Kultuuriaasta 2019/ Teater, kino, sekka mõni näitus ja kontsert.

Siia said siis kirja aastal 2019 kultuuriaskeldused: teater ees, filmid järel, näitused ja muu takkatraavi. Teatrikülastusi sai kõige rohkem ja pisike paremusjärjestus sai siia:

1.   „Ära imesta, kui sinu maja süütama tullakse“, Vene teater.
2.   „Väike prints“, Tallinna Linnateater.
3.   „Väljaheitmine“, Eesti Draamateater.
4.   „Varjud“, Piibe teater.
5.   „Tramm nimega Iha“, Estonia
6.   „Aga mina?“ Kullo teatriring.
7.   „Lõhe“

Parima filmielamuse pakkus „Jokker“.

Vingeim näitus oli Graffiti tuur Berliinis.

Teater 2019

Ballett „Tramm nimega Iha“. Estonia. Lavastaja Nancy Meckler (USA), koreograaf Annabelle Lopez Ochoa (Belgia), nemad on ka libretistid ja kirjutatud on see Tennesse Williamsi samanimelise näidendi järgi.

Minnes mõtlesin, et kuidas saab sellist klassikat üldse tantsida ja olin pisut skeptiline.

Sattusin nägema etendust, kus tantsis nö teine koosseis, ehk et meie tippudest oli laval vaid Arhangelski. Kahjuks ei ole mul praegu kavalehte käepärast, seega ei saa ma siia tantsijaid kirja panna.

Lavastus algab ja lõpeb stseeniga, kus peaosaline, käsi valguse suunas varvastel väreleb, kui liblikas tänavalaterna valgel. Kahe valguse vahele mahub kurbust ka armastust ja vägivalda. Ma ei tea tantsust midagi, kuid isegi võhiku silm saab aru, et see ei ole klassikaline ballett, varvastel palju ei tantsita ja kasutatakse džässtantsu ja akrobaatika võtteid. Vist. Vaatasin etendust 6.-st reast ja nii oli ka osaliste iga kulmukergitus, naeratus, vaev, mulle näha. Aplausi hetkel hoidsin pisaraid tagasi.

Soovitan. Ostke piletid parterisse ja ettepoole, saate paremini kaasa elada.

„Südameharjutus“. Tallinna Linnateater. Autor Daniel Glattauer, lavastaja Peeter Tammearu. Osades Piret Kalda, Andres Raag, Kaspar Velberg.

Pidin googeldama, et meelde tuletada, mis see oli. Jajah, inimesed istuvad toolidel ja õiendavad teineteisega. Paariteraapia. Väikese puändiga. Lavastus on publiku poolt hästi vastu võetud, seepärast arvan, et kui juhus tuleb, siis minge – ülemäära pingutada pole vaja.

„John“. Tallinna Linnateater. Autor Annie Baker, lavastaja Mehis Pihla. Osades Liis Lass, Anu Lamp, Helene Vannari, Märt Pius.

Kolleeg tuli teatrist ja oli tüdinud ning väsinud: „Mulle ei pea asju mitu korda ja hästi aeglaselt seletama“.

Lugesin kavalehelt, et autor ongi näidendit kirjutades mõelnud teksti võimalikult aeglaselt edasi anda. Võib-olla esimestel mängukordadel oligi etendus aeglane, kuid kui mina lõpuks teatrisse jõudsin oli see ühtlaselt ning pausideta vulisev tegevus ning tekst. Kriitikud kirjutasid, et see on lugu üksildusest. Ma vist vaatasin taas midagi muud. Lugu on kahest noorest inimesest, kes teineteist armastavad, kuid harjumus surub peale ja elu kipub katki minema.

Üle hulga aja oli meeldiv Anu Lampi laval näha. Tal on väga isikupärane lavamaneer ja olles seda korduvalt kohanud, tekkis tüdimus, kuid pärast paljusid aastaid oli tema taasleidmine rõõmustav.

Soovitan.

„ Müller peab lahkuma“. VAT teater. Autor Lutz Hübner, lavastaja Margo Teder. Osades: Elina Reinold, Liisa Pulk, Kärt Kross-Merilo, Ago Soots, Tanel Saar, Meelis Põdersoo.

Lapsevanemate ja õpetaja kohtumine.

Meenus tõestisündinud lugu, kus ühel heal järjel oleva piirkonna koolis läksid esimese klassi laste vanemad 1.-l septembril laste ees laste istekohtade pärast klassiruumis kisklema.

Situatsioon, millesse õpetaja Müller satub, on üsna tõene. Saavutusühiskonnas on õpetaja survestamine paraku täitsa olemas.

Sakslastele on miskipärast oluline, et nalja saaks. Nii on ka Lutz Hübner asjale huumoriga lähenenud ja nii lahkub vaataja saalist mõtiskledes, mitte masenduses.

Soovitan väga.

„Ivanov“. Eesti Draamateater.

Vaatasin seda teatrikriitika kirjutamise koolituse raames ja kuna oli ülesandeks teatud kindla tegelase arengut jälgida, siis palju muud läks kaotsi. Olen seda aga varem näinud ja soovitan.

„Laineid murdes“. Vanemuine. Autorid: Lars von Trier, David Pirie, Peter Asmussen, Vivian Nielsen. Lavastaja Tiit Palu. Osades: Marian Heinat, Katrin Pärn, Ivo Uukkivi, Piret Laurimaa, Margus Jaanovitš jt.

Nagu lavastus välja tuli, nii tekkis sügelus seda vaatama minna. Lars von Trier teeb masekaid täpselt minu hingele ja olles sama materjali filmina näinud, otsustasin ka teatris sellega hinge kraapida.

Oh, pettumust. Lavastus oli igav, kohmakas, ebaühtlase rütmiga. Positiivselt poolelt meeldis mulle väga Katrin Pärn. Ta on kuidagi väga täiskasvanud näitleja.

Ei soovita. Õnneks läheb see käesoleva hooajaga mängukavast maha.

„Väike prints“. Tallinna Linnateater. Antoine de Saint-Exupéry samanimelise raamatu järgi dramatiseerinud ja lavastanud Elmo Nüganen.

