Poisid veskis/ Krabat/ Tall. Linnateater

Otfried Preussleri „Krabat“ ilmus esimest korda 1971. aastal, eesti keelde tõlgiti 1982. (Preussler on ka meile kõigile tundud „Väikese nõia“ autor.) Minul jäi see lugemata, kuna olin siis lapsena muinasjutu lugemise east väljas ja täiskasvanuna muinasjutu lugemiseks liiga laps. Näinud „Krabatit“ paar päeva tagasi Linnateatri põrgulaval Diana Leesalu kirjutatuna ja lavastatuna, on hea meel, et see minu juurde just nii tuli.

Uusaega astuvas Euroopas rändavad kolm kerjuspoissi mööda südatalvist Saksamaad. Meenutavad surnud vanemaid ja kellegi laualt pudenenud maitsvaid toidupalasid. Uusaastaööl saab üks neist unenäos kutse lähedal asuvasse veskisse. Teised hoiatavad, kuid Krabat läheb kaheistkümnendaks veskipoisiks – teeb oma valiku.

Kogu lugu ongi moraal sellest, kas me ikka oskame valikuid teha nii, et ise terveks jääksime ja teisi ei kahjustaks. Kui valida on enda võimaliku huku ja armastuse vahel või hukuviiside vahel... Selline sünge muinasjutt ja omalaadne Potterilugude eelkäija.

Nõiutud veskis toimub kogu aeg midagi tumedat ja salapärast, mõned teavad rohkem, mõned vähem. Need, kellele on lavastuses selgem karakter antud, teavad rohkem, mõistavad oma surmaminemist ja hoiatavad Krabatit kao eest.

Istusin esimeses reas, kus iga emotsioon oli lähedalt näha ja pean näitetrupile au andma – kui oli hirm, siis oli hirm, kui oli nõutus, siis oli nõutus, kui lust, siis lust. Nõiutakse „päriselt“. Istekoha tõttu oli paar asja ka nähtav, kuid see ei häirinud, kõige ülejäänuga läksin aga sajaga haneks. Mustkunstis teatavasti näidatakse sulle seda, mis sa pead nägema ja ma nägingi. Meister, Andrus Vaarik, haaras minu silme all õhust luua ja Petar, Mart Toome, seistes minust kahe sammu kaugusel võlus peost ühe puulusika teise järel. Mustkunstitrikid ei ole lavastuse peateema, kuid need lisavad heatujulist pinget ja mahendavad üldist tumedat atmosfääri.

Näitetrupp mängib suurepäraselt kokku ja need, kellele on rohkem karakterit antud, on usutavad. Natuke võib-olla tahaks selgemalt näha Kaspar Velbergi väga hästi mängitud muidu negatiivse tegelase Lyschko, soojemat poolt. See avaldub vaid ühes stseenis ühe lausega – natuke tahaks veel. Andrus Vaariku meistrilt ootaks veel enam „täiega panemist“. Tal on jõud ja hääl selleks olemas. Pisut selgusetuks jäi ka armastuse liin. Lugu ju lõpeb sellega, kuidas suur armastus võidab mustad jõud, ja just armastus on see mis aitab valikuid teha. Armastust on vähe tunda – Krabat, Märt Pius ja eeslaulja, Maiken Schmidt, kohtuvad mõned korrad, aga edasi?

Ei maksa muidugi kõrvale jätta, et nägin kontrolletendust ja usun, et need mõned pisiasjad saavad ajaga lihvitud. Need on tõepoolest pisiasjad, sest etendus ise on ülivägev.

Sellist tehnilist lahendust saab lubada vaid Tallinna Linnateatri Põrgulaval. Müts vastu maad dekoratsioonide ehitajate ja paigaldajate ees. Krabati dekoratsioonide peaelementi, veskit, ei saagi vist klassikaliselt dekoratsiooniks nimetada. Pigem on see töötav tehas, mis millegipärast asub Laia tänava keskaegses keldris...maa all, pimedas, konte jahvatamas.

Videolahendused jutustavad kaasa ja on hirmu tekitamisel omal kohal, hall-rohelistes värvides ja külmad.

Kogu õhkkonnaga ongi nii nagu nõiatrikkidega – kui peab olema külm, siis ongi külm, kui peab olema õudne, siis ongi õudne. Araknofoobina sulgesin silmad, kui videos ämblikud üle seina jooksid – jube oli. Olen varem näinud Diana Leesalu lavastatud „Aju jahti“ ja tundub, et Eesti teater on leidnud suurepärase horrortükkide lavastaja.

Tean, et Krabat on osades koolides soovitatava kohustusliku kirjanduse hulgas. Internetis tuhnides selgus, et üldjuhul loetakse seda 7. klassis. Arvan, et see ongi sellise raamatu lugemiseks paras vanuse alampiir.
Krabat raamatuna on väljahüütud, kui lasteraamat, Krabati etendus ei ole kindlasti klassikaline „lastetükk“. Soovitan väga vaatamiseks nii teismelistele, kui keskealistele. Päris algkoolilastele võib süngeks jääda.

Minge vaadake! Viimaste aegade stand upide, "võtan end paljaks, sest muidu ei paista välja" ja minimalistlike rollijoonistega ning lavakujundustega etenduste sees on Mustade Vete ääres asuva veski jahutolm sissehingamiseks kui hingetõmme männimetsas.

Dramaturg ja lavastaja, Diana Leesalu
Raamatu tõlkija Linda Ariva
Kunstnik Jaagup Roomet
Muusika Ardo Ran Varres
Valgus Emil Kallas
Videod NULLpiksel
Mustkunstnik Meelis Kubo

Mängivad: Andrus Vaarik, Märt Pius, Tõnn Lamp, Hendrik Kalmet, Indrek Ojari, Kaspar Velberg, Karl-Andreas Kalmet, Priit Pius, Veiko Tubin, Argo Aadli, Mart Toome, Andero Ermel, Mikk Jürjens, Maiken Schmidt.

Esietendus 31.01.2015

Krabat on endiselt (2016) mängukavs.

veebruar 2015