Tom Stoppardi Arkaadia on ERRis arhiivis lahkeks vaatamiseks.
Lavastas Jaanus Rohumaa, kunstnik Aime Unt, imeilus muusika Erkki-Sven Tüürilt.
Lavastas Jaanus Rohumaa, kunstnik Aime Unt, imeilus muusika Erkki-Sven Tüürilt.
Mul on Arkaadiaga oma väike lugu.
Läksin 1999 Tallinna Linnateatrisse tööle ning jäin sinna üheks hooajaks. Töö pärast oli vaja kõiki mängukavas olevaid etendusi vaadata.
Sattusin selle teatri kõige lahjemale hooajale. Minu mäletamist mööda tuli välja kolm uuslavastust: Vahetus, ei mäleta kelle lavastatud (keegi naisterahvas oli) ja mingi Pirandello asi, mida Roman Baskin lõpuaasta tudengitega (Maarja Jakobson, Margus Prangel, Tambet Tuisk jne) tegi. Kumbki etendus polnud suurem asi. Kolmas oli Elmo Nügase Hamlet. Mis viimasel viga oli, et kiiresti mängukavast kadus, et mäleta.
Kõiki, etendusi, mida mul vaadata tuli, ei mäleta. Enam on meeles Kolme krossi ooper, Kuritöö ja karistus ning Arkaadia. Olid veel Ristumine peateega, Pianoola, Kolm sõpra Prostokva´sinost, kuid neid mäletan vähem.
Arkaadia kostüümid ja rekvisiidi olid mingil põhjusel raskesti käsitsetavad, seetõttu tehniline seda etendust eriti ei armastanud või vähemalt mulle tundus nii. Mulle kostüümid meeldisid. Tomasina (Külli Teetamm) trükitud linane kleit on praegu Linnateatri dieles vaatamiseks. Anna (Anu Lamp) kleidi materjal oli selline. mida polnud hiljem kohanud.Septimuse (Jaanus Rohumaa või Marko Matvere) kaelasidet ei tohtinud tärgeldada, see pidigi "ripakil" olema.
Arkaadiat mängiti väikeses saalis. Lava oli toodud saali keskele ja publik istus ringis ümber selle. Mind pandi istuma rõdule ja nii nägin lava paremalt küljelt. Ülalt otse alla vaatamine tekitas tunde nagu unenäos või deja vus, kus näed sündmusi ühtäkki kõrvalt. Piltidele järgnevad pildid, helidele helid ja kujutlusvõime annab talda.
"Septimus, mis on karnaalne embus?", on loo alguslause ja see kostab minu peas ka viisteist aastat hiljem. Sõnad, mis omal kombel viitavad finaalis juhtuvale, mida ei juhtu ja mida meile kõneldakse ligi 200 aastat hiljem elavate suu ning tegude kaudu.
Anu Lambi tõlgitud Stoppardi tekst on parimaid, mida Eesti teatris kuuldud. Kui üldse tahta teatrimaagiast rääkida, siis tolles tekstis on see olemas. Oma osa on muidugi ka Külli Teetamme häälel - ma ei kujuta ette, et keegi saaks Tomasina rolli veel paremini häälitleda.
Olen viisteist aastat oodanud, et see lõpuks ometi teles esitusele tuleks. Ma ei mäletanud, kas sellest tehti teleülesvõte või mitte. Tehti. Võimalik, et seda on ka varem näidatud ja olen teise elusiblimises kogemata vahele jätnud.
Vaatasin pisikese pelgusega kartes, et aastatetagune lumm osutub täna hoopis millekski triviaalseks. Ei osutunud. Olen seda järelvaatamisest päevi edasi-tagasi kerinud, kuulanud jällekord, kuis otsitakse Byronit, kuis õpitakse matemaatikat, kuis loendatakse tetresid, kuidas selgub, et ma mäletan lõhnu, valgust, kujuteldavat aeda, erakumaja, küünalt, mis õnnetust ennustab. Teen uue kohvi ja otsin jälle kohti...
"Kui te liigutate oma riisipudingit, siis valgub moos punaste sabadena keskelt laiali, aga kui te taldrikut tagasi kallutate, siis ei valgu moos enam keskele kokku. Puding seda ei märka ja värvub edasi roosaks".
Nii lihtne kõik ongi. Sa ei saa asju ja hetki, mis tehtud, toimunud, tagasi pöörata. Väljaantud soojust ei saa koguda ja seda taas külmaks muuta.
oktoober 2014
No comments:
Post a Comment