Ah sa palasilk, kui hea!

Istud, eks ole, toolil ja mõtled, et no mis inimestel peas liigub, et selline kunstniku- ja lavastajatöö valmis saab. Kunstnikuks oli üks praeguseid parimaid teatrikunstnikke, Kristjan Suits.  Pisikese paberlennukiga antakse edasi terve õhulahing, tegevus toimub pikal laual, liiva sees, roos kasvab liivast (laua seest) ja kõik need teised võtted-mõtted, mida Eesti teatris varem pole nähtud.

Soovitan väga.

„Mulla all“. Mängiti Apollo kinos. Lavastas Ain Mäeots. Osades: Carmen Mikiver, Saara Nüganen, Ott Raidmets.

Tütarlaps tuleb end kalmistule tööle pakkuma ja kalmistuvaht ning hauakaevaja panevad ta proovile. Natuke on kõhe ka.

Seda vist rohkem ei mängita, kuid kui peaks taastatama, siis võib vaadata.

„Kant“. Tallinna Linnateater. Lavastaja Elmo Nüganen. Osades: Egon Nuter, Kalju Orro, Andrus Vaarik, Elisabeth Reinsalu, Indrek Ojari jt.

Matke mind või koos majaga, aga ei saa aru, miks on Egon Nuter siiani leidmata. Inimene mängib elu aeg U-kategooria lavastustes, tegelikult on aga kõvemaid karakternäitlejaid Eestis. Hea muidugi, et nüüd siis…

Lavastus ise on pole viga. Elisabeth Reinsalu on ekraanil suures plaanis väga hea, teatris pisut kohmakas.

Võib vaadata.

„Vihmausside elust“.Tallinna Linnateater. Autor Per Olov Enquist. Lavastaja Diana Leesalu. Osades: Hele Kõrve, Sander Roosimägi, Rain Simmul, Anne Reemann.

Ühel õhtul satub Heibergide abielupaari juurde külla Hans Christian Andersen – hädapasun kuubis. Ta kaebleb, hädaldab ja on kohe mitmes mõttes ebameeldiv. Õhtu kulgedes aga hakkab vestlus majaemandaga arenema ja pisike romantiline tuulgi pühib läbi toa.

Tõsine lugu, sügav lugu, tähelepanu nõudev lugu.

Võib vaadata küll.

Ballett „Keres“. Alexela Kontserdimajas. Eesti Muusika Päevade festivali ja Vaba Lava teatrikeskuse koostöölavastus. Libretist Andri Luup, lavastaja Teet Kask.

Ballett ei ole päris õige nimetus. Lavastuses olid koos kõikvõimalikud väljendusvahendid: tants – mitte ainult ballett, laul, video, valgus, orkester-ansambel. Jahmatav ja esimesel hetkel veidralt igavgi, ei lase aga kontserdimajast lahkudes lahti. Must-valge, nagu malegi, must-valge, nagu Kerese-aegne liikuv pilt. Eriline.

„Mõrvad Rue Morqueil“. Kellerteater. Autor Edgar Allan Poe. Lavastaja Vahur Keller. Osades: Rahel Ollisaar ja Ara Yaralyan.

Kellerteater on eesti esimene põnevusteater ja on omale põneva pesa teinud vanasse Tallinnasse, püssirohuaita Uus tänav 37. Täiesti teistsuguse õhkonnaga ruum. Olen Saksamaal käinud teatrites, kus on loodud vaba õhkkond: kohvik-teatrisaal-lava-publikuosa on üheks terveks teatriks sulanud. Intiimne ja avalik…

See oli esimene kohtumine Rahel Ollisaarega. Täpse ja ülevõimendatud miimikaga. Siit tuleb, siit tuleb!

Niśiteatri tegemine-pidamine on paras julgustükk. Soovin südamest edu.

„Ära imesta kui sinu maja süütama tullakse“. Vene Teatri ja Narva Vaba Lava teatrikeskuse koostööprojekt Vene Teatris. Lavastus põhineb Pavel Demirski samanimelisel näidendil.Lavastaja Juri Muravitski. Osades: Karin Lamson, Natalja Dõmtšenko, Tatjana Kosmõnina,  Alina Karmazina, Daniil Zandberg, Sergei Furmanjuk, Alexandr Domowoy, Igor Rogatšov, Ivan Aleksejev.

See oli minu eelmise aasta parim teatrikogemus. Kes on näinud technoteatrit? Vene Teatris näeb. Seninägematu lähenemine, kus näitlejad annavad emotsiooni edasi tantsusammudega, üksiti saali vaadates. Kurvad sammud, ülbed sammud, kõrgid sammud, arusaamatuse sammud, lihtsa elu sammud.

Braavo!, ma ütlen.

Soovitan üliväga.

„Sangadega saunamees“. Mängiti Saka rahvamajas. Alburahva teater. Autor Küllike Veede, lavastaja Tiit Tammleht. Osades: Leo Valdvee, Maarja Liiv, Aire Pitk, Merike Kernu, Küllike Veede, Kaja Kraav, Veljo Kukk, Tiit Tammleht, Erko Elmik.

Lustliline külarahva-linnarahva põrkumine ja mõistmine.

„Põud ja vihm Põlva kihelkonna nelätõistkümnendämä aasta suvõl“. Eesti Draamateater. Autorid Madis Kõiv ja Alo Lõhmus, lavastaja Priit Pedajas. Osades: Kaie Mihkelson, Martin Veinmann, Mait Malmsten, Tiit Sukk, Karmo Nigula, Hilje Murel, Teele Pärn jt.

Üllatusena nägin, et saal oli pooltühi. Kas hirmutas inimesi Võru keel? Loodan, et lavastusel läheb praegu paremini.

Kõiv on ikka parimais tumedais toones ja mõistatuslik-mõtlik.

„Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika“. Draamateater. Autor Marius Ivaśkevitśus, lavastaja Hendrik Toompere jr. Osades: Kristo Viiding, Nikolai Bentsler, Inga Salurand, Markus Luik, Jüri Tiidus, jt.

