Ma võtan oma mantli/ Inriid ja Toomas Nipernaadi/ MTÜ Pärnu Suveteater

Siin sa siis jälle oled. Diivanil ripakil kui tühi tasku, augud sees. 

Ootasin sind kogu suve ja ma pole enam kindel, kas tahan sind tagasi. Sinu minekud ja minu ootamised on nii palju aastaid kestnud, et olen sellest abielust halliks ja kõhnaks kulunud. Vaata mu kalbeid käsi, mis sulle sibulat koorivad, vaata mu luidrat selga, mis kummardub, kui sulle leiba lõikan, vaata seda õhukest kaela, mis kurvalt kõverdub, kui sa jälle oma lugudega mind vaikima rääkida püüad. Lugudega, milliseid räägid suvel pargipingil ja rannakivil, festvalimelus ja kohvikutepäevadel. Mida leiavad need kuldjuustega kuulajad? Küllap seda, mida mina enam ei mäleta. Ma lähen nüüd sinu juurest ära. Varem olid sa talvel minu, nüüdsest, kui üksikud mustendavad laigud veel lumega kaetud pole, oled sa üksi. Ära otsi mind, ära palu mind. Vitsuta oma kõht täis, viimast korda ulatan sulle pesemisel puhta pesu ja rätiku. Oma mantli saan ise nagist kätte. Ma ei taha enam. 

 

Vihkamisega, Inriid. 

 

 

 

Tiit Palu on võtnud meie ette avada elu, mida Gailit laseb aimata. Mida me Inriid Nipernadist teame? Vaid seda, et tema oli see naine, kes lasi Toomasel vanderselli ja naistemehe elu elada. Vaid? Kuid seda polegi nii vähe. Inriid on see, kelle peale kogu suvine lustilugu toetub, kelle juurde mees talveks süüa ja puhast särki nõutama läheb. Ka armastust.

 

Nii on Pärnu Jahtklubis laval lugu, kus Inriid ei lähe enam oma meest otsima ja koju tooma, vaid ta ootab, et siis ise minna.  

 

Kui Sepo Seemani Nipernaadi lavale tulles diivanile vajus, tekkis mul mõneti ebameeldiv mulje - näis, nagu oleks mees purjus. Hetke pärast aga meenus, et Gailiti Nipernaadi ei joonud - loodetavasti Palu oma ka mitte. Piret Laurimaa Inriid Nipernaadi oli tulles ja meest kodus nähes nii rõõmus ja naeratav, et see lausa ärritas: No kuidas? Mees on mitu kuud ringi aelenud ja sina naeratad, toidad ja hoolitsed? Võrgutadki? Etenduse kulgedes aga taipasin, et kuule, nad on nii kaua abielus olnud, see on nende armastus. Ära mõitsa kohut! See on nende armastus. Nemad oskavad niimoodi. 

 

Lavakujundus oli lihtne elutuba kõnekate detailidega. Kellakapist paistvad taruvaigu sprei ja antuseptik, näisid talvist Nipernaadit ootavat, et kurgukraabet hukata ja villis kandu puhastada. Põlevad küünlad ootasid meest koju. Nais-ja meesfiguur maalil meenutasid Modigliani silmituid inimesi – kelle maal see tegelikult oli, ei tea. Juhuslik? Silmitu-silmitu, kes ei näe, mis ta lähedal, silmitu-silmitu, kes enam oodates teele ei vaata.  

 

Elava muusikaga laval võib võib minna nii ja teisiti. Inriidi ja Toomase loole mängis tausta ja vahepalasid Olavi Kõrre. Pole vajagi pikalt kirjeldada. Suurepärane. 

 

Ja siis tõrvatilk või lausa meri: Mängukohaks oli valitud Pärnu Jahtklubi purjekakuur, kuhu oli müüdud nii 150 piletit. Kogu publikuosa oli ühel tasapinnal. Kuna olime ette hoiatatud, siis teadsime end teise ritta seada. Etendust nägi umbes viis esimest rida, sealt edasi kuulati ainult kuuldemängu. Selle kohta on teisedki kriitikat teinud ja loodan, et korraldajad on seda kuulnud-lugenud ja võtavad järgmiseks aastaks arutella. 

 

 

 

Siin sa siis jälle oled. Diivanil ripakil kui tühi tasku, augud sees. 

Ootasin sind kogu suve ja ma olen kindel - tahan sind tagasi. Sinu minekud ja minu ootamised on nii palju aastaid kestnud. Mis siis, et värvin juba ammu halle juukseid ja seelik on suureks jäänud. Vaata mu heledaid käsi, mis sulle sibulat koorivad, vaata mu saledat selga, mis kummardub, kui sulle leiba lõikan, vaata seda õblukest kaela, mis sinu poole kõverdub. Räägi mulle lugusid, las ma vaikin ja kuulan su häält, mida suve jooksul aina meenutasin. Lugusid, milliseid räägid suvel pargipingil ja rannakivil, festvalimelus ja kohvikutepäevadel. Unusta kuldjuustega kuulajad. Ma kuulan ja lähen nüüd sinu juurest ära. Varem olid sa talvel minu, nüüdsest, kui üksikud mustendavad laigud veel lumega kaetud pole, oled sa üksi. Ära otsi mind, ära palu mind. Las ma valan sulle suppi, las ma ulatan ulatan sulle pesemisel puhta pesu ja rätiku. Mantli võtan ise. Ma tulen tagasi. 

