Pääsukesed plekkmere ääres/ Mereplekid

Prangli ja mandri vahet sõitval Wrangö laes on kaks pääsuperet omale mugava reisimisviisi leidnud. No mis saab olla mugavam, kui aga ehitad parvlaevale maja ja siis muudkui püüad kärbseid ning kruiisid, jalad pesaseinal.

Kui Kelnase sadama vana kuuri teatrisaali istet võtame, sagivad Prangli pääsukesed sealgi valjul sidinal edasi-tagasi. Teatrikaaslane osutab lae poole – otse meie peade kohal on talade külge papist pasariiul paigaldatud. No mis seal ikka, kui hakkabki üle ääre ajama, eks saab puhtaks jälle – vesi ümberringi.

Publik sahistab ja kolistab ja jutustab ja naerab ja vakatab siis kummalise muusika peale. Hämarasse kuuri astuvad pudelitesse puhuvad näitlejad. Kume heli kostab nagu sadamast lahkuva laeva pasun. Publik on võidetud, Mereplekid võivat alata.

Lugu iseenesest on lihtne. Soomes on kuiv seadus ja hõimuvelledele abi ulatavad põhjaranniku eestlased veavad üle mere piiritust. Selle loo aga käivitab 80-ne aasta tagusesse olevikku ilmunud tänapäevane kalevipoeg. Poisil võtab aega, et kaineks saada ja taibata, kuhu ta on sattunud. Poiss pannakse pingile istuma ja siis räägitakse lugusid. Aga ükskord oli nii, et...

Salakaup on seaduse poolt vaadatuna alati kuritegelik. 2016ndal aastal tugitoolis kirjutades on eestlaste piirtuseveo ajalugu muidugi romantilises kauguses. Sel ajal elanud kaasaegsetele aga oli see ohtlik sissetulekuallikas. Trahvide või trellide taha sattumise kõrval oli ka surmajuhtumeid. Naised vedasid kanistreid seelikute all, piirivalvuriga kohtamas käinud tüdruk võis küla põlu alla sattuda, tulevahtusi tuli ette. Teiselt poolt: kerkisid uued elamud, koolitati lapsi. Omal äraspidisel kombel tõi selline kaubitsemine ka riigile heaolu.

Rhett Kütseni mängitud rannapoiss Mait ja Ivar Erik Lannese tulevikupoiss Kevin on ühtmoodi sümpaatsed tegelased. Mait õpib hoolega, kuna vaese rannapere ainus lootus paremale elule on haridus ja piirituseäri ei pea perepoeg parimaks mõtteks. Kevin aga ehitab Soomes ja leiab elumõnu parvlaeval pummeldades. Kumbki ei tea, mida nende tulevik toob. Südant kratsib, kui rannapoiss küsib tulevikust tulijalt, et kuule, mis saab edasi, kas tulevikus on igal inimesel väärtus. Tulevikupoiss kratsib oma vähese koolist meeldejäänu kokku ning ütleb, et mingi sõda tuleb ja sina mine ära Rootsi.

Ingrid Noodla, Kristiine Eliise Kadaka ja Jessica Agneta Kari kanda on enamused tüdrukute ja naiste rollid ja nende ümberkehastumised kord rannatüdrukuteks, kord soome karskuliikumise piigadeks jne on usutavad.

Omaette etüüdidena on nauditavad noorte piirivalvurite etteasted. Oh, ja muidugi ajalehepoiss, kes võiks küll kaasaegsetele noortele näitlejatele diktsioonitunde anda.
Pea kogu etenduse vältel on tegelaste kõrval kolm musta riietatud olevust, kes hiilivad, tantsivad, pöörlevad. Oleksid nagu kassid, aga sabasid ei ole, oleksid nagu kuradikesed, aga kapju ei ole...või kuidas see põrgutegelane siis välja näeb...
Tagantjärele lugesin kavalehelt, et need on viinakratid. Näed siis, peaaegu pihtas.

Professionaalsetest näitlejatest teeb kaasa minu suur lemmik Ene Järvis vanaemana ja mu suureks heameeleks Riina Maidre. Riina Maidret olen siiani ainult teles näinud ja ma ei teagi praegu kas ja kus teda üldse laval näha saab. Miskipärast tuli mulle teda laval nähes Kolme õe Olga meelde. Temas on mingi slaavilikkus, mingi traagika. Loodetavasti leiab ta oma lavastaja.

Lavakujundus on lihtne. Mereäärne kuur annab juba ise noodid kätte. Kostüümid on segu ajaloost ja tänapäevast. Ene Järvise memm on küll millegipärast riietatud kostüümi, mille järgi võiks arvata, et Fred Flinstone ajab nüüd Räniorus oma asju ihualasti. Ka tümitab Nukitsamehe filmi eit oma juhme poegi nüüd ilma kepita, sest see on Pranglil memme käes.

Stsenarist Piret Saul-Gorodilov on olnud õige inimene sellist näidendit kirjutama. Tema taustal on töö piiritusetehases, tollis, Maksuametis.

Lavastajana on väga tugeva töö teinud Tallinna 32. keskkooli teatrisuuna õpetaja Eva Kalbus.

Mängivadki sama kooli õpilased ja vilistlased. Noorte teha tahtmine ja mängulust teevad Mereplekkidest kõige paremas mõttes rahva teatri – ehk rahvas mängib oma rahvale südamest.

Mõtlesin tagantjärele, et kas see oli ikka ainult piiritus, mida üle mere veeti. Ajaloost on teada, et ka tolleaegsed riigiametnikud olid asjaga seotud ja sahkerdati ka legaalsel teel valmistatud piiritusega. Mu Ida-Virumaa päritolu teatrikaaslane ütles, et ka tema vanaema tootis alkoholi, mida siis salakaubaks läks. Mõtlesin, et kas tõepoolest on kodusel teel võimalik 96%list jooki destilleerida või oli tõesti nii, et janused hõimuvelled võtsid tarvitada kõik, mis oli kangem kui piim...ja kuidas üldse lahe põhjakaldal asju aeti, laste jagati, mis sai edasi...

Wrangöga mandrile tagasi sõites paistab päike mulle silma. Meri on vaikne ja teatritrupi noored lustivad laevalael. Pääsukesi pole näha – vist jäid Pranglile ööbima. Nendel on oma pääsukeseasjad ajada, sõitku merel piiritusekannud või parvlaevad. Nemad kasvatavad poegi ja söövad putukaid ka siis, kui etendus on lõppenud.

Mereplekke mängitakse Pranglil veel 6. ja 7. augustil ning sealt edasi Viimsi Rannarahva muuseumis 11., 12., 13., 15., 17. augustil.

Autor Piret Saul-Gorodilov
Lavastaja Eva Kalbus
Muusika Jarek Kasar
Koreograaf Kristina-Maria Heinsalu
Osades Ene Järvis, Riina Maidre, teatritrupp KOKK ja Tallinna 32. keskkooli teatrimeeskond..

Vaadatud 23. juulil 2016

Tulihänd varvastel/ Kratt/ Rahvusooper Estonia

Eduard Tubina ballett „Kratt“ esietendus Vanemuises 1943. aastal. Estonias tantsiti seda neljal korral ja viienda etenduse ajal, 9. märtsil, 1944, algas õhurünnak Tallinnale. Kratil jäi talu põletamata, selle asemel süttis teater. Tulle jäi „Krati“ originaalpartituur. Orkestripartiid aga asusid Vanemuises ja nii naudime me täna 1962. aastal Tubina poolt kirjutatud teist versiooni.

Lugu on meile kõigile tuttav – peremees tahab rikkaks saada, teeb lepingu Kuradiga ning valmistab endale Krati, kes talle nodi kokku kannaks. Mammon saab elu üle võimust, talust jääb Pisuhänna käes vaid tuhk järele ja Kurat veab peremehe põrgusse. Rahvapärimus on hoolimata rahvastest, ikka sarnane – rikas on saatanast ja saab oma palga. Küllap teadis haritud mehena Goethegi rahavajuttudest sarnast lugu, kui oma „Fausti“ kirjutas.

Niisiis, meie oma lugu. Pisikese ajaloosse vaatava paradoksina tantsivad enamjaolt vene rahvusest tantsijad. Eestlane on nunnu enam-vähem kuni 10 eluaastat, sealt edasi aga kasvab nii suureks, et
lavale hõljuma enam ei sobi. Trupis teevad kaasa ka briti päritolu artistid.

Tants oli ilus. Täieliku tantsuvõhikuna läks tõenäoliselt osa tantsukeelt minust mööda, kuid peremehe ägeduses, sulase armastuses ja Krati pahelisuses ei teki hetkekski kahtlust. Koregraaf-lavastaja Marina Kesler on Kratile andnud liigutuste mustri, mis selgelt viitab segaduses tehisolendile. Kindlasti on see üliraske roll. Väga ilus oli sulase soolotants. Minu nähtud 10.10.2015 etenduses tantsis peremeest pikka kasvu mees, keda kujutaks pigem ette võrkpalliplatsil tümistamas, kui Estonia laval Kuradile kolme tilka verd tantsimas. Teise vaatuse alguses üllatas aga ooperikoor. Balletis! Võimalik, et nii ongi tavaks ja tegelikult sobis see lilleneiude aasalaul rahvuslikku tantsuetendusse seda enam, et järgnes nii 20 minutine segarühma rahvatants.

