Suitsiidisalk (Suicide Squad)
Kes julgeb, see vaatab.
Kole on ja kohati
arusaamatu on, aga tiitrite graafika on vägev ja eriefektidevabu minuteid on
vast nii 4-5. Armastusstseen kemikaalitünnis on omaette kunst. Verd ei lenda -
lendab kõike muud. Nõid on nagu värskelt mudamaadluse läbunud teenager, kes karjub raudteejaamas
niisama surra-murra ning tema pea kohal keerlevad vanad autorehvid. Eesti
muinasjuttude nõiad on vähemalt targad. Segane plika, Quinn (Margot Robbie) on
silmale ilus vaadata ja Will Smith Deadpoolina on vägev. Miskipärast on kambas
austraallane, kelle ülesanne on sinise silmaga ringi käia ning purgiõlut
kaanida ning koletis, kes on lihtsalt niisama kole. Arusaamatu oli ka mõõgaga vehkiva
jaapanlanna roll. Kaaslane ütles selle peale, et küllap see on pilootosa ja
taustategelaste aeg tuleb ehk järgmistes osades.
Kohati tuli tukk peale -
eks oli hommikul vara tõustud ja kuna müra saadab kogu filmi, siis sellega
harjub kiiresti ja nii mõjub see hoopis uinutavalt. Mulle ka IMAX formaat väga
ei meeldi. Teravustatud suur plaan ja udune taust pole just suurem asi kombinatsioon.
Mingil hetkel tekkis lennuhirmu sarnane tunne, kus asjad nagu on kontrolli all
ja nagu ei ole ka.
Ameerika koomiksist ei tea
mina midagi. Või no ok, Simpsonite multikas olen koomiksimüüjat näinud ja
Batman on vist ka koomiksitegelane. Ja Ämblikmees. USAs on see aga suur tööstus
ja tänaseks muidugi ka kunst.Vaadates tuli mõte, et pole ime, kui sellise
loominguvormiga üleskasvanud ühiskond loob koolitulistajaid ja muud sellist.
Kas läheksin järgmist osa
vaatama? Midagi selles mürtsus siiski nagu on. Näitlejad on ju head ja huvitav,
kuidas Jokkeril ikka läheb...
No comments:
Post a Comment