Noormees mu selja taga lätsutab kohvikust kaasa toodud kooki nii, et kurdiks võtab. Raks-raks-raks, teeb kõrisõlm, kui kuivale koogisuutäiele vett järele kallatakse.
„Liis, Liis, Liis!“
„Mes ta seal karjub?“, küsib mu kõrval istuv proua oma mehelt.
„Liis, Liis, Liis!“, hüüab Toomas taluõues ja Liis saabub.
Unenäoline soo, on arvustajad varem kirjutanud. Mina selliseid unenägusid ei näe ja Ugala Black Boxi Soo on ehe, kohalolev. Lavakujundus ongi must kast, kus näitlejad aeglaselt liiguvad. Lavastaja aeva Koldits on võtnud vana klassika ja siis selle 2/3 aeglasemaks löönud. Olen varem näinud 1992 aastal ETV-s lavastatud Sood, mis on hoopis teise kiirusega, kummalisel kombel küll kestavad mõlemad etendused sama kaua.
Pole parata – võrdlus ETV klassikalise versiooniga tiksub ikka kaasa. Selline paralleelne vaatamine – üks elu laval, teine kuklas, loob õhtule erilise hõngu. Tekst tundub olevat Lutsu algtekst. Puhas maakeelne tekst veidravõitu ümbruses ja esituses.
Keset musta lava, mustal põrandal on must servatud laud, mis muutub vajadusel paadiks, sookaldaks, purdeks, raskeks tööks. Igatahes on see pöörlev sümbolelement, mille ümber ja peal liikumine käib. Laua pöörlemises on kergus ja noorus, kui Toomas paadiga üle järve sõidab, sellel on lõplikkuse märk, kui haavleist tabatud Madjak kukub. Vapustavaid momente lavastuses jätkub ja üks neist on need paar minutit, kui sooeit, hall rätt üle pea, lauda nagu käsikivi ringi ajab ja ühtäkki nõrkeb.
Mis see siis oli, mis pani lavastaja vana teksti üles võtma?
Lugu iseenesest on ju lihtne: pikalt võõrsil olnud kutt tuleb ühel päeval sugulaste juurde puhkusele ja tunneb huvi, kas kusagilt ka värsket liha sebimiseks leiab, sekkub võõrastesse eludesse, saab ise peaaegu otsa, toob mõne vabanemise ja lahkub siis jälle uttu. Udu on laval palju...
Hästi inimlik teema läbi aja: keegi vihkab, keegi saadab päevi muidu õhtusse, keegi armastab. „Cherchez la femme“, ütleb Juku Toomasele. Jah, otsige naist! On naine, kes ei armasta.
Martin Mill mängib Toomast kergelt ja vähem norivamalt, kui Elmo Nüganen teles. Ugala Toomas on pisut hoolimatu materjal, kes esitab küsimusi, mida ei küsita ja kes õigel hetkel leiab endas sellegipoolest mehe moodi mehe, kes otsustab nüüd ja kohe ja kindlalt ja ei hooli oma elustki.
Kataa-Riina Luide Liis ei näi nii paheline, kui Külliki Tooli tegelane televersioonis. Oma valgeis rõivis on ta pisut nagu ohver, iseenese ohver, kes sooserval igavledes oma tublist mehest väga lugu peab, aga ometi on kirge ihaledes armastamise kaotanud. Tema kollases valguses pöörlemine annab korraks lahtitõmbamise lootuse, kuid siis tuleb taas udu, must põrand ja seinad ja servatud laud, tuleb turvatunne , mida suudab vaid tema abikaasa pakkuda.
Aarne Soro Juku ja Madjak on teine teisel poolusel mõnes mõttes sarnased tegelased – rügavad tööd ja ei märka hoolida. Telelavastuses on nad enam vastanduvad. Viljandis on Soro üleminek ühest teiseks rahulik ja lavastuse üldtooniga.
