Kultuuriaasta 2021

Vaatasin 34 erinevat lavastust, teatris käisin 39 korda. Oleks tahtnud rohkem. No kus sa saad, küll olid teatrid kinni, küll ise kinni. Pluss on aga see, et mida piiratum on aeg, seda täpsemini teed valiku. Kõik, mida sel aastal kindlasti näha tahtsin, sai vaadatud ka. 

Kahte lavastust vaatasin mitu korda. Tallinna Linnateatri "Balti tragöödiast" tahtsin arvustuse kirjutada ja seepärast otsustasin teist korda veel vaadata. Selgus aga, et sel etendusel oli üks näitleja puudu ja nuditud versioonist ei ole võimalik kirjutada. Aastal 2022 vaatan seepärast vähemalt korra veel.

Eesti Draamateatri "Mefisto" on 5 korda rõõmu pakkunud. Osalesin sel sügisel Drakadeemia etenduse analüüsi koolitusel ja "Mefisto" oli meie õppematerjal. Vähe! Veebruaris-märtsis vaatan veel.

35 külastuse hulka sai 1 ballett ja 3 ooperit. Kuidagi on Vene Teater ja VAT vahele jäänud. Kohe 2022 algusest hakkan asja parandama.

Kinos käisin 9 korda. Kas tõesti nii vähe? Küllap siis. "Eesti matust" vaatasin kaks korda. 

Käisin kahel näitusel. "Kimono. Jaapani ilu puudutus" Adamson-Ericu muuseumis koos kuraatorituuriga ja  Ilja Repini näitus Helsingis, Ateneumis.

Kontserte sai 2. Segakoor Mirt ja ansabel Puuluup Märjamaa XVI folki sees.

Festivalikülastus oligi Märjamaa XVI folk augustis.

Vahel tulevad asjad ise minu juurde. Ooperi "Romeo ja Julia" piletid võitsin :)

Aasta üllataja oli Kaja kultuurikeskus. Kino Kaja oli minu lapsepõlvekino. Kui uus maja 2019 avati mõtlesin vaatama minna. Keegi oli oma külalisetendusega Tallinnas ja mängis seal. Igaks juhuks helistasin Kajasse ja küsisin, kas saalis on tõusuga põrand. Ei olnud. Otsustasin, et ei lähe kuuldemängu kuulama. Selle aasta lõpus aga mängis Vana Baskini Teater seal "Professor sai värske õhu mürgituse", otsustasin, et ikkagi proovin, no nii maja asukoha nostalgiast ajendatuna. Kui tore maja! Esimese korruse planeering on sarnane vanale kinomajale, vaid sissekäik on pööratud küljele. Esiküljel on nüüd galerii, fuajees on ruumi, seintel näitused, etenduse päeval on ka väike kohvik. Saali toolid on tugevad ja mugavad, ridade vahel on küllalt ruumi. Lava on üsna kõrge, seega on ka keskmistest ridadest täitsa hea vaadata. Bussipeatused on lähedal. Parklasse mahub kodulehe andmeil umbes 90 autot. Soovitan kaeda.

Kuus parimat

1.-2. "Sitsi silentium" , teatriühendus Misanzen. Autor ja lavastaja Helen Rekkor, dramatiseeris Mihkel Seeder.  

Kirjutasin sellest pisut.

http://kogutudeosed.blogspot.com/2021/08/sitsi-silentium-misanzen.html

Lavastust mängitakse ka aastal 2022.

1.-2. "Serafima+Bogdan", Tartu Uus Teater. Vahur Afanasjevi samanimelise romaani alusel dramatiseeris ja lavastas Ivar Põllu.

Shokiteater. Räme. Ilus. Lummav. Kohutav. Hirmus. Aasta kunstnikutöö.

Lavastust mängitakse 2022 suvel taas.

Soovitan üliväga.

3. "Põrjupõhja uus Wanapagan", Endla.  A.H.Tammsaare romaani järgi dramatiseerinud Ott Kilusk. Lavastaja Kaili Viidas.  

Tuttav lugu. Tuleb vanapagan inimeste maailma õndsust otsima ja ei leia mitte. Mõtlesin lavastuse taustal, et Jürka õndsus pole midagi muud, kui et ta tahab vaid õnnelik olla. Põrguvürstki soovib vaid armastust. Kuid valgust on vähem kui põrgus, tööd on rohkem kui põrgus, petetakse rohkem kui põrgust. Armastust on vast rohkem, kuid seda surmatakse ka rohkem kui põrgus.

Hea meel oli taas Triin Lepikut laval näha.

Lavastust mängitakse ka 2022 suvel.

4. "Balti tragöödia", Tallinna Linnateater. Siegfried von Vegesacki romaani põhjal dramatiseerisid Kertu Moppel ja Karl Laumets. Lavastaja Karl Laumets.

Veider on see inimese mõtlemine. Sakslased läksid Baltikumist alles umbes 100 aastat tagasi ja täna vaatame neile kaastundega järele. Kui see ei ole Stockholmi sündroom, siis mis see on...

Kristjan Suitsu kujunduse ja lavastaja Laumetsa koostöös on loodud liikumine, mida eesti teatris varem tehtud pole. Ainuüksi seda tasub vaatama minna.

5. "Mefisto", Eesti Draamateater. Klaus Manni romaani põhjal (või István Szabó filmi põhjal). Dramatiseeris ja lavastas Kertu Moppel.

"Mefistot" olen 5 korda vaadanud ja aasta 2022 alguses on veel 2 korda planeeritud. See lavastus oli ka Drakadeemias viimati läbitud kursuse aluseks. Mida veel öelda? Minge vaadake. Ma pole varem näinud, et üks näitleja (Juhan Ulfsak) võtab kell 19.00 etendusel otsast ja tõmbab selle läbi õhtu endaga kaasa, kes kelgul, see kelgul, kes maha jäi, see ka kelgule. Tugev hoiatusdraama on.

6. "Ninasarvik", Eesti Noorsooteater. Autor Eugène Ionescu, lavastaja Sander Pukk.

Ühel päeval on linnas ninasarvik. Ta ei tulnu dsinna, ta ei saabunud sinna, ta on seal. Inimesed imestavad ja arutavad ja kardavad ja siis algab moondumine. Tuleb tuttav?

Imetlen alati Noorsooteatri näitlejate mängu. Nukulaval mängival näitlejal on rohkelt vahendeid keha, hääle, miimika, tunnete kasutamiseks. Ülirikkalik ansambel on neil.

Edasi juhuslikus järjekorras

"Baskerville´ide koer", Karlova teater. Arthur Conan Doyle´i järgi dramatiseerinud Mihkel Seeder, lavastaja Peep Maasik.

See lavastus oli 2021 üllataja ja jäi tegelikult esimesena aasta tippude hulgast välja. Baskerville`ide lugu on Lenfilmi filmiga paljudele pähe kulunud. Meie poole jookseb helkiva näoga tontlik koer ja hirmutab inimesi. Tegelikkuses ei jooksnud Karlova õdusas majas meie poole keegi, aga õudne oli ikka. Ülihea kokkumänguga näitlejateseltskond lausa lustis mängida. Üllataja oli Veiko Täär. Ta on parimas mänguvormis ja tema segaduses ning kohmakas dr Watson oli ühteaegu naljakas ja võluv.

Soovitan vaadata.

"Suur Siberimaa", Eesti Draamateater. Autor Jaan Undusk, lavastas Hendrik Toompere.

Ootasin rohkemat, ikkagi meie suur Kross. Lavastus on välja tulnud Jaan Krossi 100. sünniaastapäevaks ja räägib tema Siberi-aastatest. Tegemist on siiski kunstnikumõttega ja ei ole üks-ühele elulugu. Kas Kross tegelikult Alma Vaarmanniga koos elas, pole ju teada. Üllatasid aga Brita Soll ja Jüri Tiidus. Nad on kaua küpsenud ja annavad ning kannavad head maitset.

Võib vaadata.

"Lehman Brothers", Eesti Draamateater. Autor Stefano Massini, lavastas Hendrik Toompere jr. 

Lehman panga krahh 2008. aastal ja sellest vallandunud majanduskriis on meile rohkem tuntud, kui panga loomislugu. Draamateatri laval jutustatakse meile ühe suurima majandusime elulugu. Humoorikalt jutustatakse, koos elava muusikaga.

Meelelahutuseks sobiv.

NB! Ärge minge mitte mingil juhul seda lavastust 2. rõdule vaatama. Te kuulete ja näete sealt nii halvasti, et emotsioon jääb neljandiku peale. Miks Draamateater üldse sellist haltuurat teeb, et 2. rõdu sellele lavastusele müüb, on piletitulu. Vaataja ei võida sealt paari sentigi.

"Marie Roget mõistatus", Kellerteater. Autorid Edgar Allan Poe ja Vahur Keller, lavastaja Vahur Keller. Ma ei mäleta sellest lavastusest rohkem, kui et Meelis Kubo tegi hea rolli.

Peetakse seda aga heaks, seepärast soovitan.

"Kui sa tuled, too mul lilli", Ugala (vaatasin külalisetendust Eesti Noorsooteatris). Autorid ja lavastajad Liis Aedma ja Laura Kalle.

Näidend on kirjutatud lähisuhtevägivalla ohvritega ja nendega töötavate spetsialistidega tehtud intervjuude alusel.

Armastus või selle surrogaat teeb vahel haiget. Kuidas me ometi neid märke, et valu tuleb, ette ei oska näha? Ei oska jah. See on inimlik. Kui aga haiget teeb inimene, kes peaks olema lähim, lähim ja veel lähim? Kuidas sealt enam-vähem tervena välja tulla? Õiget vastust polegi.

Soovitan väga.

"Südamete murdumise maja",  Salme teater (mängiti Lennusadama kail). Autor George Bernhard Shaw, dramatiseeris ja lavastas Kadri Levand. 

Siin oli kaks huvitavat osatäitmist.  Lavastamist peab aga õppima, niisama välja ei tule.

Kui olete suveõhtul Lennusadama kail, päike soojendab ja meri mühiseb, laevaviledki huiguvad, siis võite ikka end kott-tooli külili visata ja vaadata.

"Naine Salamandri tähtkujust",  Jäneda Pullitalliteater. Autor Kristiina Jalasto, lavastas Madis Kalmet.

"Läbi kõigi elude otsin ma sind", R.A.A.M.  Tõstamaa mõisas. Autor ja lavastaja Damir Salimzianov.

Mõlemad lavastused on kunagise Jäneda mõisaproua Maria Zakrevskaja-Budbergist. Tema suhted Herbert Wellsiga, Maksim Gorkiga, vene revolutsiooniga, salakuulamisega, oma lastega, Budbergiga. Mõlemas lavastuses on kõik need komponendid rohkem või vähem koomilises võtmes. Kui peaksin ühte teisele eelistama, siis võtaksin Jäneda lavastuse, samas Tõstamaa mõis on imeline. 

Vaadata võib mõlemat.

"Von Baeri lõpetamata uurimus", Piibe teater Aruküla mõisas. Autor ja lavastaja Arlet Palmiste.

Baer: Räägi!

Jaan: Mida?

/.../

Baer: Midagi te seal talutaredes segi elajate ja inimestega ju ometi räägite.

Jaan: Eile õhtul ütles eit, et tule sööma. Ma siis läksin. Sel õhtul rohkem ei rääkinud.

Nii istuvad kaks vana meest mõisatoas ja üks püüab teisest sotti saada, teine esimesele elutarkust jagada, ikka nii tsimarukene, kuigi küsitakse palju.

Suurepärane Erik Ruusi ja Toomas Suumani duett. Mahlane ja nauditav. Kumb on talumees, kumb härra, seda saate näha, kui piibekad veel mängima peaksid.

Soovitan väga.

"Tson Lemberi uus elu", Nuutrum Eisma sadamakuuris. August Mälgu merejuttudest dramatiseerinud Sven Karja, lavastas Jaanus Nuutre.

Ühel päeval satub üksiku naise taluõuele purjus meremees. Perenaine toimetab ta tuppa, paneb magama. Mees jõurab majapidamises veel mitu päeva, joob, räuskab, trambib, naabrinainegi käib teda võrgutamas. 

Lavastus ei olnud halb ja Siret Tuula jäi mulle juba "Kuidas Anija mehed Tallinnas käisid" lavastusest meelde. Sellegipoolest. Ma tahaksin näidendi põhiteemat uskuda, kuid Eismal see ei õnnestunud. Kuidas on võimalik, et naine laseb endast poole suuremal joodikul majapidamises märatseda? Müra ja karjumist läks minu jaoks paljuks. 

Sellegipoolest, meie oma algupärand ja soovitan ikka.

"Rogožin", Tallinna Linnateater. Autorid Fjodor Dostojevski ja Elise Metsanurk, lavastasid Andreas Aadel ja Markus Helmut Ilves.

Dostojevski romaan "Idioot" on  vürst Mõškini, tema ara armastuse ja tema kui inimese hääbumise lugu. Saatanlik Rogožin aga hävitab naudinguga elusid. Linnateatri lavastus on Rogožini lugu. Tema kannatab oma allakäigus ja kaastunnet ei ärata.

Lavastuse teeb nauditavaks Kristjan Suitsu lavakujundus, kus mateeriaks on mustad köied. Tallinna Linnateater on tuntud vene autorite sügava tõlgendajana. Noortel näitlejatel läheb veel natukene aega, et selleni jõuda. Miks nii ütlen? Kontrast hakkab välja paistma siis, kui Peeter Tammearu lavale astub. Tema lühikeste episoodidega astub ka Dostojevski lavale.

Lavastust mängiti Toom-Kooli majas ja kuna see läks renoveerimisele, on lavastus mägukavast maas. Loodetavasti tuleb see kusagil mujal uuesti lavale. 

Soovitan.

"Palusalu",  Piibe teater Voose Päikesekodus. Autor Arlet Palmiste ja lavastaja Jaanus Nuutre.

Eismal räusanud Mihkel Tikerpalu Tson on asendunud tasakaaluka Palusalu Tikerpaluga. Lava-Kristjan astub rahulikult läbi oma elu, kui tema ümber keevad ajalugu, režiim ja naisedki. Hea leid on Heidi Pähn.

