Kodumaine film Teesklejad, on välja käidud, kui psüholoogiline thriller ja seda see film ka on.
Elu on inimestevahelised suhted ja lähevad need puntraks suurema sekkumisetagi. Vahel. Kes meist ei teaks, et sel samal vahel on selgusele jõudmiseks meie jaoks suured jamad varuks. Pärast jamasid tuleb selgus. Vahel. Kõige hullemad jamad tulevad valedest. Alati.
Lugesin selle villa kohta, kus Teesklejad on filmitud. Tuleb välja, et see on meie oma arhitektide Emil Urbeli ja Tiina Mangi projekteeritud. Mulle on betooni ilu arusaamatu mõiste, kuid see on isiklik maitse ja nii sobib Anna ja Juhani jahenenud suhe hästi lakoonilise ning jaheda sisekujundusega. Maja mängib oma suurepärase rolli.
Oma roll on vetikasegusel merel, adrusel liival, rohelisel murul, priskete piiskadega vihmal.
Priskete piiskadega vihm toob betoonmajja külalised ja sealt edasi saab asi ainult kraavi minna.
Minu meelest on üks viimaste aegade parimaid kaameraleide Mari Abel. Ta on kuidagi piimja olekuga. Läbipaistev, kuid amatsoonlikult jõuline. Tema suured plaanid Teesklejates on kohati peaaegu hirmuäratavad...oleksid veel punased silmad. Igatahes väga hea roll temalt ja koos kaaslaseks mängitud Meelis Rämmeldiga moodustavad nad parasjagu ohtliku ning segase paari.
Ka Priit Võigemast on oma koha kinolinal leidnud. Tema Juhan ei oska käest kaduva suhtega midagi peale hakata ja püüab lasta asjadel lihtsalt olla.
Mirtel Pohla vaoshoitud neurootilisus paistab igast tema liigutusest.
Filmis ei ole peaaegu ühtegi kiiret žesti, kärmet sammu, valju sõna. Kuidagi meenutas see mulle Ibsenit oma triibuliste tapeetidega turvalistes ruumides tasasel häälel kulgevate kirgedega. Ja ikka – otsige naist.
Kaameratöö on kohati arusaamatu. Trierilik käsikaameraga vehkimine näib renessanssi tegevat ja nii peab inimene, kes õõtsutamist väga ei kannata, vahepeal iivelduse vältimkseks silmad sulgema. Moevoolu asi.
Film jõudis mulle kohale tagantjärele nagu Ibsengi ja arvan, et see on igati väärt vaatamine. Esilinastus oli septembris San Sebastieni filmifestivalil. Režissööriks Vallo Toomla.
Vaatasin 7. oktoobril 2016
Elu on inimestevahelised suhted ja lähevad need puntraks suurema sekkumisetagi. Vahel. Kes meist ei teaks, et sel samal vahel on selgusele jõudmiseks meie jaoks suured jamad varuks. Pärast jamasid tuleb selgus. Vahel. Kõige hullemad jamad tulevad valedest. Alati.
Lugesin selle villa kohta, kus Teesklejad on filmitud. Tuleb välja, et see on meie oma arhitektide Emil Urbeli ja Tiina Mangi projekteeritud. Mulle on betooni ilu arusaamatu mõiste, kuid see on isiklik maitse ja nii sobib Anna ja Juhani jahenenud suhe hästi lakoonilise ning jaheda sisekujundusega. Maja mängib oma suurepärase rolli.
Oma roll on vetikasegusel merel, adrusel liival, rohelisel murul, priskete piiskadega vihmal.
Priskete piiskadega vihm toob betoonmajja külalised ja sealt edasi saab asi ainult kraavi minna.
Minu meelest on üks viimaste aegade parimaid kaameraleide Mari Abel. Ta on kuidagi piimja olekuga. Läbipaistev, kuid amatsoonlikult jõuline. Tema suured plaanid Teesklejates on kohati peaaegu hirmuäratavad...oleksid veel punased silmad. Igatahes väga hea roll temalt ja koos kaaslaseks mängitud Meelis Rämmeldiga moodustavad nad parasjagu ohtliku ning segase paari.
Ka Priit Võigemast on oma koha kinolinal leidnud. Tema Juhan ei oska käest kaduva suhtega midagi peale hakata ja püüab lasta asjadel lihtsalt olla.
Mirtel Pohla vaoshoitud neurootilisus paistab igast tema liigutusest.
Filmis ei ole peaaegu ühtegi kiiret žesti, kärmet sammu, valju sõna. Kuidagi meenutas see mulle Ibsenit oma triibuliste tapeetidega turvalistes ruumides tasasel häälel kulgevate kirgedega. Ja ikka – otsige naist.
Kaameratöö on kohati arusaamatu. Trierilik käsikaameraga vehkimine näib renessanssi tegevat ja nii peab inimene, kes õõtsutamist väga ei kannata, vahepeal iivelduse vältimkseks silmad sulgema. Moevoolu asi.
Film jõudis mulle kohale tagantjärele nagu Ibsengi ja arvan, et see on igati väärt vaatamine. Esilinastus oli septembris San Sebastieni filmifestivalil. Režissööriks Vallo Toomla.
Vaatasin 7. oktoobril 2016
No comments:
Post a Comment