Kuressaarest, armastusega

 

 

"Unistus", Kuressaare teater

Autor ja lavastaja: Tiit Palu (Teater Vanemuine)

Kunstnik: Silver Vahtre

Lavastusdramaturg: Pille-Riin Purje

Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov (Ugala Teater)

Valguskujundaja: Tarmo Matt

Osades: Luisa Lõhmus, Andres Raag (Tallinna Linnateater), Merilin Kirbits (Improteater IMPEERIUM), Allan Noormets (Tallinna Linnateater) ja Markus Habakukk.

Esietendus 26. oktoobril 2023 Kuressaare teatris

 

 

„Sest minu meelest on kõik näidendid on armastusest“, ütleb Ester (Luisa Lõhmus) näidendiproovis.

Mu vanaema albumis on foto, kus ta „Vigastes pruutides“ peretütart mängib. Blond pika patsiga parukas, silmad malbelt langetatud. See oli kohalik külateater. „Tahtsin ikka näitlejaks saada, aga sõda tuli vahele.“ Nii jäi tema unistus täitumata. Ester Reinartil läks teisiti.

Näidend „Unistus“ (autor Tiit Palu) räägib Kuressaare teatrist aastail 1947 – 1949. Äsja oli teatrijuhi kohale asunud Paul Kalde (Andres Raag). Teater oli selleks ajaks palju üle elanud: II Maailmasõja, okupatsiooni tuleku, sagedasti vahetusid teatrijuhid ja näitlejad. Kalde kaasaegsete väitel oli temaga töötamine üks rõõmus aeg. Paul Kalde oli see, kes kutsus teatrisse noore Ester Reinarti (hilisemas elus Ester Purje, teatrivaatleja Pille-Riin purje ema)*.

Ester astub lavale sammhaaval, räägib publikule kodutalust lahkumise lugu. „See ei ole Ester! See ei ole Ester! Ma mäletan teda!“, hüüab minu selja taga istuv daam. Vaatan tagasi ja naeratan talle. Ta naeratab vastu. Oleme kokku leppinud, et see on Ester.

Luisa Lõhmus lõpetas TÜ VKA 14. lennu eelmisel aastal. Tema lavastusse kutsuja on täpse valiku teinud. Näitleja näitlejat mängimas on ka kogenud näitlejale proovikivi, kuid Lõhmus tuleb auga toime. Väga selge diktsiooniga ja parajalt doseeritud hääletugevusega jätkub teda eeslavale, tagalavale, laulma, deklameerima, vanemate näitlejatega argumenteerima, etendama nii malbet kui vulgaarset Tildet „Tagatipu Tiisenoosenis“. Tema etüüd kolhoosi viidud taluhobuse kujutamisel väärib tähelepanu. Saal ei nihele ja jälgib tema silmi, võib kuulda koiliblikate tantsu lavakardina voltides.

Niisiis, on aasta 1947 ja Kuressaare tearis käivad Hugo Raudsepa komöödia „Tagatipu Tiisenoosen“ proovid.

Niiskesse teatrimajja on kogunenud Paul Kalde (Andres Raag), Aleksander Resta (Allan Noormets), Magda Saliste (Merilin Kirbits), Ester Reinart ja Jaan Tappel (Markus Habakukk).

Koloriitse elu-ja näitlejapagasiga Paul saab Andres Raagi rollilahenduses targa juhi kuue. Kuulatab ja kuulab, tajub näitlejate vahelisi tõmbumisi ja tõukumisi, sekkub soojalt ja huumoriga, samas nõudlikkust kaotamata, saab ikka oma tahtmise.

Allan Noormetsa Aleksander Resta mängib Restat ka väljaspool proove ja etendusi. Ta on joviaalne, rohmakalt galantne, heatahtlik, nii laisk, kui olla lastakse. Kogu tema elu on teater. Teise vaatuse lõpustseenis tuleb ta korraks rollist välja on lihtsalt Saaremaal elav inimene. Hetke pärast aga taipab, et vist läks käest ära ja laval on taas Restat mängiv Resta.

Lavastuses avatakse vähe ajahetke tausta. Ester meenutab kokkupuudet mõlema okupatsiooni sõduritega, kõlavad üksikud vihjed kolhoosile. Seda enam on valus jälgida Merilin Kirbitsa päikeselist tegelast Magda Salisena. Tegelikus elus oli Magda abikaasa selleks hetkeks arreteeritud ja mõrvatud. Salis oli üle kümne aasta Kuresaare teatri primadonna*. Merilin Kirbitsa särav naeratus ja üle lavaäärte voolav energia toidab näitlejaid ja vaatajaidki. Hoogsa liikumise käigus langeb punasest juuksepahmakast salk laubale ja korraks on laval Martha, kes Virginia Woolfi ei karda, midagi ei karda.

Jaan Tappelile meeldib Ester. Tüdruk tema kenitlemisele eriti tähelepanu ei pööra ja seda enam viskab poiss kurameerimiskatsetele hagu alla. Markus Habakuke humoorikas Jaan paneb publiku heatahtlikult naerma. Ta mängib üle, muutumata naeruväärseks.

Ülemängimist on ette heidetud lavastuse teisele vaatusele, kus „Tagatipu Tiisenoosen“ on juba valminud ja laval meie ees. Mõnda aega jääbki segaseks, kas nüüd mängitaksegi meile „Tagatipu Tiisenoosenit“ või on see peaproov. Äkki esietendus? Neljas etendus? Kuues? Viimane etendus? Stseeni sekkub Paul. Siiski on peaproov. Mu isiklik maitse ootab ülemängimist ja „Tiisenooseni“ mängus saab seda maitsta. Teater teatris olevat libe tee. „Unistuses“ jäädakse aga enne libastumist pidama. „Tiisenooseni“ lavastuse parukad on grotesksed, peremehe viha ja ratsmelöök ehmatav, perenaise reaktsioonid ootamatud ja koomilised, Tilde on vulgaarne ning kooliõpetaja Jorh Aadniel Kiire ja Tiit Piibelehe masti mees. Tagatipu taluõue kujutavale dekoratsioonile on maalitud Eesti hagijas või hoopis beagle*, keda aastal 1947 seal mitte olla ei saanud. Äkki Tagatipul sai ka, kui peremees soovis hobune Tiisenooseniga eputada, miks ei oleks võinud talus ka kallis tõukoer olla.

Võib-olla mängiti „Tagatipu Tiisenoosenit“ Kuressaares just nii paksude värvidega. Küllap küsiti ka siis, et kellele mängitakse, kes on meie publik. Ajatu küsimus, mida küsivad teatrid tänapäevalgi. Küsivad ju?

Loodetavasti rõõmustab Kuressaare teater lavastusega „Unistus“ meid ka sügishooajal. Rõõmustab väikese ajaloolise vaatega, toob meile inimesed, kellest vast siiani kuulnudki pole. Kindlasti tasub tähelepanu pöörata kavalehele, mis on eriti põhjalik, kirjeldades tolleaegseid kaasteelisi ja tekitades huvi nende teekonda edasi uurima. Kavalehe viimane leht on koolivihiku leht. Joonelisele pinnale saab kirja panna enda unistuse. Vast läheb täide.

„Unistusega“ tuleb meelde, miks ikka ja jälle teatrisse tõttan.

Kõik näidendid räägivad ju armastusest.

 

*Madli Pesti,  „Kuressaare teatrielu: 18. sajandi kooliteatrist 21. sajandi linnateatrini“, Kuressaare : Kuressaare Linnateater, 2014

**koeratõug

 

Vaatasin külalisetendust Eesti Draamateatris 25. mail 2024