Ära vaata alla!/ Inimesed, kohad ja asjad/ Tall. Linnateater

Kui tahta Tallinna Linnateatri lavastust „Inimesed, kohad ja asjad“ ühe sõnaga iseloomustada, siis selleks ainsaks on „ärritav“. Muusika, kujundus, näitlejate mäng, materjal ärritab, üllatab, häirib, rõõmustab. Puudutamata ei jäta vast kedagi. Ei kedagi.

Andres Raagi tegelase lavale tormamine toob kohe meelde   Milos Formani „Lendas üle käopesa“ ja paneb kogu looge algusest peale oma pitseri. Sellise närvi ajava.

 „Kyrie, kyrie, kyrie“, laulab koor. Ei eleisonit.

Kuidas siis ikka läheb nii, ühel hetkel oled end rattasse lükanud ja maha hüpata..roomata..jaksad vaid vedelate ja sünteetiliste substantside tõugatuna? Miks sa ikkagi õnnelik pole, kui su sõbrad ained, mida tarvitad, teevad paremaks inimesed, talutavamaks kohad, pehmemaks asjad? Kuidas, miks, milleks? Millal see algas?

Sarnaseid küsimusi esitab arst (Piret Kalda) Emmale (Evelin Võigemast). Vastuseid nagu ei tulegi. Tulevad tekstiraamatuist õpitud lood, tulevad luisked, tulevad hallutsinatsioonid.

Etenduse kulgedes saad aru, et vastuseid polegi. Tahaks elada armastatuna, tahaks, et oleks soe, et keegi ei teeks liiga, tahaks mitte kellelgi liiga teha..kuid sometimes lihtsalt shit happens.

„Mind ei olnud teie jaoks, kui mu vend suri“, ütleb Emma oma vanematele. Ütleb ta seda õhtu jooksul korduvalt ja iga kord jääb õhku küsimus: kas see on kahetsus, et ta ei osanud vanemaid toetada, kui vend lahkus või muutus tema sel hetkel vanematele nähtamatuks. Närvi ajab.

Elu on nagu ikka inimeste vahelised suhted ja lapse sünniga ei anta manuaali kaasa.  Vanematel ei anta, lapsele ka mitte. Nii juhtubki vahel, et sa lihtsalt ei meeldi oma vanematele või vanemad sulle. 

Oh, jah, on ka sellise läheduse võimalus või näidendi kontekstis allegooriline armastuslugu, nagu Fosteri (Argo Aadli) ja tema koera vahel.  Armastad kedagi, kes sind hävitab ja hävined, kui hävitaja on lahkunud. Ajab närvi.

Evelin Võigemast ütles Rahvusringhäälingule antud intervjuus, et lugu on inimesest, kes tekitab endale pseudoprobleeme. 

Jah, ka see on võimalus, et kui elu saab heaks, nõuab miski meie sees muret.

Inimese katki saamiseks ongi nii palju võimalusi,  et üleslugeda ei jõua neid keegi. Ühtegi selget põhjust Emma segasusele ei paku ka näidendi autor. Oi, küll ajab närvi!

„Sa kukud alla siis, kui sa alla vaatad“, sõnab Mark (Indrek Ojari) Emmale. Sel hetkel kostaks nagu pidurite kriginat. Häving jääb nagu kännu taha seisma. Rehvisuitsu hajudes saad aru, et sellist kuldtõde võiks juba koolis õpetada..

Vähemalt saab Emma aru, et midagi on temaga viltu. Asi seegi. Ajab vähem närvi.

Diana Leesalu on oma koha leidnud. Olen tema lavastusi varem näinud. Mõni meeldis, mõni mitte nii väga. „Kolm vihmast päeva“ oli kuidagi nii äratuntavalt Elmo Nüganeni mõjutustega, kuid tänaseks on tal täiesti oma käsi ja sellega kohtleb ta materjali halastamatult ja kirglikult.

Mind natuke üllatas, kui sõltlaste grupitööks toolid ringiks asetati ja läks lahti 770 korda filmidest nähtud „Tere, mina olen X ja ma olen Y-ki sõltlane“. Arvasin, et sellised asjad ja ajad on  möödas, kui küllap on see siis ajaga proovitud ja töötav  meetod. Isiklik grupitöö kogemus on selline, kus istuti koos terapeudiga ümber laua vestlusringis ja oma probleem öeldi häälega välja siis, kui kellelegi sobis – alasti võtmist ei  toimunud.

Lavastusega astub ühte jalga Jaagup Roometi, kes kujundas ka Krabati, lavakujundus.Võib-olla on kujundus isegi liialt detailiderohke. Kõike ei suudagi nagu hoomata ja tekib tunne, et just detailide pärast võiks etendust veelkord vaadata. Võib-olla aga pole silmad harjunud rohkeid elemente nägema, kuna aineliste võimaluste või ka moodsate kunstiliste taotluste tõttu kujundatakse sageli black boxi black boxis. Igatahes väga hea kunstnikutöö.

Ma ei ole vist tantsuelementidega  draamaetendust näinud või vähemalt praegu ei meenu. Tantsukauge inimesena ei oska ma ka öelda, kuidas peab, kuid Märt Agu  seatud peostseen päris etenduse alguses on ehmatav ja mõjus. Hallutsinatsioonide ilmumine ja liikumine selles  on ikka lausa jahmatav. Seda viimast peab teatris ise nägema, seda pole võimalik kirjeldada.

Evelin Võigemast on minu meelest teenimatult alakasutatud näitleja.  Ta jäi mulle meelde ajast, mil ta veel lavakas õppis ning Kuritöös ja karistuses  kaasa tegi: väike naine, punupats ümber pea, narmastega rätt õlgadel, noor ja kurb, laulis ta hööveldamata laudade vahel nii, et uskusid iga viimast kui fraasi. Tänane täiskasvanud naine jaksab laval kanda ja anda koomikat, traagikat, nõutust, hellust. Nii, et lavastajad, auu!, palun mitte tähelepanuta  jätta. 

Palju jäi kirjutamata..

Värve on lavastuses paksult – enamuses erinevaid halltoone, aga paksult.

Kahjuks ei ole võimalik aplausi lõppedes saali vaikuses endaga istuma jääda. Tahaks.

http://www.linnateater.ee/lavastused/lavastuste-nimekiri/inimesed-kohad-ja-asjad

Autor Duncan Macmillan

Lavastaja ja tõlkija Diana Leesalu

Kunstnik Jaagup Roomet

Kostüümikunstnik Liis Plato

Helikujundus Veiko Tubin

Valguskujundaja Emil Kallas

Liikumisjuht Märt Agu

Video Emer Värk

Osades Evelin Võigemast, Piret Kalda, Argo Aadli, Indrek Ojari, Andres Raag ja teised. Kaasa teevad Tallinna Tantsuakadeemia tantsijad.

Esietendus 29. oktoobril 2016 Taevalaval

Vaadatud 26. oktoobril 2016