Ma ei ole üldse õudukate vaataja, no kohe ikka üldse ei ole. „Kiirtee põrgusse“ on aga kodumaine film, no kus sas saad.
Filmi on Eesti esimeseks õudusfilmiks nimetatud ja küllap nii ongi. Kuigi mulle meenusid Jaan Toominga „Põrgupõhja uus vanapagan“ teleülesvõte ja Arraku illustratsioonid lasteraamatutele – mul mõlemaist lapsepõlvetrauma. Fuhh.
Õudusfilm ilmselt peabki klišeedest koosnema – et ka žanrivõõras inimene need ära tunneks: suvine mets - üksik talu sees, saag, poolemeelne naine, miski seestumise moodi asi, ihuvedelikke ja karjatusi. 2/3 filmi algusest on kohati igav, kohati naljakas. Verine on küll, nii et sain ikka silmi kinni hoida ka. Viimasel kolmandikul tuleb sündmusi ja hetki, mis mind igatahes ehmatasid. Loo käik on etteaimatav, kuigi meid tüüritakse lõputiitrite juurde üsna segaseid radu pidi. Dialoog on, nagu kolmemehe klassikirjand: taram-taram-taram ja haigutus. Stsenaariumi terane ja huvitav käik on uued lapsed – Liina Tennosaar ja Egon Nuter. Lapse tapmine ja teise hukkumine viitab aga halvale maitsele. Kes need nugilised veel selles kontekstis on? Filmi inglise keelse pealkirja võiks tõlkida kui "Dora kiirteelt". See kõlab kohmakalt, kuid iseloomustab filmi paremini.
Näitlejate valik on enam-vähem õnnestunud. Kristjan Kasearu mängib jõmmi üsna kenasti välja, küsitavaks jääb, kas seesugused tegelased rohkem 80ndtatesse ei jäänud. Tema venda mängiv Franz Malmsten on aga nii und naa – teksti andmine on õõnes ja ega tema hirmu ka ei usu, aga noor näitleja, küllap õpib. Kersti Heinloo olemuses on midagi sellist, mis laseb tema segaduses karaktereil särada. Ta on mulle meeldinud sellest ajast, kui lavakast tuli ja ka selles filmis ei pea temas pettuma. Ka pikk blond naine, kes bitchi mängib, teeb seda üle võlli ja hoo ning isuga.
Mnjah. Ilmtingimata ei pea vaatama, kui aga vastu tuleb, siis võib kinosaali seal istuvale 5-le vaatajale seltsiks minna. Looduspildid on ju ilusad – rohkelt verised küll, aga no punane ju ongi ilus värv...
Vaadatud 1. novembril 2019
No comments:
Post a Comment