Thursday, 3 September 2020

Armastusest Anijal/ Kui Anija mehed Tallinnas käisid/ Piibe teater



Materjal voolab läbi õhtu, nagu siid läbi peo.

Kui kooli ajal Vilde romaani sai loetud, siis ma ei mäleta küll, et see oleks armastusromaan olnud. Meelde jäi kole peksmine. Mul on küll kirjandusõpetajatega vedanud, kuid küllap kandis nõukogude aegne haridus aja pitserit ja nii rõhuti pigem sellele, kuidas talupojad mõisniku vastu õigust otsisid ja kaotajaks jäid. Arlet Palmiste on romaani inimsuhete tulevärgiks dramatiseerinud. Inimesed on ikka läbi aja samasugused. Ei oska öelda, kui palju praegu tuleb ette ainelise heaolu ja armastuse vahel valimist, kuid armastuse pärast valetamist...juhtub. Sotsiaalse seisundi tõttu nö kõrgemal olevate poolt madalamal oleva stigmatiseerimist? Tuleb ette. Süda on aga inimestel ikka sama koha peal. Kuri või hea süda, kuis kellelgi.

Mihkel Tikerpalu on öelnud, et Maidu roll on tema jaoks esimene nii suur ja kandev roll. Ta oli tõepoolest pea kogu aeg laval ja täitis oma rolliga kogu ruumi. Madala laua taga madalal järil korgitseriks keeratuna oli ta sageli allpool kõigist - peaaegu põrandal - nii selli, kui meistrina. Kogu Tikerpalu mängu saatiski tõik, et ükskõik, mille ka oled saavutanud, ei unusta sa oma päritolu. Mees läheb läbi elu müts näppude vahel.

Ja stseen, millist Eesti teatrites pole näinud. Siret Tuula - Leena ja Margus Illi-Illiku - noorparuni - hävitav duett haaras nahast ja lõi kõhtu. Panin millalgi silmadki kinni, et mitte vaadata. Tegelaste vaheline negatiivne keemia oli nii tugev, et muidu end viisakalt ülalpidanud publik ahhetas kuuldavalt.

Näitlejad toimetasid üsna ahtakeses ruumis, kuid ühtegi lavastamata momenti ei olnud - Jaanus Nuutre tegemisi tasub silmas pidada - nägin suve lõpus tema lavastust "Jutt jumala õige" ja tundub, et oleme saanud lavastaja, kes suudab psühholoogilist teatrit luua.

Muusika ja valgus-pimedus toetasid piltide vahetust. Ühe vahemuusika loo algus meenutas pigem idamaist muusikat ja andis draamale pisut nihkega värvi.

Hakka või uskuma, et Vilde kirjutas armastusromaani...või muutub teksti olemus ajas...?



"Kui Anija mehed Tallinnas käisid"

Dramatiseeris ja jätkab Piibe maantee ümbruse lugudega Arlet Palmiste

Lavastaja Jaanus Nuutre

Kunstnik Riina Vanhanen

Kostüüm Jana Volke

Valgus Robin Täpp

Heli Jaanus Tüli

Truppi juhtis Triinu Palmiste

Mängisid MIhkel Tikerpalu, Siret Tuula, Liis Haab, Kristjan Arunurm, Inga Kaseleht ja teised ägedad ning andekad.


Vaatasin Anija mõisa aidas 28.08.2020


Tuesday, 28 July 2020

Sünnipäev Jumalaga/Jutt jumala õige/Teater Nuutrum




Silmad seletavad pimedas vaid kirikupinke. Leian käsikaudu koha, saan nägijaks. Altaris on voodi või on see raam, kanderaam? Lavats…lautsi, jalutsi ukse poole. Mees tuleb hüüdes – hüütu nimest ei saa aru. “Ära jäta mind!” Vainupea kabeli laevalgusesse on tõstetud mehe päevitunud käed, abielusõrmus kullendab.