Klaudia Tiitsmaa rohelises kleidis Metskass on hullumeelsusele lähedal olev põnev laik värvi sooaurude ja hukatuse sees. Tema meeleheitlikus visklemises, kui Madjakule jah-sõna antud, on midagi Liisist, vaid väljendub teisiti. Kui Liis murrab lootusetuses käsi, siis Metskassi lootusetus murrab teda ennast.
Kui suvel nähtud Kõrboja perenaises oli üheks peategelaseks pill, siis Soos on sama tegelane jälle õnnestunult platsis. Kogu etenduse aja mängib laval akordion, juhe küljes. Sabapidi seinas, tuleks pillihääl nagu kusagilt musta taeva sügavusest ja kui Jannu ütleb Toomasele, et: „Ma kirjutasin fuuga“, siis see fuuga ka ette kantakse. Saate aru? Fuuga! Fuuga akordionile! Kuulates tõmbasin paralleele Tomaso Albinioniga. Ka akordioni fuuga tuleb sulle peale nagu kõrvulukustav vaip, mis teeb su maailma sees tolmukübemeks, ainult suu on tolmu neelates lahti imestusest ja imetlusest ja üllatusest. Braavo, Jaak Lutsoja!
Muusika kannab kogu lavastust. Mulle jäi esialgu arusaamatuks, mis kume heli see on ja kas see tuleb lavalt või hoopis kostab väljast midagi sisse. Siis meenus, kuis olin varasematest arvustustest lugenud, et laval on Tiibeti helikausid. Teritasin silmi ja leidsingi need lavasügavusest. Istusin 10. reas äärmisel kohal ja kui ei oleks teadnud, siis poleks taibanud ka vaadata – minu kohalt vaadatuna kausid lihtsalt ei paistnud.
Helidest veel. Ma vist ei Anne Türnpud varem laval näinud. Tal on huvitav hääl. Kui muidu tekib kogenud näitlejal sügav ja maneeriga hääl, siis Türnpu kostis, nagu räägiks naabrinaine minuga igapäevastest asjadest. See tegi tema mängu väga isiklikult tajutavaks ja soojaks. Tema Taeva-Taaveti laulev palve esimese vaatuse lõpus muutub oma teel joiuks, loitsuks, skandeerimiseks. Taavet loitsib Tooma Evangeeliumi nagu transis šamaan. Küllap ei olegi soo ääres elades vahet, kes sulle uppumisel appi tõttab – Jumal, susi, inimene, soovaim – pääsemine on oluline.
Kõik ei pääse, Madjak näiteks. Kui arvasin, et kogu etenduse aja lõdva lehvikuna laes rippuvad klaashelmed võiks olla sooaurus niiskeks pärlendunud ämblikuvõrgu niidid, siis finaalis osutubki see tõeks ja hetkel, kui need Madjaku ümber sulguvad-mähkuvad, käib vastikusjudin üle õlgade.
Hea on enne Sood vaatama minnes algmaterjaliga tutvuda – on arusaadavam. Kui aga nii öelda puhtalt lehelt teatrisse minna, siis soovitan rahulikult hingata ja lasta end kanda. Kuigi Soo on jälgimis lavastus, nihutab see midagi kohalt. Mitte ei lohista tasakesi, ega tõsta , totsti, ühest kohast teise, vaid nihutab. Niimoodi jõnksuga.
Oska Lutsu jutustuse Soo dramatiseering
Lavastaja Eva Koldits
Kunstnik Kairi Mändla
Muusikaline kujundaja Jaak Lutsoja
Valgus Rene Liivamägi
Osades: Martin Mill, Kata-Riina Luide, Klaudia Tiitsmaa, Anne Türnpu, Aarne Soro, Jaak Lutsoja, Peeter Jürgens
Esietendus Ugala Black Boxis 17. septembril 2016
Vaadatud 5. novembril 2016 Ugala BB-s
No comments:
Post a Comment