Saturday, 5 January 2019

Teatriaasta 2018. Jaanuar-juuli.


2018 oli kultuuriaasta, mis sisaldas Drakadeemia koolitust, kohtumisi Pöörduksel, Loovkirjutamise konverentsil osalemist, testlugemisi, näitusekülastusi Eestis ja väljaspool, Eesti laulu kontserdikülastust, TPT filmifestivali, kino, teatrit, lugemist, aasta alguses ilmutas Looming mu novelli.

Kinokülastusi sai 11 ja 7 neist olid Eesti filmid: Rohelised kassid, Klassikokkutulek 2, Seltsimees laps, Portugal, Tuliliilia, Juured, Põrgu Jaan, Mihkel, Värske veri. Oma ja võõras.

Arvutasin umbkaudu kokku, et Eestis mängitakse aasta jooksul umbes 500 erinevat lavastust. Siia hulka arvasin tudengite tööd, suvelavastused, välisteatrid, harrastus- ja projektiteatrid.
Eesti inimesed mitte ei armasta oma teatrit, vaid on teatrihullud 

Hakatuseks mõtlesin, et loen oma möödunud aasta teatriskäigud kokku, teen pingerea, kirjutan iga lavastuse kohta mõne sõna ja valmis. Kirjutama hakates aga osutus paremuse järjestamine aga  ülikeerukaks ja mõnest sõnast kasvas mõni veel ja seetõttu jagasin aasta pooleks.
Teatrikülastusi sai 45. Erinevaid lavastus 42, kuna kahte neist vaatasin sel aastal kaks korda ja ühte olin eelmisel aastal näinud. 42 lavastust ma pingeritta sättida ei suuda. 10 parimat, juhuslikus järjekorras, panen kirja: Inriid ja Toomas Nipernaadi (Pärnu Suvetater), Kirsiaed (VHK), Gulliveri reisid (NUKU), Pilgatud pimedus (VAT)  Nipernaadi (TeMuFi), Pikk elu (Riia uus teater), Oidipus (Vahtangovi teater), Kaks vaest rumeenlast (Tallinna Linnateater), Kuu aega maal (Vene teater), Krdi loll lind (Ugala).


Edasi läheb teatriaasta külastuste järjekorras. Jaanuar – juuli.


8.01 ja 2.03. Kaks vaest rumeenlast. Tallinna Linnateater. 

Juhtus nii, et mind kutsuti selle lavastuse kontrolletendusele, kuid olin sel ajal eemal. Istusin õhtuti oma komandeeringuvoodis ja püüdsin vähemalt sõpradele pileteid saada. Ja muudkui ostsin. Mis mõttes ei saa Linnateatrisse pileteid? Tuleb käia duši all, T-särk selga panna, istuda ebasündsas poosis voodil ja muudkui osta. Võib ka väiksema Rottkäpheni sekti avada.
Selline piletiostusüsteem tõi endaga kaasa selle, et kui kodus tagasi olin, kuulasin teiste muljeid. Ma pole varem niisugusel hulgal erinevaid arvamusi kuulnud: kurb, igav, ropp, nõme, naljakas, vaimustav, tahan, et keegi selgitaks, mis see oli. Ilma tugeva emotsioonita ei lahkunud etenduselt keegi. Kui siiani lavastus mind väga ei huvitanudki, siis nüüd igatahes kangutasin nii kaua, kuni nokkisin Piletilevist ühe üksiku pileti ja läksin.
Lavakujundust nähes sain aru, et siit nüüd tuleb. Nii läkski. Ma ei mäleta, et oleksin varem mõnda etendust füüsiliselt vaadanud. Ajas murduma ja sirguma, suud avama ja noogutama. Minu kõrval istuv noormees lausa viskus ühelt põlvelt teisele toetuda ja me polnud ainsad.
Dorota Masłowska kirjutas selle näidendi aastal 2006, noppides teraselt Poolas sel ajal olnud ühiskondlikku ja sotsiaalset situatsiooni. Aastal 2018 on sarnased teemad Eestis aktuaalsed ja puudutavad: oma, võõras, võõristus, võõrandumine, väikekodanlus, vaesus, kihistumine. Masłowska on välja jätnud hoolimise, armastuse, empaatiavõime, siiruse. Me ei saa lõpuni päris teada, kas oli see jamaks keeranud stiilipidu või paremasse homsesse põgenemine. Moraal on see, et vastastikkuses tagumises pole võitjaid.
Juhtus nii, et vaatasin rumeenlasi veel teistki korda. Mingil põhjusel oli muudetud lõpustseeni. Tehnilised põhjused? Ühekordsed tehnilised põhjused? Ei tea. Igatahes esimene versioon oli parem.
Kes oli see, kes „Kaks vaest rumeenlast“ Eestisse leidis, ei tea, kuid see on väga täpselt ajastatud tulemine.