21. detsembril 2021 anti Mihkel Tikerpalule Kristjan Palusalu rolli eest Kristi ja Siim Kallase stipendium.

Lavastust mängitakse ka aastal 2022.

Soovitan.

"Üksikud heledad laigud", Teatriühendus Oma Lava Ants Laikmaa majamuuseumi õuel. Autor ja lavastaja Erki Aule.

Ants Laikmaa jäi ellu, oli elu lõpuni produktiivne. Etendusele Kadarpiku külla tasub juba sõita kas või imelise maja pärast. Laikmaa maja on ainulaadne, seestpoolt üllatavalt väike ja pime aga hubane ja kodune. Kui keegi Indrek Ojari (Laikmaa) kaherealisele pintsakule veel puuduva nööbi ka oleks etenduse vaheajal tagasi õmmelnud...

Soovitan.

"Niskamäe naised", Vanemuise teater. Autor Hella Wuolijoki, dramatiseeris ja lavastas Tiit Palu. 

Endla lavastus "Niskamäe noorperenaine" ja kuuldemäng "Niskamäe naised" jäid mulle noorena meelde. Armastuslood avaldavad ikka noorele inimesele mõju, kuid neis Wuolijoe lugudes oli midagi veel. Täna saaksin sellest aru kui feminismist, tookord oli see aga naiste ja naiste jõu lugu. Imetlesin nii väga noorte naiste jaksu oma õnne eest seista ja ei saanud aru, miks nad teiselt poolt ometi oma meestele halvad teod lõpmatuseni andeks andsid. 

Vanemuise "Niskamäe naistes"mängib Külliki Saldre vanaperenaist ("Niskamäe noorperenaise" noorperenaine), kes on oma armastuse ja pettumuse hinnaga talu jätkanud, sellele väärtust lisanud ja on püüdnud ka oma pojale jõuka naise osta, et talu majanduslikult ikka õitseks. Ostetud elus ei ole aga keegi õnnelik. Vanaperenaine ise ka mitte. 

Külliki Saldre silmad nõeluvad läbi poja õnnetu abielu ja ei suuda seda kokku õmmelda. Antti (Priit Strandberg) kohtab teist ja nii jääbki. Ka minia (Ragne Pekarev) nagu püüaks meest kinni hoida, kuid kuna tunded puuduvad, loobub üsna kergesti. Ilona (Maarja-Johanna Mägi) haarab oma õnnest  ja hoiab seda.

Külliki Saldre teeb Vanemuise laval elu rolli. Ilus ja kurb, helde käega ja karm, õnnetu ja õnnestav. Priit Strandberg on natuke liiga siledaks mängitud, et maapoiss olla. Teise vaatuse linnastseenis on ta palju usutavam. Ragne Pekarev on rohkem filmi-ja seriaalinäitleja mõjub laval võõrana. Niskamäe lugudesse on kirg sisse kirjutatud, kuid Vanemuise laval ei tule see välja ka armastajapaari vahel. Armastusest räägitakse, kuid näha ei ole. Võib-olla on see taotluslik. Põhjamaine materjal ikkagi.Põhjamaise mõnuga juuakse aga kohvi. Kohvijoomine sobib kõigeks: ajaviiteks, külaliste kostitamiseks, lepituse ja raskete kõneluste juurde. Kõige taustaks on Lilja Blumenfeldi hall-valge-must lavakujundus, valgus on valge, näod on valged, seinad laed juustuna auke täis. Monokroomne elu, millest noored välja tahavad. Kahjutunne valdab, kui Ilona kord taas Niskamäele tuuakse, et temast seal saaks vanaperenaine, kes tõde ja armu jagab.

Endla lavastus "Niskamäe noorperenaine" ja kuuldemäng "Niskamäe naised" on ERR arhiivis saadaval.

Soovitan neid kõiki väga.

"Rahvavaenlane", Eesti Draamateater. Autor Henrik Ibsen, lavastas Kertu Moppel. 

Poliitika. Moraalne või mitte.Pigem mitte. 

Anne Türnpu kuulub selle aasta üllatajate hulka. Ugri ja muude folkloorilugude kirjutaja ja lavastaja Draamateatri lavastuses äreva, ebamoraalsena... Kuid on Ibsengi ammu folklooriks saanud.

Kahjuks on lavastus mängukavast läinud.

"Abel Sanzches, ühe kire lugu", Tallinna Linnateater. Autorid Miguel de Unamuno ja Roos Lisette Parmas (EMTA lavakunstikooli tudeng), lavastas Margaret Sarv (EMTA lavakunstikooli tudeng). Lavastajat juhendas Anu Lamp, dramaturgi Priit Põldma.

Poisile meeldis tüdruk, tüdrukule meeldis poiss...ja see teine poiss ka. Kain tappis Abeli, sest Jumal eelistas vereohvrit. Joaquin tapab Abelit märkamatult, tasakesi suretades. Suretub ise oma kurjuses, kuid ei suuda jätta, sest ilus Helena eelistas teist.

Margaret Sarv on loonud pingsa staatilise keskonna, kus on nii vaikne, et luige tiivaotsa löök vastu siledat vett katkestab pillikeele.

Soovitan väga.

"Mägede iluduskuninganna", Tammsaare teater (mängiti Von Glehni teatris). Autor Martin McDonagh, lavastas Allan Kress.

Olen sama lavastust Rakvere teatris "Leenane´i kaunitar" nime all varem näinud. Ema osas oli Ines Aru, tütar Ülle Lichtfeldt, esimene armastaja Velvo Väli ja postiljon Mait Joorits, lavastas tookord Üllar Saaremäe. Siiani on meeles need pisarad kurgus. See kõik on ju tõsi, inimesed käituvadki nii, sa lihtsalt ei saa armastust, sest su piinaja on üle kõigest.

10 aastat hiljem Tammsaare teatris on Galina Tikerpuu ema kius veelgi timmitum ja rafineeritum. Pliit on kuumem ja kusi haiseb jälgimalt. 

Soovitan väga. Soovitan kõike, kus Galina Tikerpuu kaasa teeb.

"Kajakas", Salme teater. Autor Anton Tšehhov, lavastas Alo Kõrve.

Harrastusteatri turvaline valik on võtta ja mängida kirjandusklassikat. Ükskõik, kas tuleb välja või tuleb hästi välja, on publik otsimas ammu teada tekste ja tegelasi. Kui sinna aga lisandub midagi seninägematut, lakkub publik mokki ja on aplausiga helde.

Salme teatri "Kajakal" on hulk parimat maitset. Oskuslikult kasutatud kingakarbisuurune mänguruum annab lavastusele mõnes mõttes nüganenliku maitse. Kuna ruumi peaaegu ei olegi, kasutatakse igat ruutsentimeetrit, kõrguste vahesid, käigud on läbimõeldud. Nii saavad misanstseenid sageli asendi või liigutuse, mis annavad tekstile mõneti multimeedilise tausta. Mõtlesin etenduse ajal, et kui lülitaksin praegu heli välja, kas saaksin aru, millest jutt. Küllap. Ruumi suurus paneb harrastusnäitlejaile ka ülesande, mida ka kutselistel pole alati lihtne kanda. Publikuga nägu näo vastas ei saa valetada, iga võlts huuletukse või sõrnenips on alasti. Salmekate seas on hulk peene teksti-ja kohatajuga näitlejaid. Hea meelega jälgin nende tegemisi edaspidi ka.

Soovitan.

"Leskede kadunud maailm", Ugala. Andrus Kasemaa romaani dramatiseeris Priit Põldmaa, lavastas Ringo Ramul.

Meie oma algupärandit vaadates taban end vahel mõttelt, et autor ju kusagilt oma aine leiab, järelikult on tema tegelaste elud kusagil päriselt olemas. Kui palju on ikka veel me omal maal avastamata maailmu ja kõigeni kunagi ei jõuagi. Istud siis saalis ja mõtled, et kas tõesti või, et kas tõesti on ka sellised elud olemas.

Kasemaa Poiss läheb kõigetagusesse külla tööle, et tüdruku abordiks raha teenida. On usutav? Ei ole. Leskede küla aga elab elu, millest võiks paljud meist jutustada. Pealtnäha. Miks Poiss tegelikult kutsuti ja miks inimesed enda lahkumist peatseks pidades tahavad elamata elu lahendada, on nii intiimne, et seda lavastust tahaks saalis üksi vaadata.

Suurepärane naisansabel: Vilma Luik, Kaie Mihkelson, Garmen Tabor, Luule Komissarov, Terje Pennie on selle aasta parim trupimäng.

Soovitan väga.

"Sõprusest. Armastusest. Hullumeelsusest.", Ugala. Nikolai Gogoli lood on dramatiseerinud Ott Kilust, lavastas Kaili Viidas.

Mängitakse Gogoli kolme lugu, igas vaatuses oma: 1. vaatus "Kuidas Ivan Ivanovitš läks tülli Ivan Nikiforovitšiga", 2. vaatus "Nevski prospekt", 3. vaatus "Hullumeelse päevik".

Kõik kolm vaatust on kunstiliselt erinevad. Pазмах´iga lärmakas tüli, peeglitega vehkiv Nevski prospekt ja soolo vaimuhaiglast. 

Sel etendusel kogesin, kuidas heli õhus liigub. Istusin esimeses reas, käed koti peal. Margus Tabor seisis lava äärel ja möirgas. Tundsin seda sõrmedes. Kas andis puust põrand vibratsiooni edasi või koti materjal resoneeris, ei oska öelda, kuid hämmastama panev kogemus ikkagi.

Lavastust aga võib vaadata.

"Suvitusromaan", Rakvere teater. Autor Indrek Hargla, lavastas Aare Toikka.

Olen "Suvitusromaani" teksti podcastist Tumedad Tunnid varem kuulnud ja seal oli see tõepoolest hea. 

Lavastus läheb kenasti käima, on paar ja antipaar, on lugu ja hakkab juhtuma, aga ei usu. Kirg on pealiskaudne. Vihkamine on küll tuntav ja see ongi lavastuse tugevaim osa. Tarvo Sõmer teeb lavastuse vaadatavaks mängides jälki, juhmi, vägivaldset jõmmi. Suure kogu ja vaikse sõnaga mees on ähvardav ja ainult tema eemalt nägeminegi ennustab halba. Siis aga saabub lavastuse finaal, kus kõik kõiki ära tapavad ja on piinlik. "Kallis, ma tulen sinu juurde!" ja püstol meelekohta... Lavastus jätab tükati mulje, nagu oleks sellega kiire olnud. Pandeemia aeg, võib-olla oligi.

2021 ainus "ei soovita".

"Professor sai värske õhu mürgituse", Vana Baskini teater. Mängufilimi "Mehed ei nuta" alusel dramatiseeris ja lavastas Gerda Kordemets.

Kuna olin mitmelt poolt vaatamishoiatusi saanud, läks huvi nii suureks, et tuli ikka ise vaatama minna. Kogemus oli nii ja naa. 

Sulev Nõmmiku film "Mehed ei nuta" oli sketšideks jaotatud ja sinna vahele põimitud Sulev Nõmmiku tegemisi ja filmi valmimist. Siit läkski asi käest. Kui oleks ainult film lavale toodud, oleks enamus hästi, kuid filmiprofessori-reaalsulevi edasi-tagasi siplemine ei andnud midagi juurde, vaid tekitas nõutust. Tagatipuks ilmus laperdades Helle (noor arst filmist), liblikatiivad seljas. Esitipuks tulid etenduse alguses näitlejad lavale, mustad plastikmaskid peas, silmaaugud sees. Hakkasid "Musta kassi jenkat" laulma. Ahhaa, need on siis kassimaskid, jajah, kõrvad on ju küljes. Kuidas see lavastusega seotud oli? Äkki oli ajastu õhustiku loomiseks?

Hea küll, häid pooli oli ka. Parodeerijad oli head. Indrek Taalmaa Ants Lauterina: "Tähtis on leida paat!" oli muhedam, kui filmitegelane. Inga Lunget nägin laval vist esimest korda ja üllatusin meeldivalt. Kalle Sepp oli Voldemar Kuslapina ilus ja võrgutav ning usun, et Kuslap isegi jääks selle osatäitmisega rahule. Marika Korolevi osatäitmise rikkus ära mass, mis oli tema kleidi alla pandud. Ta pidi mängis Lia Laatsi, kuid kindlasti ei kandud lugupeetud näitleja filmis papist kasti kleidi all. Ivo Reinok on kahjuks vähekasutud karakternäitleja. Tema roll Ervin Abelina ei ole paroodia, selles on isikupära ja Abelit korraga.

Võib vaadata.

"Kuningas sureb", Theatrum. Autor Eugène Ionescu, lavastaja Maria Peterson.

Minu jaoks oli see esimene Ionesco kogemus ja saagu sellest traditsioon. Maitsekas ja intelligentne absurd.

Kui valitsed kõiki ja kõike, kui lood, õigemini käsid luua ja hävitad, oled ikkagi vaid  paljasjalgne aluspesus surija. Sünnist saati.

Soovitan väga.

"Jõgi", Endla. Autor Jezz Butterworth, lavastas Taago Tubin.

On mees ja on naine. On kalapüük. Kogu elu on sel õhtul kalapüük. Mees on jõhker ja naine lahkuv. Nii on alati olnud. Kogu lavastusest aimub ohtu, õhus on krimnaalse seose hõng. Kala saab kindlasti surma.

Soovitan väga.

Ooperid ja ballett:

"Tšaikovski Meistriteosed", Estonia. G. Balanchine'i Ja M. Murdmaa Lühiballetid.

"Tsaari mõrsja", Estonia. Muusika autor Nikolai Rimski-Korsakov, lavastas Juri Aleksandrov.

"Reigi õpetaja", Vanemuine. Eduard Tubina ooper, lavastas Roman Baskin.

"Romeo ja Julia", Estonia. Charles Counoud´ooper, lavastas Stephen Barlow.

Soovitan väga kõiki. "Reigi õpetaja" on mängukavast maas.

Filmid ja multifilmid: "Öölapsed", "Düün", "Vee peal", "Kratt", "Tom ja Jerry", "Keha võitlus", "Eesti matus", "Jahihooaeg".

