Kolm juhtumit vanas linnas/ Kodukäijad/ Kellerteater

Saabumine

Seisin kahe tammise ukse vahel pimedas ja üritasin välimist kinni tõmmata. Kui valges esikus nägemine taastus, istusid minu ees ümmarguse laua taga kenad inimesed, ruum oli poolhämar, krohvitud paeseinad ämblikuhallikad, krobeline paepõrand ettevaatlikku astumist ootamas. Sammuke edasi…ja sain löögi otsaette. Tagurdasin musta sügisõhtusse, hoidsin taskupeeglit vastu muhku ja mõtlesin elu üle järele. 10 minuti pärast tuli teatrikaaslane ja aitas mu tuppa.

Tellisin baarist pisikese prosecco, rüüpasin kaelast ja jahutasin laubale kasvanud sinist sarve külma pudeliga.

„Phosphorus“

Leinaaeg kestab. Musta värvi on kleit, pihik, kingad, õudusest meelt heitva noore lese meel. Mitte väga ammu  surnud abikaasa koputab aknale, rikub toitu, naeratab peeglis ning kõnnib ööl ja päevil naise järel. Imetleb teda, nuusutab, puudutab, kurvastab naise kurbuse pärast, armastab.

Riho Rosbergi -  krahvi - ruumi ilmumine annab loole kohe sügavuse. Sellise tumeda ja salapärase. Ta on üdini surnud. Kogu krahvi olek toob meelde „Nosferatu õuduste sümfoonia“ kuulsa kaadri, kus harali sõrmedega vampiir trepist üles  astus.

Rahel Ollisaare – lese – hirm ja ahastus paneb teda käsi murdma ja segadusse saanuna jäisele põrandale langema.

Georg Otsa nimelise muusikakooli lõpetanud Ollisaar on viimase aasta parimaid näitlejaleide. Tal on julgus olla pöörane ja olla selles pöörasuses vaba. Minu meelest on ta ehtne Panso kool..mitte, et ma Panso meetoditest väga palju teaksin, kuid mulle on lapsepõlvekodust meelde jäänud, et „Ah, Noorsooteater, seal ainult karjutakse“. Hiljem taipasin, et Gitise taustaga Panso kas õpetas ülemängimist või siis lasi/lubas oma tudengeil tugeva emotsiooniga karaktereid luua. Heaks näiteks on samuti Gitises Stanislavski meetodite järgi õppinud Ita Ever, kelle Maśa 1973ndal aastal Draamatetari „Kolmes ões“ südantlõikavalt igatses. Tean, et paljud võõristasid nii intensiivset stseeni lahendust. Keskmise põlve näitlejatest suudab vist küll ainult Kersti Heinloo käsi ringutamata ahastavaid karaktereid luua. Rahel Ollisaares on psühholoogilise teatri võti olemas ja see uks on lahti keeratud.

Andres Roosilehe eksortsist on lossis elavate vastand. Ta on lihast ja verest, oma teadmistes kindel ja ebaõnnestumistes mitte väga lootusetu - nagu ruuporist kõnelev suur mees, kes võiks teised kolm rahus korraga sülle asida ja mõistusele raputada.

Andrus Eelmäe - teener. Braavo!, ma ütlen. Kohmakas ja kohtlane majordoomus näib kui keldrist üles aetud neljajalgne ämblik, kõik jäsemed ühtmoodi koordinatsioonita ja inimesele tüliks. 

Viies tegelane - fosfor. Kui etenduses esimest korda tikku tõmmati, siis mõtlesin, et säh sulle keskaega või äkki on Hargla ajastuga mööda pannud. Hiljem lavastuse tutvustust lugedes selgus, et tegevus käis 19. sajandil. Tuletikud leiutati samal perioodil ja algselt olidki tikupead fosforiga kaetud. Meenutas see fosfori asi mulle Agatha Christie „Tuhkurhobust“, aga ajastu oli ju sama – mis seal ikka.

