne oskus komplimente ennetada. Ennetada seda “piinlikku” hetke, kui keegi meile hästi ütleb, kiidab, silitab sõnadega ja hoidku taevas – naeratab. Kui sel kellelgi aga jätkub siiski mõistmatust ja kompliment meie suunas lendab, laseme sel maha kukkuda: “Oh, mis nüüd mina…” Ometi vajame kõik tunnustust. Ihkame ja ehk pakumegi siirust ise seejuures silmi seina poole hoides.

Nii astuvad lavastuse tegelased kordamööda lava lavakuubikule (kunstnik Anne-Mai Heimola) ja elavad oma tasast elu sordiini all, kuid siiski helesinises lootuses, et äkki kord märgatakse, äkki kord armastatakse, äkki kord paraneb miski, mille nad oma komplekside kuuri kõvasti luku taha on pannud. Äkki siis mõnel teisel korral veel…


Autor (Margus Illi-Illik) pingutab suuril silmil nii väga, et Lavastaja (Priit Matiisen) tema teksti märkaks, ja lavastaks. Tema soovi vägi äratab tegelased oma häbelikkusest ja pendel lööb teise seina pihta. Kas Reti (Helen Kaigu) on noor naine, kes oma lubamatut (?) armastust häbeneb või on enda ehmatuseks elul ohjeist haaranud ja nõõtab kogu seltskonda? Kas Veiko (Mihkel Ase) on IT-nohkarist roosapõsine memmepoeg või täiskasvanud otsusekindel mees? Kas Ülle (Karolin Tikerpuu) on lapse suureks kasvamise märkamata jätnud hea ema või on tal ka midagi ainult iseenda hingele soovida? Kas Laura (Kristi Purge) on silmi kindlalt kinganinadel hoidev ning tubli ja töökas naine või on tal julgus karjääri teha ning õhatud salaarmastatul käestki kinni võtta?

Lavastaja, “Mis nüüd mina” lavastaja, Siim Maaten on tegelaste vahele tugevad ühendused loonud ja need peavad etenduse lõpuni vastu. Nii ei ole laval peategelasi, vaid kõik on ühes käänulises DNA-ahelas kenasti seotud. Keegi ei eksisteeri omaette, kõik on üksteisele vajalikud. Maaten suhtub tegelastesse lugupidamisega ka siis, kui need end korralikult narriks teevad. Soe huumor, üle võlli liikumine, selgelt joonistatud karakterid ja koomilised tegevused naerutavad publikut ja lasevad sügisõhtul Teoteatri hämaruses ja intiimses õhkkonnas iseennast ära tunda. Väikesel kuubikul ajame oma siinse elu asju nii hästi-halvasti kui oskame ja ümberrngi vaadates on inimesed ju tegelikult head. Oleks vaid julgust olla ise, küsida armastust ja hoolt ning anda seda vastu. Isetult. Kas teeme seda ise või keegi kirjutab meie elu valmis? Autor või? Kuhu jäi Autor?

Ah mis nüüd tema…

 

Autor: Kiti Põld

Lavastas Siim Maaten

Kunstnik Anne-Mai Heimola

Mõnuga mängivad: Kristi Purge, Karolin Tikerpuu, Helen Kaigu, Margus Illi-Illik, Mihkel Ase, Priit Matiisen

Esietendus oli septembris 2019


Teatri kodulehelt pärit fotosid kasutasin teatri loal.

Vaatasin 31. Oktoobril 2020

 

 

 

 

Wednesday, 11 November 2020

Kõik on neil räpane – isegi klaverimängija



„Olen vanemapoolne mees,“ astub jutustaja (Marika Vaarik) ette. Puhas pintsak, pisut kottis püksid, dokumendivalge särk, kaks vöö hõbepaela piiluvad säravail silmil hõlmade vahelt. Neil on tööl korrektne, neil on tore, neil on igapäevane, neil on lisaväärtus. Ilmub klaverimängija (Jakob Juhkam). „Kas ootame Godot`d?“, tekib küsimus tema tolmust halli selga ning räpast oktoobrit nähes. 