4 tundi. Sestap arvasin, et vaatamata jääbki, kuna nädala sees lihtsalt ei jaksa. Siis aga leidsin reedese etenduse. Minu ootused täideti kuhjaga.

Noorel Toomperel on kas hea nina materjali peale või oskab ta materjalist minu maitse võluda. Autor on näidendi kirjutanud intervjueerides inimesi, kes 90ndatel välismaale tööle ja /või õnne otsima läinud. Kui oleks intervjueeritud eestlastega, oleks see olnud teistsugune lugu.

Lavastus ei halasta kellelegi, ei näitlejatele, ei vaatajaile. Vaataja saab vaevast ja miks mitte ka õnnest raputatud nii, et pealuu tiriseb.

Soovitan väga.

„Südames sündinud“. Mängiti Kumus.

Arvasin, et see ei ole väga minu teema, aga läks korda. Kohtasin Kumus ühte endist kolleegi, kes ütles, et ta tuli vaatama, kuna soovis ometi kord näha, et talle teatris lugu räägitakse.

Autoriks on Andra Teede, lapsendamiste lugusid jutustasid Hele Kõrve, Külli Teetamm ja Tõnn Lamp. Ilusasti jutustasid. Natuke näitlejameisterlikkust muidugi ka, aga kogu etendus jättis sooja lavastama mulje. Sain tagantjärele teada, et lugusid oli 7. Saalis istudes ja neid endast läbi lastes ma neid ei lugenud. Taustal rääkisid lapsendatud lapsed omi lugusid.

Sain samuti tagantjärele teada, et lavastuse on tellinud Tervise Arengu Instituut. Ma ei suutnud selle eesmärki välja mõelda, kuid nad ise ütlevad nii: Kampaania peamine eesmärk on kasuvanemluse teema avamine ja mõistmise suurendamine, samuti potentsiaalsete ja olemasolevate kasuvanemate julgustamine.



„Kaks tosinat tulipunast roosi“. Rakvere teatri külalisetendus Rapla Kultuurikeskuses. Autor Aldo De Benetti, lavastaja Giorgio Bongiovanni. Osades: Liisa Aibel, Silja Miks, Margus Grosnõi, Eduard Salmistu.

Puhh…Külalisetendused on ei ole. Nalja ju sai, aga…

Lavastus „Dekameron“. TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 12. lennu diplomilavastus VAT teatris. Giovanni Boccaccio romaani põhjal dramatiseerinud ja lavastanud Aare Toikka. Üliõpilased olid tookord jaotatud kahte gruppi „Apelsini koosseis“ ja „Basiiliku kooseis“. Vaatasin „Apelsini koosseisu“ mängu. Osades: Karolin Jürise, Grete Konksi, Loviise Kapper, Elena Koit, Hans Kristian Õis, Kristjan Poom.

Sain esimesest hetkest haaratud. Võrksed loomamaskid – kunstnik Illimar Vihmar andsid avaakordiks animaalse kõlli. Pelgasin liigset nabaalustele nihelemistele rõhumist, kuid seda ei tulnud. Hea maitse jäi.

Soovitan.

 „Windsori lõbusad naised“. Endla. Autor William Shakespeare, lavastaja Ingomar Vihmar. Osades: Peeter Tammearu, Carita Vaikjärv, Kleer Maibaum, Märt Avandi jt.

Klassika kaasaega toomine on alati kaheldav tee. Ingomar Vihmar pole ka minu lavastaja.

Ei soovita.

„Aga mina“. Kullo teatriring. Autor Kerli Rannala ja trupp. Mängib Kullo Teatriringi vanem trupp.

Vanemad lahutasid. Aga mina?

kogutudeosed.blogspot.com/2019/06/

Muusikal „West side story“. Eestikeelne etendus. Estonia. Libretist Arthur Laurents, muusika Leonard Berntsteinilt, lavastaja Georg Malvius. Osades: Hanna-Liina Võsa, Heldur Harry Põlda, Tamar Nugis, Juss Haasma.

Ootasin nii väga etendust. Ja pettusin nii väga.

Teine vaatus vedas mingisugusegi lootuse nulli. Mul on tõrge vanemate lavastuset tänapäeva toomise vastu. See võib õnnestuda, võib mitte. Siin ei õnnestunud. Pigem mõjus nagu publiku alahindamine, kuna muidu ei saaks aru, et pahad on pahad. Pahad tuleb Odini sõdalaste riietesse suruda, tüdrukutel peavad rebitud teksased jalas olema, politseinikut tuleb mitu minutit järjest peksta. See käib refrääni juurde. Ikka nii, et lalalalaa ja mats-mats, lalalalaa ja mats-mats, lalalalaa ja mats-mats. Publik ei saa ju muidu aru, et löömine on pähh.

Palun ärge alahinnake mind.

Malvius oskab paremini.

Ei soovita.

„Miks Jeppe joob?“. Rakvere teatri etendus Kolgaküla Rahvamajas. Autor Ludvig Holberg, lavastaja Hendrik Toompere. Osades: Eduard Salmistu, Lisete Laisaar, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Sulev Teppart, Margus Grosnõi, Imre Õunapuu.

Mind üllatas, kui sain teada, et Holberg on näidendi kirjutanud aastal 1722. Ses mõttes on joodikud muidugi läbi ajaloo ühtmoodi lollakad.

Lavastus kippus minust mööda minema. Kunstnik Pille Jänese lavakujundus oma liigutatava võsaga oli muidugi huvitav.

Seltskond oli hea.

„Õnnelik Tund“. Mängiti Jäneda Pullitallis. Autor Jaan Tätte, lavastaja Gerda Kordemets. Osades: Andrus Vaarik, Liis Lass, Kersti Tombak, Jessica Agneta Kari, Argo Aadli, Nils Mattias Steinberg.

Ootasin huviga, mida on Tätte üle aastate teinud. Polnud viga.

Kaks paari – lahku minev ja kokku minev. Kas minna? Kõrtsmik või Jumal, kes teab ja näeb kõike.

Kui taas mängitakse, siis võib vaadata küll. 

