Pääsukesed plekkmere ääres/ Mereplekid

Prangli ja mandri vahet sõitval Wrangö laes on kaks pääsuperet omale mugava reisimisviisi leidnud. No mis saab olla mugavam, kui aga ehitad parvlaevale maja ja siis muudkui püüad kärbseid ning kruiisid, jalad pesaseinal.

Kui Kelnase sadama vana kuuri teatrisaali istet võtame, sagivad Prangli pääsukesed sealgi valjul sidinal edasi-tagasi. Teatrikaaslane osutab lae poole – otse meie peade kohal on talade külge papist pasariiul paigaldatud. No mis seal ikka, kui hakkabki üle ääre ajama, eks saab puhtaks jälle – vesi ümberringi.

Publik sahistab ja kolistab ja jutustab ja naerab ja vakatab siis kummalise muusika peale. Hämarasse kuuri astuvad pudelitesse puhuvad näitlejad. Kume heli kostab nagu sadamast lahkuva laeva pasun. Publik on võidetud, Mereplekid võivat alata.

Lugu iseenesest on lihtne. Soomes on kuiv seadus ja hõimuvelledele abi ulatavad põhjaranniku eestlased veavad üle mere piiritust. Selle loo aga käivitab 80-ne aasta tagusesse olevikku ilmunud tänapäevane kalevipoeg. Poisil võtab aega, et kaineks saada ja taibata, kuhu ta on sattunud. Poiss pannakse pingile istuma ja siis räägitakse lugusid. Aga ükskord oli nii, et...

Salakaup on seaduse poolt vaadatuna alati kuritegelik. 2016ndal aastal tugitoolis kirjutades on eestlaste piirtuseveo ajalugu muidugi romantilises kauguses. Sel ajal elanud kaasaegsetele aga oli see ohtlik sissetulekuallikas. Trahvide või trellide taha sattumise kõrval oli ka surmajuhtumeid. Naised vedasid kanistreid seelikute all, piirivalvuriga kohtamas käinud tüdruk võis küla põlu alla sattuda, tulevahtusi tuli ette. Teiselt poolt: kerkisid uued elamud, koolitati lapsi. Omal äraspidisel kombel tõi selline kaubitsemine ka riigile heaolu.

Rhett Kütseni mängitud rannapoiss Mait ja Ivar Erik Lannese tulevikupoiss Kevin on ühtmoodi sümpaatsed tegelased. Mait õpib hoolega, kuna vaese rannapere ainus lootus paremale elule on haridus ja piirituseäri ei pea perepoeg parimaks mõtteks. Kevin aga ehitab Soomes ja leiab elumõnu parvlaeval pummeldades. Kumbki ei tea, mida nende tulevik toob. Südant kratsib, kui rannapoiss küsib tulevikust tulijalt, et kuule, mis saab edasi, kas tulevikus on igal inimesel väärtus. Tulevikupoiss kratsib oma vähese koolist meeldejäänu kokku ning ütleb, et mingi sõda tuleb ja sina mine ära Rootsi.

Ingrid Noodla, Kristiine Eliise Kadaka ja Jessica Agneta Kari kanda on enamused tüdrukute ja naiste rollid ja nende ümberkehastumised kord rannatüdrukuteks, kord soome karskuliikumise piigadeks jne on usutavad.

Omaette etüüdidena on nauditavad noorte piirivalvurite etteasted. Oh, ja muidugi ajalehepoiss, kes võiks küll kaasaegsetele noortele näitlejatele diktsioonitunde anda.
Pea kogu etenduse vältel on tegelaste kõrval kolm musta riietatud olevust, kes hiilivad, tantsivad, pöörlevad. Oleksid nagu kassid, aga sabasid ei ole, oleksid nagu kuradikesed, aga kapju ei ole...või kuidas see põrgutegelane siis välja näeb...
Tagantjärele lugesin kavalehelt, et need on viinakratid. Näed siis, peaaegu pihtas.

Professionaalsetest näitlejatest teeb kaasa minu suur lemmik Ene Järvis vanaemana ja mu suureks heameeleks Riina Maidre. Riina Maidret olen siiani ainult teles näinud ja ma ei teagi praegu kas ja kus teda üldse laval näha saab. Miskipärast tuli mulle teda laval nähes Kolme õe Olga meelde. Temas on mingi slaavilikkus, mingi traagika. Loodetavasti leiab ta oma lavastaja.

