Wednesday, 21 October 2020

Jälle kuradi vihased?

 

Paddy Chayefsky stsenaariumi alusel valminud mängufilm “Network” jõudis USA kinodesse 1976. aastal ja sellel põhineb Lee Halli samanimeline näidend, mis esietendus 2017. aastal Londonis. Hendrik Toompere jr lavastas näidendi, mille eestikeelseks pealkirjaks on saanud „Võrk“, Eesti Draamateatris 2019. Miks? On aeg. Kellele? Meile.


Aastal 1976 oli USA ärevil: Watergate, naftahinna tõus, inflatsioon, äsja oli lõppenud Vietnami sõda, pärast Helsingi lepet tehti atentaadikatse Gerald Fordile, 1974 lasi hommikutelevisiooni saatejuht Christine Chubbuck end otse-eetris maha. Chayefsky on nimetanud televisiooni hävitamatuks ja kohutavaks hiiglaseks, mis on valitsusest tugevam. Inimesed ei tahtnud enam õnnelike perede saateid – inimesed olid vihased ja soovisid ka vihaseid saateid. Praegune sotsiaal-majanduslik-poliitiline olukord on selline, kuhu „Võrk“ taas sobib. Televisiooni trooni raputab vaid internet. Uudiste- ja kultuurisaadete asemele asuvad influencer`ite kanalid, YouTube, trükimeediast loeme pealkirju, teler on spordiülekanneteks. „Televisioon ei ole tulevik, televisioon on minevik“, prohveteerib televõrgu nõukogu esimees Jensen (Rein Oja).

Toompere jr on varemgi vaatajat raputanud. „Kaks vaest rumeenlast“ Tallinna Linnateatris ja „Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika“ lavastaja koduteatris on agressiivsed, lärmakad ja lootuseta. Sama rada käib ka „Võrk“ ning eesriide avanedes möll juba käib: režissöörid ja assistendid sagivad ja hõiguvad, administraator jagab korraldusi; grimeerija seisab puudritups käes, valmis käsu peale kohalt sööstma, videoseinal jooksevad lakkamatult ärevad-karjuvad uudised ja reklaamid. “Kas me saaks Howardi?” Pöördlava pöörleb aeglaselt vastupäeva.

Hääbuva telekanali uudisteankur Howard Beale on tipust jalamile langenud ning tema peatoimetajast sõber vallandab ta. Mees lubab end otse-eetris maha lasta ja sellele avaldusele järgneb reitingu tõus. Kas Howard on ületöötamisest hullunud või karjane, kes põleva põõsa ees juhiks saanud või ihkab tõepoolest surma? Hendrik Toompere Beale on lohakil, väsinud, irooniline. Jõudes pöördlaval küljega saali poole on näha tema punaste pükste kerkinud sääred, mille alt paistavad peaaegu täies uhkuses pruunid sokid. Mees surub lääpas kingades jalad vastu istme jalatuge ja klammerdub stuudiolaua külge, nagu oleks see viimane oks kuristikku libisemise teekonnal. Kummardub ettepoole ja paiskab sõnu. Juhatuse esimehele nekroloogi lugev Beale on sünge, aeglane. Must pintsak on mehele liiga suur ja mõtlik telepubliku manitsemine loob paralleeli jutlustajaga.

Ülejäänud näitlejate ansambel on ühtlasem. Rohkem lavaaega saavad Marian Heinat noore programmidirektori karjäärinaise Diana Christiensenina, Taavi Teplenkov dollarimärke silme ees nägeva tegevjuhi Frank Hackettina, Ivo Uukkivi rahumeelse ja tüdinud peatoimetaja Max Schumacherina. Neist kolmest mängib kõige tundlikumalt Heinat – ta on täpne ja vahe. Uukkivi on nagu alati – elanud mees tuimas kastmes. Teplenkovi roheline ülikond, rohke suitsetamine ja eksalteeritus avaldavad muljet, kuid helitehniliste probleemide tõttu läks osa tema teksti kaduma. Kindlasti on lavastuse üheks peategelaseks imetlusväärne kunstnike Jekaterina Abramova, Ann Einbergi, Kristjan Suitsu ja Meelis Lusmägi koostööna valminud tehniline lahendus, kus kogu laval toimuv tagaseinale projitseeritakse. Ajalise viitega videopilt jõuab meieni reaaltegevusest hetk hiljem ja nii tekib omapärane osatus või kordus – nii näeksime 2 tunni 30 minuti jooksul nagu kahte etendust.

Me oleme kuradi vihased ja meile aitab,” näidatakse meile peeglit. Kas see pilt meile ka meeldib?

 

 

Lavastas Hendrik Toompere jr

Kunstnik Kristjan Suits

Kostüümikunstnik Jaanus Vahtra

Valguskunstnik Meelis Lusmägi

Videokunstnik Ann Einberg

Kaamerarežii autor Jekaternina Abramova

Helikujundaja Lauri Kaldoja

Tõlkis Kairi Kruus

 

Osades: Hendrik Toompere, Marian Heinat, Ivo Uukkivi, Taavi Teplenkov, Kersti Heinloo, Jüri Tiidus, Markus Luik, Marta Laan, Rein Oja, Raimo Pass, Karmo Nigula, Kristo Viiding, Ain Lutsepp.

 

Vaatasin 15. septembril 2020

Foto www.freeimages.com

Arvustus valmis Drakadeemia teatrikriitika kirjutamise kursuse jooksul.


No comments:

Post a comment