Kuidas pidada sünnipäeva, kui oled jõudnud vanusesse, kus kõik sõbrad on surnud? Poega ja lapselapsi näeb harva. Hooldajast noormees on sõbralik, kuid pole siiski oma. Kuidas siis ikkagi läks tema elus nii, et kannatusi nagu polnudki, kahetseda pole suurt midagi, armastust oli palju, kuid kogu teekond on lõpuks ikka selleks, et saada ühel päeval üksindusse määratud?
 See mõte saadab etenduse lõpuni ja hiljemgi.

Nii peab mees kõnelusi Jumalaga ja Jumal vastab talle. Sõnelevad, viskavad nalja, peavad nõu, arutavad muidu elu üle. Peetakse koos sünnipäeva, äkki on nad ühel päeval sündinudki? Targad mehed mõlemad. Keedukartulist Jumal suurt ei pea, mees ka mitte, kantslist võetud viski sobib mõlemale paremini ja lubatakse ehk küpsisetortigi…need Liidi magusad tordid.

Miina Piiri näidend “Jutt jumala õige” lavastati esimest korda aastal 2007 Tartus, Athena keskuses. Tookord oli lavastajaks Peeter Volkonski ja meest mängis Ants Ander. Aastal 2020 on lavastajaks Jaanus Nuutre ja meheks Harry Kõrvits. Mängukohaks saanud Vainupea kabel.

Autor teab, millest kirjutab. Miina Piir on lõpetanud EELK Usuteaduste Instituudi, olnud Ida-Tallinna Keskhaiglas hingehoidjaks. Me võime end ju pidada üheks usuleigeimaks rahvaks Euroopas, kuid piirsituatsioonides – õnnetused, lähedaste lahkumine, enese lahkumiseks valmistumine, meenub meile just nagu kusagilt kõvaketta kõvera serva tagant, et kusagil on keegi või miski, kust võiks tulla abi, mõistmine, koht või olemine kuhu pöörduda. “Pane mind minu Liidi juurde”, palub mees. 


Jaanus Nuutre on Vainupeal kohalik. Oma vanaisa, fotokunstniku ja reźissööri Peeter Toominga juures on ta lapsepõlvesuved veetnud. Ta tunneb ruumi, õhustikku, suhtub materjali ning näitlejasse soojalt ja huviga. Juhtusin kabeliõuel kogemata kuulma, kuis lavastaja rääkis osatäitja otsinguist-leidmisest. Mõned näitlejad ütlesid ära ja Harry Kõrvits leiti. Tabasin etenduse kulgedes end sellelt, et kujutasin ette kuidas rollist loobunud näitlejad üht või teist stseeni mänginud oleksid. Mkmmm. Harry Kõrvits on parim valik. Ta mängib ekspressiivselt, on nõudlik ja häälekas, muigab situatsioonide üle koomiliseks muutumata. Suur ja sagrine mees on kontrastiks altarimaalile*, kus pikkade tumedate lokkidega klaariilmeline Jeesus uppuvat Peetrust Geneetsareti järvest sikutab. Jaanus Nuutre teeb ka ise väikese rolli, mängides mehe hooldajat.

Lavastust “Jutt jumala õige” mängitakse veel ka augustis ja kuuldavasti on ka ühes teises Eestimaa paigas mõnda lisaetendust oodata. Vainupeale minnes võtke endale aega ja vaadake ümbruses ringi – ilus on, ehk saab ujudagi.

“Ja palun tee nii, et ma ei peaks hooldekodusse minema!”, hüüab mees lõpusõnad.
Anna seda meile kõigile…

*Vainupea kabeli altarimaali originaal on Tallinna Jaani kiriku lõunaseinal. Kabelis on Lee Nuutre poolt tehtud fotokoopia. Alates aasta 2011 suvest, kuni kadunud altarimaali leidmiseni, ehtis altarit Anu Raua gobelään “Armuaeg”, mis on praegu meile altari kõrval lahkeks vaatamiseks.