21.01 Ehmatusest sündinud rahvas. Sajandi lugu. Estonia teater ja Kanuti gild. Mängiti Rahvusooperis Estonia.

Kui Eesti 100 teatrite paaristööde programm välja kuulutati, otsustasin, et nüüd võtan aasta eesmärgiks maratoni ja hakkan aga otsast vaatama. Kui aga esimesed lavastused olid mängukorda jõudnud ja tagasisided liikuma hakkasid, läks mu õhin üle. Üks nõrk lavastus teise järel.
Kuna olin Estonias enam-vähem kõik head ooperid-balletid ära vaadanud, siis mõtlesin, et annan sellele lavastusele võimaluse.
Õnneks ei olnud tegijad ennast kuigi tõsiselt võtnud ja selles „ma ei saa aru, kas pidin tantsuetendust või laulumängu tegema“ pudrus olid omad helged hetked. Lavastuse tegija oli kunstnik – metallist koerakoonlased, punased silmad kui maasikmarjad, kostüümid jm. Muusika oli pingutatud ja pigem segas, tegelased pigem markeeritud, kui olemas.


30.01 ja 9.11.Öö lõpp. Vaba lava kuraatoriprogramm. Mängiti Vaba Lava Sõltumatu tantsu laval ja Vaba lava suures saalis.

„Öö lõpp“ läheb eluõpetusse „ära vaata kaks korda“. Võib muidugi minna nii, nagu rumeenlastega, aga võib minna ka teisti. See oli siis nüüd see teisiti.
Esimest korda sattusin etendusele, mille lõpus Tõnu Õnnepalu ja Rainer Sarnet rääkisid oma kogemusest  François Mauriac romaanidega „Thérèse Desqueyroux; Öö lõpp“. Olin sel õhtul üsna väsinud ja kui kunstnikutöö ja lavaline liikumine mulle tohutult muljet avaldasid, siis läks teema minust kuidagi üsna mööda. Õnnepalu-Sarneti vestluseks aga olin end kogunud ja kui nemad ning ka hulk publikut rääkisid sellest, kuidas see oli üks nende teismeea mõjukamaid teoseid ning igaühel sellega oma lugu, siis pisut lugenud inimesena hämmastas mind, et ma isegi ei mäletanud nende raamatute pealkirja. Olles lummatud valgussammastest, naistegelaste - ema ja tütre - kehahoiakust,  mis jättis mulje, nagu oleksid nad teineteisest ka füüsiliselt eemal ja teineteise järel luurel, süvendist, kuhu madalduti, filmilikkusest ja ärganud lavastaja ning frankofiili vestlusest otsustasin, et mingil õhtul lähen vaatan seda veelkord, et kogu materjali haarata ja...
...Ma pole sellist haltuurat ammu näinud, nagu uuesti vaadatud etendusel. Valgus ja sumu olid muidugi endiselt alles, kuid näitlejad ei viitsinud. Naiste kehahoiakust olid järel riismed, tütre osatäitja ei vinninud kohe üldse, poiss, kes pidi kogu aeg sõrmedega närviliselt siblima (esimesel vaatamisel markeeris see minu jaoks poisi närvilist teadmist, et ta teeb midagi lubamatut ja haigettegevat), siblis-siblis, siis unustas ja kui meelde tuli, siis liigutas jälle pisut. Stseenis, kus esimesel korral nähtuna teenijanna kõndis mööda areeni  ja libistas käe igasse valgussambasse, jättis teisel korral näitleja osa sambaid vahele. Need ei olnud ainsad valgusest mööda mängimise korrad – kunstniku töö vastu taevast. Teksti andmine oli teksti andmine – loid ja niisama. Sel etendusel oli ingliskeelne tõlge. Hulk inimesi istus klapid peas ja mul oli alguses hea meel, et nad said meie teatrit nautima tulla. Etenduse kulgedes hakkasid klapid sülle langema, tekkis itsitamine ja osa inimesi tukastas. Eestlased hakkasid nihelema ja saalis valitses nõutus. Füüsiliselt oli tunda, kuidas publik laval (mitte) toimuvat peegeldab.
Võimalik, et seal oli mingi objektiivne põhjus.
Mul oli oma kaaslase ees pisut piinlik, kuna kutsusin teda kaasa, et teistmoodi teatrit näidata.

