Pikaealine

Josef Martin Bauer "Nii kaugele kui jalad viivad" (So weit die Füße tragen).
Tema teekond algas Tšukotkalt ja lõppes Münchenis. Aastal 2014 võiks see kõlada, nagu lahe seiklus..
Raamatu aluseks on tõestisündinud lugu saksa sõjavangist, kes Idaneeme vangilaagrist põgeneb ja kolme aastaga koju tagasi jõuab. Oma teekonnal kohtab ta Siberi põliselanikke, kurjategijaid, põeb kullapalavikku, tunneb lootust ja lootusetust, jääb ellu, jääb ellu, jääb ellu.
Üks mu hea sõber, kes on deporteeritute järeltulijana Siberis sündinud on oma lapse-ja noorukipõlve kohta ikka öelnud, et lapsele on lapsepõlv ikka ilus, olgu see siis kus tahes. Olen selle taustal ikka mõelnud, et ükskõik kui palju ka oleme küüditatute lugusid kuulnud, ei suuda need, kes seda pole läbi teinud, seda lõpuni tunda. Minu omadki läksid pärast suurt amnestiat nii või teisiti edasi - kes tuli koju surema, kes peret looma, kuidas see siis võimalik oli, on mõtlemapanev.
Nii on J.M.Baueri raamatu peategelane Clemens Forell raamatutegelane (tegelikult ju elanud inimene), kellega pole võimalik end samastada. Loed ja mõtled, loed ja mõtled, paned raamatu käest ja mõtled.
 Enam-vähem tean, kuidas inimene on kokkupandud ja et nii naljalt ta katki ei lähe.
Õnne peab ka olema. Seda tean ka.


2014