Vaheaeg

Jalutasin läikivale ninale puudrit tupsutama. Keskaegne maja, kitsas käik, kaks ust kõrvuti. Esimesse ruumi oli kuningas juba sisse jalutanud. Astusin sellest mööda, kui uks avanes ja oleksin äärepealt sellega vastu pead saanud. Teatrisõbrad tundsid mulle kaasa ja nii lubati mind ka autoga koju viia, muidu teab mis veel juhtub ning omakorda lubasin autouksega ettevaatlik olla.

Tupsutasin prosecco pudeliga muhku, lonksasin pisut ja tundsin, et löögist saadud segane oleks hakkab mööduma.

„Nõia tütar“

Sajanditevanusesse majja saabub kamp reality tegijaid. Legendi järgi on seal kunagi noore tüdrukuga midagi traagilist juhtunud ja nii pidavat seal kummitama. Kummitabki, olge mureta ja tempo on esimese vaatuse lavastusest tunduvalt kiirem – tänapäev ikkagi. Panin etenduse vältel ikka nii mõnedki korrad silmad kinni – õudne oli.

Riho Rosbergi tegelase ülesandeks näib esialgu vaid laevalgustuse süütamine, kuid etenduse kulgedes saab temast see, kes tegelased ja juhtumid omavahel seob.

Rahel Ollisaar on tibinduse jaoks muidugi liiga intelligentne, aga loobib hobusesaba lehvides pärle ja mängib pausid nauditavalt välja.

Andres Roosilehe keskealine kepslev fotograaf on veider pilt, kuid kui on aeg surma minna, läheb tema sinna teadlikult ja tõsiselt.

Taas Andrus Eelmäe. Kuidagi on tema minu teatripagasist välja jäänud või ma vähemalt ei mäleta. Teles olen näinud ja seal on ta väga hea olnud. Igatahes oli tema selle õhtu tegija ja hakkan otsima lavastusi, kus tema mängu veel nautida saaks. 

Viies tegelane, köis. Tema tegevus tundub juhuslik, kuid oh ei – ta on korralikult lavastaja näpunäited kõrva taha pannud…ja itsitab me hirmu üle.

Lahkumine

Teatriperemees seisis ukse vahel ja jättis hüvasti, kui kirikuõpetaja kogudusega hingamispäeval. Teatrikaaslane viis mu tõepoolest koju.

Indrek Hargla kirjutas oma kodukäijate lood just Kellerteatrile. Eesti noorim teater käib end välja, kui Eesti esimene põnevusteater. Pikka iga ja jätkuvaid töövõite neile – nad on oma publiku leidnud.

Minge Kellerteatrisse. See on ainulaadse õhkkonnaga ruum…näed, äärepealt oleks „koguduseruum“ kirjutanud.

Ahjaa, sisenemisel tuleb klaasust lükata…tõmmata ei maksa… Mu vikerkaarespektrit kõndiv muhk on nädal hiljem kollases faasis.

Autor: Indrek Hargla
Lavastaja: Vahur Keller
Kunstnik: Britt Urbla Keller
Helilooja: Liina Sumera
Videokunstnik: Kristin Pärn
Valguskunstnik: Rene Topolev
Koreograaf: Kristina Paškevicius

Mängivad: Rahel Ollisaar, Andres Roosileht, Riho Rosberg, Andrus Eelmäe

Vaatasin 23.  novembril 2019

Sai verd ja sai nalja/ Kiirtee põrgusse/ Urmas Eero Liiv/ film

Ma ei ole üldse õudukate vaataja, no kohe ikka üldse ei ole. „Kiirtee põrgusse“ on aga kodumaine film, no kus sas saad.

Filmi on Eesti esimeseks õudusfilmiks nimetatud ja küllap nii ongi. Kuigi mulle meenusid Jaan Toominga  „Põrgupõhja uus vanapagan“ teleülesvõte ja Arraku illustratsioonid lasteraamatutele – mul mõlemaist lapsepõlvetrauma.  Fuhh.