10.02 Hüljatud. Vanemuine. Mängiti Alexela kontserdimajas.

„Hüljatuid“ mängitakse mitmes  koosseisus ja sain ka sellekohaseid soovitusi. Vaatasin aga, et mulle ei sobi ükski soovitatud koosseisu etenduse päev, ostsin piletid ja läksin. Hetkekski ei kahetse, et sattusin just selle näitlejate komplekti peale:  Jean Valjean oli Mikk Saar ja Javert’ i osas Tamar Nugis. Kui palju me varem Tamar Nugisest kuulnud oleme? Mina igatahes polnud. Lugesin tagantjärele, et ta on õppinud Elleri koolis ja Sibeliuse akadeemias ning erinevates meistriklassides, on ka rokkmuusik ning laulnud Savonlinna ooperifestivali kooris. „Hüljatute“ Javert on negatiivne tegelane, kes seadusesilmana oma jäikade põhimõtetega inimesed hukutab ja kui elu paneb neist alustest loobuma, hukkab ennastki. Tamar Nugis andis sellele rollile sirgeselgse väärikuse ja inimlikkuse. Ta meenutas kuidagi nii olemuselt kui häälelt Georg Otsa. Olen liiga noor, et oleksin Otsa laval näinud, kuid kas mõnest filmilt või fotolt on meelde jäänud selline üle õla vaatav pilk. Tamar Nugisel oli sellele pilgule lisaks sirutatud kael ja südamest tulev soov talitada õigesti. Väga hea leid meie lauluteatrile ja soovitan soojalt etendusi just temaga vaadata.
Kiidan siin veel Alexela maja tehnilist poolt ja viskan korralduse pihta. Olen küll samas majas varem ka käinud, kuid seekord oli minu meelest helirežii parim kuulduist. Olen muidugi harjunud Estonias orkestri kotis mängimist kuulama. See pole etteheide, vaid Estonia ruumilahendus on teistsugune. Alexela heli oli puhas ja selge ning paraja tugevusega, nagu sõõm värsket õhku.
Korralduslik pool. Mul oli koht 2. rõdul. Ma ei hakanud alt kava ostma. Vudisin siis üles kohale ja selgus, et seal kava ei müüdagi. Kobid, eks ole, 4. korrusele ja sead teada, et kava saab keldrist. Otsustasin, et vaheajal lähen otsima. Kavade müük oli 2. korrusel ja kavaraamatu vahel puudus leht infoga, kes sel õhtul mängivad. Kui kavaga saali tagasi maandusin, siis pöördus minu poole mitu inimest küsides, et kust ma selle harulduse sain.

26.02 Preili Julie. Tallinna Linnateater.

Mind üllatas, et just see lavastus praegu mängukavva jõudis. Mitte väga ammu mängiti seda suvelavastusena Kõue mõisas, film oli hiljuti nähtaval. Mida on lavastajal täna selle kohta uut öelda? Olin värskelt ka ERR arhiivis oleva Mati Undi Noorsooteatri lavastuse üle vaadanud. Nii öelda puhtalt lehelt vaatama minnes oleks teistmoodi läinud.
Lavastuse parim osa oli algustants. Selle kire ja hoo pealt tekkis ootus, et nüüd tuleb, aga see oligi lavastuse kõige elusam osa – ülejäänu läks ühtlases rütmis lõpuni. Halb ei olnud, aga mingit teistmoodi lähenemist ei olnud ka – mõisapreili meelitab ajaviiteks teenrit ja teener kasutab preili seksuaalsust ära. Ühe tonksu pärast nii palju jama.
Tean, et sellest lavastusest püüti ka feminismi teemat algatada. 19. sajandi keskel sündinud Strindberg nägi enda ümber naiste õigusetust varale, ebavõrdset ühiskonda. Paradoksaalsel kombel, olles maailmavaatelt sotsialist, oli tal naissooga mingi oma kana kitkuda – tema naised on manipuleerivad, hukatuslikud, hukkuvad. Mulle meeldib väga võrdõigusliku ühiskonna mõte. Samas ei näe ma ses vanas loos midagi, mis võiks tänapäeval feministliku arutelu aluseks saada. Strindbergi kodumaa, Rootsigi, on vahepeal feminiinse ühiskonnakorralduse saanud...aga see on teine lugu, teises kohas.

12.03 Lendas üle käopesa. Rakvere teater. Mängiti Vene teatris.

Jällegi ütlen, et kui hakatakse tegema lavastust, mille materjal ja eelmine lavastus on eelnevalt tugeva jälje maha jätnud – Nicholson/Kark - peab olema mingi teine lähenemine. Kui see aga eesmärk ei ole, siis sobib kah.
Toomas Suumani pealik koturnidel oli hea mõte.