"Kratti" ja "Vee peal" soovitan väga.

Näitused: Ilja Repini näitus Helsingis Ateneumis ja "Kimono. Jaapani ilu puudutus" koos kuraatorituuriga Adamson-Ericu muuseumis.

KULTUURIAASTA 2020

Priske kultuuriaasta oli. Võtsin kõigepealt arvuliselt kokku. Filme sai vaadatud 19, kontserte oli 1, näitusekülastusi 3, teatrietendusi oli 50 (lavastusi 49, kuna "Enigma variatsioone" vaatasin 2 korda). Ma muidu ei loe aastakokkuvõtte hulka neid teatrietendusi ja filme, mida vaatan telest või arvutist, kuid seekord said kirja need, mida puht eriolukorra tõttu vaatamiseks pakuti.

Teater

Teatriparemik sai sel aastal selline:

1. Misanzen "Sõsara sõrmeluud". Merili Metsavahi samanimelise pärimuskogumiku ainetel. Lavastas Helen Rekkor. Iga kord kui lähen mõnd tantsu- või liikumislavastust vaatama, mõtlen, et no mis asja ma sinna ronin - ma ei taipa tantsust sammugi ja liikumisest žestigi. Iga kord pean endas pettuma, taipan ikka tsipa küll. Seekordne visuaalteater pani kohe väga kõrge märgi maha. Oli objektiteatrit, liikumisteatrit, maskiteatrit, varjuteatrit. Väheste mateeria vahenditega jutustati muinaslugusid ja loodi lummav ning kohati kõhe atmosfäär. Te ikka teadsite, et jutustada saab nelja ridva ja hulga valge kangaga.

2. Ugala "Ema oli õunapuu" (Portaaliteater). Autor Urmas Lennuk, lavastaja Vallo Kirs. See on see küla, kuhu tullakse harva, see on see küla, kust minnakse. Vendade vaheline side ei katke, kui ka aeg ning sündmused seda rapivad. Ilus lugu erinevatest armastustest.

3. Piibe teater "Kui Anija mehed Tallinnas käisid". Eduard Vilde romaani põhjal dramatiseerinud Arlet Palmiste, lavastas Jaanus Nuutre. Stanislavski ilmutab end vahel üllatavais kohtades. Siret Tuula ja Margus Illi-Illiku julm duett on selle aasta tugevaim kokkumäng. Mõlemat näitlejat tasub edaspidi väga silmas pidada. Materjal voolab läbi õhtu, nagu siid läbi peo. 

http://kogutudeosed.blogspot.com/2020/09/armastusest-anijal-kui-anija-mehed.html

4. Kinoteater "Niagara ületamine". Autor Alonso Alegria, lavastas Priit Põldma. Psühholoogilise teatri meistriklass.  Inimesed seisavad lõpstseenis äkki 15 minutit, äkki 20, aga võib-olla 20 päeva köiel-laval ja hoian hinge kinni, et nad ei kukuks...

5. Nuutrum "Jutt jumala õige".  Mees vaidleb oma jumalaga. Üks elulugu altaris.

http://kogutudeosed.blogspot.com/2020/07/sunnipaev-jumalagajuut-jumala.html

Ülejäänud teatrivaatamised on juhuslikus järjekorras.

Teoteater "Tunnete maastik". Teatri kodulehel puudub alusteose autor, kuid väike googeldamine ütleb, et see on Eric-Emmanuel Schmitt. Lavastas Erki Aule. Siin on mõttekoht nii tõlkijaile kui tegijaile, et tasub vaadata, milline pealkiri näidendile panna. “Tunnete maastik”. Ja lappad internetti edasi. Lavastus ise oli enam-vähem. Galina Tikerpuu oli vaimustav, nagu alati.

Tallinna Linnateater "Kommuun". Autorid Morgens Rukov ja Thomas Vinterber. Lavastas Elmo Nüganen. Oh, kommuunid-ühiselud ei tööta. Ikka on kellelegi liiga vähe, kellelegi palju. Isetus ei kaalu üles isekust. Hea meel oli üle hulga aja Marko Matveret laval näha, kuigi ta mõjus ülejäänud ansamblis võõrkehana. Samas on tema rolliks võõramaalane, nii et mis seal ikka. Hea üllatusena ja uudsena mõjus Aurora Aleksandra Künnapas. Sandra Uusberg pole siiani just minu näitleja olnud, on aga tippvormis ja läheb kogu aeg paremaks.

Soovitan väga.

Tallinna Linnateater "Enigma variatsioonid". Autor Éric-Emmanuel Schmitt (autor, kes kirjutas “Tunnete maastiku”, mis oli nagu oli?). Lavastaja Artjom Garejev. Siin alustan jälle jorramisega, et miks Egon Nuterit pole varem just palju märgatud ja lava peale torgatud. Ta on ülitugev karakternäitleja. Teises osas on Andrus Vaarik, kes on endiselt hea, kuid viimastel aastatel palju oma jõust kaotanud. Samas “Enigma variatsioonides” Nuteri tegelane ongi karismaatiline ja seepärast mängijate ebavõrdsus ei häiri.

Soovitan üliväga.

Tammsaare teater "Arusaamatus". Alber Camus. Lavastaja Allan Kress. Üksildases paigas elab üksildane ema üksildase tütrega ja nende juurde saabub üksildane külaline. Huvitavate lavastuslike võtetega (lavakujundus ja vaatamine vastassuundades) ning vaikne pinget kruviv salapära. Taas Galina Tikerpuu.

Soovitan.

Tallinna Linnateater "Igatsus". Autor William Boyd. Lavastas Elmo Nüganen. Nägin lavastus kuus aastat tagasi ja tookord see mulle ei meeldinud. Oli nii häirivaid tegelasi kui häirivaid näitlejaid. Seekord aga oli enesetunne õige ja oli huvitav jälgida, kuidas Suurbritannia kirjanik on vene aadli laisklevat heaolu kirjeldanud.

 

Kellerteater "Canterville’i kummitus". Autor Oscar Wilde. Lavastasid Teele Uustani ja Sandra Lange. “Canterville’i kummitus” on minu üks neist lapsepõlvest loetud lugudest, mis on tänaseni meeles. Kummituslugu ilmus aastal 1978 ajakirjas Pioneer nime all “Canterville’I lossi vaim”. Mäletan, et mul oli vaimust nii kahju, rahu ta ei saanud ja keegi ei kartnud ka. Sandra Lange on muidugi häälelise ja füüsilise etendamisviis meister. Kellerteatri “Mõrvad Rue Morgue’il” oli esimene, kust ta meelde jäi. Ärgem unustagem, et tegemist on lasetlavastusega ja panna saalitäis rüblikuid laval toimuvat huviga jälgima, on korralik kunstükk. Langel see õnnestus, oleks kümmned aastat noorem, kilganuks ka.

Soovitan väga.

Rahvusooper Estonia "Faust" veebis. Charles Gounod’ muusika, libreto autorid Michel Carré ja Jules Barbie’. Värssdraama autor Johann Wolfgang von Goethe. Lavastas Dmitri Bertman. Olen lavastust varem kahel korral näinud ja vaataks veelgi.

Rahvusooper Estonia ballett "Kratt" veebis. Autor Eduard Tubin, lavastaja Marina Kesler. Olen balletti varem teatris näinud ja oli põnev ning omamoodi koomilinegi meie algupärandit tantsuna näha. Teleülesvõttel oli jälle oma väärtus, kuna üks kaamera oli lava kohal ja nii sai tantsumustreid pealtpoolt imetleda.

Soovitan väga.

Kinoteater "Eriolukord ruudus" veebis. Ostsin pileti vaid seetõttu, et piletitulu läks Eesti Toidupangale. Tegelikult oli lihtne ja pisut humoorikaski.

Draamateater "Ühe koosoleku protokoll" Portaaliteater. Autor Aleksander Gelman, lavastas Voldemar Panso. Vaatan vahel harva ERR arhiivist nõukogude ajal tehtud nö kolhoosilavastusi, et nautida mängu, mida on mänginud inimesed, kes olid sel ajal noored. See lavastus on valminud aastal 1976 ja räägib kommuriiklikust moraalist ja on ikka üsna punane. Nüüd, lavastus Portaaliteatrisse välja pandi, nimetas ERR kultuuriportaal lavastust legendaarseks. Võib-olla oligi. Panso pärast ja heade näitlejate pärast. Kui oled professionaal, siis oled professionaal, olenemata riigikorrast. Lavastus on ERR arhiivist leitav.

Draamateater "Peenike pere" Portaaliteater. Autor Alice Jane Kiwimae, lavastas Evald Hermaküla. See on vist see, mida tänapäeval nimetatakse ustekomöödiaks. Lavastus on ERR arhiivist leitav. 

Ei pea vaatama.

Draamateater "Kontakt" Portaaliteater. Autor Martin Algus, lavastaja Ingomar Vihmar. Märkmik ütleb, et vaatasin, kuid mitte midagi ei meenu.

Tallinna Linnateater "Nii see on kui teile näib" Portaaliteater. Luigi Pirandello. Lavastaja Adolf Šapiro. Mitte ei oska Pirandellot vaadata, samas Šapiro on vaimustav.

Von Krahl "Paradiis" Portaaliteater. Autor ja lavastaja Lauri Lagle. Tükk Elüüseumi, kus ollakse muretud, nohisetakse naeratada ja värviline-värviline-värviline. Harva juhtub, et läbi ekraani vaadates oled saalis. Seekord lasi lummav pilt ja liikumine tunda, et oled sealsamas…lillede seas näiteks.

Kui veel peaks veebis näidatama, siis soovitan väga.

Rahvusooper Estonia "Padaemand" veebis. Pjotr Tšaikovski. Lavastaja Aarne Mikk. Rahvusooperi lavastused on väga kvaliteetselt üles võetud. 

Endla "Säärane mulk". Autor Lydia Koidula. Lavastaja Kaili Viidas. Ago Anderson veab oma koomiku rollisleppi järel ja tegelikult veab täitsa hästi. Välietenduste puhul läheb tehniliselt alati midagi kaotsi ja tegeliku elamuse oleks kindlasti kohapeal saanud.

Vana Baskini teater "Elevandi kõrts". Jäneda Pulli tall. Autor ja lavastaja Gerda Kordemets. Ühe koha lugu läbi aastasadade. Kus on su kodu? Mis on su kodu? Kust sa tuled? Ärgem unustagem.

Soovitan

MET Opera live "Don Pasquale" Coca-Cola Plazas. Gaetano Donizetti. Üliäge oli maailmahääli siinsamas ekraanil näha ja väga hea kvaliteediga ka kuulda. Norinat laulis Anna Netrebko.

Ugala "Katkuhaud". Ene Mihkelsoni samanimelise raamatu järgi dramatiseeris ja lavastas Priit Pedajas. “Katkuhaud” oli mu 2020 kindel siht, kuid välja kukkus nii, et publiku hulgas oli näitleja, kes itsitas ja puristas vahetpidamata naerda. Talle sekundeeris purjus kriitik, kes esimese vaatuse ajal magas peatäit välja, kuid sai vaheajal tangitud ja lällutas teise vaatuse ajal kogu joodikusüdamest. Samalt kriitikult ilmus mõne päeva pärast ka arvustus, kus ta kirjutas mitte millestki. Ikkagi väljaõppinud kirjanik, paneb või täismagatud varrukast. Tahaksin “Katkuhauda” veelkord näha. Päriselt näha.  

Tallinna Linnateater "Mineku eel". Autir Florian Zeller. Lavastas Hendrik Toompere. Zellerist näib Eestis saamas teine Pinter, kes äkitse nö moodi läheb. Las tema läheb, sest Zelleri keel on madal, painduv, tume ja sume. Muidu ikka arvame, et Iiri ja põhjamaade autorid on meile hästi loetavad, kuna äng…, aga tuleb välja, et prantslasteski on pooli, millega siinpool samastuda saame.

Soovitan.

Draamateater "Võrk". Näidendi on Lee Hall kirjutanud Paddy Chayefsky samanimelise filmi põhjal. Lavastas Hendrik Toompere jr. Olin selle lavastuse kohta nii palju negatiivset kuulnud, et oma peaga poleks seda iial vaadanud. Juhtus aga nii, et teatrikriitika kirjutamise õpingute käigus sattus just “Võrk” meile õppematerjaliks. Oli hea meel näha, et kui vaatad materjali süvendatult, detaile jälgides, siis muutub see mõistetavaks ja vaat et väga heakski. 

Draamateater võttis mu arvustuse ka lahkesti kodulehel avaldada

https://www.draamateater.ee/meedia/jalle-kuradi-vihased/

Endla "Me armastame ja ei tea midagi". Autor Moritz Rinke. Lavastaja Enn Keerd. Eestis enam teleteatrit ei tehta. Keerdi lavastus oleks olnud just telelavastuse materjal. Piiratud ruum, tegevus ühes-kahes ruudus, kus näitlejatel eriti midagi teha polnud. Suured plaanid oleksid kindlasti lugu paremini edasi andnud.

Piibe teater "Vaikuse saar" Rabasaarel. Autor ja lavastaja Arlet Palmiste. Kuulsin Rabasaare turbakülast esimest korda alles 2020 alguses ja mõtlesin, et küll oleks tore, kui Arlet teeks oma Piibe maantee äärsete lavastuste sarjas ka selle koha loo. Soovidega tuleb ettevaatlik olla, need võivad täide minna. Kodukandi ümbruse lugudega on alati nii, et kohalikud tegijad annavad lisaväärtuse, mida “väljast tulnud” eal ei saavutaks. Rabasaarel on peategelaseks koht ise ja tund enne etendust tehtud ekskusrsioon annab veel ühe suure plussi meeleollu viimiseks juurde. Ekskursiooni viis läbi mees, kes on Rabasaarel sündinud ja kasvanud ning temaga oli kaasas viimane küla elanik, kes selle aasta märtsis seal ära kolis. Lavastus ise on hoogne, võiks isegi öelda, et jant. Ma ei mäleta, millal tearis niimoodi naersin. Nabaalust nalja sai vast paljugi, aga kogu muu möllu sees see väga ei seganud.

Soovitan.