Kostüümikunstnikuks on Gerly Tinn. Oleksin ehk natuke rohkem kiikse või krapse oodanud. Moelooming ja kostüümilooming on erinevad asjad, nagu meik ja grimmgi.

Valguslahenduses on momente, mida enne pole kohanud.

Kratt on teine ballett, mida oma elus olen näinud. Tants ei ole kunagi olnud minu teema. Nüüd on. Kratti lähen millalgi veel vaatama. Soovin näha ka teist koosseisu.

Lavastus on endiselt (2016) mängukavas.

oktoober 2015

Kodu maailma otsas/ Maailma otsas/ Rakvere teater

Kodu maailma otsas.

Rakver teatri suveetendus „Maailma otsas“ algab kohe, kui oled, istunud pingile ja näo lava poole pööranud. Margeri maja hoovi (Pikk tänav 26) on ehitatud kodupesakastid nimetu tänava tegelastele. Poolkaare kujuline elupaik kinnitub selgapidi vastu vana maja, kuhu laskuv päike sisse paistab ja paljastab vaikelu, mis sinna sajandeid tagasi on peatuma jäänud... Nii tahaks mõelda. Mis nende päikesest äratatud akende taga tegelikult on, ei tea. Maja kõrval on värav, kust tegevus sisse-välja voolab, üle tänava kõrgub Rakvere Miikaeli kirik, nagu tasuta dekoratsioon.

Andrus Kivirähk ei kuulu minu lemmikkirjanike hulka, Raivo Trass ei ole mu lemmiklavastaja. Dramaturg Urmas Lennuki näpupistes ja suurepärase trupi hingamises on aga nende kahe töö krooniks soe ja heatahtlik vaatemäng valmis saanud.

Istud, eks ole, pingil ja vaatad, kuidas head inimesed oma igapäevast elu elavad või ka mõned ka elamata jätavad. Mitte ühtegi võõrast ega arusaamatut elu ei ole. Täpselt su enda elu vaatab vastu. Miks peaks teatris vaatama seda, mida niigi tead. Tegelikult...ega ei teagi ju. Kes siis nii väga ikka oma igapäevapeeglit oskab vaadata. Mõnes mõttes on Margeri õues ideaalelu – suuri jamasid ei toimu ja see, mis juhtub, lõpeb kohekiiresti õnnelikult. Mõnus elu ja kõikide tubade tegelased saavad sõna.

Igal oma elu.

Pinget hoiab aga pidevalt õhus hõljuv „läheks kuhugi, läheks maailma otsa“. Läheks kuhugi sinna, kus varem ei ole käinud, kus on midagi. Mis? Ega ei teagi, aga tahaks sinna miskisse. Nii väga tahaks, aga... siin on vaja veel seda teha ja siis seda ka ja teist ja kolmandatki, aga tahaks kuhugi sinna ära. Siis tuleb oma toast, kõige kõrgemalt korruselt härra Immaanuel ja ei taha kuhugi. Tema on oma maailma otsa jõudnud. Puumaja kolmandale korrusele, nimetule tänavale, eiteamis linna. Nii tabadki end mõttelt, et kus see maailma ots siis ikka on. Kui lähed nüüd Eestist näiteks Austraaliasse, on sihtpunkt su jaoks maailma ots. Kui tuleb berliinlane näiteks Sauele, on see tema jaoks maailma ots. Tuleb välja, et maailma otsi on nii palju, kui maailmas inimesi. Su enda kodutänav on maailma ots...

Jätkuvalt imeltlen Maria Klenskajat, kes vaatamata möödunud ajale meenutab mulle ikka Miraldat 1975ndal aastal valminud mängufilmist Indrek. Miralda-Marilda-Rimalda-Ramilda-Ridalma-Radilma... ja vaesed lõhutud tassid... Klenskaja sügavalt südamest tulevas hääles ja pisut nukras olemuses on alati mingi kübeke lootusetust, etteteadmist, seletamatut elutarkust. Ta ei źestikuleeri eriti kunagi, kuid annab oma lühikeste pehmete liigutustega edasi kas või veskitiibade vehkimist.

Ines Aru kohtasin hiljuti ühes teises suveetenduses, kus kogu tema liikumine seisnes uksest tulekus ja laua taha istumises. Rohkem polnud vajagi. Ta tuli ja istus ja võttis vaataja silmad ja lahkus. Rakvere etenduses on tal veel kitsam ruum ja jällekord on tema kohal olekkaugele nähtav.

Hea meel oli näha ka Rakvere teatri raskekahurväge - vanema põlve näitlejaid - Arvi Mägit, Toomas Suumanit, Volli Käro korraga ühes etenduses.

Peeter Rästase saatuseks on vist küll kõrtsmike mängimine. Opossumi baarimees on nüüd küll kolmas kord, kus teda põll ees baarileti taga näeb. Ta mängib muide väga hästi. Mina käiksin ka sellises kõrtsis, kus nii lahe baarmen oleks.

Ühesti eesti teatritükist ei puudu muidugi joodikud. Seekord mängivad neid Rakvere teatri kõige suuremad ülemused, ehk Velvo Väli ja Üllar Saaremäe. Mnjah-mnjah... mis seal salata. Ühel eklektilisemal eluperioodil olen selliste mahakäinud filosoofidega üksjagu kokku puutunud. Veelkord üks äratundmine. Mehed mängivad hästi. Velvo Väli läheb vanemaks saades kogu aeg paremaks ja Saaremäe laseb oma võimsal häälel üle lava kõlada, kedagi siiski ülemängimata.

Ühes toas asuvas kontoris (Maksuametis?) teevad humoorika kontoritedreliku etteaste Tiina Mälberg ja Helgi Annast.

Etenduse naelaks on harrastusteatri Väike KaRakTer lapsed.

Kuna tegevus toimub enamasti tubade kaupa siksakis, ehk kord vasakul üleval, siis paremal all, siis üleval keskel, siis all keskel jne, tekib väike loks. Näitlejad ootavad oma märksõna, et tegelase tekstiga om anurgas edasi minna ja see toob kaasa tillukesi pause, mis üldmulje pisut hakituks teeb.

Selleks aastaks on Maailma otsas mängitud. Suveetendustel on heaks kombeks ilmutuda mitmel aastal järjest. Loodetavasti on sel etendusel head kombed.

29.06.2016

Andrus Kivirähk, Maailma otsas
Lavastaja Raivo Trass
Kunstnik Jaak Vaus
Dramatiseerija Urmas Lennuk
Osades Liisa Aibel, Helgi Annast, Indrek Apinis, Margus Grosnõi, Saara Kadak, Kaja Kupp, Aune Kuul, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Marin Mägi-Efert, Tiina Mälberg, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Üllar Saaremäe, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets, Oliver Vitskovski, Velvo Väli, Imre Õunapuu; külalistena Ines Aru, Maria Klenskaja (Eesti Draamateater), Volli Käro, Arvi Mägi ning harrastusteater KaRakTer koosseisus Tiit Alte, Ivo Leek, Aavo Soots, Alina Klimova, Tea Parts, Kaido Piiroja; Väike KaRakTer koosseisus Liisbet Vilu, Raina Roopa, Agur Kastemäe, Loveli Piirson; lapsed Ronja Talunik, Li-Liis Grosnõi, Kadi Leen Lennuk, Rudolf Apinis, Rasmus Sirp, Karl Alex Päären

Esietendus 16.06.2016

juuli 2016

Mis hõiskad, kodumaa/ Kodumaa karjed/ NO99

Jaak Prints kiirendab hetkega 0-st 100-ni ja hoiab seda poolteist tundi.

NO teatri Kodumaa karjed on loodud 25 aasta jooksul hõigatud meediatekstidest. Teksti tükid on kõnekamad või juhuslikumad sõltuvalt sellest, mis on vaatajale lähiajaloost meelde jäänud või mida on nende vanemad rääkinud.

Viimasel ajal ongi üha rohkem räägitud meie lähiajaloost. Ajalugu on nii ehk naa kimp tõlgendustest, oletustest ja emotsioonidest. See, mis õpikukaante vahele jõuab, on teatud kokkulepe ja mõnel juhul nühkub see klassikaks. Hegelil on teooria ajaloo vaimust, millest saan aru, kui tõdemisest, et inimene mõtleb ja teeb (vahel vastupidi ka), keegi teine juhib. Vahel saad tulemuse, mida sa ei soovinud. Vahel lihtsalt shit happens.

Kodumaa karjete meeskonna poolt kogutud katked on minu arvates siiski positiivsed ja viitavad elule, mis ikka edaspidi ka kestab. Hüüatused ei ole ajaliselt lineaarsed, vaid segipaisatud ja nii jõuad arusaamisele, et pole vahet, kas emotsiooni on spordikommentaator 24 aastat tagasi häälega välja hõiganud või Dront Edward eile korraldust täites kirjutanud. Nii või teisiti on tänane täna homne eile. Mõned asjad lihtsalt jäävad meelde.

Mu teatrikaaslane oli üllatunud, et nii palju hüüatusi tuli spordikommentaatoritelt. Mõtlesin pisut. Sport ja teater ja kunst on tõsised tööd. Nende tööde tulemus paistab meile kõigile otse silma sisse. See ei kõla ilusasti, kuid kõik nimetatud tööd on vaatamiseks, nautimiseks, ehk teisisõnu – meelelahutus. Nii mäletamegi pigem Lembitu Kuuse kui Endel Lippmaa kõneldut. Muidugi on võimalik, et FC Flora tegevjuhina on Printsi mälestused pisut „kallutatud“.