Esietendus oli 18.-l juulil 2020


Lavastaja: Jaanus Nuutre
Mees: Harry Kõrvits
Hooldaja: Jaanus Nuutre
Kunstnik: Jana Wolke
Heli: Lauri Närep (Sammalhabe) ja Jürgen-Kristoffer Korstnik
Valgus: Robin Täpp
Etendusi juhib: Inge Kaseleht







Fotod on etenduse juhi loal minu tehtud
Vaatasin 19.-l juulil 2020


Friday, 3 July 2020

Ise oled Toyota!/ Salmonid. 25 aastat hiljem/ film



„Ise oled Toyota!“, on ainus, mida Salmonite seriaalist mäletan. Kas seda ütles Andrus Vaariku või Guido Kanguri tegelane? Ita Ever mängis. Miskid jõukad inimesed olid. Kõik.

Nüüd on Toomas Kirss võtnud teha täispika mängufilmi „Salmonid. 25 aastat hiljem“. Kirss on muidugi teada ja sõnakas mees, ehk seetõttu minnakse filmi vaatamagi. Miks mina läksin? Vaatangi kõiki Eesti filme kinos, sest hobi selline.

Ei oska öelda, kas minuga koos saalis poolteist tundi surnuks löövad inimesed tulid ühel või teisel põhjusel. Mu kõrval istunud popcorni-paarikesel igatahes oli avastamislusti palju: „Oi näe, Ita Ever!“, „Oi näe, suur maja!“, „Oi näe! Kes see näitleja on?“ jne, jne. Igatahes olid need inimesed vanuses, kes eelmistest Salmonitest midagi mäletama ei peaks. Olen vanuses kus võiks mäletada, aga ei mäleta. Ja seda filmitegijale ette heidangi. Seriaali „Salmonid“ lint on hävitatud ja nii pole meil võimalik isegi meelde tuletada, mis seal toimus, milline oli intriig, kes kellega käis jne. Miks võtta ja teha film millestki, mis on millegi järg, kuid seda esimest miskit pole enam olemas ja keegi miskit ei mäleta ka? Teha igav ja tüütu film?

Heakene küll, tehti siis valmis. Film on üliigav. Dialoogis on paar pärli, kogu ülejäänu venib nagu tigu kissellis. Olen inimene, kes kangelaslikult kunsti välja kannatab, kuid seekord pidasin nii 15ndal minutil aru, et kas varvast lasta. Otsustasin jääda ja kannatasin naabrite hüüatuste saatel lõpuni. Halvemaks ei läinud, paremaks ka mitte. Tasapaks selline.

Midagi oli ka filmi heliga, aga see võis kino probleem olla. See oli selline telelavastuse heli väikese nüansiga, kuis teksti antakse tühja sprotikarpi ja näitlejatel on terav „zz“, sest sprotisaba on hammaste vahel stseeni lõppu ootamas.

Kuid. Soovitan vaadata. See on Toomas Kirsi sünnipäevakink Ita Everile. (Üks mu hea sõber ütleb alati: „Kinkige mulle raha, tahan, et mul oleksid ainult ilusad asjad“.) Stsenaarium ja lavastus välja ei vea, kuid sisse on toodud amatöörnäitlejad, kes muigama ajavad. Kas teie ei muheleks, kui näete Igor Gräzinit kirikuõpetaja rollis, kui Jüri Muttika juhib surnuautot, endine Nõmme linnaosa vanem veab prügi jms? Isiklikult tegi mulle nalja koht, kus pereema moestuudios moekunstnikke kamandab ning käratab: „Niit! Kas kutsun Aarne või?“ Töötasin kunagi õmblusvabrikus Elina ja Aarne Niit oli seal tookord peakunstnik. Vuristasime parasjagu tema loodud ruudulisi kostüüme kokku, kui Aarne tuli tsehhi ja oli šokeeritud – tema valitud niidi asemel oli mingi suvalist värvi asi. Kunstnik teatas, et sellise niidiga tepitud toodetele tema nimesilti sisse ei panda, see on Mäekivi niit. Mäekivi nimeline inimene oli sel ajal Elinas peainsener. Kuna kunstnik oli kuri, siis neid firmamärke toodete külge tõepoolest ei õmmeldud. Praegu tuli pähe, et see lugu pidi olema umbes samal ajal, kui esimesi Salmoneid telekas näidati.

