Monday, 3 June 2019

Aga mina?/ Kullo Teatriringi vanem trupp

Tulin teatrist jala koju, et pead klaarida.

Kullo Teatriringi vanema trupi lavastust „Aga mina?“ vaatama minnes oletasin, et lugu on koolist ja sõprusest ning armumisest ja kõik on õnnelikud. Kui muusika mängima hakkas ja lavale kogunenud noored näitlejad teineteisest hoides marionettidena rippusid, sain aru, et siin on õnn juba ära olnud.

„Mu vanemad lahutasid, kui ma olin -aastane“, ütlevad noored inimesed Kerli Rannala lavastuses. „Aga mina?“  on valminud õpetaja ja õpilaste ühisloomena.

Lahutasid. Jah, tõepoolest on millalgi meie kõnepruuki jõudnud sõna „lahutasid“. Mulle on oma lapsepõlvest jäänud meelde hoopis: „Isa läks ära“. See oli kuidagi tavapärane. See tähendas midagi lõplikku ja katkenut. Isa läks ära. Minu isa läks ära. Sinu isa läks ära. Tema isa läks ära...ma-sa-ta, me-te-nad...

Praegune „lahutasid“, „läksid lahku“ on ühtlasi umbmäärasem ja täpsem. Lahku mineku põhjuste „valik“ on laienenud, näiteks välismaal töötamine, võrguseadmed jms. Jabur. On jah.

Lapsed on samaks jäänud. Nad vajavad kodu ja armastust ja vanemaid ja sõpru. Kirjutaks nagu leierdatud võrrandit. Ongi leierdatud ja kõvasti pealuus, aga ikka läheb vahel  komakoht valesti. Elu pole matemaatika.

Lavastuses on vähe teksti, ülearuseid repliike pole. Meeleolu antakse edasi liikumisega. „Mina ka?“ ongi suures osas liikumislavastus, mida tekst täiendab. Tabasin end etenduse jooksul mitu korda  mõttelt, et näe, kui äge liikumine lavakatel, ei, see on ju TÜVKA, oh ei, hoopis Kullo Teatriring.
 See kompulsiivse küürimise stseen...

Noorte mängus ei soleeri keegi – nad mängivad enda vanust inimest ja pole tähtis, kas oled tüdruk või poiss, kas oled lühem või pikem, prillidega või ilma – kui sul on valus, siis sul on valus. 

Tumedate kostüümide taustal on täiskasvanud kui markerijoonistused: väike läbilõige ühiskonnast. Murelik ema, töö ja elu mõtte kaotanud isa, kooli sööklatädid, õpetajad, kodutud. Viimased puudutasid kuidagi eriti – on ju nemadki kord lapsed olnud, ehk armastatudki.

Minu meelest kutsub see lavastus märkama. Märkama lapsi oma peres, märkama lapsi koolis, märkama klassikaaslasi, märkama sõpru. Märkama oma kaaslast. See kutsub märkama muutust oma lähedase või sõbra juures. „Keegi ei saa ära lahendada minu probleeme, sest keegi ei saa neist osa, nagu mina“, ütleb lavastuses tütarlaps. Ega ei saagi, kuid osavõtlikkus teeb lahenduse lihtsamaks ja komakohad asetuvad seekordses võrrandis kergemini paika. 

Kerli Rannala ja trupi lavastus tekitab palju mõtteid ja neid annab veel hulk aega kratsida.
Saagu siia otsa vendade Strugatskite raamatu „Väljasõit rohelisse“ lõpusõnad: "Kõigile õnne, tasuta, ja et kellelegi ei tehtaks liiga!".
 
Suur tänu elamuse eest!

Autor: Kerli Rannala ja trupp
Lavastaja: Kerli Rannala
Mängivad: Adanna Ilver, Harriet Vassiljev, Susanna Teimann, Karl Marten Kristenburn, Anni Koov, Hanna Sillaste, Laura Marita Lappalainen, Kaur Pill, Kairi Joasaar, Joonas Väli, Hendrik Põld, Paul Pärtel Vellerind.

Vaatasin esietendust 3.06.2019 VAT teatri saalis.
 


No comments:

Post a comment