Kodumaa karjed on tänaseks mängukavast maas, kuid nagu ikka loodan, et ETV-l on jätkunud vaimu see purki võtta.

Kirjutan 2016 jaanipäeval ja tänahommikuse Brexiti uudise taustal tunnen, et tahaksin 20-ne aastane olla. Tahaksin teada, mis edasi saab, kaua veel tahaksin teada.

Tahaksin teada, mida kodumaa veel hõikab.

Jaak Prints sai selle rolli eest 2016 parima meesnäitleja peapreemia. (Puhhh, kelle rolli eest? Keda ta siis mängis? Mind, sind, naabritädi, iseennast)

NO45

Laval Jaak Prints
Töörühm Eero Epner, Hendrik Kaljujärv, Kaarel Oja
Koostöös Arvamusfestivaliga
Esietendus aprillis 2015

juuni 2016

Suveööst suveõhtusse/ Luikede järv/ Rahvusooper Estonia

Mõned suved tagasi istusin kell 4 hommikul mere ääres. Vaikus surus sooja pehme mütsina kõrvadele ja vesi oli nagu kristalliks lihvitud klaas. Põhja pool seisid roosad pilved, mis peegeldusid merevees kui rokokoosambad. Luikede tulekut ma kohe ei märganudki. Ühel hetkel tekkisid pilvepeegeldusse kaks valget sulepatja, mis hiljukesi ida poole libisesid. Ja siis see juhtus. Linnud kergitasid tiibu, sirutasid oma ilusad kaelad ette, jooksid mõne sammu mööda vett ja tõusid õhku. Minu ette jõudes puudutasid nende tiivaotsad vett ja heli, mis tekkis, et ole võimalik kirjeldada. See oli nagu terav lõige veepinda, sarnast heli saab tekitada viiuli pizzicatoga. See kajas suvehommikuselt kristalliveel vastu ja kaikus mõne sekundi...siis olid luiged läinud.

Odette ilmub ja kaob sarnaselt. Ta ilmub tumesinisele öölavale ja kaob, jättes endast maha mälestuse viiulihelidest ning teda igatseva printsi.

Pjotr Tśaikovski Luikede järv on rohkem printsi lugu, kuna tema elukäik on see, mis sündmused vallandab.

Tantsukauge inimesena pole mul võimalik võrrelda, kuidas tantsiti enne ja pärast. Minu jaoks oli praegu Estonias etenduv ja Toomas Eduri lavastatud Luikede järv esimene kokkupuude selle klassikaks saanud balletiga. See kokkupuude oli väga ilus puude.
Muinaslugu ise on lihtne. Hea võidab kurja ja armastus on ülem. Libreto algkodu on teadmata, teada on vaid, et Tśaikovski on kunagi oma õelastele väikese lihtsa luikedega balleti komponeerinud. Muidugi tahaks mõelda, et lugu sündis helilooja peas nii, nagu sündisid lood minu vanaemal, kes neid mulle õhtutundidel jutustas. Klassikaliselt on loo lõpp traagiline, kus armastajad elust lahkuvad. Ajaloo jooksul on Luikede järve aga lavastatud mitte ainult kurva lõpuga, vaid ka rõõmsaga. Nii on ka Edur otsustanud armastajad elus kokku jätta ja see jätab etenduselt lahkudes helge meelelolu.

Muusika on meile kõigile tuttav ja minu nähtud muinasloos mänginud I viiul, Toomas Nestor, valdab oma kunsti perfektselt. Sel etendusel oli esimest korda dirigendina Luikede järve ees Kaspar Mänd.

Lavakujundus mängib muinasjutule kaasa. Lossistseenides on taustal mahedatest värvidest hoolimata särav palee ja järvestseenide taustaks on pilvega looritet kuuga sügavsinine öö. Sellest, et võimsad puud kahel pool lava pole mitte butafooride ehitatatud, vaid hoopis aksidele maalitud, sain alles 2. vaatuse lõpus aru.

Valguslahendus on suurepärane ja pärlvalgeks valgustatud luiged on peaaegu pimestavad.

Peale luikede kleitide ja Ottilie musta kleidi, on kõik kostüümid loodud pooltoonides. Esimene vaatus algab roosa peoga. Kuninganna sametine sinine kleit tagasihoidlike ehetega mõjub suursuguselt ja vaoshoitult ühteaegu. Isegi 2. vaatuse tśaardaśi seelikud on sooja piimakakao tooni. Norida soovin Rothbarti kostüümiga. Kuri võlur näeb oma haaremipükstes ja turbaniga välja nagu väikese Muki sire kaksikvend. Vaatasin võrdluseks youtube`ist Maria teatri etendust ja kui muus osas ei jää Estonia balletitrupp milleski neile alla, siis seal oli Rothbart terav, kuri ja intelligentne ning seda väjendas ka tema must tiibadega kostüüm.

Pisut piinlik moment iseeneses ka: kui väikeste luikede tantsus luiged tansuklotside õrna koputuse saatel lavale ilmuvad ja pärast lühikest ilusat etteastet paremale ära tantsivad, tuleb vägisi muie suule. Rikutud olen. Väikeste luikede tantsu on nii palju parodeeritud, et balletist mitte midagi teadev inimene peab end pisut kokku võtma. Teinekord ma enam nii ei tee.

Teine kord tuleb. Luikede järves on see miski, mis tõmbab tagasi, miski, mida peab jälle ja jälle kogema, et klaarida pead, et mõista ilu kadumatust, et tunda, kuis 139 aastat tagasi loodu südamele koputab.

Kord suvehommikul nähtud luigepaar on kindlasti veel koos.

11.-l juunil 2016

Muusika: Pjotr Tśaikovski
Libreto: Vladimir Begitśev ja Vassili Geltser
Lavastaja: Toomas Edur
Dirigent: Kaspar Mänd
Kunstnik: Thomas Mika
Valguskunstnik: Steen Bjarke
I viiul: Toomas Nestor

Odett/Otilie: Jekaterina Oleinik
Sigfried: Denis Klimuk
Rothbart: Ali Urata
Kuninganna: Svetlana Pavlova

juuni 2016

Kraavi/ Polaarpoiss

Mõnikord lähevad asjad perse. Järgmisel päeval ka ja ülejärgmisel. Siis satud hullarisse ja ka seal lähevad asjad perse.

Nii ma mõtlesin, kui uus eesti film, Polaarpoiss, umbes poole peale oli jõudnud. Filmi lõppedes aga astusin saalist välja ja vaimustunud uhh!, ei lahkunud rinna seest mitte.

Keskkooli lõpetav poiss seab samme Berliini kõrgkooli suunas ja pingutab lõpueksamite poole. Kohtumine ägeda loomuga tüdrukuga viib katuse pealt ja kõik kisub kraavi poole. Ja sinna ka jõutakse. Jamast välja saamiseks teeskleb noormees vaimuhaigust.

Mu meelest ei olegi film niipalju bipolaarsest inimesest või bipolaarsusest, vaid pigem oskusest või oskamatusest eetilisi valikuid teha, armastusest ja sellest, et kui kodu sind toetab, saab kõik korda. Kõik.

Eesti film läheb järjest paremaks. Sel aastal on neid linastunud juba viis. Äkki kuus... Igatahes kirsitorn tordi otsas kasvab.

mai 2016

Ma ei mäleta/ Päevad, mis ajasid segadusse

Ma ei mäleta.
Kui Triin Ruumeti mängufilmi, „Päevad mis ajasid segadusse“, treilerit esimest korda nägin, siis otsustasin, et no sellist asja küll vaatama ei lähe. Teist korda sama reklaami otsa komistades jõudis äkki pähe, et kuule, proua, see on ju seesama elu, mida sa ise lähemalt või kaugemalt elasid ja lahkesti oled unustada võtnud.
Filmil sellist klassikalist loojutustamise kulgu ei olegi. On üks kohtumine, mis küll vallandab mõned sündmused, kuid pigem on see ühe ajastu sisse minek. Ja seda ajastut, eks ole, mäletavad nii mõnedki, kes veel nii väga vanad polegi.
Kõik oleme ajalootundides õppinud Vana-Roomat, keskaegset Prantsusmaad, II Maailmasõda jne. Vaevalt keegi ajahetke kaasaegsetest mõtleb, et ühel, loodetavasti kaunil päeval, räägib keegi sinu ajast, kui ajalooveidrusest. Viimase 100 aasta areng on ka muidugi selline olnud, et saad oma aja tõe juba 10-20 aasta pärast teada, pole vaja seda järeltulevatele põlvedele naermiseks jättagi.
Elu tuli peale ja ma ei mäleta 90-ndatest kuigi palju. Pisut mälu sügades meenub küll, et tänaval lasti vahel inimesi maha, autopomme tuli ette, pommiähvardus oli üsna igapäevane ja katus tähendas kõike muud, kui maja katvat ehituselemendilahmakat. Samal ajal kodumaa taasiseseisvus, tuli oma raha, esimesed inimesed hakkasid välismaa vahet sõitma. Armastus oli ja kurvastus oli, tööd oli hullupööra ja mehed läksid rügamise ja rabamise käigus silmnähtavalt kõhnaks. Pigem on meelde jäänud just viimased asjaolud. Kuritegevus oli kuidagi kusagil taustal ja kui sa sellega seotud ei olnud, siis pigem sa kogesid ja elasid seda kõrvalt. Ühel päeval sai see sellisel kujul otsa ja ka seda ei märganud, sest elu ju jätkus.
Filmi tegevus toimub ühes väikeses Eesti kohas. On suvi ja noorel rahval käib pidu alates silmade avamisest hommikul või mõnel muul ärkamisajal ja päev lõpeb siis, kui silmad kinni pannakse. Suveööd on lühikesed ja nii on silmad ikka avali. Tegijatel vendadel on auto ja sellest võetakse viimast. Linnatüdrukuna ei puutunud ma 90-ndatel bemmivennandusega palju kokku, mitte, et poleks selle olemasolust teadnud. Liikusin sel ajal ka vahel ühes väikelinnas ja sealgi vähenes noorte meeste arv igal suvel autoga kihutamise tõttu nii paari võrra. Filmipoistel läheb ses mõttes paremini – nemad tulevad oma suvepööramisest enam-vähem kaduteta välja. Metsavargus on peaaegu palgatöö ja linnapiigade sebimine on eluline vajadus. Väike moraal ja kasvatuslik moment ei jää ka mitte filmist puudu.
Osatäitmiste puhul ei saa jälle jätma ohkamast, et sinajeerum, kui palju häid näitlejaid meil ikka on. Pistaks vast ainult seda, et kui sulle on ikka selgesilmaline aru antud, siis pinguta kuidas pingutad lontut mängida, ikka kumab intellekt läbi.
Minge vaadake! Kes leiab mälu, kes leiab oma vanemate saladused, kes saab teada, millist elu nende lapsed elasid.
Mina mäletan ka nüüd rohkem.
Tänks!