Autod olid ilusad. Jaguari tundsin ära – see on see kassiga. Teised…pakun, et äkki üks oli Bentley. Prügiveoauto, millel üks perepoegadest töötab, on ka täitsa vaadatav.

Filmis oli lõpupoole üks hea stseen ka. Isa ja tütar istuvad paadi najal ja teevad väikese kokkuleppe. Millise, seda vaadake ise kinos! P.S. Seegi stseen on liialt venitatud…

Kuna mul rahapilti pole, villa oma ka mitte ja kassi mul ei ole, siis päises on foto, mille tegin eelmise aasta septembris Düsseldorfi Kunstpalastis Pierre Gardini näitusel. Glamuur ikkagi.

Režissöör Toomas Kirss
Helireźissöör Artjom Savitski
Tootja Kartulid ja apelsinid
Osades: Ita Ever, Ain Lutsepp, Merle Palmiste, Karolin Jürise, Guido Kangur, Andrus Vaarik, Kersti Kreisman, Eduard Toman, Maria Avdjuśko jt.

Vaatasin 1.07.2020 Mustamäe Apollokinos




Thursday, 7 May 2020

Valgel Mäel/ Kerli Altmart. Albioni väravad.





Arvustasin Kerli Altmari raamatut "Albioni väravad". Ilmutas kirjastus Tänapäev.
Arvamuse originaalpealkiri oli "Valgel mäel". Postimees arvas heaks muuta ja nii sai sellest pikk ning lohisev "Kas on vaja jätkata suhet, mida poleks alustamagi pidanud".
Raamat on jooksva tekstiga ning soojalt kirjutatud.

Arvustus ilmus 1. mail.

https://leht.postimees.ee/6962839/kas-on-vaja-jatkata-suhet-mida-poleks-alustamagi-pidanud

Sunday, 8 March 2020

Saagu- saagu, ma lajatan/Eesti Ekspress tapmisest.






Eessõnaks
Lõin blogi selleks, et vahetevahel mõnd kultuuriarvamust jagada. Kasutatakse väljendit „ajakirjanduskultuur“. Saagu siis sellest.



Selle aasta 11. jaanuaril toimus Saaremaal kolmikmõrv.
Joodik istus rooli taha ja tappis kolm inimest.
Purupurjus mees sõitis otsa autole, milles olnud kolm inimest said surma.

Kindlasti saab veel mitmeti  sõnastada, aga mitmetimõistetavust pole. Tapmine.
Matuserong oli pikem kui Väinatamm.

Ma ei ole sündmusele järgnenud artikleid ajakirjanduses ja kirjutisi sotsiaalmeedias ekstra jälginud, kuid kui pealkiri kuskil vastu tuleb, siis klikin ja loen. Päris üksi pole keegi ja kõigil inimestel on omad sõbrad ning lähedased – igal kurjategijalgi. Kindlasti on Tšikatilolgi sõbrad.

Saaremaa mõrvajuhtumi puhul pole olnud vaja netikommentaare lugeda, kuna ajakirjanikud on oma töö kenasti ära teinud ja püüdnud kurjategijale õigustust leida. Nipp on muidugi kaval olnud, kuna nad pole ise kirjutanud, et „näe, õige mees“, vaid vahendanud sõpruskonna ütlusi. Käed vastu põlvi puhtaks.
Eesti Ekspress on otsustanud asjale uue suuna anda ja ajakirjanik on Saaremaale jälgi ajama läinud ja sealhulgas otsinud üles naise, kelle juurest tapja oletuslikult purjuspäi rooli istus.

Artikkel ilmus Eesti Ekspressis 4.03.2020 https://ekspress.delfi.ee/kuum/saaremaa-surmakutsari-sobrad-avavad-kaardid-kulakeses-loppesid-peod-joobes-soitmisega-pidevalt?id=89111531

Artikli alapealkiri:
Jooming roolijoodiku toetuseks. Kuhu jäi 3,6promillise joobe analüüs? Kas salapärane naine oleks saanud kuritegu takistada?