Lavakujundus on lihtne. Mereäärne kuur annab juba ise noodid kätte. Kostüümid on segu ajaloost ja tänapäevast. Ene Järvise memm on küll millegipärast riietatud kostüümi, mille järgi võiks arvata, et Fred Flinstone ajab nüüd Räniorus oma asju ihualasti. Ka tümitab Nukitsamehe filmi eit oma juhme poegi nüüd ilma kepita, sest see on Pranglil memme käes.

Stsenarist Piret Saul-Gorodilov on olnud õige inimene sellist näidendit kirjutama. Tema taustal on töö piiritusetehases, tollis, Maksuametis.

Lavastajana on väga tugeva töö teinud Tallinna 32. keskkooli teatrisuuna õpetaja Eva Kalbus.

Mängivadki sama kooli õpilased ja vilistlased. Noorte teha tahtmine ja mängulust teevad Mereplekkidest kõige paremas mõttes rahva teatri – ehk rahvas mängib oma rahvale südamest.

Mõtlesin tagantjärele, et kas see oli ikka ainult piiritus, mida üle mere veeti. Ajaloost on teada, et ka tolleaegsed riigiametnikud olid asjaga seotud ja sahkerdati ka legaalsel teel valmistatud piiritusega. Mu Ida-Virumaa päritolu teatrikaaslane ütles, et ka tema vanaema tootis alkoholi, mida siis salakaubaks läks. Mõtlesin, et kas tõepoolest on kodusel teel võimalik 96%list jooki destilleerida või oli tõesti nii, et janused hõimuvelled võtsid tarvitada kõik, mis oli kangem kui piim...ja kuidas üldse lahe põhjakaldal asju aeti, laste jagati, mis sai edasi...

Wrangöga mandrile tagasi sõites paistab päike mulle silma. Meri on vaikne ja teatritrupi noored lustivad laevalael. Pääsukesi pole näha – vist jäid Pranglile ööbima. Nendel on oma pääsukeseasjad ajada, sõitku merel piiritusekannud või parvlaevad. Nemad kasvatavad poegi ja söövad putukaid ka siis, kui etendus on lõppenud.

Mereplekke mängitakse Pranglil veel 6. ja 7. augustil ning sealt edasi Viimsi Rannarahva muuseumis 11., 12., 13., 15., 17. augustil.

Autor Piret Saul-Gorodilov
Lavastaja Eva Kalbus
Muusika Jarek Kasar
Koreograaf Kristina-Maria Heinsalu
Osades Ene Järvis, Riina Maidre, teatritrupp KOKK ja Tallinna 32. keskkooli teatrimeeskond..

Vaadatud 23. juulil 2016

Tulihänd varvastel/ Kratt/ Rahvusooper Estonia

Eduard Tubina ballett „Kratt“ esietendus Vanemuises 1943. aastal. Estonias tantsiti seda neljal korral ja viienda etenduse ajal, 9. märtsil, 1944, algas õhurünnak Tallinnale. Kratil jäi talu põletamata, selle asemel süttis teater. Tulle jäi „Krati“ originaalpartituur. Orkestripartiid aga asusid Vanemuises ja nii naudime me täna 1962. aastal Tubina poolt kirjutatud teist versiooni.

Lugu on meile kõigile tuttav – peremees tahab rikkaks saada, teeb lepingu Kuradiga ning valmistab endale Krati, kes talle nodi kokku kannaks. Mammon saab elu üle võimust, talust jääb Pisuhänna käes vaid tuhk järele ja Kurat veab peremehe põrgusse. Rahvapärimus on hoolimata rahvastest, ikka sarnane – rikas on saatanast ja saab oma palga. Küllap teadis haritud mehena Goethegi rahavajuttudest sarnast lugu, kui oma „Fausti“ kirjutas.

Niisiis, meie oma lugu. Pisikese ajaloosse vaatava paradoksina tantsivad enamjaolt vene rahvusest tantsijad. Eestlane on nunnu enam-vähem kuni 10 eluaastat, sealt edasi aga kasvab nii suureks, et
lavale hõljuma enam ei sobi. Trupis teevad kaasa ka briti päritolu artistid.