aprill 2016

Sõpruse miinuskraadid/ Must Alpinist

Soovitan väga Eesti mängifilmi „Must alpinist“.

Kusagil tuli vastu plakat Priit Piusi sinise näoga, mille taustal seisab keskealine miilitsavormis mees. Pius on minu meelest ekraanigeeniline, kuid kuna mul igasugune nõukogude nostalgia puudub, viskasin plakati peast. Pealegi oletasin, nagu paljud, et tegemist on Dtjatlovi kuru kohaliku versiooniga.

PÖFFiga seoses puutus filmi lugu mulle aga näppu.

Klassikaliselt on kuidagi nii, et kui sulle jutustatakse letaalse sündmusega lugu, siis sisaldab see moraali. Pahad saavad karistatud või on vähemalt selge, kes bandiit, kes partisan.

Selles filmis pahasid nagu polegi. Häid ka mitte. On noorte inimeste ettevõtmine, on ajale jalgu jäänud riigikorra lootusetuses elav ametnik, kes oma luhta elatud elu kiusuga mahendab, on religiooni ja kaasaja vahel elav Burjaadi küla. Kõik elavad oma ajaloohetkes omade tõdede järgi.

Mägimatka edenedes sugeneb noorte vahele pinge – otsige naist – eks ole. Grupi juht teeb vale otsuse ja kaob grupi silmist. Pärast tulutuid otsinguid pöörduvad noored lähimasse külla ja algab nõukogude õudus. Ellujäämisinstinkt varjutab sõpruse ja kohati inimlikkusegi. Suure osa filmi atmosfäärist loob burjaadi küla, kus elu on ülikarm. Ülikarm vähemalt soojalt kinoistmelt vaadates. Kui palju on filmis tõde, kui palju müstikat, kui palju fiktsioone, teavad asjaosalised paremini. Pinget ja õudustki jagub nii, et teie, Tarantino, teie-teie, jah, õppige :)

„Musta alpinisti“ aluseks on 1989-ndal aastal aset leidnud tõsielusündmused ja filmitud on selles samas külas, kus need aset leidsid. Filmi lõpus räägitakse ka pisut sellest, mis on neist, praeguseks 40+ inimestest, edasi saanud. Ühe filmitegelase prototüüp ei nõustunud endast rääkima.

Ahjaa, mulle tuli filmi vaatamise ajal meelde Alar Siku jutt, et hõredamas õhus lähevadki inimsuhted käest. Organism üritab keskkonnaga kohaneda ja hapnikunäljas aju takistab ratsionaalselt tegutsemast ja mõistlikult suhtlemast. Ma ei oska muidugi hinnata, kas tegevuse toimumiskoht üldse oli nii kõrgel, et sellised mured oleksid võinud tekkida, kuid kui tahta pisut analüüsida, siis võiks sellele võimalusele mõelda.

Soovitan väga Kosmose kino Tallinnas. Olin selle kino helitugevuse kohta õuduslugusid kuulnud ja seni seal kaarega mööda käinud. Kas nad on asja parandanud või mis, aga kino on ülimõnus ja -mugav. Parim kinomaja Eestis.

detsember 2015

Pikk Portugali piiga väikese mängukaruga/ Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus / Tall Linnateater

Mõtlesin paar päeva, kas etendus meeldis mulle või oli lihtsalt hea. Otsustasin, et oli mõlemat.

Kui suhtud millessegi kirglikult, siis tuleb see miski vahel ise kätte ja nii ütlesin kohe „jah“, kui sain kutse etenduse läbimängule. Olin seda pealkirja varem lugenud ja poleks ise iial vaatama läinud, kuna meenutas mulle kangesti üht teist väga populaarset Tallinna teatrit, mis oma vulgaarsuses mulle ei meeldi..

Niisiis, Tiago Rodriguese „Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus“, Diana Leesalu lavastatuna, Tallinna Linnateatris.

Olen ikka tundud, et pärast tööpäeva lõppu on vahel raske saali pimenedes kelgule saada ja teatrile ümberlülituda. Vahel läheb tekst kaduma, vahel jäi mõte tehasesse arvuti taha, vahel ei harju silmad valguse muutumisega. Nii ka seekord istusin ja üritasin peategelase pikka algusmonoloogi kuulata ja tundsin, et väsin ära. Vähehaaval tuli teadvus kohale ja edasi läks heaks.

9-aastane tüdruk, keda pika kasvu tõttu Kaelkirjakuks kutsutakse, üritab pärast ema surma, koos töötust näitlejast isaga eluga toime tulla või elukvaliteeti säilitada, nagu ajalehtedes kirjutatakse. Isa, kes end hingelt klassikalavadele kuulumas tunneb, näib olevat elule üsna käega löönud ja perekonnapeaks on pigem tütar. Tütre elujõud- ja huvi, väikesed vajadused ja kapriisidki ei lase isal lõputult elutoa sohvasse vajuda ning klaasipõhjast elu mõttetust leida.

Tüdruk omakorda on oma ropendavas kaisukarus hea sõbra leidnud. Kaisukaru, Judy Garland, kes pigem tahaks kanda nime Spartacus, räägib vaid tüdrukuga. Judy tunneb, et hoolimata sõprusest, tuleb varem või hiljem päev, kus ta jääb kõrvale, kus Kaelkirjak kasvab suureks ja tekivad teised sõbrad. (Mul on endal seline karu, kes on tänaseks 43 aastat vana).

Discovery Channel on välja lülitatud, kuna isa sõnul on seal mingi rike, kuid Kaelkirjakul on vaja kirjutada referaat kaelkirjakute elust ja tal on seepärast nii-nii väga vaja DC-d vaadata. Isaga tekib konflikt - piiga võtab oma koti ja karu ning läheb peaministrit otsima. Läheb otsima ise täpselt teadmata, kas küsida raha, isale tööd, tasuta kaabeltelevisiooni või midagi muud. Teine pool etendusest ongi lugu tüdruku seiklustest Lissabonis ja koju tagasi jõudmisest.

Tekst on intensiivne, kurb, humoorikas, pause peaaegu polegi. Hele Kõrvel, Kaelkirjakuna, on nii palju teksti, et tagantjärele mõtlen, kas kõik oli stsenaariumis ette antud või oli osa sellest improvisatsioon. Sellist teksti, mis on Kaelkirjakule kirjutatud, ei ole ma varem Eesti teatris kuulnud. 9-aastane defineerib kõike: naine, kes oli minu ema, mees, kes on minu isa, kool on koht, kus õpitakse jne jne ja nii 2,5 tundi järjest.

Isa rollis oli minu jaoks pisut nõrk Margus Tabor, kuid see on pigem minu isiklik suhtumine, kuna ta ei ole just mu lemmiknäitleja. Samas murelikku keskealist meest mängima sobib ta küll ja etenduse teises pooles kehastatud Tśehhov oli väga hea. Arvan, et Tabor ongi rohkem Nüganeni vene tükkide näitleja, kus tema lontulik sarm ja omapärane hääl enam rakendust leiavad.

Indrek Ojari Kaisukaru ei ole nunnu loomake, vaid pigem padja kõrvalt üles aetud pisut rahulolematu poiss. Tegelikult tahaks ju süüa ja magada, aga t...a r...sk, peab ju pere probleemidega tegelema ja plikale toeks olema. Vaat ei oska öelda, miks on kaisukas just roppsuuks kirjutatud, kuid Ojari annab seda teksti kuidagi nii, et roppuste taga on pigem nõutus ja kukla kratsimine, kui tige sõim. Ja muidugi: kõikides etendustes, kus olen Indrek Ojarit näinud, mängib ta nii, et ajab naerma mitte ainult iseennast, vaid ka lavapartnereid. Nähtud etendus ei olnud erand ja see annab alati õhtule sooja inimliku värvi.