Rahvusooper Estonia "Boheem". Giacomo Puccini. Lavastas Ran Arthur Braun. Kahjuks ei mäleta.

Tallinna Linnateater "Vanja". Anton Tšehhov, lavastaja Māra Ķimele. Tänapäeva toodud Tšehhov. Kogu etenduse ajal jooksis kuklas mõte, kuidas Nüganen oleks vene klassikat lavastanud. Nägin kontrolletendust ja kindlasti läheb edaspidi paremaks, kuid siiski tundub, et lõpuni ei mängi välja. Liiga noor on Simo Andrea Kadastu Vanja ja kuigi näidendi tegevus on ju teada, tekib vahel segadus, et kes on kes ja miks onu. Kusagilt tuleb Rain Simmuli Serebrjakov – tulebki Nüganeni “Onu Vanjast” ja mõjub tänapäevasesse konservitehasesse kukkunud tüütu tudina. Kristiin Räägelile on Sonja roll Linnateatris vist esimene pärast Lavakunstikooli lõpetamist. Ta jäi mulle juba kooli ajast meelde. Selline näo ilmekus ja miimika on teatris harukordne. Sandra Uusbergi Helena ja Kaspar Velbergi Astrovi vaheline tõmbumise-tõukumise keemia on on Hobuveski külmade seinte vahel sõrmeotsteni tunda. Miks on toodud tegevus konservitehasesse, jäigi arusaamatuks.

Endla "Tantsutund" Sakala keskuses. Autor Mark St Germain, lavastas Enn Keerd. Kipun külalisetenduste puhul pisut nina vingutama. Koduteatrist väljaspool pole lavastus nagu see. Kui eespool pidasin Enn Keerdi lavastust “Me armastame ja ei tea midagi” mitteõnnestumiseks, siis “Tantsutund” oli suurepärane üllatus. Kusagil on miskipärast peidus hoitud Janek Sarapsoni. Olen teda küll seriaalides näinud, kuid laval mitte. Autismivorme on nii palju, et kindlasti ei saa öelda, et Sarapson mängib autisti sellisena, nagu autist on. Autist Ever Montgomeryt mängides teeb Sarapson aga suurepärase etteaste ja näeme kindla rütmi järgi elavat segaduses südamlikku inimest. Kui nüüd aus olla, siis sellise jalavigastusega, nagu Rämmeldi Sengal, niimoodi ringi ei kapsa ja ka on tal vale ortoos jalas 😊

Soovitan.

Draamateater "Oh jumal". Anat Gov, lavastaja Mehis Pihla. Tahtsin vaatama minna, sest lõpuks ometi on Ain Lutsepal suur roll, muidu viimasel ajal on talle usaldatud rohkem “härra, teile on kiri” osad. Pettuma ei pea. Lutsepa Jumal müristab kui tuju tuleb, isetseb ja ka andestab. Autor on Iisraelist ja see annab materjalile – Jumal psühhoterapeudi diivanil – omaette humoorika värvi.

Soovitan.

Von Krahl "Pigem ei". Autorid Herman Melville ja Taavi Eelmaa. Lavastas Juhan Ulfsak. Taas vaatasin teatrikriitika kirjutamise koolituse käigus ja kirjutasin Lauri Lagle rolliportree. 

http://kogutudeosed.blogspot.com/2020/11/koik-on-neil-rapane-isegi-klaverimangija.html

Soovitan väga.

VAT teater "Sõjasõltlane". Autor Jon Steele, lavastaja Sulev Keedus. See on rindeoperaator Jon Steele autobiograafiline lugu missioonidel käigust. Mees vaatab surijaile silma ja…pildistab. Natuke peab närvi olema, et selliseid asju vaadata.

Soovtan väga.

VAT teater "Kosmilised saialilled". Autor Paul Zindel. Lavastaja Katariina Unt. Taas selline pealkiri, et ma ei läheks eluilmas seda vaatama, aga elu tõi mineku ja sai hästi. Ema ja tütarde keerulised suhted ja suhete rikkumised. Triinu Meriste on kuidagi unarusse jäänud või jäetud näitleja. Ta jäi mulle jõulise ja elektrit õhku tekitavana meelde lavastusest “Petra von Kanti kibedad pisarad”. Veel mäletan teda Tallinna Linnateatri “Pianoolast”, pisike suts Ugala “Gogoli diskos” ja ongi vist kõik. Vaatasin tema osatäitmiste hulka ja neid on ikka päris palju, kuid ei paista välja. “Kosmilistes saialilledes” teeb ta meelehitlikult käega löönud emana sügava rolli. Kas keegi on sellest kuulnud? Jälle ei paista välja. Kahjuks on “Kosmilised saialilled” mängukavast maas, muidu soovitaksin väga.

Draamateater “Nukumaja 2”. Autor Lucas Hnath, lavastas Mehis Pihla. Ibseni “Nukumaja” järg. Nora tuli koju. Valgel taustal võtavad inimesed oma elatu tükkideks ja kokku ei panegi.

Soovitan väga.

Ugala "Kuidas minust sai HAPKOMAH". Lavastaja Vallo Kirs. Dramatiseeris Jim Ashilevi. Päris lood narkomaaniks saamisest. Sõprus, armastus, pimedus, veri, seks, sitt, okse. Hoiatusdraama.

Soovitan väga.

Tallinna Linnateater "Nad tulid keskööl". Autor Mark Hayhurst, lavastaja Diana Leesalu. Meie teatrikunstnikud on nii tugevad, et lavastajad kipuvad neile pisut alla jääma. Jaagup Roomet domineerib selles lavastuses pisut Diana Leesalu üle. Osa inimesi läheb vaheajal ära, osa peab aru, kas minna. Kaugeltki mitte sellepärast, et halb on. Lavastus tekitab kohati talumatult tugevaid tundeid. Tõsine hoiatusdraama.

Soovitan väga.

Polygon teater "Roheline nagu laulaks". Autor Karl Koppelmaa, lavastaja Tamur Tohver. Olin nii palju negatiivset tagasisidet kuulnud, et läksin kohe huviga vaatama, et mis seal siis nüüd on kokku keeratud. Küllap vaatasime nendega erinevat etendust. Lugu meie tulevikust ja roosiline see igatahes pole. Lavastuslikult ebatraditsiooniline – rohelised lehed ja tugev tekst ning korralik lavastus on sündinud. 

Teoteater "Mis nüüd mina". Autor Kiti Põld. Lavastaja Siim Maaten. Miks me end ikka alaväärsena tunneme, kui oleme parimat väärt. Trupp mängib mõnusasti ning meelelahutuslikult kokku.

http://kogutudeosed.blogspot.com/2020/11/ikka-sina-mis-nuud-mina-teoteater.html

Soovitan.

Tallinna Linnateater "Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4." Autorid A.H.Tammsaare ja Elmo Nüganen. Lavastas Elmo Nüganen. Karin tahab maailma, Indrek tahab olla, tramm tahab sõita.

Soovitan.

Vaba Lava "Mul oli nõbu". Autor Rasa Bugavičute, lavastas Valters Silis. Kuraatoriprogrammi lavastus juhatab meid tagasi 90. Aastatesse, kus kiiresti rikkaks ja võimu juurde saamine oli paljude unistus ja võimalus. Kes jäi elu, kes jäi mällu. “Mul oli nõbu” on autobiograafiline lavastus. Autor räägib lugu enda ja oma nõo suureks kasvamisest, noorte inimeste võimalusest ristteel ka valesid valikuid teha. 

Soovitan üliväga.

Tallinna Linnateater "Osnap" esietendus. Lavastus on valminud Lavastaja Riina Roose ja trupi ühistöös. Panso muusikahuvi oli mulle uudiseks.  Lavastuses on lood Pansost põimitud vastavate ajastute muusikaga.  See, et Tallinna Linnateatri näitlejad laulda oskavad, on vana uudis, kuid seda, et nad ka tangolõvid on, oli äge Lihtne ja südamlik etendus ilma suuremate kunstiks pürgivate ambitsioonideta.

http://kogutudeosed.blogspot.com/2020/11/kui-vaikne-muusika-mangib-siis-osnap.html

Soovitan.

Theatrum "Tabamata ime". Autor Eduard Vilde, lavastas Lembit Peterson. Mängisid EMTA lavakunstikooli XXX lennu üliõpilased. Mängitakse kahes koosseisus. Lavastuses on kasutatud Vilde originaalteksti. Kas inimesed 108 aastat tagasi tõepoolest nii sõnaseadvalt ja kujundlik-filosoofiliselt rääkisid? Vaevalt, aga kuulata on ülihuvitav. Vaatasin II koosseisu lavastust ja kui seda peaks veel mängitama, siis kindlasti vaatan ka I koosseisu oma.

Soovitan.

Tallinna Linnateater "Õed". Autor ja lavastaja Pascal Rambert. Midagi on õdede vahel kunagi juhtunud. Mis see just oli, me teada ei saagi. Tulevad killukesed, kuid kusagil peab veel midagi olema. Vihkamist on palju. Miks üks õde teise üles otsib? Ta ju teab, et asjad lähevad käest. Õed paiskavad teineteisele etteheiteid ja leppimist ei näi tulevat. See on raske vaatamine. Õdede tüli sees visatakse õhku ka Somaalia põgenike lood.

Soovitan.

Rahvusooper Estonia "Lendav hollandlane". Libreto ja muusika autor Richard Wagner. Lavastaja Pamela Recinella. Wagner, mu lemmik! Suurepärane muusika, orkester sai hakkama, laulsid Aile Assony ja Ain Anger, kuid lavastajatöö oli ülinõrk. 

Draamateater "Kuritöö ja karistus". Fjodor Dostojevski samanimelise romaani põhjal dramatiseerinud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo. Dostojevskit ei olnud kohal, Raskolnikovi ka mitte. Kohal olid lavastajad ja see andis lavastusele pooltoonidega värvingu. Mõtlen natuke ja kirjutan blogisse pikemalt.

Soovitan.

Aktsioon "Eesti teatri päästmine" elektron.live Autorid Piret Jaaks, Urmas Vadi, Ott Kilusk, Mart Aas. Koordineeris Ivar Põllu. See oli kevadise eriolukorra aegne katse luua teatrit nii, et näitlejad on just seal, kus nad parasjagu on ja etendus saab ekraanil sujuvalt kokku. Juhtus aga see, mis juhtub veebikoosolekutekagi, et tekib ajaline viide, pausid jms.

Andrew Lloyd Webber  lubas eriolukorra ajal igal nädalal ühte oma muusikalidest Youtube`s tasuta näidata. Esimene oli “Jesus Christ superstar”, mis kahjuks jäi nägemata. Järgmised neli olid siis sellised:

"Ooperifantoom" Royal Albert Hall (2011): In celebration of the 25th. Selle aasta vaimustavaim elamus Sierra Bogessi ja Ramin Karimlooga peaosades. Signatuurduett on Youtubes praegugi vaadatav. 

"Cats". Olen sellest muusikalist palju kuulnud, kuid siiani oli nägemata. Olin just “Ooperifantoomi” vaadanud ja kas seetõttu või veidravõitu kostüümide tõttu nii head elamust ei pakkunud.

"Love never dies" Regent Theatre in Melbourne, Australia. Olin siiani arvamusel, et Webberil on ainult õnnestumised. Tuleb välja, et siiski mitte, lihtsalt õnnestumised on ülitugevad ja seetõttu teistest suurt midagi ei teagi. “Love never dies” on “Ooperifantoomi” järg ja ebaõnnestumine kuubis. 

"By Jeeves".Peaaegu samad emotsioonid, mis “Love never dies” juures.

Filmid

Aasta parim film oli "Hüvasti NSVL". Režissöör Lauri Randla. Kui filmi treilerit esimest korda nägin, otsustasin, et seda ma vaatama ei lähe. Punased kaelarätid jms. Mul puudub igasugune nõuka nostalgia ja ei taha. Siis aga hakkas head tagasisidet tulema ja korjasin end kokku ning läksin. Sellest sai 2020. aasta parim filmielamus. Film esilinastus Soomes ja võeti sealse ingeri kogukonna poolt soojalt vastu. "Hüvasti NSVL" on ingeri perekonna lugu ja filmis kuuleb rohkesti ingeri keelt. Lauri Randla on ingeri päritolu ja teab, mida teeb. Osatäitmised on soojad ja teravad ühteaegu.

Ülejäänud filmid said kirja juhuslikus järjekorras.

"Jänespüks Jojo". Reźissöör Taika Waititi. Hitlerjugendi kasvandiku kujuteldavaks sõbraks on Adolf Hitler.

Soovitan väga.

"Judy". Režissöör Rupert Goold. Lugu Judy Garlandi elust ajal, kui tema täht juba kustunud oli. Väga tugev osatäitmine Reneé Zellwegerilt.

"Pommuudis". Režissöör Jat Roach. Film põhineb tõsielulistel sündmustel, kus telekompanii juhti süüdistatakse ahistamises.

Dokumentaalfilm "Olemise ilu". Režissöör Jaan Tootsen. Siin ei saagi öelda, et film oli Fred Jüssist või loodusest. Nad kaks on üks. Lisaks Joosep Matjuse suurepärane kaameratöö.

Soovitan väga.

"Maria paradiis". Režissöör Zaida Bergroth. Film põhineb tõsielulistel tegelastel ja sündmustel. Möödunud sajandi alguses kogus Maria Àkerblom Helsingi lähedales Toivolasse ususekti. Filmis kohtuvad seal kaks noort tüdrukut ja hakkab selguma, et lubatud lunastus lükkub kuhugi kaugele või jääb tulemata. 

Soovitan väga.

Dokumentaalfilm "Südamering". Režissöör Margit Lillak. Ühiselu ei toimi sageli ka kahe inimese vahel. Saati siis paljude vahel, kui on vaja jagada tööd, eluaset, raha, seksuaalsust.

http://kogutudeosed.blogspot.com/2020/02/ringiga-tagasi-sudamering.html

Soovitan.