„Etturid“. Ugala etendus Kukenoosi küünis. Eno Raua samanimelise romaani järgi dramatiseerinud ja lavastanud Taago Tubin. Osades: Karl-Robert saaremäe, Ringo Ramul, Martin Mill, Ilo-Ann Saarepera, Laura Kalle, Aarne Soro, Janek Vadi jt.

Kuulsin sellest Eno Raua romaanist esimest korda.

Sõda on lõppenud ja mehed on metsas. Noored mehed, elu peaks ju ees olema. See meie päris ajalugu.

Etenduse käigus mõtlesin mitmel korral Arlet Palmiste näidendile „Mees raamatust“. Need on sama võtme kaks lugu. Täna, aasta kokkuvõtet kirjutades, olen näinud ka Arleti järgmist näidendit „Varjud“. Lisandus kolmas lugu. Minu südamele.

Tegemist oli suvelavastusega ja publiku nihelemise tõttu läks hulga kaotsi, emotsioon jäi kolmveerandi peale, seetõttu lähen vaatan statsionaaris nii teisest reast uuesti.

Soovitan.

„Tsaar Saltaan“. Emajõe Suveteatri etendus Tartu Pühade Aleksandrite kiriku õuel. Puśkini poeemi alusel dramatiseerinud Ott Kilusk, idee ja lavastus Kaili Viidaselt. Osades: Marika Barabanśtśikova, Karin Tammaru, Terje Pennie, Ingrid Isotamm.

Sügelesin juba aasta varem Tartusse minna, kuid kuidagi ei õnnestunud. 2019 sain mindud. Oh!

Mis sai siis, kui tsaar oli surnud? Tsaaritar ja teised palee naised tulevad peiedelt, meenutavad kadunukest ka kadunud aegu, tuletavad teineteisele meelde, mis ütlemata jäi.

Asukohal on minu jaoks eriline tähendus – olen Tartu Pühade Aleksandrite kirikus kella löönud.

Soovitan. Kellalöömist ka.

„Armastuse narrid“. Pärnu Suveteatri etendus Pärnu Jahtklubi purjekakuuris. Dramatiseerija ja lavastaja Tiit Palu. Osades: Piret Laurimaa, Sepo Seeman, Jaan Rekkor. Muusikat tegi Olavi Kõrre.

Aasta varem sain samasse kutse vaatama lavastust „Inriid ja Toomas Nipernaadi“, mis oma kurbuse, armastuse ja äratundmisega mulle sirgelt südamesse läks. Niisiis polnud kahtlust, et ka „Armastuse narre“ on vaja väga vaadata. Pisike kõhklus muidugi oli, et äkki enam pole… Asjata. Midagi selles trupis on, mis paneb publiku vaikima, pisara silmaservale tooma, naeratama.

Otse muidugi armusin teist aastat järjest vähemalt paariks tunniks Olavi Kõrresse, kes mängib vist küll kõiki pille ja laulab kui paljasjalgne ingel.

Soovitan.

„Eestirand. Lootuse kursil“. Mängiti Ruhes. Autor Piret Saul-Gorodilov, lavastaja Eva Kalbus. Osades: 32. keskkooli teatrisuuna õpilased ja vilistlased ning Külli Reinumägi ja Egon Nuter.

Eestirand oli üks neist laevadest, millega 1941. aastal Nõukogude armeesse mobiliseeritud Eetsi mehi Kroonlinna viidi. Laev sai Keri saare lähedal Saksa õhujõududelt pommitabamuse ja kaptenil õnnestus lekkiv laev Prangli lähedal madalikule juhtida. Nii pääses enamus laeval olnuid eluga.

Lavastuses tulevad noored saarele aega veetma. Kohtumine kahe saareelanikuga viib sõjasuve sündmuste meenutamiseni.

Tundlik ja kurblik, lootusrikas ja südamlik.

Soovitan.

„Godot`d oodates“. EMTA lavakunstikooli ja Theatrumi koostöö. Mängiti Theatrumis. Autor Samuel Beckett, lavastaja Markus Helmut Ilves. Osades: Jan Erik Ehrenberg, Kaarel Pogga, Oskar Punga, Simo Andre Kadastu, Ekke Hekles.

Kui palju on tüviteksti juures sõnu vaja?

Olen sama materjali kunagi Tallinna Linnateatris näinud ja ei mäletanud, et see oleks lõbus olnud. Lavakate ja Theatrumi koostöölavastus ajab nii mõneski kohas muigama. Mulle on see kuidagi viletsuse kirjeldamisega meelde jäänud ja oli pigem kurb. Nii ma ei teagi…samas, las jääda nii, et midagi pole kindlat. Emotsioonid on ajas erinevad. Veiderdamine võib kurb olla ja rõõmus.

Soovitan.

„Sonimine kahele“. Vene teater. Autor Eugène Ionesco, lavastaja Artjom Garejev. Osades: Natalja Dõmtśenko, Ilja Nartov, Aleksandr Kutśemezov, Ivan Aleksejev, Sergei Furmanjuk, jt.

Paari magamistoa vaikelu muutub elavamaks, elavmast farsiks, farsist eluohtlikuks.

Soovitan.

Ooper „Tsaari mõrsja“. Estonia. Libreto Ilja Tjumenev,  muusija Nikolai Rimski-Korsakov, lavastaja Juri Aleksandrov.

Miskipärast väga ei mäleta.

„Närvipundar“. Teoteater. Autor Neil Simon, lavastaja Erki Aule. Osades: Tarvo Krall, Anneli aru, Toomas Krall, Galina Tikerpuu.

Käisin Teoteatris esimest korda. Teater minu elutoas, sinu elutoas, tema elutoas…see andis etendusel mõnusa jalgu seinale viskava värvi. Suurt kunstilist väärtust ei oma, kuid andis meeldiva äraolemise meeleolu.

„Varjud“. Piibe teater. Autor Arlet Palmiste. Lavastaja Tiit Alte. Osades: Merike Kernu, Aire Pitk, Liis Haab, Jaanus Nuutre, Artur Part jt.

Tõsielulugu, kus armukadedusest saab katastroof.

Braavo!, Merike Kernu.

http://kogutudeosed.blogspot.com/2019/10/

Soovitan väga.