22.03 Põhjas. Tallinna Linnateater.

Elmo Nüganen on Vene klassika lavastustega nii kõva märgi maha pannud, et iga kord kui tuleb kellegi teise Vene tükki vaadata – ja tuleb, eksole -, siis piilun alati sõrmede vahelt, et äkki on piinlik või nii ja vahel ongi. Seekord langetasin aga kiiresti käed sülle, sest tundub, et Uku Uusberg on neid lavastajaid, kes  sellise materjaliga suurepäraselt hakkama saab.
Tallinna Linnateatri keskealistel näitlejail on venelaste eelmise ja üle-eelmise sajandi inimeste mängimises pikk kogemus ja seda oskust on ka noorem ja veel noorem põlvkond üle võtmas. Laval oli palju näitlejaid ja selle asja nimi ei ole ansamblimäng, vaid ülitugev orkester. „Orkester“ võiks muidugi ka ülekantud tähenduses öelda, kuna ollakse üsna häälekad ja see väsitab lõpuks vaataja ära.
Esimest korda nägin, kuis Kristjan Üksküla lõpuks ometi lahti läks. Ta on üksjagu mänginud, kuid on ikka mõjunud kui kaugelt tulnud keha, kes meie planeedil ei tea mida öelda või kuhu käsi panna. Kas on ta kogemusest õppinud või on lõpuks õige lavastaja tema leidnud, kes teab. Loodan väga, et talle jätkub materjali ikka edaspidiseks ka.
Aleksander Eelmaa täitis suures rahvahulgas kogu lava – ta lihtsalt oli kõikjal, polnud võimalik teda mitte märgata.
Hele Kõrve meeleheide ja käegalöömine mõjus kurvalt ja temale vast tundsin ses eluheidikute peres kõige enam kaasa.
Külli Teetamm mulle üldiselt näitlejana meeldib, kuid riiakas majaperenaine? Mkmmm. Ta on oma olemuselt habras ja peaaegu läbipaistev ning pisut lapseliku häälega. Lavastajad näevad seda asja muidugi teisiti ja nii on tal minu arust ennegi sobimatuid rolle olnud, kohe meenub „Kassirabal“ pime nõid. Kui paned näitlejale sassis paruka pähe ja käsid tal madalamat häält teha, siis see lihtsalt ei tööta – vaataja näeb seal Külli Teetamme, kel on sassis parukas peas ja kel on kästud madalama häälega rääkida. „Põhjas“ majaperenaine on riiakas ja häälekas. Kahtlemata kaklevad ju elus ka need inimesed, kel nõrgem hääl, kuid laval ma sellist versiooni ei usu.
Kunstnik ja lavastaja olid siin kenasti kohtunud ja nii oli Põrgulavast tõeline urgas saanud. Suur ja tõeline.

24.03 Plaan T. Mängiti Kanuti Gildis.

Kogukonna kaasamine lavastusmaterjali loomiseks täidab mitut funktsiooni korraga: laseb kogunenuil arvata ja jagada, enda kohta uut teada saada, ilma (meedia)filtrita kuulda-näha, materjali kogujaile taibata, kas ollakse õigel teel, ehk kas uuritav teema ikka tõepoolest kogukonda puudutab jne.
Mul oli võimalik uuringus „Kellele on kasulik, et sa kardad?“ arutlejana osaleda ja see oli üliäge kogemus.
Kuidas tajud terrorismi? Milline oli sinu esimene kogemus terroriaktiga? Kas tunned ohtu? Kas terror on Eestis võimalik? Kas fotol on paanika, on see kunst, kurbus, terroriakt, looduskatastroof? Millised detailid sulle situatsioonist kõnelevad? Neile küsimustele – neid oli veel ja vast kõiki ka täpselt ei mäleta – otsisid kogujad 2017 lõpus vastuseid. Lavale jõudis „Plaan-T“ Piret Jaaksi kirjutatuna 2018 alguses.
Vahel tundub, et midagi päris uut enam ei tulegi ja siis astud ruumi, kus on valge poroloonimonoliit, millega sulle sinu enda ja sinu naabri ja sinu ema ja sinu kolleegi lugu jutustatakse. Vau! Üsna kiiresti saad aru, et see on valge kaubik – tänane relv. Üüve-Lydia Toompere ja Siim Tõniste valgele kuubikule viskumine ja marionettnuku kombel kukkumine terroriakti markeerides oli võimas kujund ja toob praegugi sipelgad selga.
Minu teater räägib minuga minu olevikust. Super!

