Kraavi/ Polaarpoiss

Mõnikord lähevad asjad perse. Järgmisel päeval ka ja ülejärgmisel. Siis satud hullarisse ja ka seal lähevad asjad perse.

Nii ma mõtlesin, kui uus eesti film, Polaarpoiss, umbes poole peale oli jõudnud. Filmi lõppedes aga astusin saalist välja ja vaimustunud uhh!, ei lahkunud rinna seest mitte.

Keskkooli lõpetav poiss seab samme Berliini kõrgkooli suunas ja pingutab lõpueksamite poole. Kohtumine ägeda loomuga tüdrukuga viib katuse pealt ja kõik kisub kraavi poole. Ja sinna ka jõutakse. Jamast välja saamiseks teeskleb noormees vaimuhaigust.

Mu meelest ei olegi film niipalju bipolaarsest inimesest või bipolaarsusest, vaid pigem oskusest või oskamatusest eetilisi valikuid teha, armastusest ja sellest, et kui kodu sind toetab, saab kõik korda. Kõik.

Eesti film läheb järjest paremaks. Sel aastal on neid linastunud juba viis. Äkki kuus... Igatahes kirsitorn tordi otsas kasvab.

mai 2016