„Gorge Mastromase rituaalne tapmine“. Tallinna Linnateater. Autor Dennis Kelly, lavastaja Priit Pius. Osades: Märt Pius, Evelin Võigemast, Liis Lass, Allan Noormets, Mikk Jürjens, Tõnn Lamp, Karl Markus Pihlakas.

Istusin esietendusel ja olin esialgu nõutu.

Märt Piusi tegelane istub laua taga ja peab monoloogi. Pikalt peab, monotoonselt ja mitte saalile, vaid oma kätele, lauale. Siis tuleb Allan Noormets ja mängib asja käima. Etenduse kulgedes sain aru, et algusmonoloog oli olulisim ststeen – pärast seda lähevad kõik ülejäänud tegevused paika.

See oli Priit Piusi esimene lavastus. Müts maha – mitte ühtegi hetke polnud lavastama jäetud.

Soovitan.

„Talvevalgus“. Theatrum. Autor Ingmar Bergman, lavastaja Andri Luup. Osades: Jan Uuspõld, Maria Peterson,  Anneli tuulik, Helvin Kaljula, Tarmo Song, Tiit Alte jt.

Ootasin väga, kuna Bergman on mu südamele. Kuidagi kippus mööda minema.

„Lõhe“. Vaba lava. Lavastaja Juri Kviatovski. Osades: Jekaterina Novosjolova, Piret Simson, Martin Kõiv, Eduard Tee, Dan Jerśov. Videol osalevad: Alissa Kretova, Anastassia Velikorodnaja, Darja Vorohobko, Sergei Fiśer, Aleksei `Zerebtsov, Deniss Jasik.

See oli Vaba Lava kuraatoriprogrammi „Murrnaguaja inimesed“ esimene lavastus. Uueks kuraatoriks on Marius Ivaskevičius

„Lõhe“ loomisel on intervjueeritud narvakaid ja Ivangorodi elanikke. Tulemuseks on põnev ja humoorikas, tõene ja pisut nukkergi kollaaž. Mis seal salata, tundis osad tegelased ka ära.

Soovitan väga.

„Lotomiljonärid“. Ugala. Lavastus põhineb Terje Hoeli saanimelisel kuuldemängul. Lavastaja Andres Noormets. Osades: Terje Pennie, Ilo-Ann Saarepera, Vilma Luik, Andres Tabun, Janek Vadi, Aarne Soro, Oleg Titov jt.

Pidasime teatrikaaslasega vaheajal aru, et kas läheme ära või äkki saab veel halvemaks minna. Me ei pidanud pettuma. Saigi.

90ndate telemängu formaat võiks ju nostalgialaksu anda, aga ei anna. Emil Rutiku hüüatus: „Kas teile meeldiks saada see kohvimasin?“, ei huvitanud mind ka siis.

Kui üks inimene lavastab, on kunstnik ja teeb ka muusika, siis kusagilt hakkab kärisema. Pisut rohkem usaldust professionaalidest kolleegide vastu ja saab parem.

Ei soovita.

 „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“. Ugala. Jonas Jonassoni samanimelise raamatu alusel dramatiseerinud Priit Põldma, lavastaja Ringo Ramul. Osades: Aarne Soro, Andres Tabun, Tarvo Vridolin, Janek Vadi, Terje Pennie, Kadri Lepp, Laura Kalle, Martin Mill jt.

Läksin teatrisse puhta lehena, kuna polnud raamatut lugenud, ega filmi näinud. Vaimustav.

Lavastaja on Ugala uue lava mänguvõimalusi kenasti kasutanud, mistõttu arvan, et külalisetendustele lavastusega ei minda.

Aarne Soro paneb 100-aastast mängides lõpuni vastu – ei unusta, et hääl on vana ja kehahoiak ei kõnele samuti just teisest noorusest. Väga äge rollitäitmine. Loodetavasti saab see meespeaosatäitja auhinnale nomineeritud.

Soovitan väga.

 „Kodukäijad“. Kellerteater. Autor Indrek Hargla. Lavastaja Vahur Keller. Osades: Rahel Ollisaar, Andres Roosileht, Riho Rosberg, Andrus Eelmäe.

http://kogutudeosed.blogspot.com/2019/12/

Soovitan.

„Meistrite liiga“. Ugala. Autor Urmas Lennuk, lavastaja Tanel Ingi. Osades: Luule Komissarov, Peeter Jürgens, Elina Reinold, Vallo Kirs, Triinu Meriste, Jaana Kena.

Mind oli selle lavastuse eest hoiatatud, et vanainimeste tükk ja aeglane jne. Tegelikkuses oli see soe ja hooliv ning tempot üksjagu.

Urmas Lennuk on „Meistrite liiga“ spetsiaalselt Luule Komissarovile ja Peeter Jürgensile kirjutanud ning mõlema loomupärase liikumise ning elukogemuse kenasti tabanud.

Soovitan väga.

Lavastus „Kihk“. TeMuFi Apollo teatrisaalis. Autor Mihkel Seeder, lavastaja Peep Maasik. Osades: Kirsti Timmel, Pääru Oja.

Vaatasin ja mul on südamest kahju.

Oluline tekst, oluline teema, igavene teema ja vale mänguruum viib kõik selle endaga kuhugi, kuhu ei jõua. Lasin etenduse ajal peast läbi kõik black boxid, kuhu jalad viinud. Isegi Draama suur saal või Linnateatri Põrgu oleks olnud parem. Halb saal muutis minu meelest ka näitlejad kohmetuks, arglikuks.

Eestis pole just tavaks algupärandeid uuesti lavastada, kuid selle lavastuse puhul looda, et keegi leiab aja ja ruumi ning teeb seda taas.

Ma ei vaadanud üle, kui palju kohti on Apollo teatrisaalis, kuid kümnendik täituvust mõjub ja näitlejaile.

Kui kunagi kusagil mujal mängitakse, siis soovitan.

Filmid 2019

„Lõbus perekond“. Stsenarist ning režissöör Mihail Pogosov, peaosades Armen Aruśanjan ja Saara  Kadak.

Elu halb dialoog. Uskumatult kehv montaaž. Talumatult palju kaklemist.

Kuid.