Kopeerijate kontori registri avab Wanamun (Jörgen Liik): higine, liimiplekiline, tilkuva ilaga, räpane. Järgmine on Dandy (Ingmar Jõela): ilus, heas vormis, energiline, pisut räpane. Viimasena laskub trepist kleidikeses, habras ja lõhkise põlvega Küpsis (Mari Abel): läbipaistev, nunnu, räpane. Kuues tegelane – kontor – on pruun, hall, räpane, määrib silmi. Kuhu jääb siis meile lubatud Kuldar? „Kui teistest kopeerijatest võiks kirjutada terve raamatu, siis Kuldari puhul midagi niisugust teha ei saa,“ on jutustaja äsja öelnud.

Lauri Lagle Kuldar nihkub külg ees saali. Nähtamatu puhas mees vaikib, miimilisi lihaseid nagu polekski. 2005. aasta EMTA lavakunstikooli diplomilavastuse „Loomade farm“ romantiline ringirullija Lumepall (Lagle) on pagendusest teatrimajja jõudnud. Ta on suureks kasvanud, kõnnib kahel jalal, insenerimõte on lahkunud. Mees on meelt heites tööd vajanud ja siin ta on, et tulla, teha, jääda. Mees on saabunud, et jätta vahele klatšimise kohvipausid, lõuapuude lõunad, ülinõmedad ühisüritused. Ta soovib, et tal lastaks sukelduda rahusse, puhtasse halli monotoonsusesse, kus vaid seljaaju lokaalseid reflekse vahendab. Kes saaks olla parem töötaja kui see, kes ei soovi midagi, ei nõua midagi – töötab, töötab, töötab, töötab, hoolimata nädalapäevast, hommikust ja ööst? Värvitus jopes käsi liigub rütmis vasakult paremale ja Kuldar vaatab saali kui tühjusesse. Korraks tekib mõte, et aga kui ümbritsev möll ta naerma ajab, mis siis? Ei aja – Kuldar on kahvatu veretu robot, kes kopeerib kopeerimiskontoris dokumente ning iseennast.

„Ma pigem ei loe“, lõikub õhku. Jutustaja pintsak on kusagilt tolmupleki külge saanud. „Ma pigem ei…“, tuleb allumatu roboti siniseilt huulilt taas. Jutustaja püksidki on määrdunud. Kuldar ei karda käske, ei karda survet, kuid sulgub veelgi enam endasse. Sirmile on joonistatud hea ja kurja tundmise puu, Kuldar katab end sellega. Tema on hea ja kurja ammu ära tundnud. Farmist minema kihutatud Lumepall on metsades ja soodes ekseldes ellu jäänud, jõudnud siia seitsme maa ja mere tagant, nüüd on aeg tööl puhata. Pigem ei vasta, pigem ei ütle, pigem ei, pigem ei, pigem ei. Töös pettunud Kuldar lahkub, nagu oli tulnudki. Külg ees, nähtamatu puhas mees. Tema töö on tehtud. Lauri Lagle on oma tegelase puhtalt ja vaevumärgatavate vahenditega lavaräpast välja kandnud.

Isegi klaverimängija on neil seal räpane.


Päise foto: Karolina Gabowska pexels.com

"Pigem ei"

Von Krahl

Portreteeritu: Lauri Lagle/Kuldar

Lavastaja: Juhan Ulfsak

Rolliportree valmis Drakadeemia Teatrikriitika kirjutamise kursusel oktoobris 2020.

 


Wednesday, 21 October 2020

Jälle kuradi vihased?

 

Paddy Chayefsky stsenaariumi alusel valminud mängufilm “Network” jõudis USA kinodesse 1976. aastal ja sellel põhineb Lee Halli samanimeline näidend, mis esietendus 2017. aastal Londonis. Hendrik Toompere jr lavastas näidendi, mille eestikeelseks pealkirjaks on saanud „Võrk“, Eesti Draamateatris 2019. Miks? On aeg. Kellele? Meile.


