Ma ei mäleta/ Päevad, mis ajasid segadusse

Ma ei mäleta.
Kui Triin Ruumeti mängufilmi, „Päevad mis ajasid segadusse“, treilerit esimest korda nägin, siis otsustasin, et no sellist asja küll vaatama ei lähe. Teist korda sama reklaami otsa komistades jõudis äkki pähe, et kuule, proua, see on ju seesama elu, mida sa ise lähemalt või kaugemalt elasid ja lahkesti oled unustada võtnud.
Filmil sellist klassikalist loojutustamise kulgu ei olegi. On üks kohtumine, mis küll vallandab mõned sündmused, kuid pigem on see ühe ajastu sisse minek. Ja seda ajastut, eks ole, mäletavad nii mõnedki, kes veel nii väga vanad polegi.
Kõik oleme ajalootundides õppinud Vana-Roomat, keskaegset Prantsusmaad, II Maailmasõda jne. Vaevalt keegi ajahetke kaasaegsetest mõtleb, et ühel, loodetavasti kaunil päeval, räägib keegi sinu ajast, kui ajalooveidrusest. Viimase 100 aasta areng on ka muidugi selline olnud, et saad oma aja tõe juba 10-20 aasta pärast teada, pole vaja seda järeltulevatele põlvedele naermiseks jättagi.
Elu tuli peale ja ma ei mäleta 90-ndatest kuigi palju. Pisut mälu sügades meenub küll, et tänaval lasti vahel inimesi maha, autopomme tuli ette, pommiähvardus oli üsna igapäevane ja katus tähendas kõike muud, kui maja katvat ehituselemendilahmakat. Samal ajal kodumaa taasiseseisvus, tuli oma raha, esimesed inimesed hakkasid välismaa vahet sõitma. Armastus oli ja kurvastus oli, tööd oli hullupööra ja mehed läksid rügamise ja rabamise käigus silmnähtavalt kõhnaks. Pigem on meelde jäänud just viimased asjaolud. Kuritegevus oli kuidagi kusagil taustal ja kui sa sellega seotud ei olnud, siis pigem sa kogesid ja elasid seda kõrvalt. Ühel päeval sai see sellisel kujul otsa ja ka seda ei märganud, sest elu ju jätkus.
Filmi tegevus toimub ühes väikeses Eesti kohas. On suvi ja noorel rahval käib pidu alates silmade avamisest hommikul või mõnel muul ärkamisajal ja päev lõpeb siis, kui silmad kinni pannakse. Suveööd on lühikesed ja nii on silmad ikka avali. Tegijatel vendadel on auto ja sellest võetakse viimast. Linnatüdrukuna ei puutunud ma 90-ndatel bemmivennandusega palju kokku, mitte, et poleks selle olemasolust teadnud. Liikusin sel ajal ka vahel ühes väikelinnas ja sealgi vähenes noorte meeste arv igal suvel autoga kihutamise tõttu nii paari võrra. Filmipoistel läheb ses mõttes paremini – nemad tulevad oma suvepööramisest enam-vähem kaduteta välja. Metsavargus on peaaegu palgatöö ja linnapiigade sebimine on eluline vajadus. Väike moraal ja kasvatuslik moment ei jää ka mitte filmist puudu.
Osatäitmiste puhul ei saa jälle jätma ohkamast, et sinajeerum, kui palju häid näitlejaid meil ikka on. Pistaks vast ainult seda, et kui sulle on ikka selgesilmaline aru antud, siis pinguta kuidas pingutad lontut mängida, ikka kumab intellekt läbi.
Minge vaadake! Kes leiab mälu, kes leiab oma vanemate saladused, kes saab teada, millist elu nende lapsed elasid.
Mina mäletan ka nüüd rohkem.
Tänks!

aprill 2016