Naljakaid kilde, ilusaid inimesi, imelisi vaateid Tallinnast ja Jerevanist. Kogu aeg paistab päike. No kui just öö ei ole.

„Eia jõulud Tondikakul“. Stsenarist ning režissöör Anu Aun. Osades Liis Lemsalu, Paula Rits, Siim-Oskar Ots, Märt ja Priit Pius, Jaan Rekkor, Mirtel Pohla, Anne Reemann, Tõnu Oja, Tambet Tuisk.

Eestlased teevad paremaid jõulufilme, kui ameeriklased.
Oma silmaga nägin.

Soovitan.

„Johannes Pääsukese tõeline elu“. Stsenaristid Olavi Ruitlane ja Hardi Volmer, režissöör Hardi Volmer. Osades Ott Sepp, Märt Avandi, Tõnu Kark, Ester Kuntu, Üllar Saaremäe jt.

Taderit ja kõnna-kõnna, road movie Setumaa teedel.

Mis juhtus Johannes Pääsukese ja Harri Volteriga nende Lõuna-Eesti retkel tegelikult, ei saa me kunagi teada. Seda aga teame küll, et Pääsukese fotod on meile hindamatu väärtusega.

Hardi Volmer ootas aastaid filmi " Johannes Pääsukese tõeline elu" tootmise võimalust.

Meile tasus ootamine ära. Väga hea filmi oleme saanud.

„Klassikokkutulek 3: Ristiisad“. Stsenaristid: Lars Mering, Claudia Boderke, Martin Algus. Osades: Riho Kütsar, Ago Anderson, Mait Malmsten, Henry Kõrvits, Raivo Adlas jt.

"Laske oma ajul end siledaks tõmmata!", ütles kriitik.

Miks „Klassikokkutulekut“ vaatasin? Sest oli laupäev, sest olid talv ja päike. Lilled ja heinamaa olid jääs.

„Kapten Marvel“. Googeldasin, et mäletada…ja ei mäletanud ka siis.

„Valekonto“. Reźissöör Safy Nebbou. Peaosas Juliette Binoche.

Kui ühest põhjusest saab mitu süüd.

"Pole hullemat vaenlast kui inimene, keda pole olemas", ütleb Claire. Nii etteaimatav ja läbinähtav kuni selle pöördeni ja siis selle pöördeni ja siis veel selleni. Põnevust on ja huumorit ja kirge ja muidugi vaimustav Juliette Binoche.

Minu kõrval krõbistavad ja itsitavad daamid jäid üsna kiiresti kuss ning filmi lõppedes istusid suuril silmil ja hämmeldunud ilmeil.

End oli happy.

 „Tõde ja õigus“. A.H.Tammsaare samanimelise romaani alusel lavastanud Tanel Toom ja tema on ka filmi režissöör. Osades: Maiken Schmidt, Ester Kuntu, Priit Loog, Priit Võigemast, Simeoni Sundja, Marta Vaarik, Indrek Sammul.

Sellest filmist on palju räägitud skaalal meeldis-ei meeldinud. Mulle meeldis.

Kuulun ka nende hulka, kellel on romaanist lapsepõlvetrauma. Teismeline inimene oli liiga kogenematu, et seda lugeda. Kangutasin, mis hirmus ja ei mäleta, kas tookord üldse lõpuni jõudsin. 10 aastat hiljem lugesin Knut Hamsuni „Maa õnnistust“ ja imestasin, kuidas on tumedat teemat võimalik kergelt loetavalt käsitleda. Küllap sai vanus selleks ajaks parajaks ja Tammsaare avastasin enda jaoks uuesti alles 7 aastat tagasi. Geniaalne sõnaseadja. Mõtlen tagantjärele, et mina olin lugev laps, see kapsajuur, millele oleks saanud rammu visata, mis oleks kasunud. Miks mulle siis ei öeldud, et Tammsaare on hea…Aga olgu.

Film annab tegelastele näo, kui neid muidu ei tule (olen lugeja, kes teksti taga tegevust-tegelasi näeb). Kinost tulles mõtlesin, et äkki oleks see võinud hoopis seriaal olla, oleks rohkem romaani mahtunud. Aga ei, las tema olla, nagu on. Mul on hea meel, et selline film on olemas. Kunstiline väärtus on loodud ja see kestab ajas.

Soovitan.

Multifilm „Kuninganna corgi“. Armastan multikaid. Lapsest peale.

Multifilm „Kapten Morten lollide laeval“. Lavastajad Kaspar Jancis, Henry Nicholson, Riho Unt.

„Skandinaavia vaikus“. Stsenaristid Martti Helde ja Nathaniel Price, režissöör Martti Helde. Osades: Rea Lest ja Reimo Sagor.

Meie igapäevast ängi anna meile tänapäev.

Maitsev äng minu südamele.

„Jumalale tänu“. Režissöör François Ozon. Osades: Melvil Poupaud, Denis Ménochet, Swann Arlaud, Eric Caravaca.

Tõestisündinud loo põhjal kirjutatud stsenaarium. Täiskasvanud mees avastab, et preester, kes teda lapsepõlves seksuaalselt ahistas, töötab endiselt lastega. Ta kogub enda ümber inimesed, kes on sama põrgu läbi teinud ja püüab kuriteo kohtusse viia. Üliraske vaatamine. Preestrite kohtuprotsess on siiani lahenduseta…

„Kosmoseodüsseia“. Stsenaristid Stanley Kubrick ja Arthur C. Clarke, režissöör Stanley Kubrick.

Mul on üks armas sõber, kes viimaste aastate jooksul on mind selliseid asju vaatama kutsunud ja olen talle südamest tänulik. Ulme ei ole minu teema, sestap olen – nagu välja tuleb – hulgast maitsvast maailmas mööda astunud. Mind hämmastas selle filmi aeglus ja hämmastas, et see ei läinud tüütuks. Johann Straussi valss „Ilusal sinisel Doonaul“ mängitakse algusest lõpuni maha. Rõiva- ja mööblidisainereid, kes on filmile kaastööd loonud, ei oska kokku lugedagi.

Vaimustav vaatepilt.

Soovitan väga.

Multifilm „Lemmikloomade salajane elu 2“. Oh, mu armas multifilm!

