Ma ei ole Andres Kivkrähki Rehepappi lugenud. Üritasin seda kord teha, jõuga üritasin – no ei tulnud välja. Kivirähk ei ole minu kirjanik. Eks seda toasuuruste kanade juttu ja sakste tagant varastamist olen ikka kuulnud.
Rehepapi pseudoajalugu on hakanud oma elu elama. Eks väljamõeldised meeldivadki meile vahel rohkem. Sõltuvalt sotsiaalsest taustast, emotsioonist, keskkonnast, laseb lugu, kui lugu meil end tõsta ja ka madaldada. Nii pakuvadki meile põnevust lood, mida ei ole meile sulatõena pakutud, kuid mida meile meeldib sellisena võtta, olgu vestja siis Kivirähk, Mikita, PISA test, õnneindeks jne.
Niisiis viskasin tõlgenduste tõlgendused peast ja vaatasin Novembrit peaaegu puhta lehena ning tulin esialgu mõttele, et lugu nagu polegi. On valge maailm nagu maal, tummavõitu pilt ja pisut pooltoone. Tasapisi jõudis aga kohale, et see on tavapärane vastamata armastuste lugu: tüdruk ihaleb poissi, poiss kedagi teist, mees ihaleb naist, naine mitte kedagi, vana naine on oodanud nüüd juba vana meest, kui nad veel noored olid.
Selle loo ette ja otsa ja vahele on põimitud tegevusi, mis esmapilgul tunduvad põimumata jäävat. Juuritakse kände, valmistatakse kratte, situtakse, käiakse kosjas, toidetakse kadunukesi. Miskipärast on läbivaks motiiviks magamine. Tundub, nagu oleksid pusletükid lumele kallatud ja need siis suvalises järjekorras kokku lükitud ning oh imet, juhuslikud ruudud hakkavad tervikut moodustama. Äkki on need tükid tegevused, mida sageli avalikult ei tehta või häbenetakse tunnistada: kui magatakse, siis norinal, kui varastatakse, siis salaja, kui piilutakse, siis vargsi, kui käiakse asjal, siis pauguga. Äkki tekivad valges ja porises vaikuses seosed ning meile näidatakse meie endi igapäeva. Kaudu kunsti.
Hea kunstnikust sõber ütles kord, et kunsti on lihtne ära tunda – vaatad peale ja näed, kas on kunst või ei ole. Novembri pilt on kunst, väga hea kunst on. Film on määratluselt must-valge, kuid minu meelest lihtsalt valge: säravvalge, sumevalge, lumivalge, uduvalge. Ma pole varem peale tulnud, et november võib ka valge olla. Loodetavasti tuleb see mulle tuleval novembril meelde, sest muidu on novembris just nii palju värve, kui kodus küünalt süüdates või peegli ees huuli värvides näed. Valge on ka värv.
Filminovember on oma valges imeilus. Sünge mets valgete radadega ja heleda kuuga on ilus, udune tiik on ilus, lehm on ilus, pori on ilus ja millised hundid! Isegi lagunev Malla mõis on esteetiline vaatepilt.
Lähiplaanides hakkad detaile märkama: kõhnal tüdrukul on suured käed ja ümarate otstega kaunid sõrmed, taluinimese villane drappmantel on küll räpane ja rebenenud, kuid on masinal õmmeldud, reväärid on korralikult tepitud ning siis kõvasti pressrauda antud, sama lugu on nõia mütsiga, mille on vahva rätsep kokku vuristanud, krati peaks on jalgrattasadul ja pea kogu talurahval on säravad hollywoodi hambad, katkutüdrukul on viisakalt fileeritud soeng. Grimmi juures on peale tahmaste palgete läbivaks peenike must silmapliiats, mis teeb inimeste silmad sarnaselt suureks ja nutuseks.
Ajastutruudus – mis aeg see üldse on? 200 aastat tagasi? Või? – jah, ajastutruudus ei ole olnud eesmärk ja kui filmile annab see humoorika joone, siis tekstis see pisut häirib. Õuna Endli puhul on ka Rehepappi lugemata aru saada, et siin on Kivirähki originaalteksti kasutatud. Sama asi segas mind Tallinna Linnateatris lavastunud Köstris. Mitte, et ma mingi siidikõrv oleksin, kaugel sellest, kuid ajaloolisesse konteksti toodud tänapäevased roppsõnad löövad meelte pihta.
Kukumägi, kellest kostab aastaid ainult seda, kuidas ta alkoholiga rinda pistab, on ikka hullult hea. Mulle on ta näitlejana Karikakramängust saadik meeldinud. Olin üllatunud, kui muutunud on tema hääl. See on nõrk, sügav, elus. Sellisega võiks muinasjutte jutustada. Kaamera teda armastab ja näiteks stseenis, kus Räägu peremees ristteel Vanatühja ootab, on tema silmad sinised. Muidugi ei ole inimese organismis sinist pigmenti, aga selles valges maailmas on nii. Kunst.
Noorte rollides on Rea Lest ja Jörgen Liik. Liik jäi mulle juba lavakate Enesetapjast meelde. Tema olekus on midagi sarnast, mis oli omane Urmas Kibuspuule. Mõlemas on/oli pisut kurva kuju rüütli traagikat, hullumeelsust. Rea Lest on samalt kursuselt ja kuigi mulle eriti ei meeldinud, mida Ojasoo neid mängima pani, siis ikkagi on see õpe andnud neile noortele mingi sisemise segasuse ja oskuse teha midagi tavapäratut.
Fantastiline on filmitrupi mittenäitlejate kooslus. Ütle veel, et eestlased on kõik ühte nägu kartulipasunad. Nägude galerii on ikka uskumatult mitmekesine.
Hulk tegelasi liigub neljal jalal. Ausalt öeldes filmi alguses, kui mullikas laudast välja veeti ja õhku tõsteti tuli mul ahastus peale. Filmi lõputiitrites oli siiski kirjas, et filmimise käigus ei vigastatud, ega kahjustatud ühtegi looma. No tore on. Siga vannub (loe: lõugab ruiata) piiblil ja hundid jooksevad. Küllap tegelesid nendega kenad inimesed.
Film on aeglane ja vähese tekstiga. Jäin muusikat kuulatama ja korraks tundus, et kratt jalutab metsas Saint Saensi saatel. Lõpus sai aga lugeda, et enamjaolt on tegemist poolaka, Michal Jacaszeki, originaalmuusikaga.
Novembrit ei ole mõtet telekasse oodata. Telerist ei ole seal mitte midagi vaadata. Üldplaanide maalilikke lõuendeid sealt lihtsalt ei näe.
Minge kinno.
Vaadatud 4. veebruaril 2017
No comments:
Post a Comment