8.04 Ivanov. Eesti Draamateater.

Taas Uku Uusbergi lavastus.
Publiku sisenedes istus Indrek Sammuli Ivanov juba laval. Mul on teatris töötamise ajast meeles, kuis keegi arvustas meil mängitud  etendust ja ütles, et Indrek Sammul sosistab nagu Kuslap ruudus. Nii oligi: Sammuli iga sosin kostis ka teise rõdu viimasesse ritta. „Palun lülitage oma mobiiltelefonid välja!“, ütles Ivanov. See on meie kõigi õhtu – teised asjad teinekord. Vaat nii.
Ivanovi publiku ootamine ja üle publiku lahkumine on ühtviisi üllatavad ja mõjuvad.
Tõmbasin kogu etenduse ajal paralleele Uusbergi lavastusega „Põhjas“. Palju näitlejaid, paralleelsed tegevused, aktsendid ja kõik mängivad kokku.
Minu meelest on Eesti Draamateatris pikka aega see häda, et materjali nagu on, näitlejad on, lavastajad on, aga kokku need kolm kuidagi ei saa. Kõige rohkem on kahju, et Ita Everit on nõrkade tekstide peale raisatud. „Ivanovis“ on Ita Everil väärikas koht. Lõpuks ometi.
Igati õnnestunud lavastus.

14.04 Väikekodanlased. Eesti Draamateater.

Veel üks Gorki. Veel üks Draamateatri õnnestumine ja sedapuhku Kertu Moppeli lavastatud.
Ah, et Maksim Gorki on äkki hakanud meiega rääkima. Meenutades kooliaegset kohustuslikku kirjandust, tuleb õud peale, aga tuleb välja, et ei peagi kannatama ning rohkem kui sajand tagasi kirjutatud ühiskonnakriitika sobib tänasesse päeva, nagu võisilm pudrule. Kooliaeg on kaugele jäänud ka.
Moppel on näidendit üksjagu kaasajastanud ja kui ikka kohe üldse Gorkit ja tema ajastut ei teaks, oleks seda võinud kogukonnateatriks pidada. Vanemad on hädas lastega, lapsed vanematega, meie naabritega, naabrid meiega. Põhjusmõtteliselt võib seda kõike facebookist mõne linnaosa lehelt lugeda. Kõik peavad kannatama. Eks ole?
Ei pea Gorkit kannatama. Kohe väga võib nautida. Keel lõuale toetumas võib vaadata.
30.04 Noad kanade sees. Tallinna Linnateater.
Armastuste lugu. Esimese armastuse, frustreerivalt seksuaalse armastuse, pinnaaluse riukliku armastuse.

11.05 Vaimude tund Koidula tänavas. Eesti Draamateater.

Kivirähk ei ole minu autor ja lähenen tema materjalile alati ettevaatlikult ning pika hambaga, aga vahel ikka igaks juhuks vaatan, et äkki...
Samas on Priit Pedajas minu lavastaja.
„Vaimude tund Koidula tänavas“ on mitmeti etteaimatav materjal, kuid näitlejad päästavad asja ära.
Olles üksjagu teatris käinud, on vahel tekkinud mõte, et kui autor oleks selle või teise tegelase välja jätnud, kas lavastus oleks midagi kaotanud. Kui sellest õhtust oleks tüdruku tegelane välja jäänud, poleks midagi juhtunud. Kahe suure mehe, Mati Undi ja Anton Hansen Tammsaare, vestlusduell oleks täiuslik olnud. Või no täiuslikkuse lähedane.

15.05 Üksi ja Esmeralda. Theatrum.

Seda, et tegemist on lasteetendusega, sain natuke enne teatrisse minekut teada ja ootasin huviga.
Laste kasvatamisega ongi ju nii, et ega nende sündides manuaali kaasa ei anta. Lavastuses ei põrku, kuid on paralleelselt kaitsev-autokraatlik isa kasvatus, lapselik-elukogenud vanaema kasvatus ja lapse enese kasvamine kui keegi ei näe. Etenduse kulgedes kasvavad nad kõik, ei ole õigeid ega valesid kasvamisvõtteid, on komplekt, kus kõik saavad elada.
Südamlik ja pisut naiivne lugu. Efektse akrobaatikaga (ei spoilerda).

29.05 Kirsiaed. Tallinna Linnateater.

Kui mängukavas on „Kriipsud uksepiidal“, „Macbeth“, „Kaks vaest rumeenlast“, siis miks peaks sinna kuuluma „Kirsiaed“?
Elmo Nüganen ja Vene klassika käivad kokku nagu meri ja tuul. Seekord ei tulnud välja ja mis seal ikka, alati ei tulegi. Mõisaproua on ju mõisa saabudes elupõletamiselt tulnud ning kavatseb seda jätkata. Oleksin meelsasti Ranevskaja osatäitmises enam elu näha soovinud. Lopahhini võtmete põrandale tagumine on muidugi efektne ja kapp minekute-tulekute kujundina samuti.