"Talve". Režissöör Ergo Kuld. Arno poeg Arnold (Frantz Malmsten) on tagasihoidlik ja kõneleb aeglaselt ning rahulikult, nagu isagi. Leidsin end mõttelt, et näe, heledat verd Arnol on suurte pruunide silmadega tumedikust laps, aga küllap on tema siis emasse. Kiire poeg Fritz (Märt Koik) on kui isa suust kukkunud. Noor Toots (Karl-Robert Saaremäe) on hoogne, riukalik, temperamentne ja romantiline – ma ei kujuta ettegi, et keegi teine või teistmoodi võiks Oskarit mängida. Väga hea leid tegijate poolt.Mari osatäitja Hennessi Schmitdh on väga hea üllatus. Ta jäi mulle juba superstaari saatest meelde ja on sula rõõm näha, et tema sordiini all asuv jaks on suurele ekraanile jõudnud. Saara Nüganen kaupmehe tütrena on Oskariga võrdselt värviline tegelane. Oma isa tütrena elu ja selle kasusid arvestav hmm…vast isegi bitch. Nö vanad on on üks õnnestumine teise otsa ja sugugi ei häiri, et kõik neist loosse kaasatud pole. Suvi on. Päike paistab ja ümberringi on roheline. Keeruline ajaloosituatsioon on sisse toodud, kuid sellele ülemäära ei pühenduta. Paratamatult leiad end muidugi mõttelt, et tead ju, mis sai edasi. Mis sai kohaomanikest, mis sai eraettevõtjatest, mis sai kollaboratsionistidest. Filmi tegemist on võetud üsna lõdvalt. Näiteks ilmub noor Toots kord lokkidega, kord ilma. Käisin kinos koos emaga ja tema ütles, et vaataks seda kohe veelkord.

Soovitan.

Multifilm "Sipsik". Valminud Eno Raua lastejutustuse ja Edgar Valteri illustratsioonide ainetel. Režissöör Meelis Arulepp. Värviline ja õpetlik Eesti lastekirjanduse klassika.

Soovitan väga.

"Keti lõpp" veebis. Paavo Piigi samanimelise näidendi põhjal lavastanud Priit Pääsuke. Linnaservas asuvasse suletavasse burgerikohta satuvad ainult kriisis inimesed. Hmm.

"Asjad, millest me ei räägi". Režissöörid Anrdejs Ekis ja Tanel Ingi.Eestlased seksivad Läti-Eesti filmis.Eeeeemmm…Tule taevas appi ja sina Taara, ära imesta ka niisama, vaid kapsa ka avitama! Tegelikut on film päris naljakas. 

"Salmonid. 25 aastat hiljem". Režisöör Toomas Kirss. Oi, küll oli halb!

http://kogutudeosed.blogspot.com/2020/07/ise-oled-toyota-salmonid-25-aastat.html

Ei soovita.

"Tähtedevaheline" "Interstellar". Režissöör Cristopher Nolan. Mitte midagi ei mäleta. Kuidagi oli NASAga seotud.

Multifilm "Trollid". Režissöörid Mike Mitchell ja Walt Dohrn. Lõbus lugu värviliste tegelaste ja tujutõstva muusikaga.

Soovitan.

"Alice". Režissöör Josephine Mackerras. Kui salaelu elanud abikaasa on võtnud sinult kõik, siis millised on naise valikud?

Soovitan.

"Puhkemaja". Režissöör Dave Franco. Filmi tutvustati kui õudusfilmi. Pigem on see selline närvifilm. Kas igaühest võib saada mõrvar?

Soovitan.

"Rain". Film koosneb peamiselt vaikimisest. 50st lausest 4 on poola aktsendiga vene keeles. Süsisügavmõttelisi silmi saab kohe paari aasta jagu ette. Refrääniks rahvuskala sugulane.

Soovitan.

"O2". Režissöör Margus Paju. Aastal 1939 kulgev lugu, kus Molotov-Ribbentropi pakt on sõlmimisel. Suurepärane osatäitmine Siim Aimlalt. Filmi lisaväärtuseks on Tallinna vaated ja tolleaegsed autod ning lennukki. Autod on poleerpuhtad...enne II Maailmasõda tolmu ei esinenud. Film on Eesti-Läti-USA-Soome-Leedu koostöö. Nõukogude luurajat mängis Läti näitleja Kaspars Znotinš. Nõukogude ajal mängisid Eesti näitlejad nõukogude sõjafilmides sakslasi, nüüd käivad lätlased Eesti filmides venelasi mängimas :)

Soovitan.

"Veel üks ring". Režissöör Thomas Vinterberg. Mads Mikkelseni suurepärane roll. Kui padujoomine ekraanil välja kannatada, saab hea elamuse.

Soovitan.

"Viimased". Režissöör Veiko Õunpuu. Filmikriitik ütles, et see on soome keeles vaikimine. Eks ongi. Muidu aga on tööd ja vaeva ja elu ja see kõik on nii ränk, nii ränk. Eesti-Soome ühisfilm ikkagi. 

Soovitan väga.

Muud kultuuriasjad

Postimees ilmutas arvustuse, mille kirjutasin Kerli Altmarti romaanile "Albioni väravad". Raamat on feministliku suunaga ja voolava tekstiga. Pisut trafaretse lõpuga.

http://kogutudeosed.blogspot.com/2020/05/valgel-mael-kerli-altmart-albioni.html

Soovitan.

Kontsert "Olav Ehala 70". Olav Ehalat on nimetatud Eesti oma Glen Milleriks ja seda ta kahtlemata ka on.

Eesti Arhitektuuri Keskus korraldas sel sügisel ekskursioone paikadesse, kuhu muidu väga ei pääse:

Linnahalli ekskursioon. Mul on Linnahallist mitmetised mälestused. Olen käinud kontsertidel ja hiljem mõnel muusikalilgi. Samas meenub, kuidas kutsekooli ajal oli seal mingi punane sündmus ja me pidime praktikariietesse ja võimlemissussidesse rõivastatuna saali treppidel seisma. Kas meil mingeid plakateid või muud sellist käes oli, ei mäleta. Küll aga lõbustasime end sellega, et tõmbasime sussininaga mööda mistrat ja siis puudutasime teist, et see särtsu saaks. Sünteetiline vaip tekitas staatilist elektrit. Maja oli selle ehitamisest peale korrast ära, tualettides oli alailma rike ja trepiastmed murenesid. Sel suvel avastasin, et Linnahalli Patarei poolsest seinast oli paekate lahti vajunud ja see oli võrguga toestatud. Ehitusest midagi teadmata arvasin, et hoone on ehitatud paekivist tellistest. Selgub aga kompleksi välisseinu katab õhuke paekivist ümbris. Põnev oli kunagist Tallinna suurimat hoonet taas seestpoolt näha. Hullusti on amortiseerunud, kuid näiteks garderoob on säilinud. Saali toolid, Enn Põldroosi gobelään, lava on samuti alles. Põrandal olnud vahvasti elektrit andnud vaip on kadunud - Teneti filmitegijad on majale mitte just värskendava jälje jätnud. Jäähall on nii kehvas seisukorras, et sinna inimesi ei viida. Saab näha, mis sellest muinsuskaitse all suurruumist saab. Renoveerimise juttu räägitakse aastaid.

Soovitan väga.

Balti Manufaktuuri ekskursioon. Tehast on alati huvitav vaadata. Balti Puuvillavabriku hoone valmis 1989 aastal ja lõpetas Balti manufaktuurina aastal 2006. Nagu Kreenholmi Manufaktuuril, on siingi olnud väga rasked töötingimused - müra, niiskus, töö mitmes vahetuses - ning loodud ka oma infrastruktuur. Säilinud on kompleksi seinad, tugitalad, mõned niidipoolidki lebavad tolmus. Balti Manufaktuuri kvartalisse tuleb peagi arendus, seega on õige hetk seal praegu tiir teha.

Soovitan väga.

Näitus Kai kunstikeskuses. Kris Lemsalu Malone & Kyp Malone Lemsalu “Love Song Sing Along (Once Again With Feeling!)”. Aadam ja Eeva, maailm oli enne valmis.

Näitus  Kumus.  "Ado Vabbe. Wunderbar". Suur näitus, mis on loomeetappide kaupa jagatud. Vabbe on üliproduktiivne olnud ja ka on ta töötanud mitmete vahendite ning stiilidega. Kõige võimsam on aga tema pliiatsijoon. Näituse lõpus on pliiatsiga joonistatud figuurid ja abstraktsed tööd. Tema joon on lausa kuuldav.

Soovitan üliväga, näitus on avatud kuni 31. jaanuarini 2021.

Näitus Adamson-Ericu muuseumis. "Olev Subbi. Värvidega ideaalmaailma". Värviline-värviline Subbi.

Päise foto pixabay.com 

Kultuuriaasta 2019/ Teater, kino, sekka mõni näitus ja kontsert.

Siia said siis kirja aastal 2019 kultuuriaskeldused: teater ees, filmid järel, näitused ja muu takkatraavi. Teatrikülastusi sai kõige rohkem ja pisike paremusjärjestus sai siia:

1.   „Ära imesta, kui sinu maja süütama tullakse“, Vene teater.
2.   „Väike prints“, Tallinna Linnateater.
3.   „Väljaheitmine“, Eesti Draamateater.
4.   „Varjud“, Piibe teater.
5.   „Tramm nimega Iha“, Estonia
6.   „Aga mina?“ Kullo teatriring.
7.   „Lõhe“

Parima filmielamuse pakkus „Jokker“.

Vingeim näitus oli Graffiti tuur Berliinis.

Teater 2019

Ballett „Tramm nimega Iha“. Estonia. Lavastaja Nancy Meckler (USA), koreograaf Annabelle Lopez Ochoa (Belgia), nemad on ka libretistid ja kirjutatud on see Tennesse Williamsi samanimelise näidendi järgi.

Minnes mõtlesin, et kuidas saab sellist klassikat üldse tantsida ja olin pisut skeptiline.

Sattusin nägema etendust, kus tantsis nö teine koosseis, ehk et meie tippudest oli laval vaid Arhangelski. Kahjuks ei ole mul praegu kavalehte käepärast, seega ei saa ma siia tantsijaid kirja panna.

Lavastus algab ja lõpeb stseeniga, kus peaosaline, käsi valguse suunas varvastel väreleb, kui liblikas tänavalaterna valgel. Kahe valguse vahele mahub kurbust ka armastust ja vägivalda. Ma ei tea tantsust midagi, kuid isegi võhiku silm saab aru, et see ei ole klassikaline ballett, varvastel palju ei tantsita ja kasutatakse džässtantsu ja akrobaatika võtteid. Vist. Vaatasin etendust 6.-st reast ja nii oli ka osaliste iga kulmukergitus, naeratus, vaev, mulle näha. Aplausi hetkel hoidsin pisaraid tagasi.

Soovitan. Ostke piletid parterisse ja ettepoole, saate paremini kaasa elada.

„Südameharjutus“. Tallinna Linnateater. Autor Daniel Glattauer, lavastaja Peeter Tammearu. Osades Piret Kalda, Andres Raag, Kaspar Velberg.

Pidin googeldama, et meelde tuletada, mis see oli. Jajah, inimesed istuvad toolidel ja õiendavad teineteisega. Paariteraapia. Väikese puändiga. Lavastus on publiku poolt hästi vastu võetud, seepärast arvan, et kui juhus tuleb, siis minge – ülemäära pingutada pole vaja.

„John“. Tallinna Linnateater. Autor Annie Baker, lavastaja Mehis Pihla. Osades Liis Lass, Anu Lamp, Helene Vannari, Märt Pius.

Kolleeg tuli teatrist ja oli tüdinud ning väsinud: „Mulle ei pea asju mitu korda ja hästi aeglaselt seletama“.

Lugesin kavalehelt, et autor ongi näidendit kirjutades mõelnud teksti võimalikult aeglaselt edasi anda. Võib-olla esimestel mängukordadel oligi etendus aeglane, kuid kui mina lõpuks teatrisse jõudsin oli see ühtlaselt ning pausideta vulisev tegevus ning tekst. Kriitikud kirjutasid, et see on lugu üksildusest. Ma vist vaatasin taas midagi muud. Lugu on kahest noorest inimesest, kes teineteist armastavad, kuid harjumus surub peale ja elu kipub katki minema.

Üle hulga aja oli meeldiv Anu Lampi laval näha. Tal on väga isikupärane lavamaneer ja olles seda korduvalt kohanud, tekkis tüdimus, kuid pärast paljusid aastaid oli tema taasleidmine rõõmustav.

Soovitan.

„ Müller peab lahkuma“. VAT teater. Autor Lutz Hübner, lavastaja Margo Teder. Osades: Elina Reinold, Liisa Pulk, Kärt Kross-Merilo, Ago Soots, Tanel Saar, Meelis Põdersoo.

Lapsevanemate ja õpetaja kohtumine.

Meenus tõestisündinud lugu, kus ühel heal järjel oleva piirkonna koolis läksid esimese klassi laste vanemad 1.-l septembril laste ees laste istekohtade pärast klassiruumis kisklema.

Situatsioon, millesse õpetaja Müller satub, on üsna tõene. Saavutusühiskonnas on õpetaja survestamine paraku täitsa olemas.

Sakslastele on miskipärast oluline, et nalja saaks. Nii on ka Lutz Hübner asjale huumoriga lähenenud ja nii lahkub vaataja saalist mõtiskledes, mitte masenduses.

Soovitan väga.

„Ivanov“. Eesti Draamateater.

Vaatasin seda teatrikriitika kirjutamise koolituse raames ja kuna oli ülesandeks teatud kindla tegelase arengut jälgida, siis palju muud läks kaotsi. Olen seda aga varem näinud ja soovitan.

„Laineid murdes“. Vanemuine. Autorid: Lars von Trier, David Pirie, Peter Asmussen, Vivian Nielsen. Lavastaja Tiit Palu. Osades: Marian Heinat, Katrin Pärn, Ivo Uukkivi, Piret Laurimaa, Margus Jaanovitš jt.

Nagu lavastus välja tuli, nii tekkis sügelus seda vaatama minna. Lars von Trier teeb masekaid täpselt minu hingele ja olles sama materjali filmina näinud, otsustasin ka teatris sellega hinge kraapida.

Oh, pettumust. Lavastus oli igav, kohmakas, ebaühtlase rütmiga. Positiivselt poolelt meeldis mulle väga Katrin Pärn. Ta on kuidagi väga täiskasvanud näitleja.

