Kinost tulles mõtlesin natuke, et mis film see oli. Ega me Laosest ju palju rohkem tea, et on üks sotsialismi ja budismi kummaline segu, okupatsioon okupatsiooni ja sõda sõja otsa, kliima on hea ja inimesed vaesed.
Kallis õeke on Laose-Eesti-Prantsusmaa koostööfilmi ja tekitas hämmingut, et kuidas selline kooslus üldse tekkida saab. Režissöör on Laosest ja kuna ta on/oli just Tallinnas, siis sai selle kohta ka rohkem lugeda. Tegemist kodusõjajärgse Laose 13. mängufilmiga – riigi ajalugu pole lasknud loovatel inimestel end eriti väljendada. Tsensuur on praegugi olemas, õnneks hakkab vähehaaval järele andma. Režisöör Mattie Do, kes on Laose esimene ja seni ainus naisrežissöör, kohtus aastal 2012 Cannes’ i filmilaboris produtsentide Helen Lõhmuse ja Sten Saluveeriga, kes soovitasid meespeaossa Tambet Tuisku ja nii see läks.
Kallist õekest on nimetatud õudussugemetega või ka lausa õudusfilmiks. Minu närv, mis õudukaid ei kannata ütleb selle kohta pigem suureneva pingega film. Kui selline film oleks tehtud näiteks Ameerikas, siis oleks seal küllap tüütuseni lennanud verd ja kõlanud karjed ja kõik muu 100 korda nähtu. (Enne vaadatud filmi algust jooksutati Ben Wheatley Free Fire’i treilerit...põmm-põmm. Igav.) Laose filmis on kas tsensuuri tõttu või kultuuri või kes teab, ehk ka režissööri maitse tõttu kogu filmikaar vaoshoitum ja nii minnakse tasahilju, väiksemate ja suuremate võngetega ootamatule finaalile vastu.
Eesti susserärimehe Jakobi (Tambet Tuisk) nägemist kaotavale naisele, kaunile Anale (Vilouna Phetmany), kutsutakse maalt appi tema nõbu Nok (Amphaiphun Phommapanya) Asjad pole päris nii lihtsad, saab selgeks juba hetkest, kui Jakob vahetpidamata telefoni küljes rippudes Noki bussijaamast üles korjab. Kuna Laoses professionaalseid näitlejaid peaaegu pole, siis Ana osatäitja on tegelikult poplaulja ja Noki osas ka amatöör. Kahjuks ei suutnud ma rohkem leida teenijanna (Manivanh Boulom) osatäitja kohta. Aasiast kaugel elavatel inimestel on ehk vahel keeruline sealsete elanike emotsioone nägudelt lugeda. Teenija põlgus Noki vastu on nende esimesest, peaaegu sõnatust kohtumisest tunda nii, et ihukarvad tõusevad püsti.
Filmi suur väärtus on minu jaoks see, et annab tillukese sissevaate laode kultuuri, Vientiane’i ja maapiirkondade elukommete erinevusse. Väga tugevalt jääb pinnale see, et valged inimesed kipuvad kohalikke ära kasutama ja sõltuvalt taustast või moraalist võib see olla pääse paremasse ellu, kuid võib olla ka valgesse villasse suletud häbi.
Vaadatud 22.04.2017
No comments:
Post a Comment