Ülejäänud osi: vana mees, politseinik, Panter, peaminister, mängib Priit Pius. Tema ümberkehastumine on lahe. Muutuvad mitte ainult kostüümid, vaid isegi näitleja näovärv on igas rollis erinev ja see ei ole grimm.

Eelistades üldjuhul pisut ajaloo poole vaatavaid teatrilugusid, on kaasaegse Portugali autori näidend mõnus tuul näkku. Inimestel on kõikjal samad soovid, olgu see kõikjal siis Aseris, Lissabonis või Tallinnas. Tahaks ju hästi ja mugavalt elada ja armastust jagada...

Esietendus 14.11.2015 Tallinna linnateatri Väikeses saalis

Lavastus on endiselt (2016) mängukavas.

Saatan punases kirikus/ Faust/ Rahvusooper Estonia

Ooper Faust Estonias.

Fausti vaatama minnes olin valmis wagnerlikuks suuruseks ja traagikaks. Tegelikkuses on Gounod´ muusika kerge ja helisev ning loob algusest peale pigem helge meeleolu. Lavastaja Dmitri Bertman, kunstnik Ene-Liis Semper ja koreograaf Edvald Smirnov on loonud peaaegu meelelahutusliku õhtu.

Loojad on võtnud omale eesmärgi, mis annab alati võimaluse ka libastumiseks. Lavastus ei ole klassikaline. Tegevus on toodud kirikusse või pigem siiski katedraali ja kogudus osutub kabareerahvaks. Koguduse ees teenib Saatan ja Siebel on hoopis sootu kloun. Kõlab nagu unenägu, kust omaenese higis rabeledes ärkad, aga oh, ei – libastumist ei tule ja teatrist lahkudes on, mille üle aru pidada.

Kui lavastaja ja kunstnik koosmeelele saavad, siis on õnnestumise paksud parketilauad paigas. Ene-Liis Semperi kunstnikutöös ei ole ei mingit halastust materjali vastu, ega grammigi kummardust klassikale. Ta on võtnud oma idee, lahkunud kohalt kolmanda käiguga ja vilistanud tavapärasele. Punane valgus sümboliseerib kahtlemata põrgut, kuid on kohati nii intensiivne, et võiks ka veri olla. Kirikupingid oleksid nagu mõnest Eestis asuvast kontserdiaalist pärit, samas korintose stiilis sambad võiksid viidata sellele, et au ja häbi, hea ja kuri olid olemas enne seda, kui meie oma aega arvama hakkasime. Mefisto kostüüm oleks kohati nagu Üllar Saaremäe seljast laenatud (Maailma parim küla, Eemeli) kohati jälle pigem tänapäevane, kui 19. sajandi keskpaigast, aga las tema olla, kuna Saatan on ju ajatu... Kostüümide juures hakkab silma, et üksjagu on kasutatud rohelist värvi kangaid, mis on meie teatris üsna tavapäratu. Hmm, aga miks? Semperi rohelised ja sügavlillad kostüümid ja kostüümielemendid mõjuvad igatahes värskena. Ja veel. Tuleb välja, et erootilisi ja ka nilbeid stseene saab ka nii lavastada-kujundada, et see ei ole piinlik. Miks kunstnik sellega oma teatris lati alt läbi jookseb? Küllap on asi ikka koostöös. Igatahes on Semperil rammu ja oskusi ja intellekti, et jahmatavat maailma luua.

Ooper on lavastatud nii, et selle pealkiri oleks võinud pigem Mefisto või Margarete olla. Faust on pigem kõrvaltegelane, kes tüdrukule tite teeb. Kuidagi kiretu on ta Bertmani lavastuses. Ka Luc Roberti laul on küll hea, kuid ei pääse esile ja ei jää ka meelde. Seda enam on antud mänguruumi teistele tegelastele.

Mefisto astub laval esimesed sammud preestrina. Musta kapuutsi alt ei ole näha, kellega tegu, kuid ristimärgi teeb ta vastupidi. Vaevalt on see detail juhuslik või viide õigeusu kombestikule (lavastaja Venemaalt), pigem on see tõsiasi, et Kurat ei saa ju teisiti. Etenduse edenedes muutub Mefisto pigem empaatiliseks karakteriks oodatud ülikurjuse asemel. Kindlasti lisab sellele oma osa Ain Angeri rollitäitmine ja laul. Euroopa ja Ameerika suurte lavade kogemus on tema puhul tunda – ta laulab oma partiisid sellise kergusega ning mõnuga, nagu polekski selle taga aastatepikkust tööd.

Tśehhitar Marie Fajtova Margarete on habras ja liikuv. Imeilus sopranihääl sädeleb ehtekarbikest pesukorvist leides edevalt ja lootusrikkalt. Vanglast tormates on tema hullus ja ahastus peaaegu pisraid kiskuv.

Rauno Elpi Valentin on peaaegu tammsaarelik, ainult purjutab rohkem.

Pidevalt sibeleb laval Siebel, kelle hermafrodiitsus ei lase peaaegu lõpuni aru saada, kellega siis ikka on tegu või mis asja tema siin ajab. Finaalis, kus ta paruka peast võtab, asetuvad asjad paika. Naine, kes endale selgelt aru annab, et ta ei ole armastatud mehe poolt soovitud, varjab oma tundeid kinnise suuga või klouni maskiga. Laulis teda Juuli Lill.

Nii on Estonia laval kokku saanud klassika ja tänapäev, mis omalaadses kerguses-kergemeelsuses sõlmitud. Arvan, et selle taustal, mis praegu maailmas toimub, on selline materjalikäsitlus väga teretulnud. Götterdämmerung on meie endi poolt juba varem leiutatud.

Charles Gounod’ ooper kahes vaatuses
Jules Barbier’ ja Michel Carré libreto Carré näidendi „Faust ja Margarita“ ning Johann Wolfgang von Goethe värsstragöödia „Faust“ ainetel
Maailmaesietendus 19. märtsil 1859 (Théâtre Lyrique)
Esietendus Rahvusooper Estonias 20. septembril 2012

Dirigendid: Vello Pähn, Jüri Alperten, Risto Joost
Lavastaja: Dmitri Bertman (Helikon-Opera, Moskva)
Kunstnik: Ene-Liis Semper (NO 99)
Koreograaf: Edvald Smirnov

27.08.2015 laulsid:

Noor Faust Luc Robert (Kanada)
Vana Faust Mart Madiste
Margarete Marie Fajtova (Tśehhi)
Valentin Rauno Elp
Mefisto Ain Anger (Viini Rahvusooper)
Siebel Juuli Lill

Dirigeeris Jüri Alperten

august 2015

Pärislugu Haapsalust/ Vehkleja

Soome-Eesti-Saksa ühisfilm "Vehkleja" on inimese lugu, mis eestlastel ikka taustal on - keerulisest ajaloost oleme tulnud.

Olles spordikauge inimene, tean isegi mina Eesti vehklejate edust maailmas. Tuleb välja, et selle alus on pärit tillukesest Haapsalust, kus filmi peategelase, Endel Nelise eestvedamisel II Maailmasõja järel vehklemisklubi loodi. Vaat siis, mida saab kinos oma ajaloo kohta veel teada :)

Film kulgeb rahulikus tempos nagu põhja film ikka, kuid kordagi ei kaoteadmine, et midagi on veel, midagi, mide meie 2015-ndal aastal teame, midagi, mis oli teada ka 1952-l, kuid inimlik oli loota, et äkki seda siiski ei juhtu.

Suhteliinid on südamlikud. Kui "Vehkleja" oleks tummfilm, ei jääks ühtegi teadmist, ega nüanssi vahele: Märt Avandi Endli uhkus ja kogemus on tunda kogu tema rühist ja pilgust, Ursula Ratasepa suured silmad teeklaasi kohal on kui lootus ja soojus ühteaegu, Lembit Ulfsaku silmist paistab eelaimus, sõja lõpus ja järel sündinud lapsed on täiskasvanuliku ja selge pilguga. Ma ei ole varem tähele pannud, et kogu lugu oleks sel moel silmade ja liikumisega edasi antud. Väga tugev reźii Klaus Häro poolt.

Teistes osades teevad kaasa Hendrik Toompere jn, Kirill Käro, Jaak Prints ja muidugi hulk lapsi.

Mulle meeldis nii väga, et filmitud kohad on äratuntavad. Filmivõtted toimusid näiteks Haapsalus ja Estonia teatris, hiljem lugesin, et sisevõtted on tehtud Pärnus.

Vaatamata taustale on film südamlik ja hele. Soovitan väga.

märts 2015

Poisid veskis/ Krabat/ Tall. Linnateater

Otfried Preussleri „Krabat“ ilmus esimest korda 1971. aastal, eesti keelde tõlgiti 1982. (Preussler on ka meile kõigile tundud „Väikese nõia“ autor.) Minul jäi see lugemata, kuna olin siis lapsena muinasjutu lugemise east väljas ja täiskasvanuna muinasjutu lugemiseks liiga laps. Näinud „Krabatit“ paar päeva tagasi Linnateatri põrgulaval Diana Leesalu kirjutatuna ja lavastatuna, on hea meel, et see minu juurde just nii tuli.