Ei soovita. Õnneks läheb see käesoleva hooajaga mängukavast maha.

„Väike prints“. Tallinna Linnateater. Antoine de Saint-Exupéry samanimelise raamatu järgi dramatiseerinud ja lavastanud Elmo Nüganen.

Ah sa palasilk, kui hea!

Istud, eks ole, toolil ja mõtled, et no mis inimestel peas liigub, et selline kunstniku- ja lavastajatöö valmis saab. Kunstnikuks oli üks praeguseid parimaid teatrikunstnikke, Kristjan Suits.  Pisikese paberlennukiga antakse edasi terve õhulahing, tegevus toimub pikal laual, liiva sees, roos kasvab liivast (laua seest) ja kõik need teised võtted-mõtted, mida Eesti teatris varem pole nähtud.

Soovitan väga.

„Mulla all“. Mängiti Apollo kinos. Lavastas Ain Mäeots. Osades: Carmen Mikiver, Saara Nüganen, Ott Raidmets.

Tütarlaps tuleb end kalmistule tööle pakkuma ja kalmistuvaht ning hauakaevaja panevad ta proovile. Natuke on kõhe ka.

Seda vist rohkem ei mängita, kuid kui peaks taastatama, siis võib vaadata.

„Kant“. Tallinna Linnateater. Lavastaja Elmo Nüganen. Osades: Egon Nuter, Kalju Orro, Andrus Vaarik, Elisabeth Reinsalu, Indrek Ojari jt.

Matke mind või koos majaga, aga ei saa aru, miks on Egon Nuter siiani leidmata. Inimene mängib elu aeg U-kategooria lavastustes, tegelikult on aga kõvemaid karakternäitlejaid Eestis. Hea muidugi, et nüüd siis…

Lavastus ise on pole viga. Elisabeth Reinsalu on ekraanil suures plaanis väga hea, teatris pisut kohmakas.

Võib vaadata.

„Vihmausside elust“.Tallinna Linnateater. Autor Per Olov Enquist. Lavastaja Diana Leesalu. Osades: Hele Kõrve, Sander Roosimägi, Rain Simmul, Anne Reemann.

Ühel õhtul satub Heibergide abielupaari juurde külla Hans Christian Andersen – hädapasun kuubis. Ta kaebleb, hädaldab ja on kohe mitmes mõttes ebameeldiv. Õhtu kulgedes aga hakkab vestlus majaemandaga arenema ja pisike romantiline tuulgi pühib läbi toa.

Tõsine lugu, sügav lugu, tähelepanu nõudev lugu.

Võib vaadata küll.

Ballett „Keres“. Alexela Kontserdimajas. Eesti Muusika Päevade festivali ja Vaba Lava teatrikeskuse koostöölavastus. Libretist Andri Luup, lavastaja Teet Kask.

Ballett ei ole päris õige nimetus. Lavastuses olid koos kõikvõimalikud väljendusvahendid: tants – mitte ainult ballett, laul, video, valgus, orkester-ansambel. Jahmatav ja esimesel hetkel veidralt igavgi, ei lase aga kontserdimajast lahkudes lahti. Must-valge, nagu malegi, must-valge, nagu Kerese-aegne liikuv pilt. Eriline.

„Mõrvad Rue Morqueil“. Kellerteater. Autor Edgar Allan Poe. Lavastaja Vahur Keller. Osades: Rahel Ollisaar ja Ara Yaralyan.

Kellerteater on eesti esimene põnevusteater ja on omale põneva pesa teinud vanasse Tallinnasse, püssirohuaita Uus tänav 37. Täiesti teistsuguse õhkonnaga ruum. Olen Saksamaal käinud teatrites, kus on loodud vaba õhkkond: kohvik-teatrisaal-lava-publikuosa on üheks terveks teatriks sulanud. Intiimne ja avalik…

See oli esimene kohtumine Rahel Ollisaarega. Täpse ja ülevõimendatud miimikaga. Siit tuleb, siit tuleb!

Niśiteatri tegemine-pidamine on paras julgustükk. Soovin südamest edu.

„Ära imesta kui sinu maja süütama tullakse“. Vene Teatri ja Narva Vaba Lava teatrikeskuse koostööprojekt Vene Teatris. Lavastus põhineb Pavel Demirski samanimelisel näidendil.Lavastaja Juri Muravitski. Osades: Karin Lamson, Natalja Dõmtšenko, Tatjana Kosmõnina,  Alina Karmazina, Daniil Zandberg, Sergei Furmanjuk, Alexandr Domowoy, Igor Rogatšov, Ivan Aleksejev.

See oli minu eelmise aasta parim teatrikogemus. Kes on näinud technoteatrit? Vene Teatris näeb. Seninägematu lähenemine, kus näitlejad annavad emotsiooni edasi tantsusammudega, üksiti saali vaadates. Kurvad sammud, ülbed sammud, kõrgid sammud, arusaamatuse sammud, lihtsa elu sammud.

Braavo!, ma ütlen.

Soovitan üliväga.

„Sangadega saunamees“. Mängiti Saka rahvamajas. Alburahva teater. Autor Küllike Veede, lavastaja Tiit Tammleht. Osades: Leo Valdvee, Maarja Liiv, Aire Pitk, Merike Kernu, Küllike Veede, Kaja Kraav, Veljo Kukk, Tiit Tammleht, Erko Elmik.

Lustliline külarahva-linnarahva põrkumine ja mõistmine.

„Põud ja vihm Põlva kihelkonna nelätõistkümnendämä aasta suvõl“. Eesti Draamateater. Autorid Madis Kõiv ja Alo Lõhmus, lavastaja Priit Pedajas. Osades: Kaie Mihkelson, Martin Veinmann, Mait Malmsten, Tiit Sukk, Karmo Nigula, Hilje Murel, Teele Pärn jt.

Üllatusena nägin, et saal oli pooltühi. Kas hirmutas inimesi Võru keel? Loodan, et lavastusel läheb praegu paremini.

Kõiv on ikka parimais tumedais toones ja mõistatuslik-mõtlik.

„Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika“. Draamateater. Autor Marius Ivaśkevitśus, lavastaja Hendrik Toompere jr. Osades: Kristo Viiding, Nikolai Bentsler, Inga Salurand, Markus Luik, Jüri Tiidus, jt.

4 tundi. Sestap arvasin, et vaatamata jääbki, kuna nädala sees lihtsalt ei jaksa. Siis aga leidsin reedese etenduse. Minu ootused täideti kuhjaga.

Noorel Toomperel on kas hea nina materjali peale või oskab ta materjalist minu maitse võluda. Autor on näidendi kirjutanud intervjueerides inimesi, kes 90ndatel välismaale tööle ja /või õnne otsima läinud. Kui oleks intervjueeritud eestlastega, oleks see olnud teistsugune lugu.

Lavastus ei halasta kellelegi, ei näitlejatele, ei vaatajaile. Vaataja saab vaevast ja miks mitte ka õnnest raputatud nii, et pealuu tiriseb.

Soovitan väga.

„Südames sündinud“. Mängiti Kumus.

Arvasin, et see ei ole väga minu teema, aga läks korda. Kohtasin Kumus ühte endist kolleegi, kes ütles, et ta tuli vaatama, kuna soovis ometi kord näha, et talle teatris lugu räägitakse.

Autoriks on Andra Teede, lapsendamiste lugusid jutustasid Hele Kõrve, Külli Teetamm ja Tõnn Lamp. Ilusasti jutustasid. Natuke näitlejameisterlikkust muidugi ka, aga kogu etendus jättis sooja lavastama mulje. Sain tagantjärele teada, et lugusid oli 7. Saalis istudes ja neid endast läbi lastes ma neid ei lugenud. Taustal rääkisid lapsendatud lapsed omi lugusid.

Sain samuti tagantjärele teada, et lavastuse on tellinud Tervise Arengu Instituut. Ma ei suutnud selle eesmärki välja mõelda, kuid nad ise ütlevad nii: Kampaania peamine eesmärk on kasuvanemluse teema avamine ja mõistmise suurendamine, samuti potentsiaalsete ja olemasolevate kasuvanemate julgustamine.



„Kaks tosinat tulipunast roosi“. Rakvere teatri külalisetendus Rapla Kultuurikeskuses. Autor Aldo De Benetti, lavastaja Giorgio Bongiovanni. Osades: Liisa Aibel, Silja Miks, Margus Grosnõi, Eduard Salmistu.

Puhh…Külalisetendused on ei ole. Nalja ju sai, aga…

Lavastus „Dekameron“. TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 12. lennu diplomilavastus VAT teatris. Giovanni Boccaccio romaani põhjal dramatiseerinud ja lavastanud Aare Toikka. Üliõpilased olid tookord jaotatud kahte gruppi „Apelsini koosseis“ ja „Basiiliku kooseis“. Vaatasin „Apelsini koosseisu“ mängu. Osades: Karolin Jürise, Grete Konksi, Loviise Kapper, Elena Koit, Hans Kristian Õis, Kristjan Poom.

Sain esimesest hetkest haaratud. Võrksed loomamaskid – kunstnik Illimar Vihmar andsid avaakordiks animaalse kõlli. Pelgasin liigset nabaalustele nihelemistele rõhumist, kuid seda ei tulnud. Hea maitse jäi.

Soovitan.

 „Windsori lõbusad naised“. Endla. Autor William Shakespeare, lavastaja Ingomar Vihmar. Osades: Peeter Tammearu, Carita Vaikjärv, Kleer Maibaum, Märt Avandi jt.

Klassika kaasaega toomine on alati kaheldav tee. Ingomar Vihmar pole ka minu lavastaja.

Ei soovita.

„Aga mina“. Kullo teatriring. Autor Kerli Rannala ja trupp. Mängib Kullo Teatriringi vanem trupp.

Vanemad lahutasid. Aga mina?

kogutudeosed.blogspot.com/2019/06/

Muusikal „West side story“. Eestikeelne etendus. Estonia. Libretist Arthur Laurents, muusika Leonard Berntsteinilt, lavastaja Georg Malvius. Osades: Hanna-Liina Võsa, Heldur Harry Põlda, Tamar Nugis, Juss Haasma.

Ootasin nii väga etendust. Ja pettusin nii väga.

Teine vaatus vedas mingisugusegi lootuse nulli. Mul on tõrge vanemate lavastuset tänapäeva toomise vastu. See võib õnnestuda, võib mitte. Siin ei õnnestunud. Pigem mõjus nagu publiku alahindamine, kuna muidu ei saaks aru, et pahad on pahad. Pahad tuleb Odini sõdalaste riietesse suruda, tüdrukutel peavad rebitud teksased jalas olema, politseinikut tuleb mitu minutit järjest peksta. See käib refrääni juurde. Ikka nii, et lalalalaa ja mats-mats, lalalalaa ja mats-mats, lalalalaa ja mats-mats. Publik ei saa ju muidu aru, et löömine on pähh.

Palun ärge alahinnake mind.

Malvius oskab paremini.

Ei soovita.

„Miks Jeppe joob?“. Rakvere teatri etendus Kolgaküla Rahvamajas. Autor Ludvig Holberg, lavastaja Hendrik Toompere. Osades: Eduard Salmistu, Lisete Laisaar, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Sulev Teppart, Margus Grosnõi, Imre Õunapuu.

Mind üllatas, kui sain teada, et Holberg on näidendi kirjutanud aastal 1722. Ses mõttes on joodikud muidugi läbi ajaloo ühtmoodi lollakad.

Lavastus kippus minust mööda minema. Kunstnik Pille Jänese lavakujundus oma liigutatava võsaga oli muidugi huvitav.

Seltskond oli hea.

„Õnnelik Tund“. Mängiti Jäneda Pullitallis. Autor Jaan Tätte, lavastaja Gerda Kordemets. Osades: Andrus Vaarik, Liis Lass, Kersti Tombak, Jessica Agneta Kari, Argo Aadli, Nils Mattias Steinberg.

Ootasin huviga, mida on Tätte üle aastate teinud. Polnud viga.

Kaks paari – lahku minev ja kokku minev. Kas minna? Kõrtsmik või Jumal, kes teab ja näeb kõike.

Kui taas mängitakse, siis võib vaadata küll. 

„Etturid“. Ugala etendus Kukenoosi küünis. Eno Raua samanimelise romaani järgi dramatiseerinud ja lavastanud Taago Tubin. Osades: Karl-Robert saaremäe, Ringo Ramul, Martin Mill, Ilo-Ann Saarepera, Laura Kalle, Aarne Soro, Janek Vadi jt.

Kuulsin sellest Eno Raua romaanist esimest korda.

Sõda on lõppenud ja mehed on metsas. Noored mehed, elu peaks ju ees olema. See meie päris ajalugu.

Etenduse käigus mõtlesin mitmel korral Arlet Palmiste näidendile „Mees raamatust“. Need on sama võtme kaks lugu. Täna, aasta kokkuvõtet kirjutades, olen näinud ka Arleti järgmist näidendit „Varjud“. Lisandus kolmas lugu. Minu südamele.

Tegemist oli suvelavastusega ja publiku nihelemise tõttu läks hulga kaotsi, emotsioon jäi kolmveerandi peale, seetõttu lähen vaatan statsionaaris nii teisest reast uuesti.

Soovitan.

„Tsaar Saltaan“. Emajõe Suveteatri etendus Tartu Pühade Aleksandrite kiriku õuel. Puśkini poeemi alusel dramatiseerinud Ott Kilusk, idee ja lavastus Kaili Viidaselt. Osades: Marika Barabanśtśikova, Karin Tammaru, Terje Pennie, Ingrid Isotamm.

Sügelesin juba aasta varem Tartusse minna, kuid kuidagi ei õnnestunud. 2019 sain mindud. Oh!

Mis sai siis, kui tsaar oli surnud? Tsaaritar ja teised palee naised tulevad peiedelt, meenutavad kadunukest ka kadunud aegu, tuletavad teineteisele meelde, mis ütlemata jäi.

Asukohal on minu jaoks eriline tähendus – olen Tartu Pühade Aleksandrite kirikus kella löönud.

Soovitan. Kellalöömist ka.