Lõik artiklist, kus hakatuseks on ajakirjaniku küsimus ja tsiteeritud on menetlusega kursis olevat inimest:
„Kelle juurest Reinart siis ikkagi rooli istus? Kas see inimene oleks saanud sekkumisega surmasõitu ära hoida?
Vähemalt osa seni kogutud kriminaalasja materjale viitab sellele. „Mina näen, et selles asjas oleks võinud kõik lõppeda hoopis teisiti, kui keegi inimene oleks käitunud teisiti. Ja see inimene ei ole perekonna liige,“ ütleb üks menetlusega kursis olev isik. „Tegu on olukorraga, kus inimene, kes seda teadis, oleks pidanud sekkuma.“

Niisiis on süüdlane – ok, kahtlusalune – leitud. Keegi naine, kelle juurest tapja oletuslikult täispeaga rooli lahkus. Mees paneb eluaeg tina, sõidab purjus peaga ja ajakirjaniku vahendusel hakkab tegelik süü kooruma.

Vähem kui nädal aega pärast tapmist Saaremaal, istusin Tallinnas autosse. Mul ei ole juhilube, seega istusin autosse, kus tuttav inimene rooli taga. Sõitsime. Tuttav oli lustlik, isegi väga lustlik. Kuna tegemist ongi intensiivse inimesega, siis ei tundunud see veider ja lõõpisin vastu. Parkisime. Juht pöördus minu poole ja siis taipasin: „Kas sa oled joonud?“ „Jah“, ei hakanud ta valetama. Edasi oli umbes tunnine ajalugu, kus püüdsin teda veenda mitte rohkem sõitma ja tegin situatsiooni lahenduseks ka pakkumised. Juht keeldus kõigest. See ei olnud vaidlus, see oli rahulik vestlus. Ta läks sõitma.  Helistasin politseisse. Selge, et nad ei saanud midagi teha, kuid see oli viimane, mida mina teha sain. Vaatasin järgnevail päevil mitu korda päevas liiklusuudiseid ja vähemalt ei tapnud ta kedagi - ennast ka mitte. Ma ei ole pärast seda ka vabandust-selgitust kuulnud. Jäägu siis nii.

Siin on koht, kus soovin ajakirjanikult küsida, et mida ta soovis sellelt naiselt küsida. Küsida, et kas ta oleks saanud takistada? Mida ajakirjanik soovis kuulda?

Minu juhtumil ma ei teadnud, kus asuvad autovõtmed. Jopetaskus, püksitaskus? Kas ma oleksin pidanud niigi täispeaga tekkinud sooritusvajadusega mehe püksitaskuid pidanud kobama? Kas oleksin pidanud tema pakkumise korral, et kui ka ei edasi ei sõida, siis istume autosse ja räägime niisama juttu, sinna istuma? Kui ta oleks siis auto käivitanud, siis sõidu pealt maha hüpanud?

Kangelased, kes põlevast majast perekondi välja kannavad, kes kuristiku kohal rippuva inimese lupsti! kaljuservale tõmbavad, kes lendava lennuki tiival balansseerides tiivaauke lapivad on ainult filmides. Päris maailmas on tavalised pärisinimesed. Ajakirjanik on samuti tavaline pärisinimene. Ta saab seepärast, et ta saab, kuid ei või esitada küsimusi, millele on ette andnud märgi „süüdi“. Oleme vast kõik kohanud inimesi, kellele jõuavad asjad ja olud kohale ainult siis, kui on seda isiklikult kogenud. Ajakirjandus on see...oeh...institutsioon...ala...mul ei ole head sõna praegu võtta..., kes peab nägema laiemalt, kui laialt. Kui ajakirjandus on iga üksiku kirjutaja ego välgatus, siis soovitan seda artiklite juures märkida. Ikka nii, nagu tähistatakse sisuturundust või koostööd. #tänateenhalba näiteks. See aga ei tee ettemääratud süüdistust olematuks.

Seniks aga soovitan end pimedusega katta ja tegude üle aru pidada. Artiklist rumaluste eemaldamine on ka muidugi ok.