 

Armastusega, Inriid. 

 

 

 

Dramatiseeris ja lavastas Tiit Palu 

Muusika Olavi Kõrre esituses 

Osades olid Piret Laurimaa Ja Sepo Seeman 

 

 

Vaadatud 1. augustil 2018  

Gailitit/Toomas Nipernaadi/ TeMuFi

Soovitan väga Peep Maasiku lavastust August Gailiti romaanist „Toomas Nipernaadi“. Peep Maasik on  TÜVKA 12. lennust. Selle oina on ta igatahes puhtaks niitnud. Dramatiseeris Ott Kilusk.

Me oleme harjunud Nipernaadit filmina nägema. Tõnu Kark teeb seal küll suurepärase rolli, kuid film on mulle alati pisut veidra või isegi sünge mulje jätnud. Süngusele on kaasa aidanud Anne Maasiku „Rändaja õhtulaul“. Kõik on nagu hea, aga ikkagi mingi „agaga“.

Dramaturg on üsna sirgelt raamatu aluseks võtnud ja tegelased räägivad Gailiti sooja teksti, millele on (vist) lavastaja poolt veel millimeeter kergust peale keeratud. Lavastus on väga füüsiline – esimeses vaatuses joostakse ja lausa traavitakse kogu aeg kuhugi, ka tiigid on osa aktiivsest lavakujundusest J. Teiseks vaatuseks saabub sügis ja tempo on minoorsem, ka päike vajub selleks ajaks puude taha.

Peaosas mängib Pääru Oja. Tema ilmudes käis mul äkki peast läbi, et ta on ju nii noor, kuidas ta mängib pikalt abielus olnud inimest. See mõte kaob etenduse kulgedes üsna kiiresti ja kui finaalis naine talle järele tuleb: „Talvel oled sa minu“, siis uskusin nende koos minekut.

Tüdrukute galeriis on nii end pisut juba näidanud näitlejaid, kui äsja TÜVKA lõpetanuid. Jaune Kimmel vast onTralla rolli parimaid leide, Maarja Tammemägi Ello on sirgeselgne ja iseteadlik, Karolin Jürise Maret Vaa on mere äärest kehvast isatalust karmi olemisega täiskasvanud noor naine.

Koomiku kuulsust taga vedav Jüri Vlassov tekitab minus alati pisut kahtlust, kuid sealses Hansuoja peremehes on töökas perenaist otsiv mees temas täiesti olemas.

Jaanus Laagrikülli kunstnikutööde nimekiri on pikk, nagu söömavahe. Ta ei vedanud ka seekord alt.

Lavastust mängitakse Linnamehe puhkekeskuses Tori vallas, Kuiaru külas. Kuidas mängukohti valitakse? Küllap kunstnikud ja lavastajad tegelevad nende otsimisega. Kes see tublikene oli, kes Linnamehe puhkekeskuse leidis, pole aimugi, kuid üks kena leid on see.

„Toomas Nipernaadit“ mängitakse sel aastal läbi augusti. Tallinast tuleb kohalesõiduks kindlasti 2 tunniga arvestada. Sõita tuleb mööda Pärnu maanteed ja Are küla kohal keerata vasakule - viit näitab Suigu ja Sõjameeste kiriku peale. See on Are-Suigu tee ja see on päris pikk. Tee on kohati käänuline, kuid kuhugi kõrvale keerata pole vaja. Tee viib läbi Are, Suigu ja Kuiaru küla, üle Are jõe, üle Sauga jõe ja Toomeoja. Sõita nii kaua, kuni tee lõpeb ja siis keerata paremale Pärnu peale. See on Rakvere-Pärnu-Sõmeru maantee. Sealt on pisike suts ja siis näitab viit Linnamehe Puhkekeskust ning teatriplakat on ka väljas.

Teatrialale saab sisse alates 18.00-st. Etendus algab 19.00. Tribüün on korraliku tõusuga, nii et näeb väga hästi. Kohad on nummerdamata. Soovitan istuda lavapoolt vaadates paremasse sektorisse, ehk et laval on kaev ja hulk tegevust toimub kaevu ja selel kõrval oleva värava ümber. Kui on päikesepaisteline ilm, siis on esimese vaatuses publikule päike näkku. Katke pea ja jooge vett. Muude jookide ja toitudega istuma ei lubata, kuna herilased tulevad oma osa nõudma.

Kui on soov minna koos lastega, siis pigem alates 15.-st eluaastast. Midagi ebasündsat seal ei ole. Gailit on tugeva alltekstiga, seega noorematele peab selgitama.