„Downton Abbey“. Reźissöör Michael Engler. Osades: Hugh Bonneville, Jim Carter, Michelle Dockery jt.

Downton Abbey valmistub kuningapere vastuvõtuks.

Olen seriaali väga vähe näinud, seepärast läksin mõningase kõhklusega. Tegelikkuses on pikk film ka võhikule väga vaadatav.

Need kostüümid!

Soovitan.

Dokumentaalfilm „Puutumatu“. Reźissöör Ursula MacFarlane.

Harvey Weinsteini lugu, lood Harvey Weinsteiniga.

Me teame, et inimene on kurjategija ja me ei tee midagi.

„Ärtuemand“. Reźissöör May el-Toukhy. Osades: Trine Dyrholm, Gustav Lindh, Magnus Krepper.

„Evelin, sina armastad sellised saagimisi vaadata“, ütles sõber ja keeldus minuga kinno tulemast.

Trine Dyrholmi pärast läksin ja pettuma ei pidanud. Naine võrgutab oma mehe poja. On kirge ja vastutatamatust.

Soovitan.

„Ükskord Hollywoodis. Reźissöör Quentin Tarantino. Osades Leonardo DiCaprio, Brad Pitt

Quentin Tarantino on see mees, kes võib endale näiteks Dakota Fanningu ja Kurt Russelli statistideks palgata.
"Once Upon a Time in Hollywood" on paksemalt staare täis, kui Eesti suveõhtu tiigi kaldal sääski.

Tarantino fenomeni ei oskagi kirjeldada. Ta ei moraliseeri, ei õpeta ei kasvata, vaid jutustab, mida sülg suhu toob, kuid ikka istud kinos ja vaatad suu lahti. Kunagi ei tea täpselt kuhu asi välja viib. Vereni viib muidugi alati, kuid kuidas ja kes, seda ette arvata ei oska.

"Ükskord Hollywoodis" on rikkalik film. Paksult värve, kiiret liikumist, palju tegelasi, rohkelt (roppu) teksti. Kuna tegevus toimub aastal 1969, siis muidugi on hea, kui mõnda vana staari teada. Bruce Leega on näiteks üliäge stseen. Kindlasti on palju inside joke`i, mida vaid ameeriklased mõistavad.

Justkui varrukast visatud huumorit on samuti rikkalikult. Kusagil filmi viimasel kolmandikul antakse vaatajale pisut hingetõmbeaega, et siis vägevasse kulminatsiooni suunduda. See kulminatsiooni asi, on vast ainus, mille üle pisut nuriseks - äge on küll, kuid oleks tahtnud rohkem ja pikemalt.

Mis mulle isiklikult Tarantino filmide juures meeldib on see, et ta ei kasuta käsikaamerat. Kunagi Dogmast lahti läinud kaamera pihus jooksmine on ajast ja arust trend, kuid üks ja teine - ka Eestis - avastaks sellega nagu maailma. Soovin, et kinopilt ei ajaks mul südant pahaks.

Lõpetuseks kirss kirsi otsas - Brad Pitt on ka vanemast peast silmi silitav puhkus.

„Jokker“. Reźissöör Todd Philips. Osades Joaquin Phoenix, Zazie Beets, Frances Conroy jt.

Arthur Fleck (Joaquin Phoenix) istub filmi avakaadreis oma psühhoterapedi vastas. Istub langetatud silmil. Kõneleb tasasel häälel. Kõneleb veel. Ja siis tõstab silmad ning Jokkeri tants treppidel on ennustatud.

Üks 21. sajandi parimaid filme.

Soovitan väga.

„Ükssarvik“. Autor-lavastaja Rain Rannu. Osades: Liisa Pulk, Henrik Kalmet, Johann Urb, Anti Kobin jt.

Eesti komöödia, mis on päriselt naljakas.

Soovitan.

„Kiirtee põrgusse“. Noh et, jah et. Reźissöör ja stsenarist Urmas Eero Liiv. Osades: Franz Malmsten, Kersti Heinloo, Kristjan Kasearu jt.

http://kogutudeosed.blogspot.com/2019/11/

Pöffi avafilm „Adam“. Maroko, Prantsusmaa, Belgia 2019. Stsenarist ja režissöör Maryam Touzani. Osades: Loubna Azabal, Nessrine Erradi, Daoua Belkhaouda.

Valalline lapseootel naine satub türega kahekesi elava naise ellu. Tõrkest kasvab mõistmine.

Soovitan väga.

Multifilm „Adamsite suguvõsa“. Äge vaatamine. Moraali kah.

Dokumentaalfilm "Aasta täis draamat". Kinoteater. Idee Henrik Kalmet, Paavo Piik, Paul Piik., režissöör Marta Pulk.

Kinoteatril tuli idee leida inimene, kes poleks kunagi teatris käinud. Leitu ülesandeks pidi saama kõik aasta jooksul mängitud uuslavastused ära vaadata ja neist ka blogis kirjutada.

Valituks sai Alissia Valgast ja kaamera ning mikrofon jälgivadki tema teatriaastat. 

Teate, teatris käimine ongi kohati päris karm sport. Vahel on igav, vahel teed väikese nooksu - soe tuba, pime, kardinad ees - vahel ei viitsi minna, kuid lähed, sest lubasid, vahel haarab nii, et muljub südant, vahel ei saa mitu päeva emotsioonist välja. Taastumisaega on vaja, kuid alati ei õnnestu seda võtta. Nii arvan üsna lähedalt taipavat, mida Alissia tundis. Tema puhul oli veel asjaolu, et etendused olid talle mitte-emakeeles, taustad teadmata jne. Kõva sõna ja tubli naine.

Eksperimendi ajal ma kuidagi ei saanud tema blogi loetud. Tagantjärele lugedes aga vaimustab mind tema detailide märkamise oskus ja ka teatav kiretus. Alissija arvamusi saab lugeda siit eksperiment.kinoteater.ee

Alissia-Elisabet Jevtjukova õpib praegu TÜ Viljandi Kultuurikolledžis. 

Soovitan väga.