Tants oli ilus. Täieliku tantsuvõhikuna läks tõenäoliselt osa tantsukeelt minust mööda, kuid peremehe ägeduses, sulase armastuses ja Krati pahelisuses ei teki hetkekski kahtlust. Koregraaf-lavastaja Marina Kesler on Kratile andnud liigutuste mustri, mis selgelt viitab segaduses tehisolendile. Kindlasti on see üliraske roll. Väga ilus oli sulase soolotants. Minu nähtud 10.10.2015 etenduses tantsis peremeest pikka kasvu mees, keda kujutaks pigem ette võrkpalliplatsil tümistamas, kui Estonia laval Kuradile kolme tilka verd tantsimas. Teise vaatuse alguses üllatas aga ooperikoor. Balletis! Võimalik, et nii ongi tavaks ja tegelikult sobis see lilleneiude aasalaul rahvuslikku tantsuetendusse seda enam, et järgnes nii 20 minutine segarühma rahvatants.

Kostüümikunstnikuks on Gerly Tinn. Oleksin ehk natuke rohkem kiikse või krapse oodanud. Moelooming ja kostüümilooming on erinevad asjad, nagu meik ja grimmgi.

Valguslahenduses on momente, mida enne pole kohanud.

Kratt on teine ballett, mida oma elus olen näinud. Tants ei ole kunagi olnud minu teema. Nüüd on. Kratti lähen millalgi veel vaatama. Soovin näha ka teist koosseisu.

Lavastus on endiselt (2016) mängukavas.

oktoober 2015

Kodu maailma otsas/ Maailma otsas/ Rakvere teater

Kodu maailma otsas.

Rakver teatri suveetendus „Maailma otsas“ algab kohe, kui oled, istunud pingile ja näo lava poole pööranud. Margeri maja hoovi (Pikk tänav 26) on ehitatud kodupesakastid nimetu tänava tegelastele. Poolkaare kujuline elupaik kinnitub selgapidi vastu vana maja, kuhu laskuv päike sisse paistab ja paljastab vaikelu, mis sinna sajandeid tagasi on peatuma jäänud... Nii tahaks mõelda. Mis nende päikesest äratatud akende taga tegelikult on, ei tea. Maja kõrval on värav, kust tegevus sisse-välja voolab, üle tänava kõrgub Rakvere Miikaeli kirik, nagu tasuta dekoratsioon.

Andrus Kivirähk ei kuulu minu lemmikkirjanike hulka, Raivo Trass ei ole mu lemmiklavastaja. Dramaturg Urmas Lennuki näpupistes ja suurepärase trupi hingamises on aga nende kahe töö krooniks soe ja heatahtlik vaatemäng valmis saanud.

Istud, eks ole, pingil ja vaatad, kuidas head inimesed oma igapäevast elu elavad või ka mõned ka elamata jätavad. Mitte ühtegi võõrast ega arusaamatut elu ei ole. Täpselt su enda elu vaatab vastu. Miks peaks teatris vaatama seda, mida niigi tead. Tegelikult...ega ei teagi ju. Kes siis nii väga ikka oma igapäevapeeglit oskab vaadata. Mõnes mõttes on Margeri õues ideaalelu – suuri jamasid ei toimu ja see, mis juhtub, lõpeb kohekiiresti õnnelikult. Mõnus elu ja kõikide tubade tegelased saavad sõna.

Igal oma elu.

Pinget hoiab aga pidevalt õhus hõljuv „läheks kuhugi, läheks maailma otsa“. Läheks kuhugi sinna, kus varem ei ole käinud, kus on midagi. Mis? Ega ei teagi, aga tahaks sinna miskisse. Nii väga tahaks, aga... siin on vaja veel seda teha ja siis seda ka ja teist ja kolmandatki, aga tahaks kuhugi sinna ära. Siis tuleb oma toast, kõige kõrgemalt korruselt härra Immaanuel ja ei taha kuhugi. Tema on oma maailma otsa jõudnud. Puumaja kolmandale korrusele, nimetule tänavale, eiteamis linna. Nii tabadki end mõttelt, et kus see maailma ots siis ikka on. Kui lähed nüüd Eestist näiteks Austraaliasse, on sihtpunkt su jaoks maailma ots. Kui tuleb berliinlane näiteks Sauele, on see tema jaoks maailma ots. Tuleb välja, et maailma otsi on nii palju, kui maailmas inimesi. Su enda kodutänav on maailma ots...