1.06 Paljasjalgne Debora. Kuressaare Linnateater. Mängiti Katariina kirikus.

Mul on kooliajast Debora Vaarandi luulega soojad ja kurvad mälestused ühteaegu. Piltidel meenutas ta Liidia Koidulat, tema luules oli ilu ja lootust ja nukrust. Seda, et ta Komparteisse kuulus, sain täiskasvanuna teada, kuid oli hilja – tema luulet loen praegugi vahel üle:
 [...]
On need hõisked, on need nuuksed,
sosin summutatud suul..
Armsam, sul on lehejuuksed,
las ma olen nende tuul!
[...]
Piret Rauk Debora Vaarandina paljajalu vana kiriku põrandal kõndides andis mu lapsepõlve emotsiooni tagasi.
Soe ja heatahtlik lugu poetessist, suurepärased osatäitmised tema kolme kaasat mänginud näitlejatelt. Selle järele tasub Kuresaardegi sõita.

4.06. Kirsiaed. VHK Teatrikooli XX lennu lõpulavastus. Esna mõis.

Parimad asjad sünnivad teha tahtmise soovist. Need noored tahtsid kirsiaia eest võidelda, need noored soovisid kirsiaeda müüa. Maria Peterson soovis lavastada. Ekstrapunktid kohavaliku eest. Lapitud Esna mõis ühes niidetud muruga ja kibuvitsapõõsastega tagatrepi kõrval lõi minnalastud ilu atmosfääri. Atmosfääri, kus toimetab Firss, kui kuivatatud ja unustatud kirss ning lõbutsevad-rabelevad noored, kes lükkavad minekule kaasa.
Mis seal salat, olles mitte väga ammu Tallinna Linnateatri samanimelist lavastust näinud, ütles, et Esna mõisa oma kaalus kutselise teatri oma üles.


7.06 Susanna saladus. Ooperistuudio Opera Veta. Mängiti Kadrioru Kunstimuuseumis.

Selle kogemuse nimeks on „mul on kahju“.
Mul on kahju, et asjaolude tõttu ei olnud mul võimalik materjali nautida.
Kõik algas ilusti. Ilus õhtu, meie ilus Kadrioru Kunstimuuseumi saal. Kui klaverimängija sisenes, aimasin halba. Lossi saalis puuduvad tekstiil ja puit, mis heli pehmendaksid. Nagu klaverimängija esimese löögi klahvidele lõi, sain sõna otseses mõttes müraga vastu pead ja järgnes hirmureaktsioon. Etenduse kulgedes läks pisut paremaks, kuid heli oli minu jaoks liiga vali – lauljad ju ka. Paremaks ei teinud asja see, et meestegelane oli vägivaldne. Ta tõukas naist, ta karjus, ta keerutas naist tema käest midagi rebides. Istusin ja mõtlesin, et no mis see siis nüüd olgu, sa vaatad südamerahus krimifilme jms, aga siin tunned end häirituna. Küllap see esialgne müra peale ehmatamine lõi rivist välja.
Mul on kahju ja annaksin meelsasti sellele ooperile teise võimaluse mõnes teises ruumis.

8.06 Kuu aega maal. Vene teater. Mängiti Sagadi mõisas.

Kui eestikeelsetel teatritel on pikk suvelavastuste traditsioon taga, siis Tallinna Vene teatrile oli see esimene kord oma lavastusega õue tulla. 2018. aastal möödus ka 200 aastat Ivan Turgenjevi sünnist.
Lavastatud oli Sagadi mõisa aeda arvestades iga pinki, põõsast, akent, teerada. Ksenija Agarkoval Natalja Petrovna osas oli primadonnalik hoiak, Tatjana Kosmõnina Lizaveta ja Aleksandr Kutšmezov doktorina moodustasid vaimustava subretipaari. Näitlejad nautisid Turgenjevi heatahtlikkust, soojust, sõbralikkust: on suvi ja armumiste aeg, laseme käia 
Lugesin pärast etendust lavastajast, Filip Lossist, kes alustas Vene teatri kunstilise juhina 2017 sügishooajast. Ta on terane, terav, pisut solvuv, intelligentne kunstnik.
Suurepärane lavastus.

13.06 Miljoni vaade. Sajandi lugu. Vana Baskini teater ja Tallinna Linnateater. 

Olles Sajandi loo teatrikomplektide suhtes skeptiline, läksin ka „Miljoni vaadet“ väikeste kahtlustega vaatama. Kahtlused hajusid esimesel kümne minutiga.
Kui usutav karakternäitleja on Egon Nuter. Vaimustav! Üldse meeldis mulle, et kumbki teater ei soleerinud, kuigi Vana Baskini teatri näitlejad olid enam laval. Siin oli Elmo Nüganen leidnud suurepärase tasakaalu ja kordagi ei tekkinud mõtet, et näe see või teine teater. Nägin esimest korda laval Saara Nüganeni ja oli huvitav jälgida, kuidas noor inimene headuse-kurjuse välja mängib. Minu suur lemmik Helene Vannari ei tekita kunagi kahtlusi. Parima rolli tegi minu meelest Oskar Kröönström Egon Nuteri mängitud Antsu isana. Ta on meestest, kelle isa ta mängis, kümneid aastaid noorem, kuid stseen, kus ta poegadel õlgade ümbert kinni võtab ja ütleb, et ta peab nüüd soomusrongile tagasi minema, vääriks oma siiruses ja paatosetuses eraldi salvestamist. Korraks mõtlesin vaid, et kas Anne Paluveri Helmit oli vaja...aga küllap tuli ka kommunist sisse tuua, mis seal ikka.
Paberbaleriinid kahe maja vahel akna taga tantsimas. Kummardus kunstnikule, Martin Miksonile.