„Nugade peal“. Stsenarist ja režissöör Rian Johnson. Osades: Jamie Lee Curtis, Chris Evans, Ana de Armas, Don Johnson jt.

Linale on kraamitud kõik krimilugude klišeed – isegi detektiivi lips on särgihõlma vahele keeratud, sest no tegus mees ju. Üks stamp on puudu – see, et teenija on tegelikult perepoja abikaasa. Tulemus on täitsa vaadatav.

Näitused 2019.

Graffiti tuur Berliinis Kretzbergi linnaosas.

Ma ei oleks ise taibanud sellele ettevõtmisele minna, kuid läksin kaaslase soovil hea meelega kõndima.

Kas graffiti on seinte sodimine või kunst? Tõde päris kahe vahel ei ole, kuid pole ka päris see või teine. Tuletan ikka meelde hea kunstnikust sõbra klassikalist lauset, et sa tunned ära, kas on kunst või mitte. Edasi on kõik lihtne.

Berliini graffiti tuure soovitan igatahes väga. Meie tuur kestis kolm tundi ja see on täiesti parasjagu, et spreivärvi maitse suhu saada ja omal käel edasi uurida.

 Näitused Berliinis: „Futura: the 5 elements“ Urban Sprees, „Pablo Picasso“ Museum Berggruen, „Max Ernst, Stealer of Marks“ Scharf-Gerstenbergi saalides, Salvadore Dali püsinäitus Potsdamer Platzil.

Picasso ja Dali on tuttavad. Futura on Ameerika visuaalkunstnik Lenny McGurr, kes on üks esimesi graffitikunstnikke. 5 elementi on inspireeritud mateeria tekkest ja universumist...kõik sai teatavsti alguse suurest paugust...

Sürrealist Max Ernst oli huvitav leid. Pildid on jõulised, kohati vihasedki.

Konrad Mägi näitus Kumus. Kuraator Eero Epner. Mägi vaimustab mind endiselt. Seekord käisin koos heade sõpradega aga näituseekskursioonil ja soovitan selliseid ettevõtmisi väga. Meie giidiks oli Andrus Roos, kes andis oma tuuriga lausa omaette etenduse. 

Frantiśek Kupka näitus Helsingis, Ateneumis. Minu jaoks täiesti võõras nimi. Oli rõõm tuttavaks saada.

Kupka (eluaastad 1871-1957) oli üks esimesi, kes Tśehhis abstraktse kunstiga tegeles.

Näitus „Pirosmani. Üksildase geeniuse maailm“ Mikkeli Muuseumis. Kuraator Aleksandra Murre.

Ma ei olnud varem gruusia kunstile alusepanija Niko Pirosmani töid näinud. Kaukaasiapärane, naivistlik, naist esile tõstev. Andekas ja vaesuses surnud. Pirosmani tööd toodi Eestisse relvastatud eskordi saatel ja seinal polnud ühtegi tööd, mis oleks maksnud alla miljoni euro. Paradoks.

Esitletud oli ka Pablo Picasso poolt joonistatud Pirosmani portree.

Tahan veel näha.

Näitused „Fashion futurist. Pierre Gardin“, „Norbert Tadeusz“, „Utopia and demise. Art in the GDR“. Düsseldorf Kunstpalast.

Kes siis Gardini ei teaks. Eks ole.

Näitus aga ajas silmad suureks. Keerutasin ja keerutasin eksponaatide vahel ja siis veel ja siis veel ja lõpuks pidin endale meelde tuletama, et kui tahan enne pimedat hotelli jõuda, pean minema hakkama. Läksin…ja tulin saali tagasi. Eksponeeritud oli moekunstniku 1960ndatel loodud futuristlikud rõivad. Tuleb välja, et Pierre Gardin oli esimene, kes spetsiaalselt meestel looma hakkas. Kuna rõivad on pea otse minu eriala, siis vaatasin taskutesse, saba alla, õmbluste sirgust. Paremat kätt kolmanda kleidi taskutega poleks ma kutseka riigieksamilt läbi saanud. Muidu aga oli üsna ok kvaliteet. Kas teadsite, et 3D materjalid olid juba siis olemas?

Demokraatliku Saksamaa kunstnike tööd tõid mind meeldivalt kodumaale. Kumus oli veel mitte väga ammu ülal Nõukogude Eesti aegseid kunstnike töid. Kunst on universaalne. Jama riigikord ei tee kunstnikku halvemaks.

Norbert Tadeusz (eluaeg 1940-2011) oli minu jaoks uus nimi. Keerukad kompositsioonid. Värvilised ja julged.

Näitused „Imedemaa“ Kristi Mitchell, „Tõde on surnud“ Alison Jackson. Fotografiskas.

Kristi Mitchell lõi oma fotoprojekti varalahkunud ema mälestuseks. Rikkalikum rikkalikumast.

Alison Jackson. Täpne ja ärritav, ega muidu poleks kalvinistlik Tallinna linn tema näituse reklaami Laagna teelt ära korjanud.

Näitus „Alfred Rõude. Missiooniga kollektsionäär“. Mikkeli Muuseum.

Alfred Rõude (1896-1968) oli Eesti kunstikoguja. Soovitan näitusel ka temast tehtud dokumentaalfilmi vaadata.

Soovitan väga.

Kontserdid 2019

Ajakirja „Eesti Naine“ juubelikontsert. Alexela Kontserdimajas. Mõned sõnavõtud, tort ja Eesti Naise raamatu „Emad ja tütred“ esitlus. Peategija oli aga ansambel Swingers. Ma ei tea neist rohkem midagi, kui et nad on olemas ja Tanja Mihailovat seal laulmas. Tegelikkus oli aga põrutav. Nad haarasid publiku sekundiga kaasa ja publik läks ka. Mitmes vanuses naised, ka pisut elanud daamid, kel soengud peas ja pärlid kaelas, tantsisid pingiridade vahel, nii et parkett põrus. Jahedad põhjamaised inimesed.

Heategevuskontsert „Terve Eestiga vähi vastu“. Rahvusooperi sümfooniaorkester, ooperi-ja balletisolistid, Perrine Madoeuf Prantsusmaalt, Annely peebo, Janis Apeinis.