Uusaega astuvas Euroopas rändavad kolm kerjuspoissi mööda südatalvist Saksamaad. Meenutavad surnud vanemaid ja kellegi laualt pudenenud maitsvaid toidupalasid. Uusaastaööl saab üks neist unenäos kutse lähedal asuvasse veskisse. Teised hoiatavad, kuid Krabat läheb kaheistkümnendaks veskipoisiks – teeb oma valiku.

Kogu lugu ongi moraal sellest, kas me ikka oskame valikuid teha nii, et ise terveks jääksime ja teisi ei kahjustaks. Kui valida on enda võimaliku huku ja armastuse vahel või hukuviiside vahel... Selline sünge muinasjutt ja omalaadne Potterilugude eelkäija.

Nõiutud veskis toimub kogu aeg midagi tumedat ja salapärast, mõned teavad rohkem, mõned vähem. Need, kellele on lavastuses selgem karakter antud, teavad rohkem, mõistavad oma surmaminemist ja hoiatavad Krabatit kao eest.

Istusin esimeses reas, kus iga emotsioon oli lähedalt näha ja pean näitetrupile au andma – kui oli hirm, siis oli hirm, kui oli nõutus, siis oli nõutus, kui lust, siis lust. Nõiutakse „päriselt“. Istekoha tõttu oli paar asja ka nähtav, kuid see ei häirinud, kõige ülejäänuga läksin aga sajaga haneks. Mustkunstis teatavasti näidatakse sulle seda, mis sa pead nägema ja ma nägingi. Meister, Andrus Vaarik, haaras minu silme all õhust luua ja Petar, Mart Toome, seistes minust kahe sammu kaugusel võlus peost ühe puulusika teise järel. Mustkunstitrikid ei ole lavastuse peateema, kuid need lisavad heatujulist pinget ja mahendavad üldist tumedat atmosfääri.

Näitetrupp mängib suurepäraselt kokku ja need, kellele on rohkem karakterit antud, on usutavad. Natuke võib-olla tahaks selgemalt näha Kaspar Velbergi väga hästi mängitud muidu negatiivse tegelase Lyschko, soojemat poolt. See avaldub vaid ühes stseenis ühe lausega – natuke tahaks veel. Andrus Vaariku meistrilt ootaks veel enam „täiega panemist“. Tal on jõud ja hääl selleks olemas. Pisut selgusetuks jäi ka armastuse liin. Lugu ju lõpeb sellega, kuidas suur armastus võidab mustad jõud, ja just armastus on see mis aitab valikuid teha. Armastust on vähe tunda – Krabat, Märt Pius ja eeslaulja, Maiken Schmidt, kohtuvad mõned korrad, aga edasi?

Ei maksa muidugi kõrvale jätta, et nägin kontrolletendust ja usun, et need mõned pisiasjad saavad ajaga lihvitud. Need on tõepoolest pisiasjad, sest etendus ise on ülivägev.

Sellist tehnilist lahendust saab lubada vaid Tallinna Linnateatri Põrgulaval. Müts vastu maad dekoratsioonide ehitajate ja paigaldajate ees. Krabati dekoratsioonide peaelementi, veskit, ei saagi vist klassikaliselt dekoratsiooniks nimetada. Pigem on see töötav tehas, mis millegipärast asub Laia tänava keskaegses keldris...maa all, pimedas, konte jahvatamas.

Videolahendused jutustavad kaasa ja on hirmu tekitamisel omal kohal, hall-rohelistes värvides ja külmad.

Kogu õhkkonnaga ongi nii nagu nõiatrikkidega – kui peab olema külm, siis ongi külm, kui peab olema õudne, siis ongi õudne. Araknofoobina sulgesin silmad, kui videos ämblikud üle seina jooksid – jube oli. Olen varem näinud Diana Leesalu lavastatud „Aju jahti“ ja tundub, et Eesti teater on leidnud suurepärase horrortükkide lavastaja.

Tean, et Krabat on osades koolides soovitatava kohustusliku kirjanduse hulgas. Internetis tuhnides selgus, et üldjuhul loetakse seda 7. klassis. Arvan, et see ongi sellise raamatu lugemiseks paras vanuse alampiir.
Krabat raamatuna on väljahüütud, kui lasteraamat, Krabati etendus ei ole kindlasti klassikaline „lastetükk“. Soovitan väga vaatamiseks nii teismelistele, kui keskealistele. Päris algkoolilastele võib süngeks jääda.

Minge vaadake! Viimaste aegade stand upide, "võtan end paljaks, sest muidu ei paista välja" ja minimalistlike rollijoonistega ning lavakujundustega etenduste sees on Mustade Vete ääres asuva veski jahutolm sissehingamiseks kui hingetõmme männimetsas.

Dramaturg ja lavastaja, Diana Leesalu
Raamatu tõlkija Linda Ariva
Kunstnik Jaagup Roomet
Muusika Ardo Ran Varres
Valgus Emil Kallas
Videod NULLpiksel
Mustkunstnik Meelis Kubo

Mängivad: Andrus Vaarik, Märt Pius, Tõnn Lamp, Hendrik Kalmet, Indrek Ojari, Kaspar Velberg, Karl-Andreas Kalmet, Priit Pius, Veiko Tubin, Argo Aadli, Mart Toome, Andero Ermel, Mikk Jürjens, Maiken Schmidt.

Esietendus 31.01.2015

Krabat on endiselt (2016) mängukavs.

veebruar 2015

Ninad maha, eksole/ Richard Brautigan, Arbuusisuhkrus

Vahel on nii, et loed esimese lehekülje ja paned autori kodumaa kotti. Nii on ka Richard Brautigani raamatuga Arbuusisuhkrus. Ahhaa, ameeriklane!

Mul on küllalt ühekülgne arusaam ulmest. Ulme on minu jaoks ikka tähendanud mingit kosmoseteemat või pottereid või avatare, mis pole mulle arusaadavad.

Arbuusisuhkrus, kuulub vist siiski ulmevaldkonda. Absurdkeskkond ju kuulub sinna..ja on ülinauditav. Lugu on nauditav, keskkond muidugi mitte.

iDEATHI suurimaks tööandjaks on arbuusisuhkru tehas. Arbuusisuhkur sobib kõigeks: kohvi sisse panemiseks, aknaklaaside ja laelaudade tootmiseks. Küla (linn?) elab rahus, kuna tiigrid, kes külaelanikke tapsid, on hävitatud. Unustatud tehasesse võib eksida, kui lähed sinna otsima asju. Asju, millel ei ole nime, kuid millest kohalikud pätid viskit ajavad. Surnud maetakse klaasist jõehaudadesse. Forellirasva kasutatakse valgustamiseks. Üle kõige selle paistab päike, mis on iga päev ise värvi. Nälg ja janu, sõprus ja reetmine, surm ja armastus on olemas.

Autor kannab kaasas 1960-ndate põlvkonna vabanemist, serva alt nähtavat tulevast heaolu. Sellist aktiivset tulevikuootust, mis on mõneti vastandunud vana maailma laisale lootmisele. Sestap ongi autori päritolu äratuntav.

Elu suitsiidiga lõpetanud Brautigan on olnud eluaegne alkohoolik ja on raamatu kirjutanud pärast seda, kui ta on vaimuhaiglas elektriśoki ravi saanud. Lihtne oleks seda novelli põhjustajaks pidada. Võib-olla. Nauditav lugu on.

Kirjastus Hotger on Arbuusisihkrus väljaandnud 2003 ja esimest korda lugesin esilehelt kirja, kus öeldakse, et nad ei ole leidnud kedagi, kes autoritasusid tahaks ja on endistviisi valmis neid lahkesi maksma, kui huvi peaks olema.

jaanuar 2015

Väikesed. Kirjutatud suureks/ Peter Hoeg, Preili Smilla Lumetaju

Peter Hoeg "Preili Smilla lumetaju", Witi Ihimaera “Vaalaratsanik” kuuluvad omal kombel ühte komplekti. Mõlemad puudutavad väikese rahva püüet mitte vaid ajalooõpiku materjaliks saada.

Grööni lugu tõotab krimijuttu, kuid seda vaid esimesel 20-l leheküljel. Raamatut läbib küll poisi hukkumine, kuid pigem on see valge raamat. Üritasin lugemise ajal tunda, mida termoretseptorid teevad ja kui just teki all ei lugenud, siis hakkaski külm.

Kirjeldused on pikad ja hüplevad. Kord oled taanlaste saiakohvikus, siis eskimotega veel, siis tunned laeva vibratsiooni ja haiseb kütuse järele.

Raamat läheb lugedes kogu aeg paremaks. Pealkiri on eksitav, Smilla lumetajuga on siin vähe asja. Lumega aga küll. Ja jääga. Ja vaikusega.

Maooride hääbumise lugu on paljuski sarnane. Kirjelduse on pigem tajutavad, kui väljakirjutatud. Soe troopikavihm joonistab rasvase roheluse ja väärikad vaalad ning hõim leiab endale võimaluse ellu jääda.

