Peter Hoeg "Preili Smilla lumetaju", Witi Ihimaera “Vaalaratsanik” kuuluvad omal kombel ühte komplekti. Mõlemad puudutavad väikese rahva püüet mitte vaid ajalooõpiku materjaliks saada.
Grööni lugu tõotab krimijuttu, kuid seda vaid esimesel 20-l leheküljel. Raamatut läbib küll poisi hukkumine, kuid pigem on see valge raamat. Üritasin lugemise ajal tunda, mida termoretseptorid teevad ja kui just teki all ei lugenud, siis hakkaski külm.
Kirjeldused on pikad ja hüplevad. Kord oled taanlaste saiakohvikus, siis eskimotega veel, siis tunned laeva vibratsiooni ja haiseb kütuse järele.
Raamat läheb lugedes kogu aeg paremaks. Pealkiri on eksitav, Smilla lumetajuga on siin vähe asja. Lumega aga küll. Ja jääga. Ja vaikusega.
Maooride hääbumise lugu on paljuski sarnane. Kirjelduse on pigem tajutavad, kui väljakirjutatud. Soe troopikavihm joonistab rasvase roheluse ja väärikad vaalad ning hõim leiab endale võimaluse ellu jääda.
Tegelikult peaks siia komplekti kuuluma ka Uku Masingu "Rapanui vabastamine, ehk kajakad jumalate kalmistul", mida olen varem korduvalt lugenud. Tema raamatu tegevus käib samuti Vaikse ookeani saarel. Vaalaratsanikku lugedes üllatas mind jälle Masingu geniaalsus. Ithimaera on maoor ja kirjutab oma rahva lugu. Masing oli eestlane kirjutas rahvakillust Polüneesias, tehes seda paremini, kui sündinud pärismaalane. Masing on kirjutanud kauneima armastusromaani üldse. Tema Rapanui lugu on nagu tema luulegi - praegu juba arhailine, kuid imeilus.
No comments:
Post a Comment