Õudusfilm ilmselt peabki klišeedest koosnema – et ka žanrivõõras inimene need ära tunneks: suvine mets - üksik talu sees, saag, poolemeelne naine, miski seestumise moodi asi, ihuvedelikke ja karjatusi. 2/3 filmi algusest on kohati igav, kohati naljakas. Verine on küll, nii et sain ikka silmi kinni hoida ka. Viimasel kolmandikul tuleb sündmusi ja hetki, mis mind igatahes ehmatasid. Loo käik on etteaimatav, kuigi meid tüüritakse lõputiitrite juurde üsna segaseid radu pidi. Dialoog on, nagu kolmemehe klassikirjand: taram-taram-taram ja haigutus. Stsenaariumi terane ja huvitav käik on uued lapsed – Liina Tennosaar ja Egon Nuter. Lapse tapmine ja teise hukkumine viitab aga halvale maitsele. Kes need nugilised veel selles kontekstis on? Filmi inglise keelse pealkirja võiks tõlkida kui "Dora kiirteelt". See kõlab kohmakalt, kuid iseloomustab filmi paremini.

Näitlejate valik on enam-vähem õnnestunud. Kristjan Kasearu mängib jõmmi üsna kenasti välja, küsitavaks jääb, kas seesugused tegelased rohkem 80ndtatesse ei jäänud. Tema venda mängiv Franz Malmsten on aga nii und naa – teksti andmine on õõnes ja ega tema hirmu ka ei usu, aga noor näitleja, küllap õpib. Kersti Heinloo olemuses on midagi sellist, mis laseb tema segaduses karaktereil särada. Ta on mulle meeldinud sellest ajast, kui lavakast tuli ja ka selles filmis ei pea temas pettuma. Ka pikk blond naine, kes bitchi mängib, teeb seda üle võlli ja hoo ning isuga.  

Mnjah. Ilmtingimata ei pea vaatama, kui aga vastu tuleb, siis võib kinosaali seal istuvale 5-le vaatajale seltsiks minna. Looduspildid on ju ilusad – rohkelt verised küll, aga no punane ju ongi ilus värv...

Vaadatud 1. novembril 2019 

...seal lendas kuul mul peast läbi.../ Varjud/ Piibe teater

Vana Endel astub tasasel sammul üle lava ja kõneleb. Ta astub ruupori suunas, kust kostab nõukogude sõjaväemarss. Ühest otsast teise on pikk teekond – terve elu pikkune. Ruupor röögib ja ärritab nii, et pisarad tulevad silma – pole korralikult kuulda, mida vana Endel räägib ja tunnen, et tahan ära minna, sest see on talumatu. See on talumatu võitlus elatud elu ja vägivalla vahel. Vägivald on peale jäänud.

Arlet Palmiste kirjutas näidendi „Varjud“ tõsielus sündinud loo põhjal. 1945. aasta juuni alguses peeti Udrikul, Johanirahva talus sünnipäeva. Sündmused, mis on aastate taha jäänud, annavad dramaturgile võimaluse tõlgendamiseks, kuna juhtumi kaasaegsed mäletavad seda erinevalt. See aga ei tee olnut olematuks. Peopäeva õhtuks oli pererahvas surnud ja enamus külalistest samuti. Aastaarv ise ütleb meile, mis võis juhtuda. Sel ajal üsna harilik lugu, kus metsavennad oma küla inimestel töödel abiks käisid ja omakorda pererahvalt vastutasuks toidumoona ning kehakatteid said. Mehed – need külarahva vennad, pojad ja isad ootasid suurema või vähema lootusega aega, mil oma kodudesse saavad naasta. Selles lootuses tehti ka halbu tegusid – näiteks reedeti vabatahtlikult. 