„Armastuse narrid“. Pärnu Suveteatri etendus Pärnu Jahtklubi purjekakuuris. Dramatiseerija ja lavastaja Tiit Palu. Osades: Piret Laurimaa, Sepo Seeman, Jaan Rekkor. Muusikat tegi Olavi Kõrre.

Aasta varem sain samasse kutse vaatama lavastust „Inriid ja Toomas Nipernaadi“, mis oma kurbuse, armastuse ja äratundmisega mulle sirgelt südamesse läks. Niisiis polnud kahtlust, et ka „Armastuse narre“ on vaja väga vaadata. Pisike kõhklus muidugi oli, et äkki enam pole… Asjata. Midagi selles trupis on, mis paneb publiku vaikima, pisara silmaservale tooma, naeratama.

Otse muidugi armusin teist aastat järjest vähemalt paariks tunniks Olavi Kõrresse, kes mängib vist küll kõiki pille ja laulab kui paljasjalgne ingel.

Soovitan.

„Eestirand. Lootuse kursil“. Mängiti Ruhes. Autor Piret Saul-Gorodilov, lavastaja Eva Kalbus. Osades: 32. keskkooli teatrisuuna õpilased ja vilistlased ning Külli Reinumägi ja Egon Nuter.

Eestirand oli üks neist laevadest, millega 1941. aastal Nõukogude armeesse mobiliseeritud Eetsi mehi Kroonlinna viidi. Laev sai Keri saare lähedal Saksa õhujõududelt pommitabamuse ja kaptenil õnnestus lekkiv laev Prangli lähedal madalikule juhtida. Nii pääses enamus laeval olnuid eluga.

Lavastuses tulevad noored saarele aega veetma. Kohtumine kahe saareelanikuga viib sõjasuve sündmuste meenutamiseni.

Tundlik ja kurblik, lootusrikas ja südamlik.

Soovitan.

„Godot`d oodates“. EMTA lavakunstikooli ja Theatrumi koostöö. Mängiti Theatrumis. Autor Samuel Beckett, lavastaja Markus Helmut Ilves. Osades: Jan Erik Ehrenberg, Kaarel Pogga, Oskar Punga, Simo Andre Kadastu, Ekke Hekles.

Kui palju on tüviteksti juures sõnu vaja?

Olen sama materjali kunagi Tallinna Linnateatris näinud ja ei mäletanud, et see oleks lõbus olnud. Lavakate ja Theatrumi koostöölavastus ajab nii mõneski kohas muigama. Mulle on see kuidagi viletsuse kirjeldamisega meelde jäänud ja oli pigem kurb. Nii ma ei teagi…samas, las jääda nii, et midagi pole kindlat. Emotsioonid on ajas erinevad. Veiderdamine võib kurb olla ja rõõmus.

Soovitan.

„Sonimine kahele“. Vene teater. Autor Eugène Ionesco, lavastaja Artjom Garejev. Osades: Natalja Dõmtśenko, Ilja Nartov, Aleksandr Kutśemezov, Ivan Aleksejev, Sergei Furmanjuk, jt.

Paari magamistoa vaikelu muutub elavamaks, elavmast farsiks, farsist eluohtlikuks.

Soovitan.

Ooper „Tsaari mõrsja“. Estonia. Libreto Ilja Tjumenev,  muusija Nikolai Rimski-Korsakov, lavastaja Juri Aleksandrov.

Miskipärast väga ei mäleta.

„Närvipundar“. Teoteater. Autor Neil Simon, lavastaja Erki Aule. Osades: Tarvo Krall, Anneli aru, Toomas Krall, Galina Tikerpuu.

Käisin Teoteatris esimest korda. Teater minu elutoas, sinu elutoas, tema elutoas…see andis etendusel mõnusa jalgu seinale viskava värvi. Suurt kunstilist väärtust ei oma, kuid andis meeldiva äraolemise meeleolu.

„Varjud“. Piibe teater. Autor Arlet Palmiste. Lavastaja Tiit Alte. Osades: Merike Kernu, Aire Pitk, Liis Haab, Jaanus Nuutre, Artur Part jt.

Tõsielulugu, kus armukadedusest saab katastroof.

Braavo!, Merike Kernu.

http://kogutudeosed.blogspot.com/2019/10/

Soovitan väga.

„Gorge Mastromase rituaalne tapmine“. Tallinna Linnateater. Autor Dennis Kelly, lavastaja Priit Pius. Osades: Märt Pius, Evelin Võigemast, Liis Lass, Allan Noormets, Mikk Jürjens, Tõnn Lamp, Karl Markus Pihlakas.

Istusin esietendusel ja olin esialgu nõutu.

Märt Piusi tegelane istub laua taga ja peab monoloogi. Pikalt peab, monotoonselt ja mitte saalile, vaid oma kätele, lauale. Siis tuleb Allan Noormets ja mängib asja käima. Etenduse kulgedes sain aru, et algusmonoloog oli olulisim ststeen – pärast seda lähevad kõik ülejäänud tegevused paika.

See oli Priit Piusi esimene lavastus. Müts maha – mitte ühtegi hetke polnud lavastama jäetud.

Soovitan.

„Talvevalgus“. Theatrum. Autor Ingmar Bergman, lavastaja Andri Luup. Osades: Jan Uuspõld, Maria Peterson,  Anneli tuulik, Helvin Kaljula, Tarmo Song, Tiit Alte jt.

Ootasin väga, kuna Bergman on mu südamele. Kuidagi kippus mööda minema.

„Lõhe“. Vaba lava. Lavastaja Juri Kviatovski. Osades: Jekaterina Novosjolova, Piret Simson, Martin Kõiv, Eduard Tee, Dan Jerśov. Videol osalevad: Alissa Kretova, Anastassia Velikorodnaja, Darja Vorohobko, Sergei Fiśer, Aleksei `Zerebtsov, Deniss Jasik.

See oli Vaba Lava kuraatoriprogrammi „Murrnaguaja inimesed“ esimene lavastus. Uueks kuraatoriks on Marius Ivaskevičius

„Lõhe“ loomisel on intervjueeritud narvakaid ja Ivangorodi elanikke. Tulemuseks on põnev ja humoorikas, tõene ja pisut nukkergi kollaaž. Mis seal salata, tundis osad tegelased ka ära.

Soovitan väga.

„Lotomiljonärid“. Ugala. Lavastus põhineb Terje Hoeli saanimelisel kuuldemängul. Lavastaja Andres Noormets. Osades: Terje Pennie, Ilo-Ann Saarepera, Vilma Luik, Andres Tabun, Janek Vadi, Aarne Soro, Oleg Titov jt.

Pidasime teatrikaaslasega vaheajal aru, et kas läheme ära või äkki saab veel halvemaks minna. Me ei pidanud pettuma. Saigi.

90ndate telemängu formaat võiks ju nostalgialaksu anda, aga ei anna. Emil Rutiku hüüatus: „Kas teile meeldiks saada see kohvimasin?“, ei huvitanud mind ka siis.

Kui üks inimene lavastab, on kunstnik ja teeb ka muusika, siis kusagilt hakkab kärisema. Pisut rohkem usaldust professionaalidest kolleegide vastu ja saab parem.

Ei soovita.

 „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“. Ugala. Jonas Jonassoni samanimelise raamatu alusel dramatiseerinud Priit Põldma, lavastaja Ringo Ramul. Osades: Aarne Soro, Andres Tabun, Tarvo Vridolin, Janek Vadi, Terje Pennie, Kadri Lepp, Laura Kalle, Martin Mill jt.

Läksin teatrisse puhta lehena, kuna polnud raamatut lugenud, ega filmi näinud. Vaimustav.

Lavastaja on Ugala uue lava mänguvõimalusi kenasti kasutanud, mistõttu arvan, et külalisetendustele lavastusega ei minda.

Aarne Soro paneb 100-aastast mängides lõpuni vastu – ei unusta, et hääl on vana ja kehahoiak ei kõnele samuti just teisest noorusest. Väga äge rollitäitmine. Loodetavasti saab see meespeaosatäitja auhinnale nomineeritud.

Soovitan väga.

 „Kodukäijad“. Kellerteater. Autor Indrek Hargla. Lavastaja Vahur Keller. Osades: Rahel Ollisaar, Andres Roosileht, Riho Rosberg, Andrus Eelmäe.

http://kogutudeosed.blogspot.com/2019/12/

Soovitan.

„Meistrite liiga“. Ugala. Autor Urmas Lennuk, lavastaja Tanel Ingi. Osades: Luule Komissarov, Peeter Jürgens, Elina Reinold, Vallo Kirs, Triinu Meriste, Jaana Kena.

Mind oli selle lavastuse eest hoiatatud, et vanainimeste tükk ja aeglane jne. Tegelikkuses oli see soe ja hooliv ning tempot üksjagu.

Urmas Lennuk on „Meistrite liiga“ spetsiaalselt Luule Komissarovile ja Peeter Jürgensile kirjutanud ning mõlema loomupärase liikumise ning elukogemuse kenasti tabanud.

Soovitan väga.

Lavastus „Kihk“. TeMuFi Apollo teatrisaalis. Autor Mihkel Seeder, lavastaja Peep Maasik. Osades: Kirsti Timmel, Pääru Oja.

Vaatasin ja mul on südamest kahju.

Oluline tekst, oluline teema, igavene teema ja vale mänguruum viib kõik selle endaga kuhugi, kuhu ei jõua. Lasin etenduse ajal peast läbi kõik black boxid, kuhu jalad viinud. Isegi Draama suur saal või Linnateatri Põrgu oleks olnud parem. Halb saal muutis minu meelest ka näitlejad kohmetuks, arglikuks.

Eestis pole just tavaks algupärandeid uuesti lavastada, kuid selle lavastuse puhul looda, et keegi leiab aja ja ruumi ning teeb seda taas.

Ma ei vaadanud üle, kui palju kohti on Apollo teatrisaalis, kuid kümnendik täituvust mõjub ja näitlejaile.

Kui kunagi kusagil mujal mängitakse, siis soovitan.

Filmid 2019

„Lõbus perekond“. Stsenarist ning režissöör Mihail Pogosov, peaosades Armen Aruśanjan ja Saara  Kadak.

Elu halb dialoog. Uskumatult kehv montaaž. Talumatult palju kaklemist.

Kuid.

Naljakaid kilde, ilusaid inimesi, imelisi vaateid Tallinnast ja Jerevanist. Kogu aeg paistab päike. No kui just öö ei ole.

„Eia jõulud Tondikakul“. Stsenarist ning režissöör Anu Aun. Osades Liis Lemsalu, Paula Rits, Siim-Oskar Ots, Märt ja Priit Pius, Jaan Rekkor, Mirtel Pohla, Anne Reemann, Tõnu Oja, Tambet Tuisk.

Eestlased teevad paremaid jõulufilme, kui ameeriklased.
Oma silmaga nägin.

Soovitan.

„Johannes Pääsukese tõeline elu“. Stsenaristid Olavi Ruitlane ja Hardi Volmer, režissöör Hardi Volmer. Osades Ott Sepp, Märt Avandi, Tõnu Kark, Ester Kuntu, Üllar Saaremäe jt.

Taderit ja kõnna-kõnna, road movie Setumaa teedel.

Mis juhtus Johannes Pääsukese ja Harri Volteriga nende Lõuna-Eesti retkel tegelikult, ei saa me kunagi teada. Seda aga teame küll, et Pääsukese fotod on meile hindamatu väärtusega.

Hardi Volmer ootas aastaid filmi " Johannes Pääsukese tõeline elu" tootmise võimalust.

Meile tasus ootamine ära. Väga hea filmi oleme saanud.

„Klassikokkutulek 3: Ristiisad“. Stsenaristid: Lars Mering, Claudia Boderke, Martin Algus. Osades: Riho Kütsar, Ago Anderson, Mait Malmsten, Henry Kõrvits, Raivo Adlas jt.

"Laske oma ajul end siledaks tõmmata!", ütles kriitik.

Miks „Klassikokkutulekut“ vaatasin? Sest oli laupäev, sest olid talv ja päike. Lilled ja heinamaa olid jääs.

„Kapten Marvel“. Googeldasin, et mäletada…ja ei mäletanud ka siis.

„Valekonto“. Reźissöör Safy Nebbou. Peaosas Juliette Binoche.

Kui ühest põhjusest saab mitu süüd.

"Pole hullemat vaenlast kui inimene, keda pole olemas", ütleb Claire. Nii etteaimatav ja läbinähtav kuni selle pöördeni ja siis selle pöördeni ja siis veel selleni. Põnevust on ja huumorit ja kirge ja muidugi vaimustav Juliette Binoche.

Minu kõrval krõbistavad ja itsitavad daamid jäid üsna kiiresti kuss ning filmi lõppedes istusid suuril silmil ja hämmeldunud ilmeil.

End oli happy.

 „Tõde ja õigus“. A.H.Tammsaare samanimelise romaani alusel lavastanud Tanel Toom ja tema on ka filmi režissöör. Osades: Maiken Schmidt, Ester Kuntu, Priit Loog, Priit Võigemast, Simeoni Sundja, Marta Vaarik, Indrek Sammul.

Sellest filmist on palju räägitud skaalal meeldis-ei meeldinud. Mulle meeldis.

Kuulun ka nende hulka, kellel on romaanist lapsepõlvetrauma. Teismeline inimene oli liiga kogenematu, et seda lugeda. Kangutasin, mis hirmus ja ei mäleta, kas tookord üldse lõpuni jõudsin. 10 aastat hiljem lugesin Knut Hamsuni „Maa õnnistust“ ja imestasin, kuidas on tumedat teemat võimalik kergelt loetavalt käsitleda. Küllap sai vanus selleks ajaks parajaks ja Tammsaare avastasin enda jaoks uuesti alles 7 aastat tagasi. Geniaalne sõnaseadja. Mõtlen tagantjärele, et mina olin lugev laps, see kapsajuur, millele oleks saanud rammu visata, mis oleks kasunud. Miks mulle siis ei öeldud, et Tammsaare on hea…Aga olgu.