Tegelikult peaks siia komplekti kuuluma ka Uku Masingu "Rapanui vabastamine, ehk kajakad jumalate kalmistul", mida olen varem korduvalt lugenud. Tema raamatu tegevus käib samuti Vaikse ookeani saarel. Vaalaratsanikku lugedes üllatas mind jälle Masingu geniaalsus. Ithimaera on maoor ja kirjutab oma rahva lugu. Masing oli eestlane kirjutas rahvakillust Polüneesias, tehes seda paremini, kui sündinud pärismaalane. Masing on kirjutanud kauneima armastusromaani üldse. Tema Rapanui lugu on nagu tema luulegi - praegu juba arhailine, kuid imeilus.

jaanuar 2015

Moosi käitumisest pudrul/ Arkaadia/ Tall. Linnateater

Tom Stoppardi Arkaadia on ERRis arhiivis lahkeks vaatamiseks.
Lavastas Jaanus Rohumaa, kunstnik Aime Unt, imeilus muusika Erkki-Sven Tüürilt.

Mul on Arkaadiaga oma väike lugu.

Läksin 1999 Tallinna Linnateatrisse tööle ning jäin sinna üheks hooajaks. Töö pärast oli vaja kõiki mängukavas olevaid etendusi vaadata.

Sattusin selle teatri kõige lahjemale hooajale. Minu mäletamist mööda tuli välja kolm uuslavastust: Vahetus, ei mäleta kelle lavastatud (keegi naisterahvas oli) ja mingi Pirandello asi, mida Roman Baskin lõpuaasta tudengitega (Maarja Jakobson, Margus Prangel, Tambet Tuisk jne) tegi. Kumbki etendus polnud suurem asi. Kolmas oli Elmo Nügase Hamlet. Mis viimasel viga oli, et kiiresti mängukavast kadus, et mäleta.

Kõiki, etendusi, mida mul vaadata tuli, ei mäleta. Enam on meeles Kolme krossi ooper, Kuritöö ja karistus ning Arkaadia. Olid veel Ristumine peateega, Pianoola, Kolm sõpra Prostokva´sinost, kuid neid mäletan vähem.

Arkaadia kostüümid ja rekvisiidi olid mingil põhjusel raskesti käsitsetavad, seetõttu tehniline seda etendust eriti ei armastanud või vähemalt mulle tundus nii. Mulle kostüümid meeldisid. Tomasina (Külli Teetamm) trükitud linane kleit on praegu Linnateatri dieles vaatamiseks. Anna (Anu Lamp) kleidi materjal oli selline. mida polnud hiljem kohanud.Septimuse (Jaanus Rohumaa või Marko Matvere) kaelasidet ei tohtinud tärgeldada, see pidigi "ripakil" olema.

Arkaadiat mängiti väikeses saalis. Lava oli toodud saali keskele ja publik istus ringis ümber selle. Mind pandi istuma rõdule ja nii nägin lava paremalt küljelt. Ülalt otse alla vaatamine tekitas tunde nagu unenäos või deja vus, kus näed sündmusi ühtäkki kõrvalt. Piltidele järgnevad pildid, helidele helid ja kujutlusvõime annab talda.

"Septimus, mis on karnaalne embus?", on loo alguslause ja see kostab minu peas ka viisteist aastat hiljem. Sõnad, mis omal kombel viitavad finaalis juhtuvale, mida ei juhtu ja mida meile kõneldakse ligi 200 aastat hiljem elavate suu ning tegude kaudu.

Anu Lambi tõlgitud Stoppardi tekst on parimaid, mida Eesti teatris kuuldud. Kui üldse tahta teatrimaagiast rääkida, siis tolles tekstis on see olemas. Oma osa on muidugi ka Külli Teetamme häälel - ma ei kujuta ette, et keegi saaks Tomasina rolli veel paremini häälitleda.

Olen viisteist aastat oodanud, et see lõpuks ometi teles esitusele tuleks. Ma ei mäletanud, kas sellest tehti teleülesvõte või mitte. Tehti. Võimalik, et seda on ka varem näidatud ja olen teise elusiblimises kogemata vahele jätnud.

Vaatasin pisikese pelgusega kartes, et aastatetagune lumm osutub täna hoopis millekski triviaalseks. Ei osutunud. Olen seda järelvaatamisest päevi edasi-tagasi kerinud, kuulanud jällekord, kuis otsitakse Byronit, kuis õpitakse matemaatikat, kuis loendatakse tetresid, kuidas selgub, et ma mäletan lõhnu, valgust, kujuteldavat aeda, erakumaja, küünalt, mis õnnetust ennustab. Teen uue kohvi ja otsin jälle kohti...

"Kui te liigutate oma riisipudingit, siis valgub moos punaste sabadena keskelt laiali, aga kui te taldrikut tagasi kallutate, siis ei valgu moos enam keskele kokku. Puding seda ei märka ja värvub edasi roosaks".

Nii lihtne kõik ongi. Sa ei saa asju ja hetki, mis tehtud, toimunud, tagasi pöörata. Väljaantud soojust ei saa koguda ja seda taas külmaks muuta.

oktoober 2014

Nostalgiapoisid/ Boyband/ Endla teater

Boyband, Pärnu Endlas on tõeline hea tuju laks.

See on tavapärane poistebändi alguse ja tippu ronimise lugu või vähemalt nii on seda öeldud - mul pole õrna aimugi, kuidas poistebändi tehakse :)
Noored mehed nõustuvad ahistava lepinguga, tulemata ei jää edu, pettumused, isikliku elu puudumine-varjamine, rivaalitsemine, kaos ja leppimine.
Kui laval kõlab esimest korda mäned´zer Voolandi nimi, siis tekib mõte, et nüüd vihjatakse kuidagi Bulgakovile, kuid siiski mitte - nime sarnasus on juhuslik. Voolandile (Indrek Taalmaa) on suhu pandud nii ropp tekst, et mingil hetkel tekib tüdimus. Lavastaja, usun, et kõik lapsed ja muidu nilbuste nautijad saalis, on juba aru saanud, kuidas tuleb kõneleda, võtaks nüüd vähe rahulikumalt. Etendust rikkuda siiski ei õnnestu. Räuskavat mäned´zeri tasakaalustab bändi asjaajaja (Ahti Puudersell) õrn ja ilma komistusteta koomiline natuur.
Ja siis muidugi bänd.
Soleerivad Koit Toome ja Tambet Seling. Laulavad muidugi kõik ja teevad seda ülihästi: Priit Loog, Sten Karpov, Bert Raudsep. Lauldakse enamjaolt 90-ndate poistebändide hitte ja hea, et seda tehakse teatris, kui etendus toimuks pubis või klubis, ei lõpeks möll enne hommikut.
5+ Märt Agu koreograafiale.
Ekstra kummardus inimestele, kes hoolitsevad kostüümide eest. Riideid vahetatakse Boybandis nii palju, et nendega saaks Endla saalitäie publikut riietada ja mõni sall jääks veel üle ka.
Igatahes soovitan Boybandi ka neile, kellele poistebändid meeldinud pole - kõrvu ja neerupealiseid kõditab etendus kõvasti. Kas sulatab südant ka? No otse muidugi.

Boyband on praegugi (2016) Endla mängukavas.

september 2014

Ullmanni jaaniöö/ Preili Julie

August Strindbergi Preili Julie filmina, Liv Ullmanni lavastatuna.

Olen umbes 10 aastat tagasi näinud Eesti Draamateatris Savonarola tuleriita, mis oli Toompere jr poolt lavastatud kui film. Ullmanni Preili Julie on film, mis on lavastatud kui teatrietendus. Strindberg ju ongi selle näidendiks kirjutanud. Rekvisiitide ja lavakujunduse pusa on muidugi tihedam ja kohati filigraannegi - köögilaual on puhastatud kriimustus ja seinal torude otsas kaks kraani jms. Muide, see kraanide nägemine ei jätnud mind filmi lõpuni. Mis need olid? Keskküte? Soe ja külm vesi?

Rootsi asemel on tegevus toodud Iirimaa jaaniöösse. Jaaniöö tõttu paistab kogu filmi jooksul päike ja vastupidiselt ameeriklaste tavaarusaamale süttivad vastikud tunded ja patt päevavalguses. Naisterahva himu ja võim, meesterahva intellekt ja alandus, teadja kurbus ja väärikus on valguses alasti.

Film on Eestis üsna hävitavad arvustused saanud. Seda on nimetatud igavaks, üheplaaniliseks jne. Ausalt öeldes, ma ei kujuta ette, et Strindbergi saaks lavastada road-moviena. Samas, võib-olla NO-teater teeb seda ühel päeval. Mina ei vaata.

Soovitan igatahes väga. Häid teatrielamusi kinona.

september 2014

Rööbaste vahel/ Titanicu orkester

Titanicu orkester

Autor Hristo Boytchev
Lavastaja Madis Kalmet
Kunstnik Toomas Hõrak

Joodikud astuvad teisest reaalsusest kolmandasse. Hästi astuvad, nauditavalt astuvad.

Neli inimest elavad mahajäetud raudteejaamas või pigem on, mitte elavad. Kunagine muusik, kunagine jaamatöötaja, kunagine tsirkuseartist, kunagine prostituut. Neil kõigil on kunagine elu ja praegune teine reaalsus, mida alkohliga ülal hoitakse.
Miks on nad sinna sattunud, ei selgugi. Kaua on nad seal olnud, ei selgugi.

Oodatakse oma Godot´d, kes ei saabu. Rongi, mis peatuks, oodatakse.

Kui see siis ühel päeval peatub, astub lavale viies – mustkunstnik, kes hakkab senistega mängima või manipuleerima. Ühel hetkel seisab nelik meie ees kui keelpillikvartett ja mängib „Jumal sul ligemal“. Sellisel hetkel on endalgi tunne, et reaalsus on siinsamas kusagil mujal ja see tunne jääb püsima etenduse lõpuni.

