Vahel on nii, et loed esimese lehekülje ja paned autori kodumaa kotti. Nii on ka Richard Brautigani raamatuga Arbuusisuhkrus. Ahhaa, ameeriklane!
Mul on küllalt ühekülgne arusaam ulmest. Ulme on minu jaoks ikka tähendanud mingit kosmoseteemat või pottereid või avatare, mis pole mulle arusaadavad.
Arbuusisuhkrus, kuulub vist siiski ulmevaldkonda. Absurdkeskkond ju kuulub sinna..ja on ülinauditav. Lugu on nauditav, keskkond muidugi mitte.
iDEATHI suurimaks tööandjaks on arbuusisuhkru tehas. Arbuusisuhkur sobib kõigeks: kohvi sisse panemiseks, aknaklaaside ja laelaudade tootmiseks. Küla (linn?) elab rahus, kuna tiigrid, kes külaelanikke tapsid, on hävitatud. Unustatud tehasesse võib eksida, kui lähed sinna otsima asju. Asju, millel ei ole nime, kuid millest kohalikud pätid viskit ajavad. Surnud maetakse klaasist jõehaudadesse. Forellirasva kasutatakse valgustamiseks. Üle kõige selle paistab päike, mis on iga päev ise värvi. Nälg ja janu, sõprus ja reetmine, surm ja armastus on olemas.
Autor kannab kaasas 1960-ndate põlvkonna vabanemist, serva alt nähtavat tulevast heaolu. Sellist aktiivset tulevikuootust, mis on mõneti vastandunud vana maailma laisale lootmisele. Sestap ongi autori päritolu äratuntav.
Elu suitsiidiga lõpetanud Brautigan on olnud eluaegne alkohoolik ja on raamatu kirjutanud pärast seda, kui ta on vaimuhaiglas elektriśoki ravi saanud. Lihtne oleks seda novelli põhjustajaks pidada. Võib-olla. Nauditav lugu on.
Kirjastus Hotger on Arbuusisihkrus väljaandnud 2003 ja esimest korda lugesin esilehelt kirja, kus öeldakse, et nad ei ole leidnud kedagi, kes autoritasusid tahaks ja on endistviisi valmis neid lahkesi maksma, kui huvi peaks olema.
jaanuar 2015
No comments:
Post a Comment