15.06 Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad. Tallinna Linnateater.

Kes siis seda lugu ei teaks?
Diana Leesalu on dramatiseerinud ja lavastanud ikka Eduard Bornhöhe romaani, mitte filmi alusel, seepärast on lugu pisut teistsugune kui meile seljaajusse kulunud filmis.
See oli kõige paremas mõttes suvelavastus. Oli lusti, oli hoogu, armastust ja huumorit. Kui Risbiter on äpardik, siis on ta seda põhjalikult, kui mõis on vaja põlema panna, siis pannakse, kui on võitlus, siis on võitlus, kui on vaja köie otsas põgeneda, siis põgenetakse.
Kui lavastuse plakatid linna välja pandi, siis oli esimene mõte, et mis mõttes blond Gabriel? Oleme ju filmis harjunud tumedat Gabrieli nägema. Etenduses see ei seganud kohe üldse. Pigem andis humoorika aktsendi, et kõigepealt on meil blond Gabriel (Priit Pius), Agnes (Sandra Uusberg) on blond nii kui nii, siis ilmub blond Ivo (Kaspar Velberg) ning lõpuks tuleb vana Mönnikhusen ning on...arvake ära...blond. Põhjalikult põhjamaine lugu 
(Parun von Mönnikhusenit mängis Allan Noormets.)

27.06 Viimane võllamees. Rakvere teater. Mängiti Loodi kuivatis.

See etendus läks minust mööda.
Algusstseenis jäi Indrek Apinise hukatava äge mäng meelde ja kogu ülejäänud etendus mattus suitsuhaisu.
Sattusin istuma pingirea sellesse otsa, mille kõrvale oli tõmmatud mustast kilest sein, et tehniliste töötajate poolt publikuruumist eraldada. Kile taga seisis lavastaja ja suitsetas ja suitsetas ja suitsetas ja kui aega sai, siis suitsetas veel. See ei olnud selline suitsuhais, et kusagilt eemalt immitseks sisse, sellest poleks midagi olnud, vaid selline, kus kaks tundi keegi lihtsalt puhub sulle suitsu näkku. Minust paremal käel istuvad inimesed, kes olid kileseinale veelgi lähemal, olid samuti häiritud.

6.07 Me olime kodutütred. Saueaugu teatritalu.

Kas te sõidate tihti traktori järelkärus teatrisse? Üldse mitte? Ma üldjuhul ka ikka bussiga või autoga või jala, aga Saueaugul oli võimalus traktori taga „saali“ juurde sõita ja no ei saanud jätta juhust kasutamata. Traktoriroolis oli lavastaja ja teatritalu peremees Margus Kasterpalu. Tagasi roolis ka.
Saaliks oli põllu ääres kasvav sarapuuvõsa, ehk sääsik, nagu üks mu hea sõber armastab öelda.
Kolme vana sõbranna matkalugu on lustakas, täis ootamatusi ja näitlejail endil tundus ka lõbus olevat. Mängisid Kristel Leesmend, Külli Teetamm ja muidugi suurepärane Garmen Tabor.

Tuesday, 7 August 2018

Ma võtan oma mantli/ Inriid ja Toomas Nipernaadi/ MTÜ Pärnu Suveteater

Siin sa siis jälle oled. Diivanil ripakil kui tühi tasku, augud sees. 
Ootasin sind kogu suve ja ma pole enam kindel, kas tahan sind tagasi. Sinu minekud ja minu ootamised on nii palju aastaid kestnud, et olen sellest abielust halliks ja kõhnaks kulunud. Vaata mu kalbeid käsi, mis sulle sibulat koorivad, vaata mu luidrat selga, mis kummardub, kui sulle leiba lõikan, vaata seda õhukest kaela, mis kurvalt kõverdub, kui sa jälle oma lugudega mind vaikima rääkida püüad. Lugudega, milliseid räägid suvel pargipingil ja rannakivil, festvalimelus ja kohvikutepäevadel. Mida leiavad need kuldjuustega kuulajad? Küllap seda, mida mina enam ei mäleta. Ma lähen nüüd sinu juurest ära. Varem olid sa talvel minu, nüüdsest, kui üksikud mustendavad laigud veel lumega kaetud pole, oled sa üksi. Ära otsi mind, ära palu mind. Vitsuta oma kõht täis, viimast korda ulatan sulle pesemisel puhta pesu ja rätiku. Oma mantli saan ise nagist kätteMa ei taha enam. 
 
