Kui Kelnase sadama vana kuuri teatrisaali istet võtame, sagivad Prangli pääsukesed sealgi valjul sidinal edasi-tagasi. Teatrikaaslane osutab lae poole – otse meie peade kohal on talade külge papist pasariiul paigaldatud. No mis seal ikka, kui hakkabki üle ääre ajama, eks saab puhtaks jälle – vesi ümberringi.
Publik sahistab ja kolistab ja jutustab ja naerab ja vakatab siis kummalise muusika peale. Hämarasse kuuri astuvad pudelitesse puhuvad näitlejad. Kume heli kostab nagu sadamast lahkuva laeva pasun. Publik on võidetud, Mereplekid võivat alata.
Lugu iseenesest on lihtne. Soomes on kuiv seadus ja hõimuvelledele abi ulatavad põhjaranniku eestlased veavad üle mere piiritust. Selle loo aga käivitab 80-ne aasta tagusesse olevikku ilmunud tänapäevane kalevipoeg. Poisil võtab aega, et kaineks saada ja taibata, kuhu ta on sattunud. Poiss pannakse pingile istuma ja siis räägitakse lugusid. Aga ükskord oli nii, et...
Salakaup on seaduse poolt vaadatuna alati kuritegelik. 2016ndal aastal tugitoolis kirjutades on eestlaste piirtuseveo ajalugu muidugi romantilises kauguses. Sel ajal elanud kaasaegsetele aga oli see ohtlik sissetulekuallikas. Trahvide või trellide taha sattumise kõrval oli ka surmajuhtumeid. Naised vedasid kanistreid seelikute all, piirivalvuriga kohtamas käinud tüdruk võis küla põlu alla sattuda, tulevahtusi tuli ette. Teiselt poolt: kerkisid uued elamud, koolitati lapsi. Omal äraspidisel kombel tõi selline kaubitsemine ka riigile heaolu.
Rhett Kütseni mängitud rannapoiss Mait ja Ivar Erik Lannese tulevikupoiss Kevin on ühtmoodi sümpaatsed tegelased. Mait õpib hoolega, kuna vaese rannapere ainus lootus paremale elule on haridus ja piirituseäri ei pea perepoeg parimaks mõtteks. Kevin aga ehitab Soomes ja leiab elumõnu parvlaeval pummeldades. Kumbki ei tea, mida nende tulevik toob. Südant kratsib, kui rannapoiss küsib tulevikust tulijalt, et kuule, mis saab edasi, kas tulevikus on igal inimesel väärtus. Tulevikupoiss kratsib oma vähese koolist meeldejäänu kokku ning ütleb, et mingi sõda tuleb ja sina mine ära Rootsi.
Ingrid Noodla, Kristiine Eliise Kadaka ja Jessica Agneta Kari kanda on enamused tüdrukute ja naiste rollid ja nende ümberkehastumised kord rannatüdrukuteks, kord soome karskuliikumise piigadeks jne on usutavad.
Omaette etüüdidena on nauditavad noorte piirivalvurite etteasted. Oh, ja muidugi ajalehepoiss, kes võiks küll kaasaegsetele noortele näitlejatele diktsioonitunde anda.
Pea kogu etenduse vältel on tegelaste kõrval kolm musta riietatud olevust, kes hiilivad, tantsivad, pöörlevad. Oleksid nagu kassid, aga sabasid ei ole, oleksid nagu kuradikesed, aga kapju ei ole...või kuidas see põrgutegelane siis välja näeb...
Tagantjärele lugesin kavalehelt, et need on viinakratid. Näed siis, peaaegu pihtas.
Professionaalsetest näitlejatest teeb kaasa minu suur lemmik Ene Järvis vanaemana ja mu suureks heameeleks Riina Maidre. Riina Maidret olen siiani ainult teles näinud ja ma ei teagi praegu kas ja kus teda üldse laval näha saab. Miskipärast tuli mulle teda laval nähes Kolme õe Olga meelde. Temas on mingi slaavilikkus, mingi traagika. Loodetavasti leiab ta oma lavastaja.
Lavakujundus on lihtne. Mereäärne kuur annab juba ise noodid kätte. Kostüümid on segu ajaloost ja tänapäevast. Ene Järvise memm on küll millegipärast riietatud kostüümi, mille järgi võiks arvata, et Fred Flinstone ajab nüüd Räniorus oma asju ihualasti. Ka tümitab Nukitsamehe filmi eit oma juhme poegi nüüd ilma kepita, sest see on Pranglil memme käes.
Stsenarist Piret Saul-Gorodilov on olnud õige inimene sellist näidendit kirjutama. Tema taustal on töö piiritusetehases, tollis, Maksuametis.
Lavastajana on väga tugeva töö teinud Tallinna 32. keskkooli teatrisuuna õpetaja Eva Kalbus.
Mängivadki sama kooli õpilased ja vilistlased. Noorte teha tahtmine ja mängulust teevad Mereplekkidest kõige paremas mõttes rahva teatri – ehk rahvas mängib oma rahvale südamest.
Mõtlesin tagantjärele, et kas see oli ikka ainult piiritus, mida üle mere veeti. Ajaloost on teada, et ka tolleaegsed riigiametnikud olid asjaga seotud ja sahkerdati ka legaalsel teel valmistatud piiritusega. Mu Ida-Virumaa päritolu teatrikaaslane ütles, et ka tema vanaema tootis alkoholi, mida siis salakaubaks läks. Mõtlesin, et kas tõepoolest on kodusel teel võimalik 96%list jooki destilleerida või oli tõesti nii, et janused hõimuvelled võtsid tarvitada kõik, mis oli kangem kui piim...ja kuidas üldse lahe põhjakaldal asju aeti, laste jagati, mis sai edasi...
Wrangöga mandrile tagasi sõites paistab päike mulle silma. Meri on vaikne ja teatritrupi noored lustivad laevalael. Pääsukesi pole näha – vist jäid Pranglile ööbima. Nendel on oma pääsukeseasjad ajada, sõitku merel piiritusekannud või parvlaevad. Nemad kasvatavad poegi ja söövad putukaid ka siis, kui etendus on lõppenud.
Mereplekke mängitakse Pranglil veel 6. ja 7. augustil ning sealt edasi Viimsi Rannarahva muuseumis 11., 12., 13., 15., 17. augustil.
Autor Piret Saul-Gorodilov
Lavastaja Eva Kalbus
Muusika Jarek Kasar
Koreograaf Kristina-Maria Heinsalu
Osades Ene Järvis, Riina Maidre, teatritrupp KOKK ja Tallinna 32. keskkooli teatrimeeskond..
Vaadatud 23. juulil 2016
Tore postitus. Sooviks selle kohta midagi küsida. Kui sobib, kirjutage indrek27@gmail.com
ReplyDelete