Kodu maailma otsas/ Maailma otsas/ Rakvere teater

Kodu maailma otsas.

Rakver teatri suveetendus „Maailma otsas“ algab kohe, kui oled, istunud pingile ja näo lava poole pööranud. Margeri maja hoovi (Pikk tänav 26) on ehitatud kodupesakastid nimetu tänava tegelastele. Poolkaare kujuline elupaik kinnitub selgapidi vastu vana maja, kuhu laskuv päike sisse paistab ja paljastab vaikelu, mis sinna sajandeid tagasi on peatuma jäänud... Nii tahaks mõelda. Mis nende päikesest äratatud akende taga tegelikult on, ei tea. Maja kõrval on värav, kust tegevus sisse-välja voolab, üle tänava kõrgub Rakvere Miikaeli kirik, nagu tasuta dekoratsioon.

Andrus Kivirähk ei kuulu minu lemmikkirjanike hulka, Raivo Trass ei ole mu lemmiklavastaja. Dramaturg Urmas Lennuki näpupistes ja suurepärase trupi hingamises on aga nende kahe töö krooniks soe ja heatahtlik vaatemäng valmis saanud.

Istud, eks ole, pingil ja vaatad, kuidas head inimesed oma igapäevast elu elavad või ka mõned ka elamata jätavad. Mitte ühtegi võõrast ega arusaamatut elu ei ole. Täpselt su enda elu vaatab vastu. Miks peaks teatris vaatama seda, mida niigi tead. Tegelikult...ega ei teagi ju. Kes siis nii väga ikka oma igapäevapeeglit oskab vaadata. Mõnes mõttes on Margeri õues ideaalelu – suuri jamasid ei toimu ja see, mis juhtub, lõpeb kohekiiresti õnnelikult. Mõnus elu ja kõikide tubade tegelased saavad sõna.

Igal oma elu.

Pinget hoiab aga pidevalt õhus hõljuv „läheks kuhugi, läheks maailma otsa“. Läheks kuhugi sinna, kus varem ei ole käinud, kus on midagi. Mis? Ega ei teagi, aga tahaks sinna miskisse. Nii väga tahaks, aga... siin on vaja veel seda teha ja siis seda ka ja teist ja kolmandatki, aga tahaks kuhugi sinna ära. Siis tuleb oma toast, kõige kõrgemalt korruselt härra Immaanuel ja ei taha kuhugi. Tema on oma maailma otsa jõudnud. Puumaja kolmandale korrusele, nimetule tänavale, eiteamis linna. Nii tabadki end mõttelt, et kus see maailma ots siis ikka on. Kui lähed nüüd Eestist näiteks Austraaliasse, on sihtpunkt su jaoks maailma ots. Kui tuleb berliinlane näiteks Sauele, on see tema jaoks maailma ots. Tuleb välja, et maailma otsi on nii palju, kui maailmas inimesi. Su enda kodutänav on maailma ots...

Jätkuvalt imeltlen Maria Klenskajat, kes vaatamata möödunud ajale meenutab mulle ikka Miraldat 1975ndal aastal valminud mängufilmist Indrek. Miralda-Marilda-Rimalda-Ramilda-Ridalma-Radilma... ja vaesed lõhutud tassid... Klenskaja sügavalt südamest tulevas hääles ja pisut nukras olemuses on alati mingi kübeke lootusetust, etteteadmist, seletamatut elutarkust. Ta ei źestikuleeri eriti kunagi, kuid annab oma lühikeste pehmete liigutustega edasi kas või veskitiibade vehkimist.

Ines Aru kohtasin hiljuti ühes teises suveetenduses, kus kogu tema liikumine seisnes uksest tulekus ja laua taha istumises. Rohkem polnud vajagi. Ta tuli ja istus ja võttis vaataja silmad ja lahkus. Rakvere etenduses on tal veel kitsam ruum ja jällekord on tema kohal olekkaugele nähtav.

Hea meel oli näha ka Rakvere teatri raskekahurväge - vanema põlve näitlejaid - Arvi Mägit, Toomas Suumanit, Volli Käro korraga ühes etenduses.

Peeter Rästase saatuseks on vist küll kõrtsmike mängimine. Opossumi baarimees on nüüd küll kolmas kord, kus teda põll ees baarileti taga näeb. Ta mängib muide väga hästi. Mina käiksin ka sellises kõrtsis, kus nii lahe baarmen oleks.

Ühesti eesti teatritükist ei puudu muidugi joodikud. Seekord mängivad neid Rakvere teatri kõige suuremad ülemused, ehk Velvo Väli ja Üllar Saaremäe. Mnjah-mnjah... mis seal salata. Ühel eklektilisemal eluperioodil olen selliste mahakäinud filosoofidega üksjagu kokku puutunud. Veelkord üks äratundmine. Mehed mängivad hästi. Velvo Väli läheb vanemaks saades kogu aeg paremaks ja Saaremäe laseb oma võimsal häälel üle lava kõlada, kedagi siiski ülemängimata.

Ühes toas asuvas kontoris (Maksuametis?) teevad humoorika kontoritedreliku etteaste Tiina Mälberg ja Helgi Annast.

Etenduse naelaks on harrastusteatri Väike KaRakTer lapsed.

Kuna tegevus toimub enamasti tubade kaupa siksakis, ehk kord vasakul üleval, siis paremal all, siis üleval keskel, siis all keskel jne, tekib väike loks. Näitlejad ootavad oma märksõna, et tegelase tekstiga om anurgas edasi minna ja see toob kaasa tillukesi pause, mis üldmulje pisut hakituks teeb.

Selleks aastaks on Maailma otsas mängitud. Suveetendustel on heaks kombeks ilmutuda mitmel aastal järjest. Loodetavasti on sel etendusel head kombed.

29.06.2016

Andrus Kivirähk, Maailma otsas
Lavastaja Raivo Trass
Kunstnik Jaak Vaus
Dramatiseerija Urmas Lennuk
Osades Liisa Aibel, Helgi Annast, Indrek Apinis, Margus Grosnõi, Saara Kadak, Kaja Kupp, Aune Kuul, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Marin Mägi-Efert, Tiina Mälberg, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Üllar Saaremäe, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets, Oliver Vitskovski, Velvo Väli, Imre Õunapuu; külalistena Ines Aru, Maria Klenskaja (Eesti Draamateater), Volli Käro, Arvi Mägi ning harrastusteater KaRakTer koosseisus Tiit Alte, Ivo Leek, Aavo Soots, Alina Klimova, Tea Parts, Kaido Piiroja; Väike KaRakTer koosseisus Liisbet Vilu, Raina Roopa, Agur Kastemäe, Loveli Piirson; lapsed Ronja Talunik, Li-Liis Grosnõi, Kadi Leen Lennuk, Rudolf Apinis, Rasmus Sirp, Karl Alex Päären

Esietendus 16.06.2016

juuli 2016