Lavastaja Tiit Alte on erinevatel stseenidele andnud erineva tonaalsuse ja valgustuskujundaja Robin Täpp valguse. Tüdrukute talustseenid on heledalt valgustatud ja õeksed ise on heas mõttes kerge meelega ning lootusrikkad. Ka tõrelev ema on naeratav ja andestav. 

Punkristseenid on juba pisut hämaramad, kuid sellegipoolest üldse mitte rusuvad ning noorte meeste ülekeev testosteroon ja pisut elanud mehe ettevaatlikkus saavad maa-aluses ühiselus enam-vähem hakkama. 

Stseenid NKDV-lastega on hämarad ja koledad. Siin on mängitud kontrastile. Taluelus on naiste ja meeste hääled kerged ja sammud lihtsad, NKDV käitumine on jõuliselt manipuleeriv ning füüsiliselt õudne. Hetkel, kui eesti keelt kõnelev tšekist vanaemal juustest haarab ja ta põrandale rebib, läbib saali nagu hirmunud tuulehoog, ühe mu teatrikaaslase suust kostab vaikselt: „Pekki“. Kuulipildujavalangud tulevad lindilt. Meie kuuleme neid kõlarist – need inimesed kuulsid seda reaalselt. Tekkis tunne, nagu tahaks midagi õlgadelt maha raputada.

Vana Endel ilmub kusagilt, kuhu sureliku jalg ei satu ja libiseb varjuna meie eest läbi. Erik Ruus loeb Hendrik Visnapuu tekste nii, et külmavärin jookseb selga mööda alla ja mööda pinki teatrikaaslase selga.

Ma ei mäleta, kas Piibe teater on varem kutselisi näitlejaid kasutanud – vist mitte. „Varjudes“ teevad kaasa Liis Haab, Jaanus Nuutre ja Erik Ruus. Laval on aru saada, et ühed on profid. Siin aga saan nende kiituseks öelda, et nad ei domineeri ja piibekad omakorda ei pelga neid. Näitlejad on näitlejad ja ansambel kõlab kokku.

Mind vaimustas nii väga vanaema kehastava Merike Kernu mäng. Nägin teda kevadel  lavastuses „Sangadega saunamees“ perenaise koomilises rollis ja naersin kõhu täis. „Varjude“ vanaperenaine on ilus, elanud, tark, tõsine. Mul tulid iga kord teda laval nähes pisarad silma. Tema kostüümis oli Rapla maakonna seelik, mis mulle mu oma vanaema meenutas ja vist seetõttu ka emotsiooni võimendas.

See ranits mis mul raske kanda

See teenib mind ja katab ka

Kui jõudsin keset sõjaplatsi

Seal kibuvitsa põesa all

Seal lendas kuul mul peast läbi

.......

Mitte keegi, mitte kunagi ei tohi mitte kellelegi nii teha.

Piibe teater täidab Eesti teatrite hulgas olulist kohta – mäletada on oluline.

Dramaturg – Arlet Palmiste

Lavastaja – Tiit Alte

Kunstnik – Riina Andresen

Helikujundus – Arlet Palmiste

Valgus – Robin Täpp

Visuaal – Maris Korrol

Etendust juhtis -  Triinu Palmiste

Osades:

Miina, vanaema – Merike Kernu

Iida, ema – Aire Pitk

Valve, peretütar – Liis Haab

Laine, peretütar – Arabella Strazdin

Merli, peretütar – Elsa Triin Raidla

Endel, metsavend – Jaanus Nuutre

Ardi, metsavend – Artur Part

Juku, metsavend – Veljo Kukk

Oskar, metsavend – Robin Täpp

Nikolai, tšekist – Aavo Soots

Sergei, tšekist – Tiit Kaljumäe

Vana Endel – Erik Ruus

Vaatasin 12. oktoobril 2019, Udriku mõisas

Aga mina?/ Kullo Teatriringi vanem trupp

Tulin teatrist jala koju, et pead klaarida.