Jätkuvalt imeltlen Maria Klenskajat, kes vaatamata möödunud ajale meenutab mulle ikka Miraldat 1975ndal aastal valminud mängufilmist Indrek. Miralda-Marilda-Rimalda-Ramilda-Ridalma-Radilma... ja vaesed lõhutud tassid... Klenskaja sügavalt südamest tulevas hääles ja pisut nukras olemuses on alati mingi kübeke lootusetust, etteteadmist, seletamatut elutarkust. Ta ei źestikuleeri eriti kunagi, kuid annab oma lühikeste pehmete liigutustega edasi kas või veskitiibade vehkimist.

Ines Aru kohtasin hiljuti ühes teises suveetenduses, kus kogu tema liikumine seisnes uksest tulekus ja laua taha istumises. Rohkem polnud vajagi. Ta tuli ja istus ja võttis vaataja silmad ja lahkus. Rakvere etenduses on tal veel kitsam ruum ja jällekord on tema kohal olekkaugele nähtav.

Hea meel oli näha ka Rakvere teatri raskekahurväge - vanema põlve näitlejaid - Arvi Mägit, Toomas Suumanit, Volli Käro korraga ühes etenduses.

Peeter Rästase saatuseks on vist küll kõrtsmike mängimine. Opossumi baarimees on nüüd küll kolmas kord, kus teda põll ees baarileti taga näeb. Ta mängib muide väga hästi. Mina käiksin ka sellises kõrtsis, kus nii lahe baarmen oleks.

Ühesti eesti teatritükist ei puudu muidugi joodikud. Seekord mängivad neid Rakvere teatri kõige suuremad ülemused, ehk Velvo Väli ja Üllar Saaremäe. Mnjah-mnjah... mis seal salata. Ühel eklektilisemal eluperioodil olen selliste mahakäinud filosoofidega üksjagu kokku puutunud. Veelkord üks äratundmine. Mehed mängivad hästi. Velvo Väli läheb vanemaks saades kogu aeg paremaks ja Saaremäe laseb oma võimsal häälel üle lava kõlada, kedagi siiski ülemängimata.

Ühes toas asuvas kontoris (Maksuametis?) teevad humoorika kontoritedreliku etteaste Tiina Mälberg ja Helgi Annast.

Etenduse naelaks on harrastusteatri Väike KaRakTer lapsed.

Kuna tegevus toimub enamasti tubade kaupa siksakis, ehk kord vasakul üleval, siis paremal all, siis üleval keskel, siis all keskel jne, tekib väike loks. Näitlejad ootavad oma märksõna, et tegelase tekstiga om anurgas edasi minna ja see toob kaasa tillukesi pause, mis üldmulje pisut hakituks teeb.

Selleks aastaks on Maailma otsas mängitud. Suveetendustel on heaks kombeks ilmutuda mitmel aastal järjest. Loodetavasti on sel etendusel head kombed.

29.06.2016

Andrus Kivirähk, Maailma otsas
Lavastaja Raivo Trass
Kunstnik Jaak Vaus
Dramatiseerija Urmas Lennuk
Osades Liisa Aibel, Helgi Annast, Indrek Apinis, Margus Grosnõi, Saara Kadak, Kaja Kupp, Aune Kuul, Ülle Lichtfeldt, Silja Miks, Marin Mägi-Efert, Tiina Mälberg, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Üllar Saaremäe, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets, Oliver Vitskovski, Velvo Väli, Imre Õunapuu; külalistena Ines Aru, Maria Klenskaja (Eesti Draamateater), Volli Käro, Arvi Mägi ning harrastusteater KaRakTer koosseisus Tiit Alte, Ivo Leek, Aavo Soots, Alina Klimova, Tea Parts, Kaido Piiroja; Väike KaRakTer koosseisus Liisbet Vilu, Raina Roopa, Agur Kastemäe, Loveli Piirson; lapsed Ronja Talunik, Li-Liis Grosnõi, Kadi Leen Lennuk, Rudolf Apinis, Rasmus Sirp, Karl Alex Päären

Esietendus 16.06.2016

juuli 2016

Mis hõiskad, kodumaa/ Kodumaa karjed/ NO99

Jaak Prints kiirendab hetkega 0-st 100-ni ja hoiab seda poolteist tundi.