Aastal 1976 oli USA ärevil: Watergate, naftahinna tõus, inflatsioon, äsja oli lõppenud Vietnami sõda, pärast Helsingi lepet tehti atentaadikatse Gerald Fordile, 1974 lasi hommikutelevisiooni saatejuht Christine Chubbuck end otse-eetris maha. Chayefsky on nimetanud televisiooni hävitamatuks ja kohutavaks hiiglaseks, mis on valitsusest tugevam. Inimesed ei tahtnud enam õnnelike perede saateid – inimesed olid vihased ja soovisid ka vihaseid saateid. Praegune sotsiaal-majanduslik-poliitiline olukord on selline, kuhu „Võrk“ taas sobib. Televisiooni trooni raputab vaid internet. Uudiste- ja kultuurisaadete asemele asuvad influencer`ite kanalid, YouTube, trükimeediast loeme pealkirju, teler on spordiülekanneteks. „Televisioon ei ole tulevik, televisioon on minevik“, prohveteerib televõrgu nõukogu esimees Jensen (Rein Oja).

Toompere jr on varemgi vaatajat raputanud. „Kaks vaest rumeenlast“ Tallinna Linnateatris ja „Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika“ lavastaja koduteatris on agressiivsed, lärmakad ja lootuseta. Sama rada käib ka „Võrk“ ning eesriide avanedes möll juba käib: režissöörid ja assistendid sagivad ja hõiguvad, administraator jagab korraldusi; grimeerija seisab puudritups käes, valmis käsu peale kohalt sööstma, videoseinal jooksevad lakkamatult ärevad-karjuvad uudised ja reklaamid. “Kas me saaks Howardi?” Pöördlava pöörleb aeglaselt vastupäeva.

Hääbuva telekanali uudisteankur Howard Beale on tipust jalamile langenud ning tema peatoimetajast sõber vallandab ta. Mees lubab end otse-eetris maha lasta ja sellele avaldusele järgneb reitingu tõus. Kas Howard on ületöötamisest hullunud või karjane, kes põleva põõsa ees juhiks saanud või ihkab tõepoolest surma? Hendrik Toompere Beale on lohakil, väsinud, irooniline. Jõudes pöördlaval küljega saali poole on näha tema punaste pükste kerkinud sääred, mille alt paistavad peaaegu täies uhkuses pruunid sokid. Mees surub lääpas kingades jalad vastu istme jalatuge ja klammerdub stuudiolaua külge, nagu oleks see viimane oks kuristikku libisemise teekonnal. Kummardub ettepoole ja paiskab sõnu. Juhatuse esimehele nekroloogi lugev Beale on sünge, aeglane. Must pintsak on mehele liiga suur ja mõtlik telepubliku manitsemine loob paralleeli jutlustajaga.

Ülejäänud näitlejate ansambel on ühtlasem. Rohkem lavaaega saavad Marian Heinat noore programmidirektori karjäärinaise Diana Christiensenina, Taavi Teplenkov dollarimärke silme ees nägeva tegevjuhi Frank Hackettina, Ivo Uukkivi rahumeelse ja tüdinud peatoimetaja Max Schumacherina. Neist kolmest mängib kõige tundlikumalt Heinat – ta on täpne ja vahe. Uukkivi on nagu alati – elanud mees tuimas kastmes. Teplenkovi roheline ülikond, rohke suitsetamine ja eksalteeritus avaldavad muljet, kuid helitehniliste probleemide tõttu läks osa tema teksti kaduma. Kindlasti on lavastuse üheks peategelaseks imetlusväärne kunstnike Jekaterina Abramova, Ann Einbergi, Kristjan Suitsu ja Meelis Lusmägi koostööna valminud tehniline lahendus, kus kogu laval toimuv tagaseinale projitseeritakse. Ajalise viitega videopilt jõuab meieni reaaltegevusest hetk hiljem ja nii tekib omapärane osatus või kordus – nii näeksime 2 tunni 30 minuti jooksul nagu kahte etendust.

Me oleme kuradi vihased ja meile aitab,” näidatakse meile peeglit. Kas see pilt meile ka meeldib?

 

 

Lavastas Hendrik Toompere jr

Kunstnik Kristjan Suits

Kostüümikunstnik Jaanus Vahtra

Valguskunstnik Meelis Lusmägi

Videokunstnik Ann Einberg

Kaamerarežii autor Jekaternina Abramova

Helikujundaja Lauri Kaldoja

Tõlkis Kairi Kruus

 

Osades: Hendrik Toompere, Marian Heinat, Ivo Uukkivi, Taavi Teplenkov, Kersti Heinloo, Jüri Tiidus, Markus Luik, Marta Laan, Rein Oja, Raimo Pass, Karmo Nigula, Kristo Viiding, Ain Lutsepp.

