Soome-Eesti-Saksa ühisfilm "Vehkleja" on inimese lugu, mis eestlastel ikka taustal on - keerulisest ajaloost oleme tulnud.
Olles spordikauge inimene, tean isegi mina Eesti vehklejate edust maailmas. Tuleb välja, et selle alus on pärit tillukesest Haapsalust, kus filmi peategelase, Endel Nelise eestvedamisel II Maailmasõja järel vehklemisklubi loodi. Vaat siis, mida saab kinos oma ajaloo kohta veel teada
Film kulgeb rahulikus tempos nagu põhja film ikka, kuid kordagi ei kaoteadmine, et midagi on veel, midagi, mide meie 2015-ndal aastal teame, midagi, mis oli teada ka 1952-l, kuid inimlik oli loota, et äkki seda siiski ei juhtu.
Suhteliinid on südamlikud. Kui "Vehkleja" oleks tummfilm, ei jääks ühtegi teadmist, ega nüanssi vahele: Märt Avandi Endli uhkus ja kogemus on tunda kogu tema rühist ja pilgust, Ursula Ratasepa suured silmad teeklaasi kohal on kui lootus ja soojus ühteaegu, Lembit Ulfsaku silmist paistab eelaimus, sõja lõpus ja järel sündinud lapsed on täiskasvanuliku ja selge pilguga. Ma ei ole varem tähele pannud, et kogu lugu oleks sel moel silmade ja liikumisega edasi antud. Väga tugev reźii Klaus Häro poolt.
Teistes osades teevad kaasa Hendrik Toompere jn, Kirill Käro, Jaak Prints ja muidugi hulk lapsi.
Mulle meeldis nii väga, et filmitud kohad on äratuntavad. Filmivõtted toimusid näiteks Haapsalus ja Estonia teatris, hiljem lugesin, et sisevõtted on tehtud Pärnus.
Vaatamata taustale on film südamlik ja hele. Soovitan väga.
No comments:
Post a Comment