NO teatri Kodumaa karjed on loodud 25 aasta jooksul hõigatud meediatekstidest. Teksti tükid on kõnekamad või juhuslikumad sõltuvalt sellest, mis on vaatajale lähiajaloost meelde jäänud või mida on nende vanemad rääkinud.

Viimasel ajal ongi üha rohkem räägitud meie lähiajaloost. Ajalugu on nii ehk naa kimp tõlgendustest, oletustest ja emotsioonidest. See, mis õpikukaante vahele jõuab, on teatud kokkulepe ja mõnel juhul nühkub see klassikaks. Hegelil on teooria ajaloo vaimust, millest saan aru, kui tõdemisest, et inimene mõtleb ja teeb (vahel vastupidi ka), keegi teine juhib. Vahel saad tulemuse, mida sa ei soovinud. Vahel lihtsalt shit happens.

Kodumaa karjete meeskonna poolt kogutud katked on minu arvates siiski positiivsed ja viitavad elule, mis ikka edaspidi ka kestab. Hüüatused ei ole ajaliselt lineaarsed, vaid segipaisatud ja nii jõuad arusaamisele, et pole vahet, kas emotsiooni on spordikommentaator 24 aastat tagasi häälega välja hõiganud või Dront Edward eile korraldust täites kirjutanud. Nii või teisiti on tänane täna homne eile. Mõned asjad lihtsalt jäävad meelde.

Mu teatrikaaslane oli üllatunud, et nii palju hüüatusi tuli spordikommentaatoritelt. Mõtlesin pisut. Sport ja teater ja kunst on tõsised tööd. Nende tööde tulemus paistab meile kõigile otse silma sisse. See ei kõla ilusasti, kuid kõik nimetatud tööd on vaatamiseks, nautimiseks, ehk teisisõnu – meelelahutus. Nii mäletamegi pigem Lembitu Kuuse kui Endel Lippmaa kõneldut. Muidugi on võimalik, et FC Flora tegevjuhina on Printsi mälestused pisut „kallutatud“.

Kodumaa karjed on tänaseks mängukavast maas, kuid nagu ikka loodan, et ETV-l on jätkunud vaimu see purki võtta.

Kirjutan 2016 jaanipäeval ja tänahommikuse Brexiti uudise taustal tunnen, et tahaksin 20-ne aastane olla. Tahaksin teada, mis edasi saab, kaua veel tahaksin teada.

Tahaksin teada, mida kodumaa veel hõikab.

Jaak Prints sai selle rolli eest 2016 parima meesnäitleja peapreemia. (Puhhh, kelle rolli eest? Keda ta siis mängis? Mind, sind, naabritädi, iseennast)

NO45

Laval Jaak Prints
Töörühm Eero Epner, Hendrik Kaljujärv, Kaarel Oja
Koostöös Arvamusfestivaliga
Esietendus aprillis 2015

juuni 2016

Suveööst suveõhtusse/ Luikede järv/ Rahvusooper Estonia

Mõned suved tagasi istusin kell 4 hommikul mere ääres. Vaikus surus sooja pehme mütsina kõrvadele ja vesi oli nagu kristalliks lihvitud klaas. Põhja pool seisid roosad pilved, mis peegeldusid merevees kui rokokoosambad. Luikede tulekut ma kohe ei märganudki. Ühel hetkel tekkisid pilvepeegeldusse kaks valget sulepatja, mis hiljukesi ida poole libisesid. Ja siis see juhtus. Linnud kergitasid tiibu, sirutasid oma ilusad kaelad ette, jooksid mõne sammu mööda vett ja tõusid õhku. Minu ette jõudes puudutasid nende tiivaotsad vett ja heli, mis tekkis, et ole võimalik kirjeldada. See oli nagu terav lõige veepinda, sarnast heli saab tekitada viiuli pizzicatoga. See kajas suvehommikuselt kristalliveel vastu ja kaikus mõne sekundi...siis olid luiged läinud.

Odette ilmub ja kaob sarnaselt. Ta ilmub tumesinisele öölavale ja kaob, jättes endast maha mälestuse viiulihelidest ning teda igatseva printsi.

Pjotr Tśaikovski Luikede järv on rohkem printsi lugu, kuna tema elukäik on see, mis sündmused vallandab.