Film annab tegelastele näo, kui neid muidu ei tule (olen lugeja, kes teksti taga tegevust-tegelasi näeb). Kinost tulles mõtlesin, et äkki oleks see võinud hoopis seriaal olla, oleks rohkem romaani mahtunud. Aga ei, las tema olla, nagu on. Mul on hea meel, et selline film on olemas. Kunstiline väärtus on loodud ja see kestab ajas.

Soovitan.

Multifilm „Kuninganna corgi“. Armastan multikaid. Lapsest peale.

Multifilm „Kapten Morten lollide laeval“. Lavastajad Kaspar Jancis, Henry Nicholson, Riho Unt.

„Skandinaavia vaikus“. Stsenaristid Martti Helde ja Nathaniel Price, režissöör Martti Helde. Osades: Rea Lest ja Reimo Sagor.

Meie igapäevast ängi anna meile tänapäev.

Maitsev äng minu südamele.

„Jumalale tänu“. Režissöör François Ozon. Osades: Melvil Poupaud, Denis Ménochet, Swann Arlaud, Eric Caravaca.

Tõestisündinud loo põhjal kirjutatud stsenaarium. Täiskasvanud mees avastab, et preester, kes teda lapsepõlves seksuaalselt ahistas, töötab endiselt lastega. Ta kogub enda ümber inimesed, kes on sama põrgu läbi teinud ja püüab kuriteo kohtusse viia. Üliraske vaatamine. Preestrite kohtuprotsess on siiani lahenduseta…

„Kosmoseodüsseia“. Stsenaristid Stanley Kubrick ja Arthur C. Clarke, režissöör Stanley Kubrick.

Mul on üks armas sõber, kes viimaste aastate jooksul on mind selliseid asju vaatama kutsunud ja olen talle südamest tänulik. Ulme ei ole minu teema, sestap olen – nagu välja tuleb – hulgast maitsvast maailmas mööda astunud. Mind hämmastas selle filmi aeglus ja hämmastas, et see ei läinud tüütuks. Johann Straussi valss „Ilusal sinisel Doonaul“ mängitakse algusest lõpuni maha. Rõiva- ja mööblidisainereid, kes on filmile kaastööd loonud, ei oska kokku lugedagi.

Vaimustav vaatepilt.

Soovitan väga.

Multifilm „Lemmikloomade salajane elu 2“. Oh, mu armas multifilm!

„Downton Abbey“. Reźissöör Michael Engler. Osades: Hugh Bonneville, Jim Carter, Michelle Dockery jt.

Downton Abbey valmistub kuningapere vastuvõtuks.

Olen seriaali väga vähe näinud, seepärast läksin mõningase kõhklusega. Tegelikkuses on pikk film ka võhikule väga vaadatav.

Need kostüümid!

Soovitan.

Dokumentaalfilm „Puutumatu“. Reźissöör Ursula MacFarlane.

Harvey Weinsteini lugu, lood Harvey Weinsteiniga.

Me teame, et inimene on kurjategija ja me ei tee midagi.

„Ärtuemand“. Reźissöör May el-Toukhy. Osades: Trine Dyrholm, Gustav Lindh, Magnus Krepper.

„Evelin, sina armastad sellised saagimisi vaadata“, ütles sõber ja keeldus minuga kinno tulemast.

Trine Dyrholmi pärast läksin ja pettuma ei pidanud. Naine võrgutab oma mehe poja. On kirge ja vastutatamatust.

Soovitan.

„Ükskord Hollywoodis. Reźissöör Quentin Tarantino. Osades Leonardo DiCaprio, Brad Pitt

Quentin Tarantino on see mees, kes võib endale näiteks Dakota Fanningu ja Kurt Russelli statistideks palgata.
"Once Upon a Time in Hollywood" on paksemalt staare täis, kui Eesti suveõhtu tiigi kaldal sääski.

Tarantino fenomeni ei oskagi kirjeldada. Ta ei moraliseeri, ei õpeta ei kasvata, vaid jutustab, mida sülg suhu toob, kuid ikka istud kinos ja vaatad suu lahti. Kunagi ei tea täpselt kuhu asi välja viib. Vereni viib muidugi alati, kuid kuidas ja kes, seda ette arvata ei oska.

"Ükskord Hollywoodis" on rikkalik film. Paksult värve, kiiret liikumist, palju tegelasi, rohkelt (roppu) teksti. Kuna tegevus toimub aastal 1969, siis muidugi on hea, kui mõnda vana staari teada. Bruce Leega on näiteks üliäge stseen. Kindlasti on palju inside joke`i, mida vaid ameeriklased mõistavad.

Justkui varrukast visatud huumorit on samuti rikkalikult. Kusagil filmi viimasel kolmandikul antakse vaatajale pisut hingetõmbeaega, et siis vägevasse kulminatsiooni suunduda. See kulminatsiooni asi, on vast ainus, mille üle pisut nuriseks - äge on küll, kuid oleks tahtnud rohkem ja pikemalt.

Mis mulle isiklikult Tarantino filmide juures meeldib on see, et ta ei kasuta käsikaamerat. Kunagi Dogmast lahti läinud kaamera pihus jooksmine on ajast ja arust trend, kuid üks ja teine - ka Eestis - avastaks sellega nagu maailma. Soovin, et kinopilt ei ajaks mul südant pahaks.

Lõpetuseks kirss kirsi otsas - Brad Pitt on ka vanemast peast silmi silitav puhkus.

„Jokker“. Reźissöör Todd Philips. Osades Joaquin Phoenix, Zazie Beets, Frances Conroy jt.

Arthur Fleck (Joaquin Phoenix) istub filmi avakaadreis oma psühhoterapedi vastas. Istub langetatud silmil. Kõneleb tasasel häälel. Kõneleb veel. Ja siis tõstab silmad ning Jokkeri tants treppidel on ennustatud.

Üks 21. sajandi parimaid filme.

Soovitan väga.

„Ükssarvik“. Autor-lavastaja Rain Rannu. Osades: Liisa Pulk, Henrik Kalmet, Johann Urb, Anti Kobin jt.

Eesti komöödia, mis on päriselt naljakas.

Soovitan.

„Kiirtee põrgusse“. Noh et, jah et. Reźissöör ja stsenarist Urmas Eero Liiv. Osades: Franz Malmsten, Kersti Heinloo, Kristjan Kasearu jt.

http://kogutudeosed.blogspot.com/2019/11/

Pöffi avafilm „Adam“. Maroko, Prantsusmaa, Belgia 2019. Stsenarist ja režissöör Maryam Touzani. Osades: Loubna Azabal, Nessrine Erradi, Daoua Belkhaouda.

Valalline lapseootel naine satub türega kahekesi elava naise ellu. Tõrkest kasvab mõistmine.

Soovitan väga.

Multifilm „Adamsite suguvõsa“. Äge vaatamine. Moraali kah.

Dokumentaalfilm "Aasta täis draamat". Kinoteater. Idee Henrik Kalmet, Paavo Piik, Paul Piik., režissöör Marta Pulk.

Kinoteatril tuli idee leida inimene, kes poleks kunagi teatris käinud. Leitu ülesandeks pidi saama kõik aasta jooksul mängitud uuslavastused ära vaadata ja neist ka blogis kirjutada.

Valituks sai Alissia Valgast ja kaamera ning mikrofon jälgivadki tema teatriaastat. 

Teate, teatris käimine ongi kohati päris karm sport. Vahel on igav, vahel teed väikese nooksu - soe tuba, pime, kardinad ees - vahel ei viitsi minna, kuid lähed, sest lubasid, vahel haarab nii, et muljub südant, vahel ei saa mitu päeva emotsioonist välja. Taastumisaega on vaja, kuid alati ei õnnestu seda võtta. Nii arvan üsna lähedalt taipavat, mida Alissia tundis. Tema puhul oli veel asjaolu, et etendused olid talle mitte-emakeeles, taustad teadmata jne. Kõva sõna ja tubli naine.

Eksperimendi ajal ma kuidagi ei saanud tema blogi loetud. Tagantjärele lugedes aga vaimustab mind tema detailide märkamise oskus ja ka teatav kiretus. Alissija arvamusi saab lugeda siit eksperiment.kinoteater.ee

Alissia-Elisabet Jevtjukova õpib praegu TÜ Viljandi Kultuurikolledžis. 

Soovitan väga.

„Nugade peal“. Stsenarist ja režissöör Rian Johnson. Osades: Jamie Lee Curtis, Chris Evans, Ana de Armas, Don Johnson jt.

Linale on kraamitud kõik krimilugude klišeed – isegi detektiivi lips on särgihõlma vahele keeratud, sest no tegus mees ju. Üks stamp on puudu – see, et teenija on tegelikult perepoja abikaasa. Tulemus on täitsa vaadatav.

Näitused 2019.

Graffiti tuur Berliinis Kretzbergi linnaosas.

Ma ei oleks ise taibanud sellele ettevõtmisele minna, kuid läksin kaaslase soovil hea meelega kõndima.

Kas graffiti on seinte sodimine või kunst? Tõde päris kahe vahel ei ole, kuid pole ka päris see või teine. Tuletan ikka meelde hea kunstnikust sõbra klassikalist lauset, et sa tunned ära, kas on kunst või mitte. Edasi on kõik lihtne.

Berliini graffiti tuure soovitan igatahes väga. Meie tuur kestis kolm tundi ja see on täiesti parasjagu, et spreivärvi maitse suhu saada ja omal käel edasi uurida.

 Näitused Berliinis: „Futura: the 5 elements“ Urban Sprees, „Pablo Picasso“ Museum Berggruen, „Max Ernst, Stealer of Marks“ Scharf-Gerstenbergi saalides, Salvadore Dali püsinäitus Potsdamer Platzil.

Picasso ja Dali on tuttavad. Futura on Ameerika visuaalkunstnik Lenny McGurr, kes on üks esimesi graffitikunstnikke. 5 elementi on inspireeritud mateeria tekkest ja universumist...kõik sai teatavsti alguse suurest paugust...

Sürrealist Max Ernst oli huvitav leid. Pildid on jõulised, kohati vihasedki.

Konrad Mägi näitus Kumus. Kuraator Eero Epner. Mägi vaimustab mind endiselt. Seekord käisin koos heade sõpradega aga näituseekskursioonil ja soovitan selliseid ettevõtmisi väga. Meie giidiks oli Andrus Roos, kes andis oma tuuriga lausa omaette etenduse. 

Frantiśek Kupka näitus Helsingis, Ateneumis. Minu jaoks täiesti võõras nimi. Oli rõõm tuttavaks saada.

Kupka (eluaastad 1871-1957) oli üks esimesi, kes Tśehhis abstraktse kunstiga tegeles.

Näitus „Pirosmani. Üksildase geeniuse maailm“ Mikkeli Muuseumis. Kuraator Aleksandra Murre.

Ma ei olnud varem gruusia kunstile alusepanija Niko Pirosmani töid näinud. Kaukaasiapärane, naivistlik, naist esile tõstev. Andekas ja vaesuses surnud. Pirosmani tööd toodi Eestisse relvastatud eskordi saatel ja seinal polnud ühtegi tööd, mis oleks maksnud alla miljoni euro. Paradoks.

Esitletud oli ka Pablo Picasso poolt joonistatud Pirosmani portree.

Tahan veel näha.

Näitused „Fashion futurist. Pierre Gardin“, „Norbert Tadeusz“, „Utopia and demise. Art in the GDR“. Düsseldorf Kunstpalast.

Kes siis Gardini ei teaks. Eks ole.

Näitus aga ajas silmad suureks. Keerutasin ja keerutasin eksponaatide vahel ja siis veel ja siis veel ja lõpuks pidin endale meelde tuletama, et kui tahan enne pimedat hotelli jõuda, pean minema hakkama. Läksin…ja tulin saali tagasi. Eksponeeritud oli moekunstniku 1960ndatel loodud futuristlikud rõivad. Tuleb välja, et Pierre Gardin oli esimene, kes spetsiaalselt meestel looma hakkas. Kuna rõivad on pea otse minu eriala, siis vaatasin taskutesse, saba alla, õmbluste sirgust. Paremat kätt kolmanda kleidi taskutega poleks ma kutseka riigieksamilt läbi saanud. Muidu aga oli üsna ok kvaliteet. Kas teadsite, et 3D materjalid olid juba siis olemas?

Demokraatliku Saksamaa kunstnike tööd tõid mind meeldivalt kodumaale. Kumus oli veel mitte väga ammu ülal Nõukogude Eesti aegseid kunstnike töid. Kunst on universaalne. Jama riigikord ei tee kunstnikku halvemaks.

Norbert Tadeusz (eluaeg 1940-2011) oli minu jaoks uus nimi. Keerukad kompositsioonid. Värvilised ja julged.

Näitused „Imedemaa“ Kristi Mitchell, „Tõde on surnud“ Alison Jackson. Fotografiskas.

Kristi Mitchell lõi oma fotoprojekti varalahkunud ema mälestuseks. Rikkalikum rikkalikumast.

Alison Jackson. Täpne ja ärritav, ega muidu poleks kalvinistlik Tallinna linn tema näituse reklaami Laagna teelt ära korjanud.

Näitus „Alfred Rõude. Missiooniga kollektsionäär“. Mikkeli Muuseum.

Alfred Rõude (1896-1968) oli Eesti kunstikoguja. Soovitan näitusel ka temast tehtud dokumentaalfilmi vaadata.

Soovitan väga.

Kontserdid 2019

Ajakirja „Eesti Naine“ juubelikontsert. Alexela Kontserdimajas. Mõned sõnavõtud, tort ja Eesti Naise raamatu „Emad ja tütred“ esitlus. Peategija oli aga ansambel Swingers. Ma ei tea neist rohkem midagi, kui et nad on olemas ja Tanja Mihailovat seal laulmas. Tegelikkus oli aga põrutav. Nad haarasid publiku sekundiga kaasa ja publik läks ka. Mitmes vanuses naised, ka pisut elanud daamid, kel soengud peas ja pärlid kaelas, tantsisid pingiridade vahel, nii et parkett põrus. Jahedad põhjamaised inimesed.

Heategevuskontsert „Terve Eestiga vähi vastu“. Rahvusooperi sümfooniaorkester, ooperi-ja balletisolistid, Perrine Madoeuf Prantsusmaalt, Annely peebo, Janis Apeinis.