Foto on pärit lehelt unsplash.com,  autoriks on Ilona Panych.



Friday, 7 February 2020

Ringiga tagasi/ Südamering/ dokumentaalfilm




Nägin selle filmi treilerit vist küll juba eelmise aasta hilissügisel ja need katked tõotasid head filmi. Ma ei saanud siis aru, kas mõnedes kaadrites oli tegemist rollimänguga või oli see päriselt.

Nüüd siis tean, et päriselt.

Inimesed olid oma tavapärasest, aastatepikkusest harjunud keskkonnast välja läinud ja soovisid-püüdsid luua midagi meeldivamat, mis terveks jätaks. Täiesti normaalne-tavapärane soov.
Kas läks juba kommuuni aluste loomisega midagi teisti või saadi ühiselust algusest peale erinevalt aru, kes teab. Elu on paljuski inimsuhted, tulevad juhused, tervis on periooditi erinev, inimestel on ajaga omad arusaamad ja harjumused kujunenud, me kõik tuleme erinevast lapsepõlvest. Erinevusi on nii palju, et kõiki neid koos toimima saada on keeruline. Kindlasti pole see võimatu, lihtsalt seekord läks sedamoodi. 

Reźissöör on üks kommuuni initsiaatoritest, seepärast on kaameratöö üliusutav. Ma tõepoolest uskusin kõike, mida nägin. Tundus, et meile ei valetatud. Nägime elu seda poolt, mida üldjuhul varjame ja paratamatult leidsin end mõttelt, et appi!, ma teeksin võib-olla samamoodi, ainult et omaette. Inimeste privaatsuse vajadus ongi erinev. Miskipärast arvan, et privaatsuse vähesus oli üks ühiselu piduritest. Filmis oli ka näha, et algul, kui piisavalt korras ruume polnud, elati ühes suures toas koos. Omad nurgad tekkisid hiljem ja filmi lõpupoole kostabki, kuis räägitakse peamajast – järelikult oli ka teisi hooneid eluks kohandatud.

Kuna film oli konfliktile üles ehitatud, siis tahtsin või mitte, kippusin ikka asjaosalistele hinnanguid andma. Üldse ei taha selliselt mõelda, kuid no kus siis saad. Pooli valida ei saa – minu jaoks tundmatud inimesed, käitumishinnaguid aga tuli pähe küll. 

Ringis kostus, et oleme ausad, ütleme otse välja, mida mõtleme-tunneme. Siit läheb tegelikult piir. Oleme ju kõik puutunud kokku inimestega, kes ütlevad, et nad on ausad ja otsekohesed. Otsekohesuse ja sitasti ütlemise vahelt läheb õhuke piir. Kõike ei ole vaja välja öelda, kõike ei ole vaja võõrastele välja öelda – ükskõik, kui kommuun see kommuun ka oli, inimesed olid siiski teineteisele võõrad ja kõik sõnad kõigile ei sobi. Kõik ei sobi omavahele ka, aga see on juba paaride siseasi. Võib-olla kaamera siiski mõjutas inimesi…

Mõtlen, et kui konflikti poleks olnud, siis mille ümber film oleks ehitatud. Oleksin soovinud rohkem teada, kuidas see koht leiti, miks just see, kuidas toimus olmetegevus, mida peale remondi ja köögiviljakasvatuse ja ringis suhtlemise veel tehti. 

Lastega filmitud osast on küll parimad kaadrid monteeritud – need annavad filmile mõnusat huumorit ja on pinget lahendavaks vahepalaks.

Seekord ei tulnud välja. Teinekord tuleb. Väike Jalajälg tegutseb ju edasi.

Intelligentne film intelligentsete inimestega.

Reźissöör Margit Lillak
Operaatorid Margit Lillak, Mihkel Soe, Paavo Eensalu
Monteerijad Helis Hirve ja Jaak Ollino Jr
Helitegijad Sten Sheripov, Mart Otsa, Harmo Kallaste
Produtsent Johanna Trass


Vaatasin 3. veebruaril 2020 Sõpruse kinos