Tantsukauge inimesena pole mul võimalik võrrelda, kuidas tantsiti enne ja pärast. Minu jaoks oli praegu Estonias etenduv ja Toomas Eduri lavastatud Luikede järv esimene kokkupuude selle klassikaks saanud balletiga. See kokkupuude oli väga ilus puude.
Muinaslugu ise on lihtne. Hea võidab kurja ja armastus on ülem. Libreto algkodu on teadmata, teada on vaid, et Tśaikovski on kunagi oma õelastele väikese lihtsa luikedega balleti komponeerinud. Muidugi tahaks mõelda, et lugu sündis helilooja peas nii, nagu sündisid lood minu vanaemal, kes neid mulle õhtutundidel jutustas. Klassikaliselt on loo lõpp traagiline, kus armastajad elust lahkuvad. Ajaloo jooksul on Luikede järve aga lavastatud mitte ainult kurva lõpuga, vaid ka rõõmsaga. Nii on ka Edur otsustanud armastajad elus kokku jätta ja see jätab etenduselt lahkudes helge meelelolu.

Muusika on meile kõigile tuttav ja minu nähtud muinasloos mänginud I viiul, Toomas Nestor, valdab oma kunsti perfektselt. Sel etendusel oli esimest korda dirigendina Luikede järve ees Kaspar Mänd.

Lavakujundus mängib muinasjutule kaasa. Lossistseenides on taustal mahedatest värvidest hoolimata särav palee ja järvestseenide taustaks on pilvega looritet kuuga sügavsinine öö. Sellest, et võimsad puud kahel pool lava pole mitte butafooride ehitatatud, vaid hoopis aksidele maalitud, sain alles 2. vaatuse lõpus aru.

Valguslahendus on suurepärane ja pärlvalgeks valgustatud luiged on peaaegu pimestavad.

Peale luikede kleitide ja Ottilie musta kleidi, on kõik kostüümid loodud pooltoonides. Esimene vaatus algab roosa peoga. Kuninganna sametine sinine kleit tagasihoidlike ehetega mõjub suursuguselt ja vaoshoitult ühteaegu. Isegi 2. vaatuse tśaardaśi seelikud on sooja piimakakao tooni. Norida soovin Rothbarti kostüümiga. Kuri võlur näeb oma haaremipükstes ja turbaniga välja nagu väikese Muki sire kaksikvend. Vaatasin võrdluseks youtube`ist Maria teatri etendust ja kui muus osas ei jää Estonia balletitrupp milleski neile alla, siis seal oli Rothbart terav, kuri ja intelligentne ning seda väjendas ka tema must tiibadega kostüüm.

Pisut piinlik moment iseeneses ka: kui väikeste luikede tantsus luiged tansuklotside õrna koputuse saatel lavale ilmuvad ja pärast lühikest ilusat etteastet paremale ära tantsivad, tuleb vägisi muie suule. Rikutud olen. Väikeste luikede tantsu on nii palju parodeeritud, et balletist mitte midagi teadev inimene peab end pisut kokku võtma. Teinekord ma enam nii ei tee.

Teine kord tuleb. Luikede järves on see miski, mis tõmbab tagasi, miski, mida peab jälle ja jälle kogema, et klaarida pead, et mõista ilu kadumatust, et tunda, kuis 139 aastat tagasi loodu südamele koputab.

Kord suvehommikul nähtud luigepaar on kindlasti veel koos.

11.-l juunil 2016

Muusika: Pjotr Tśaikovski
Libreto: Vladimir Begitśev ja Vassili Geltser
Lavastaja: Toomas Edur
Dirigent: Kaspar Mänd
Kunstnik: Thomas Mika
Valguskunstnik: Steen Bjarke
I viiul: Toomas Nestor

Odett/Otilie: Jekaterina Oleinik
Sigfried: Denis Klimuk
Rothbart: Ali Urata
Kuninganna: Svetlana Pavlova

juuni 2016

Kraavi/ Polaarpoiss

Mõnikord lähevad asjad perse. Järgmisel päeval ka ja ülejärgmisel. Siis satud hullarisse ja ka seal lähevad asjad perse.

Nii ma mõtlesin, kui uus eesti film, Polaarpoiss, umbes poole peale oli jõudnud. Filmi lõppedes aga astusin saalist välja ja vaimustunud uhh!, ei lahkunud rinna seest mitte.

Keskkooli lõpetav poiss seab samme Berliini kõrgkooli suunas ja pingutab lõpueksamite poole. Kohtumine ägeda loomuga tüdrukuga viib katuse pealt ja kõik kisub kraavi poole. Ja sinna ka jõutakse. Jamast välja saamiseks teeskleb noormees vaimuhaigust.