 

Vaatasin 15. septembril 2020

Foto www.freeimages.com

Arvustus valmis Drakadeemia teatrikriitika kirjutamise kursuse jooksul.


Thursday, 3 September 2020

Armastusest Anijal/ Kui Anija mehed Tallinnas käisid/ Piibe teater



Materjal voolab läbi õhtu, nagu siid läbi peo.

Kui kooli ajal Vilde romaani sai loetud, siis ma ei mäleta küll, et see oleks armastusromaan olnud. Meelde jäi kole peksmine. Mul on küll kirjandusõpetajatega vedanud, kuid küllap kandis nõukogude aegne haridus aja pitserit ja nii rõhuti pigem sellele, kuidas talupojad mõisniku vastu õigust otsisid ja kaotajaks jäid. Arlet Palmiste on romaani inimsuhete tulevärgiks dramatiseerinud. Inimesed on ikka läbi aja samasugused. Ei oska öelda, kui palju praegu tuleb ette ainelise heaolu ja armastuse vahel valimist, kuid armastuse pärast valetamist...juhtub. Sotsiaalse seisundi tõttu nö kõrgemal olevate poolt madalamal oleva stigmatiseerimist? Tuleb ette. Süda on aga inimestel ikka sama koha peal. Kuri või hea süda, kuis kellelgi.

Mihkel Tikerpalu on öelnud, et Maidu roll on tema jaoks esimene nii suur ja kandev roll. Ta oli tõepoolest pea kogu aeg laval ja täitis oma rolliga kogu ruumi. Madala laua taga madalal järil korgitseriks keeratuna oli ta sageli allpool kõigist - peaaegu põrandal - nii selli, kui meistrina. Kogu Tikerpalu mängu saatiski tõik, et ükskõik, mille ka oled saavutanud, ei unusta sa oma päritolu. Mees läheb läbi elu müts näppude vahel.

Ja stseen, millist Eesti teatrites pole näinud. Siret Tuula - Leena ja Margus Illi-Illiku - noorparuni - hävitav duett haaras nahast ja lõi kõhtu. Panin millalgi silmadki kinni, et mitte vaadata. Tegelaste vaheline negatiivne keemia oli nii tugev, et muidu end viisakalt ülalpidanud publik ahhetas kuuldavalt.

Näitlejad toimetasid üsna ahtakeses ruumis, kuid ühtegi lavastamata momenti ei olnud - Jaanus Nuutre tegemisi tasub silmas pidada - nägin suve lõpus tema lavastust "Jutt jumala õige" ja tundub, et oleme saanud lavastaja, kes suudab psühholoogilist teatrit luua.

Muusika ja valgus-pimedus toetasid piltide vahetust. Ühe vahemuusika loo algus meenutas pigem idamaist muusikat ja andis draamale pisut nihkega värvi.

Hakka või uskuma, et Vilde kirjutas armastusromaani...või muutub teksti olemus ajas...?



"Kui Anija mehed Tallinnas käisid"

Dramatiseeris ja jätkab Piibe maantee ümbruse lugudega Arlet Palmiste

Lavastaja Jaanus Nuutre

Kunstnik Riina Vanhanen

Kostüüm Jana Volke

Valgus Robin Täpp

Heli Jaanus Tüli

Truppi juhtis Triinu Palmiste

Mängisid MIhkel Tikerpalu, Siret Tuula, Liis Haab, Kristjan Arunurm, Inga Kaseleht ja teised ägedad ning andekad.


Vaatasin Anija mõisa aidas 28.08.2020


Tuesday, 28 July 2020

Sünnipäev Jumalaga/Jutt jumala õige/Teater Nuutrum




Silmad seletavad pimedas vaid kirikupinke. Leian käsikaudu koha, saan nägijaks. Altaris on voodi või on see raam, kanderaam? Lavats…lautsi, jalutsi ukse poole. Mees tuleb hüüdes – hüütu nimest ei saa aru. “Ära jäta mind!” Vainupea kabeli laevalgusesse on tõstetud mehe päevitunud käed, abielusõrmus kullendab.