Vihkamisega, Inriid. 
 
 
 
Tiit Palu on võtnud meie ette avada elu, mida Gailit laseb aimata. Mida me Inriid Nipernadist teame? Vaid seda, et tema oli see naine, kes lasi Toomasel vanderselli ja naistemehe elu elada. Vaid? Kuid seda polegi nii vähe. Inriid on see, kelle peale kogu suvine lustilugu toetub, kelle juurde mees talveks süüa ja puhast särki nõutama läheb. Ka armastust.
 
Nii on Pärnu Jahtklubis laval lugu, kus Inriid ei lähe enam oma meest otsima ja koju tooma, vaid ta ootab, et siis ise minna 
 
Kui Sepo Seemani Nipernaadi lavale tulles diivanile vajus, tekkis mul mõneti ebameeldiv mulje - näis, nagu oleks mees purjus. Hetke pärast aga meenus, et Gailiti Nipernaadi ei joonud - loodetavasti Palu oma ka mitte. Piret Laurimaa Inriid Nipernaadi oli tulles ja meest kodus nähes nii rõõmus ja naeratav, et see lausa ärritas: No kuidas? Mees on mitu kuud ringi aelenud ja sina naeratad, toidad ja hoolitsed? Võrgutadki? Etenduse kulgedes aga taipasin, et kuule, nad on nii kaua abielus olnud, see on nende armastus. Ära mõitsa kohut! See on nende armastus. Nemad oskavad niimoodi. 
 
Lavakujundus oli lihtne elutuba kõnekate detailidega. Kellakapist paistvad taruvaigu sprei ja antuseptiknäisid talvist Nipernaadit ootavat, et kurgukraabet hukata ja villis kandu puhastada. Põlevad küünlad ootasid meest koju. Nais-ja meesfiguur maalil meenutasid Modigliani silmituid inimesikelle maal see tegelikult oli, ei tea. Juhuslik? Silmitu-silmitu, kes ei näe, mis ta lähedal, silmitu-silmitu, kes enam oodates teele ei vaata 
 
Elava muusikaga laval võib võib minna nii ja teisiti. Inriidi ja Toomase loole mängis tausta ja vahepalasid Olavi Kõrre. Pole vajagi pikalt kirjeldada. Suurepärane. 
 
Ja siis tõrvatilk või lausa meri: Mängukohaks oli valitud Pärnu Jahtklubi purjekakuur, kuhu oli müüdud nii 150 piletit. Kogu publikuosa oli ühel tasapinnal. Kuna olime ette hoiatatud, siis teadsime end teise ritta seada. Etendust nägi umbes viis esimest rida, sealt edasi kuulati ainult kuuldemängu. Selle kohta on teisedki kriitikat teinud ja loodan, et korraldajad on seda kuulnud-lugenud ja võtavad järgmiseks aastaks arutella. 
 
 
 
Siin sa siis jälle oled. Diivanil ripakil kui tühi tasku, augud sees. 
Ootasin sind kogu suve ja ma olen kindel - tahan sind tagasi. Sinu minekud ja minu ootamised on nii palju aastaid kestnud. Mis siis, et värvin juba ammu halle juukseid ja seelik on suureks jäänud. Vaata mu heledaid käsi, mis sulle sibulat koorivad, vaata mu saledat selga, mis kummardub, kui sulle leiba lõikan, vaata seda õblukest kaela, mis sinu poole kõverdub. Räägi mulle lugusid, las ma vaikin ja kuulan su häält, mida suve jooksul aina meenutasin. Lugusid, milliseid räägid suvel pargipingil ja rannakivil, festvalimelus ja kohvikutepäevadelUnusta kuldjuustega kuulajad. Ma kuulan ja lähen nüüd sinu juurest ära. Varem olid sa talvel minu, nüüdsest, kui üksikud mustendavad laigud veel lumega kaetud pole, oled sa üksi. Ära otsi mind, ära palu mind. Las ma valan sulle suppi, las ma ulatan ulatan sulle pesemisel puhta pesu ja rätiku. Mantli võtan ise. Ma tulen tagasi. 
 
Armastusega, Inriid. 
 
 
 
Dramatiseeris ja lavastas Tiit Palu 
Muusika Olavi Kõrre esituses 
Osades olid Piret Laurimaa Ja Sepo Seeman 
 
 
Vaadatud 1. augustil 2018