Kullo Teatriringi vanema trupi lavastust „Aga mina?“ vaatama minnes oletasin, et lugu on koolist ja sõprusest ning armumisest ja kõik on õnnelikud. Kui muusika mängima hakkas ja lavale kogunenud noored näitlejad teineteisest hoides marionettidena rippusid, sain aru, et siin on õnn juba ära olnud.

„Mu vanemad lahutasid, kui ma olin -aastane“, ütlevad noored inimesed Kerli Rannala lavastuses. „Aga mina?“  on valminud õpetaja ja õpilaste ühisloomena.

Lahutasid. Jah, tõepoolest on millalgi meie kõnepruuki jõudnud sõna „lahutasid“. Mulle on oma lapsepõlvest jäänud meelde hoopis: „Isa läks ära“. See oli kuidagi tavapärane. See tähendas midagi lõplikku ja katkenut. Isa läks ära. Minu isa läks ära. Sinu isa läks ära. Tema isa läks ära...ma-sa-ta, me-te-nad...

Praegune „lahutasid“, „läksid lahku“ on ühtlasi umbmäärasem ja täpsem. Lahku mineku põhjuste „valik“ on laienenud, näiteks välismaal töötamine, võrguseadmed jms. Jabur. On jah.

Lapsed on samaks jäänud. Nad vajavad kodu ja armastust ja vanemaid ja sõpru. Kirjutaks nagu leierdatud võrrandit. Ongi leierdatud ja kõvasti pealuus, aga ikka läheb vahel  komakoht valesti. Elu pole matemaatika.

Lavastuses on vähe teksti, ülearuseid repliike pole. Meeleolu antakse edasi liikumisega. „Mina ka?“ ongi suures osas liikumislavastus, mida tekst täiendab. Tabasin end etenduse jooksul mitu korda  mõttelt, et näe, kui äge liikumine lavakatel, ei, see on ju TÜVKA, oh ei, hoopis Kullo Teatriring.

 See kompulsiivse küürimise stseen...

Noorte mängus ei soleeri keegi – nad mängivad enda vanust inimest ja pole tähtis, kas oled tüdruk või poiss, kas oled lühem või pikem, prillidega või ilma – kui sul on valus, siis sul on valus. 

Tumedate kostüümide taustal on täiskasvanud kui markerijoonistused: väike läbilõige ühiskonnast. Murelik ema, töö ja elu mõtte kaotanud isa, kooli sööklatädid, õpetajad, kodutud. Viimased puudutasid kuidagi eriti – on ju nemadki kord lapsed olnud, ehk armastatudki.

Minu meelest kutsub see lavastus märkama. Märkama lapsi oma peres, märkama lapsi koolis, märkama klassikaaslasi, märkama sõpru. Märkama oma kaaslast. See kutsub märkama muutust oma lähedase või sõbra juures. „Keegi ei saa ära lahendada minu probleeme, sest keegi ei saa neist osa, nagu mina“, ütleb lavastuses tütarlaps. Ega ei saagi, kuid osavõtlikkus teeb lahenduse lihtsamaks ja komakohad asetuvad seekordses võrrandis kergemini paika. 

Kerli Rannala ja trupi lavastus tekitab palju mõtteid ja neid annab veel hulk aega kratsida.

Saagu siia otsa vendade Strugatskite raamatu „Väljasõit rohelisse“ lõpusõnad: "Kõigile õnne, tasuta, ja et kellelegi ei tehtaks liiga!".

 

Suur tänu elamuse eest!

Autor: Kerli Rannala ja trupp

Lavastaja: Kerli Rannala

Mängivad: Adanna Ilver, Harriet Vassiljev, Susanna Teimann, Karl Marten Kristenburn, Anni Koov, Hanna Sillaste, Laura Marita Lappalainen, Kaur Pill, Kairi Joasaar, Joonas Väli, Hendrik Põld, Paul Pärtel Vellerind.

Vaatasin esietendust 3.06.2019 VAT teatri saalis.