Mu meelest ei olegi film niipalju bipolaarsest inimesest või bipolaarsusest, vaid pigem oskusest või oskamatusest eetilisi valikuid teha, armastusest ja sellest, et kui kodu sind toetab, saab kõik korda. Kõik.

Eesti film läheb järjest paremaks. Sel aastal on neid linastunud juba viis. Äkki kuus... Igatahes kirsitorn tordi otsas kasvab.

mai 2016

Ma ei mäleta/ Päevad, mis ajasid segadusse

Ma ei mäleta.
Kui Triin Ruumeti mängufilmi, „Päevad mis ajasid segadusse“, treilerit esimest korda nägin, siis otsustasin, et no sellist asja küll vaatama ei lähe. Teist korda sama reklaami otsa komistades jõudis äkki pähe, et kuule, proua, see on ju seesama elu, mida sa ise lähemalt või kaugemalt elasid ja lahkesti oled unustada võtnud.
Filmil sellist klassikalist loojutustamise kulgu ei olegi. On üks kohtumine, mis küll vallandab mõned sündmused, kuid pigem on see ühe ajastu sisse minek. Ja seda ajastut, eks ole, mäletavad nii mõnedki, kes veel nii väga vanad polegi.
Kõik oleme ajalootundides õppinud Vana-Roomat, keskaegset Prantsusmaad, II Maailmasõda jne. Vaevalt keegi ajahetke kaasaegsetest mõtleb, et ühel, loodetavasti kaunil päeval, räägib keegi sinu ajast, kui ajalooveidrusest. Viimase 100 aasta areng on ka muidugi selline olnud, et saad oma aja tõe juba 10-20 aasta pärast teada, pole vaja seda järeltulevatele põlvedele naermiseks jättagi.
Elu tuli peale ja ma ei mäleta 90-ndatest kuigi palju. Pisut mälu sügades meenub küll, et tänaval lasti vahel inimesi maha, autopomme tuli ette, pommiähvardus oli üsna igapäevane ja katus tähendas kõike muud, kui maja katvat ehituselemendilahmakat. Samal ajal kodumaa taasiseseisvus, tuli oma raha, esimesed inimesed hakkasid välismaa vahet sõitma. Armastus oli ja kurvastus oli, tööd oli hullupööra ja mehed läksid rügamise ja rabamise käigus silmnähtavalt kõhnaks. Pigem on meelde jäänud just viimased asjaolud. Kuritegevus oli kuidagi kusagil taustal ja kui sa sellega seotud ei olnud, siis pigem sa kogesid ja elasid seda kõrvalt. Ühel päeval sai see sellisel kujul otsa ja ka seda ei märganud, sest elu ju jätkus.
Filmi tegevus toimub ühes väikeses Eesti kohas. On suvi ja noorel rahval käib pidu alates silmade avamisest hommikul või mõnel muul ärkamisajal ja päev lõpeb siis, kui silmad kinni pannakse. Suveööd on lühikesed ja nii on silmad ikka avali. Tegijatel vendadel on auto ja sellest võetakse viimast. Linnatüdrukuna ei puutunud ma 90-ndatel bemmivennandusega palju kokku, mitte, et poleks selle olemasolust teadnud. Liikusin sel ajal ka vahel ühes väikelinnas ja sealgi vähenes noorte meeste arv igal suvel autoga kihutamise tõttu nii paari võrra. Filmipoistel läheb ses mõttes paremini – nemad tulevad oma suvepööramisest enam-vähem kaduteta välja. Metsavargus on peaaegu palgatöö ja linnapiigade sebimine on eluline vajadus. Väike moraal ja kasvatuslik moment ei jää ka mitte filmist puudu.
Osatäitmiste puhul ei saa jälle jätma ohkamast, et sinajeerum, kui palju häid näitlejaid meil ikka on. Pistaks vast ainult seda, et kui sulle on ikka selgesilmaline aru antud, siis pinguta kuidas pingutad lontut mängida, ikka kumab intellekt läbi.
Minge vaadake! Kes leiab mälu, kes leiab oma vanemate saladused, kes saab teada, millist elu nende lapsed elasid.
Mina mäletan ka nüüd rohkem.
Tänks!

aprill 2016