Saatan punases kirikus/ Faust/ Rahvusooper Estonia

Ooper Faust Estonias.

Fausti vaatama minnes olin valmis wagnerlikuks suuruseks ja traagikaks. Tegelikkuses on Gounod´ muusika kerge ja helisev ning loob algusest peale pigem helge meeleolu. Lavastaja Dmitri Bertman, kunstnik Ene-Liis Semper ja koreograaf Edvald Smirnov on loonud peaaegu meelelahutusliku õhtu.

Loojad on võtnud omale eesmärgi, mis annab alati võimaluse ka libastumiseks. Lavastus ei ole klassikaline. Tegevus on toodud kirikusse või pigem siiski katedraali ja kogudus osutub kabareerahvaks. Koguduse ees teenib Saatan ja Siebel on hoopis sootu kloun. Kõlab nagu unenägu, kust omaenese higis rabeledes ärkad, aga oh, ei – libastumist ei tule ja teatrist lahkudes on, mille üle aru pidada.

Kui lavastaja ja kunstnik koosmeelele saavad, siis on õnnestumise paksud parketilauad paigas. Ene-Liis Semperi kunstnikutöös ei ole ei mingit halastust materjali vastu, ega grammigi kummardust klassikale. Ta on võtnud oma idee, lahkunud kohalt kolmanda käiguga ja vilistanud tavapärasele. Punane valgus sümboliseerib kahtlemata põrgut, kuid on kohati nii intensiivne, et võiks ka veri olla. Kirikupingid oleksid nagu mõnest Eestis asuvast kontserdiaalist pärit, samas korintose stiilis sambad võiksid viidata sellele, et au ja häbi, hea ja kuri olid olemas enne seda, kui meie oma aega arvama hakkasime. Mefisto kostüüm oleks kohati nagu Üllar Saaremäe seljast laenatud (Maailma parim küla, Eemeli) kohati jälle pigem tänapäevane, kui 19. sajandi keskpaigast, aga las tema olla, kuna Saatan on ju ajatu... Kostüümide juures hakkab silma, et üksjagu on kasutatud rohelist värvi kangaid, mis on meie teatris üsna tavapäratu. Hmm, aga miks? Semperi rohelised ja sügavlillad kostüümid ja kostüümielemendid mõjuvad igatahes värskena. Ja veel. Tuleb välja, et erootilisi ja ka nilbeid stseene saab ka nii lavastada-kujundada, et see ei ole piinlik. Miks kunstnik sellega oma teatris lati alt läbi jookseb? Küllap on asi ikka koostöös. Igatahes on Semperil rammu ja oskusi ja intellekti, et jahmatavat maailma luua.

Ooper on lavastatud nii, et selle pealkiri oleks võinud pigem Mefisto või Margarete olla. Faust on pigem kõrvaltegelane, kes tüdrukule tite teeb. Kuidagi kiretu on ta Bertmani lavastuses. Ka Luc Roberti laul on küll hea, kuid ei pääse esile ja ei jää ka meelde. Seda enam on antud mänguruumi teistele tegelastele.

Mefisto astub laval esimesed sammud preestrina. Musta kapuutsi alt ei ole näha, kellega tegu, kuid ristimärgi teeb ta vastupidi. Vaevalt on see detail juhuslik või viide õigeusu kombestikule (lavastaja Venemaalt), pigem on see tõsiasi, et Kurat ei saa ju teisiti. Etenduse edenedes muutub Mefisto pigem empaatiliseks karakteriks oodatud ülikurjuse asemel. Kindlasti lisab sellele oma osa Ain Angeri rollitäitmine ja laul. Euroopa ja Ameerika suurte lavade kogemus on tema puhul tunda – ta laulab oma partiisid sellise kergusega ning mõnuga, nagu polekski selle taga aastatepikkust tööd.

Tśehhitar Marie Fajtova Margarete on habras ja liikuv. Imeilus sopranihääl sädeleb ehtekarbikest pesukorvist leides edevalt ja lootusrikkalt. Vanglast tormates on tema hullus ja ahastus peaaegu pisraid kiskuv.

Rauno Elpi Valentin on peaaegu tammsaarelik, ainult purjutab rohkem.

Pidevalt sibeleb laval Siebel, kelle hermafrodiitsus ei lase peaaegu lõpuni aru saada, kellega siis ikka on tegu või mis asja tema siin ajab. Finaalis, kus ta paruka peast võtab, asetuvad asjad paika. Naine, kes endale selgelt aru annab, et ta ei ole armastatud mehe poolt soovitud, varjab oma tundeid kinnise suuga või klouni maskiga. Laulis teda Juuli Lill.

Nii on Estonia laval kokku saanud klassika ja tänapäev, mis omalaadses kerguses-kergemeelsuses sõlmitud. Arvan, et selle taustal, mis praegu maailmas toimub, on selline materjalikäsitlus väga teretulnud. Götterdämmerung on meie endi poolt juba varem leiutatud.

Charles Gounod’ ooper kahes vaatuses
Jules Barbier’ ja Michel Carré libreto Carré näidendi „Faust ja Margarita“ ning Johann Wolfgang von Goethe värsstragöödia „Faust“ ainetel
Maailmaesietendus 19. märtsil 1859 (Théâtre Lyrique)
Esietendus Rahvusooper Estonias 20. septembril 2012

Dirigendid: Vello Pähn, Jüri Alperten, Risto Joost
Lavastaja: Dmitri Bertman (Helikon-Opera, Moskva)
Kunstnik: Ene-Liis Semper (NO 99)
Koreograaf: Edvald Smirnov

27.08.2015 laulsid:

Noor Faust Luc Robert (Kanada)
Vana Faust Mart Madiste
Margarete Marie Fajtova (Tśehhi)
Valentin Rauno Elp
Mefisto Ain Anger (Viini Rahvusooper)
Siebel Juuli Lill

Dirigeeris Jüri Alperten

august 2015