Mäng on nauditav. Iga veerandtoongi on kuuldav ja nähtav. Kahtlemata mängib kaasa „saal“. Tapa lagunev raudteejaam on parimaid etendusele kaasamängivaid kohti üldse, mis praegu meenub. Raudteejaama hoone asub raudteede vahel ja nii sõidab etenduse ajal mitu korda rong seljatagant mööda. Korraga sõidab rong mööda lava tagausest seinast. Moskva rong käib sealtkaudu– mõtlesin.

Raimo Passi olen igal suvel laval näinud ja tema läheb kogu aeg paremaks. Guido Kangur mängib aastast aastasse sama rolli – juhmivõitu vanameest. Halvasti ei tee, kuid kas pole lavastajail talle materjali või alahinnatakse teda, ei oskagi öelda. Margus Prangelil on see miski, mis laseb tal olla nii alkoholist nüristunu, kui hellalt viiulit hoidev kunstnik. Elina Reinoldi õbluke kogu ja liblikalik mäng on täpselt see, mis sobib koledasse ruumi valjuhäälsete meeste vahele. Argo Aadli teeb väga hea etteaste. Talle sobivad kiiksuga tegelased.

Lisasoovitus: Kui Tapale asja, siis minge kindlasti Vaksali trahterisse sööma. See võib olla teie teatrielamuse meeldiv avang, osa teie kenast suvepäevast, kohvihetk meeldivate inimestega või ka kõva kõhutäis jahutava õllega.

juuli 2014

Lapsepõlv toas/ Emma Donoghue, Tuba

Emma Donoghue "Tuba"

Jutustab viie aastane poiss, kes elab koos emaga väheste ruutmeetritega maailmas, kus on teler, toit, sport, pühapäevakingitusi toov Vana Pagan. (Siinpoolse ajaloo taustal tuli kohe NLiit meelde.) Kord sealt pääsenuna tekib aga kummaline situatsioon, kus laps, kelle maailm on koosnenud neljast seinast, halbadest lõhnadest, voodikriuksudest ja muustki, mida oleme harjunud ebameeldivaks pidama, leiab end äkki arusaamatute reeglitega ja reaktsiooniga keskkonnast. Paljad jalad, haisev vaip, tema imetamine, on äkki sobimatud. Tekib konflikt emaga.
Süngevõitu. Sellegipoolest kerib kogu jutustus tuntavalt väljapääsu ja happy endi suunas.
Kuidagi nii on, et ei saa käest pandud enne, kui labi loetud.

mai 2014

Eluhoidja pikad kõrvad

Tuomas Kyrö "Kerjus ja jänes".

Nimetatud nii muinasjutuks, kui tänapäeva Paasiliinaks. Paasilinna..võib-olla, pigem siis muinasjutt. Olen nõus.

Väikestel inimestel on väikesed suured soovid ja ellujääjal on suured väikesed võimalused. Väikesed on nii Rumeeniast kejusena Soome tööle smugeldatud Vatanescu, kui noorte soomlaste pääsenud jänes. Ellujääjad mõlemad.
Südame teeb soojaks Vatanescu soov osta pojale jalgpallisaapad ja tema heitlik teekond ostu poole. Lühike eluhetk viib kokku vene kriminaaliga, eesti ehitajaga, soome torppariga, ametnikega jne. Jänes leiab aga omasuguse heidiku ja nende happy endiga loos on ta inimese vardja.

Kyrö jutustab ladusalt (aitäh tõlkija Kadri Jaanitsale). Kuidagi on tunda, et algmaterjal ei ole ingliskeelne. Laused on mõnusad, looklevad, aeglased, nagu soome keel eestlase kõrvale tundub.

mai 2014

Enesetapja. Sokrates.

Selle kevade (2014) lavakate "Enesetapja" ja VATi "Sokrates. Pidusöök Prytaneionis" peaks kohustuslikuks kuulutama. Need on lavastused-etendused, mis ei lase lahti ja ei taha lastud saada ka.

Erdmani "Enesetapja" juhatatakse kavalehel sisse umbes nii: Stansilavski tahtis teha ja keelati ära, Meierhold tahtis teha ja keelati ära. Meierhold tegi ikka. Suured ninad tulid, vaatasid, naersid end kõveraks ja keelasid ära.

Lavastaja Tiit Ojasoo, kunstnik Ene-Liis Semper.
Ma ei tahaks triviaalsustesse langeda ja öelda, et mõni asi "kõnetab", aga no (NO) "Enesetapja" kõnetabki. Küsib, kuidas on võimalik, et liblika tiivalöök põhjustab maavärina.. Mees tahtis ju vaid kesköösel maksavorsti süüa - sellest sai alguse maavärin. Mees otsustas end ära tappa ja väikese inimese otsusest soovivad kõik profiiti lõigata: naaber, prostituut, intelligent, papp, lihunik jne.
Möll on nii intensiivne ja vaataja hoitakse lõpuminutiteni lõas, hinge tõmmata ei saa ja kui taipad, et nüüd hakkab etendus lõppema ja saab õhu välja lasta, siis lõpustseeni laul lõikab võtab sinust tüki välja.

Materjal on selline, mis võimaldab üle võlli minna ja minnakse ka, samas ei muututa labaseks ning see on üks intelligentsemaid õhtuid teatris.
See on selle aastakäigu lavaka lõpetajate üks diplomietendusi. Peategelast mängiv Jörgen Liik on oma õpilasetee jooksul juba äramärkimist leidnud. Möödunud aastal sai tema Voldemar Panso preemia. Minu lemmikuks aga sellest etendusest oli aga kindlasti Helena Pruuli, kes oma nirgi olemise ja ilusa miimikaga võiks ka näiteks Opheliat mängida. Palju on kiidetud Jarmo Rehat, kes "Enesetapjas" intelligenti mängib. Polnud paha, kuid diktsiooniga jõuab ta veel tööd teha.

"Sokratest" vaatama minnes ei osanud muud oodata, kui mõelda vaid seda, et Raivo Trassi pole ammu laval näinud. Tegelikkus kujunes aga selliseks, et nii hiirvaikset publikut pole ammu kogenud.
Sokratese surmamõistmise lugu.

Ajalooliselt on Sokratese elukäigust teada nii palju, kui Platon on kirja pannud.
Tõlgenduse tõlgenduse tõlgenduse tõlgenduse...................tõlgendus ärkab VAT teatri laval muistsel agoraal, kus kohalik ülik Demagogos Anytos Sokratest rahva ees mustab. Lõpeb seal, kus Sokrates, olles mürgist nõrk, märkamatult lavatagusesse ajalukku läheb.

Noored ja nooremad mängivad viiekesi läbisegi kõiki tegelasi. Sõna saavad Sokratese noor abikaasa, näitlejad, kohtunik, sküüdid, Platon, Demagogose poeg, jumalanna Athena, Eros jne.
Raivo Trass Sokratese rollis on ilus näitlejatöö. Igast sõnast ja ´zestist aimub elukogemust, rõõm ja kurbus on ehtsad.

Noored ja nooremad mängivad valjult ja intensiivselt. Trassi vaikne hääl täidab ruumi, pauside ajal katkestab publik hingamise...

Kunstnikutöö tulemusena mängitakse mitte ainult käte-jalgadega, vaid lihtsate trikotaa´zist kostüümidega, valgusega, lava katva kangaga. Kanga kasutamine lõppvaatuses on etendus omaette.
Lavastaja Aare Toikka. Kunstnikud Narelle Sissons USAst ja Pille Kose. Mängivad Raivo Trass, Margo Teder, Katariina Unt, Katariina Ratasepp, Tanel Saar, Ago Soots.

aprill 2014

MeeldibVeel reaktsioone

KommentaarJaga

Pikaealine

Josef Martin Bauer "Nii kaugele kui jalad viivad" (So weit die Füße tragen).
Tema teekond algas Tšukotkalt ja lõppes Münchenis. Aastal 2014 võiks see kõlada, nagu lahe seiklus..
Raamatu aluseks on tõestisündinud lugu saksa sõjavangist, kes Idaneeme vangilaagrist põgeneb ja kolme aastaga koju tagasi jõuab. Oma teekonnal kohtab ta Siberi põliselanikke, kurjategijaid, põeb kullapalavikku, tunneb lootust ja lootusetust, jääb ellu, jääb ellu, jääb ellu.
Üks mu hea sõber, kes on deporteeritute järeltulijana Siberis sündinud on oma lapse-ja noorukipõlve kohta ikka öelnud, et lapsele on lapsepõlv ikka ilus, olgu see siis kus tahes. Olen selle taustal ikka mõelnud, et ükskõik kui palju ka oleme küüditatute lugusid kuulnud, ei suuda need, kes seda pole läbi teinud, seda lõpuni tunda. Minu omadki läksid pärast suurt amnestiat nii või teisiti edasi - kes tuli koju surema, kes peret looma, kuidas see siis võimalik oli, on mõtlemapanev.
Nii on J.M.Baueri raamatu peategelane Clemens Forell raamatutegelane (tegelikult ju elanud inimene), kellega pole võimalik end samastada. Loed ja mõtled, loed ja mõtled, paned raamatu käest ja mõtled.
 Enam-vähem tean, kuidas inimene on kokkupandud ja et nii naljalt ta katki ei lähe.
Õnne peab ka olema. Seda tean ka.


2014