Tuomas Kyrö "Kerjus ja jänes".
Nimetatud nii muinasjutuks, kui tänapäeva Paasiliinaks. Paasilinna..võib-olla, pigem siis muinasjutt. Olen nõus.
Väikestel inimestel on väikesed suured soovid ja ellujääjal on suured väikesed võimalused. Väikesed on nii Rumeeniast kejusena Soome tööle smugeldatud Vatanescu, kui noorte soomlaste pääsenud jänes. Ellujääjad mõlemad.
Südame teeb soojaks Vatanescu soov osta pojale jalgpallisaapad ja tema heitlik teekond ostu poole. Lühike eluhetk viib kokku vene kriminaaliga, eesti ehitajaga, soome torppariga, ametnikega jne. Jänes leiab aga omasuguse heidiku ja nende happy endiga loos on ta inimese vardja.
Südame teeb soojaks Vatanescu soov osta pojale jalgpallisaapad ja tema heitlik teekond ostu poole. Lühike eluhetk viib kokku vene kriminaaliga, eesti ehitajaga, soome torppariga, ametnikega jne. Jänes leiab aga omasuguse heidiku ja nende happy endiga loos on ta inimese vardja.
Kyrö jutustab ladusalt (aitäh tõlkija Kadri Jaanitsale). Kuidagi on tunda, et algmaterjal ei ole ingliskeelne. Laused on mõnusad, looklevad, aeglased, nagu soome keel eestlase kõrvale tundub.
No comments:
Post a Comment