Ringiga tagasi/ Südamering/ dokumentaalfilm

Nägin selle filmi treilerit vist küll juba eelmise aasta hilissügisel ja need katked tõotasid head filmi. Ma ei saanud siis aru, kas mõnedes kaadrites oli tegemist rollimänguga või oli see päriselt.

Nüüd siis tean, et päriselt.

Inimesed olid oma tavapärasest, aastatepikkusest harjunud keskkonnast välja läinud ja soovisid-püüdsid luua midagi meeldivamat, mis terveks jätaks. Täiesti normaalne-tavapärane soov.

Kas läks juba kommuuni aluste loomisega midagi teisti või saadi ühiselust algusest peale erinevalt aru, kes teab. Elu on paljuski inimsuhted, tulevad juhused, tervis on periooditi erinev, inimestel on ajaga omad arusaamad ja harjumused kujunenud, me kõik tuleme erinevast lapsepõlvest. Erinevusi on nii palju, et kõiki neid koos toimima saada on keeruline. Kindlasti pole see võimatu, lihtsalt seekord läks sedamoodi. 

Reźissöör on üks kommuuni initsiaatoritest, seepärast on kaameratöö üliusutav. Ma tõepoolest uskusin kõike, mida nägin. Tundus, et meile ei valetatud. Nägime elu seda poolt, mida üldjuhul varjame ja paratamatult leidsin end mõttelt, et appi!, ma teeksin võib-olla samamoodi, ainult et omaette. Inimeste privaatsuse vajadus ongi erinev. Miskipärast arvan, et privaatsuse vähesus oli üks ühiselu piduritest. Filmis oli ka näha, et algul, kui piisavalt korras ruume polnud, elati ühes suures toas koos. Omad nurgad tekkisid hiljem ja filmi lõpupoole kostabki, kuis räägitakse peamajast – järelikult oli ka teisi hooneid eluks kohandatud.

Kuna film oli konfliktile üles ehitatud, siis tahtsin või mitte, kippusin ikka asjaosalistele hinnanguid andma. Üldse ei taha selliselt mõelda, kuid no kus siis saad. Pooli valida ei saa – minu jaoks tundmatud inimesed, käitumishinnaguid aga tuli pähe küll. 

Ringis kostus, et oleme ausad, ütleme otse välja, mida mõtleme-tunneme. Siit läheb tegelikult piir. Oleme ju kõik puutunud kokku inimestega, kes ütlevad, et nad on ausad ja otsekohesed. Otsekohesuse ja sitasti ütlemise vahelt läheb õhuke piir. Kõike ei ole vaja välja öelda, kõike ei ole vaja võõrastele välja öelda – ükskõik, kui kommuun see kommuun ka oli, inimesed olid siiski teineteisele võõrad ja kõik sõnad kõigile ei sobi. Kõik ei sobi omavahele ka, aga see on juba paaride siseasi. Võib-olla kaamera siiski mõjutas inimesi…

Mõtlen, et kui konflikti poleks olnud, siis mille ümber film oleks ehitatud. Oleksin soovinud rohkem teada, kuidas see koht leiti, miks just see, kuidas toimus olmetegevus, mida peale remondi ja köögiviljakasvatuse ja ringis suhtlemise veel tehti. 

Lastega filmitud osast on küll parimad kaadrid monteeritud – need annavad filmile mõnusat huumorit ja on pinget lahendavaks vahepalaks.

Seekord ei tulnud välja. Teinekord tuleb. Väike Jalajälg tegutseb ju edasi.

Intelligentne film intelligentsete inimestega.

Reźissöör Margit Lillak

Operaatorid Margit Lillak, Mihkel Soe, Paavo Eensalu

Monteerijad Helis Hirve ja Jaak Ollino Jr

Helitegijad Sten Sheripov, Mart Otsa, Harmo Kallaste

Produtsent Johanna Trass

Vaatasin 3. veebruaril 2020 Sõpruse kinos