Kuidas pidada sünnipäeva, kui oled jõudnud vanusesse, kus kõik sõbrad on surnud? Poega ja lapselapsi näeb harva. Hooldajast noormees on sõbralik, kuid pole siiski oma. Kuidas siis ikkagi läks tema elus nii, et kannatusi nagu polnudki, kahetseda pole suurt midagi, armastust oli palju, kuid kogu teekond on lõpuks ikka selleks, et saada ühel päeval üksindusse määratud?
 See mõte saadab etenduse lõpuni ja hiljemgi.

Nii peab mees kõnelusi Jumalaga ja Jumal vastab talle. Sõnelevad, viskavad nalja, peavad nõu, arutavad muidu elu üle. Peetakse koos sünnipäeva, äkki on nad ühel päeval sündinudki? Targad mehed mõlemad. Keedukartulist Jumal suurt ei pea, mees ka mitte, kantslist võetud viski sobib mõlemale paremini ja lubatakse ehk küpsisetortigi…need Liidi magusad tordid.

Miina Piiri näidend “Jutt jumala õige” lavastati esimest korda aastal 2007 Tartus, Athena keskuses. Tookord oli lavastajaks Peeter Volkonski ja meest mängis Ants Ander. Aastal 2020 on lavastajaks Jaanus Nuutre ja meheks Harry Kõrvits. Mängukohaks saanud Vainupea kabel.

Autor teab, millest kirjutab. Miina Piir on lõpetanud EELK Usuteaduste Instituudi, olnud Ida-Tallinna Keskhaiglas hingehoidjaks. Me võime end ju pidada üheks usuleigeimaks rahvaks Euroopas, kuid piirsituatsioonides – õnnetused, lähedaste lahkumine, enese lahkumiseks valmistumine, meenub meile just nagu kusagilt kõvaketta kõvera serva tagant, et kusagil on keegi või miski, kust võiks tulla abi, mõistmine, koht või olemine kuhu pöörduda. “Pane mind minu Liidi juurde”, palub mees. 


Jaanus Nuutre on Vainupeal kohalik. Oma vanaisa, fotokunstniku ja reźissööri Peeter Toominga juures on ta lapsepõlvesuved veetnud. Ta tunneb ruumi, õhustikku, suhtub materjali ning näitlejasse soojalt ja huviga. Juhtusin kabeliõuel kogemata kuulma, kuis lavastaja rääkis osatäitja otsinguist-leidmisest. Mõned näitlejad ütlesid ära ja Harry Kõrvits leiti. Tabasin etenduse kulgedes end sellelt, et kujutasin ette kuidas rollist loobunud näitlejad üht või teist stseeni mänginud oleksid. Mkmmm. Harry Kõrvits on parim valik. Ta mängib ekspressiivselt, on nõudlik ja häälekas, muigab situatsioonide üle koomiliseks muutumata. Suur ja sagrine mees on kontrastiks altarimaalile*, kus pikkade tumedate lokkidega klaariilmeline Jeesus uppuvat Peetrust Geneetsareti järvest sikutab. Jaanus Nuutre teeb ka ise väikese rolli, mängides mehe hooldajat.

Lavastust “Jutt jumala õige” mängitakse veel ka augustis ja kuuldavasti on ka ühes teises Eestimaa paigas mõnda lisaetendust oodata. Vainupeale minnes võtke endale aega ja vaadake ümbruses ringi – ilus on, ehk saab ujudagi.

“Ja palun tee nii, et ma ei peaks hooldekodusse minema!”, hüüab mees lõpusõnad.
Anna seda meile kõigile…

*Vainupea kabeli altarimaali originaal on Tallinna Jaani kiriku lõunaseinal. Kabelis on Lee Nuutre poolt tehtud fotokoopia. Alates aasta 2011 suvest, kuni kadunud altarimaali leidmiseni, ehtis altarit Anu Raua gobelään “Armuaeg”, mis on praegu meile altari kõrval lahkeks vaatamiseks.



Esietendus oli 18.-l juulil 2020


Lavastaja: Jaanus Nuutre
Mees: Harry Kõrvits
Hooldaja: Jaanus Nuutre
Kunstnik: Jana Wolke
Heli: Lauri Närep (Sammalhabe) ja Jürgen-Kristoffer Korstnik
Valgus: Robin Täpp
Etendusi juhib: Inge Kaseleht







Fotod on etenduse juhi loal minu tehtud
Vaatasin 19.-l juulil 2020