Autor: August Gailit

Dramatiseerinud: Ott Kilusk

Lavastaja: Peep Maasik

Muusikaline kujundus: Jaan Sööt

Osades: Pääru Oja,  Karolin Jürise, Kärt Tammjärv, Ursula Ratasepp, Jaune Kimmel, Kaili Viidas, Maarja Tammemägi, Tanel Ting, Silver Kaljula, Jüri Vlassov, Andri Arula, Tiina Laugus, Jan-Erik Sarv, Martin Aulis.

Vaadatud 4. augustil 2018

Meie näoga elu/ Minu näoga onu

Üks meesterahvast kriitik kirjutas, et filmis „Minu näoga onu“ on piinlikke hetki. Küllap mehed näevadki seda filmi naistest erinevalt.


Mu enda kogemus ringi vaadates ütleb, et naised on suhtlemise laiali minnes emotsionaalsemad ja ninakamad: ah, mis see mees oligi säänne ja määnne. Kogemus ütleb ka seda, et need on sageli välised viskamised ja kui stamp ütleb, et mehed ei räägi, siis minu ilmatarkus ütleb, ega ega naised ka alati ei räägi. Ma ise nende hulgas.


Olgu siis praegu naistega, kuis on, kuid Maimikud ütlevad, et vaadake siia, meesterahvale teeb suhtelõnga katkemine haiget. Me ei saa ellu manuaali kaasa ja nii ei oska me sageli piirsituatsioonides käituda – see kas kukub välja nii, et kõik terveks jäävad või siis mitte. Juhus on see. Sageli.

Rain Tolki Hugo igatseb ja püüab ja armukadetseb ja hoiab endale. See vist ongi käitumine, mida eespool nimetatud kriitik piinlikuks nimetas. Üldse ei ole nõus – inimene ongi sellises olukorras ebaratsionaalne.

Teatavasti käivad hädad ilmas mitmekaupa ja lahkuminekule lisaks ilmub Hugo ellu tema isa, kes oma lapse käekäigu vastu just suuremat huvi pole ilmutanud. Roman Baskini mängitud isa on artist selle parimas mõttes. Ta manipuleerib oma taasleitud pojaga meisterlikult, kuid mitte kurjalt, vaid heatahtlikult. Heatahtlikkus ongi isa ja poja ühine omadus. Kui nende ellu satub naine, kes mõlemale mehele meeldib, on ka nende omavaheline kukepoks soe ja haavadeta. Evelin Võigemast on mu suur lemmik ja on hea meel näha, et ta Marianina suurepärase etteaste teeb.

Filmis on grimmi kas vähe kasutatud või siis pole seda üldse tehtud. Suured plaanid on seetõttu ausad. Kui on kortsud  või nahavead või soolasest tuulest salkus juuksed siis sellised need ka on. Mitte keegi ei tõuse hommikul voodist täismeigi ja joonitud seitliga. Palju on mere ääres tehtud välivõtteid ja heli ei ole puhastatud ning nii kolistab tuul täiesti ausalt mikrofoni näitlejate jutu taustaks, nagu vana pada Paunvere kiriku tornis. Nii on „Minu näoga onu“ päris film päris asjast päris olukordadega. Heatahtlik, reaalne, mõnusa huumoriga, meie näoga.

Stsenaarium ja režii: Katrin Maimik, Andres Maimik

Esilinastus Eestis oktoobris 2017


Vaadatud 17. oktoobril Solarise Apollos

Ausalt Kaugverist/ Mees raamatust/ Kesk-Eesti harrastusnäitlejad

Kui Aire mind Jänedale teatrisse Kaugveri elulugu vaatama kutsus oli otsus tehtud.

Raimond Kaugver oli omas ajas kultuskirjanik: produktiivne, hea sulega ladus jutustaja, eluline. Meie kodus luges vanaema ja tema tuules sain minagi lugemisnakkuse. Mäletan, et Kaugveri raamatute pärast me natuke lausa võitlesime, et kumb uue raamatu enne omale ööseks voodisse saab. Jänedale mineku tuules tuletasin natuke tema raamatuid ja keelekasutust meelde. Jah, keel muutub ajas, kuid materjali väärtust see ei vähenda. Kaugveri elust ei teadnud ma siiani suurt midagi.

Saan enne etendust dramaturg Arlet Palmistel nööbist kinni ja küsin, miks ta just Kaugveri valis. Kuulen, et Arlet ajab kodukandi asja ja on otsinud Piibe maantee lähedal elanud tuntud inimesi ning Kaugver on Lehtses elanud. Raimond Kaugver on olnud rahva seas armastatud ja tunnustatud, kuid temast pole biograafiat, ka pole teater ega film tema elukäigu vastu huvi tundnud. Nii on Arlet vast esimene, kes on võtnud teda meenutada – sidunud omavahel tõsielusündmused ja raamatulood. Pulli tall on tänuväärne mängukoht.

Lava on selliste mõõtmetega, et suurtel teatritel pole niisugust võtta. Ringrõdu võimaldab kahel tasapinnal lavastada. Ja siis suletakse uksed ja siis tulevad näitlejad. Inimesed istuvad kahes lava otsas pinkidele. Käed rahulikult süles istutakse ja oodatakse justkui teeleminekut. Teed käiakse läbi Kaugveri 66 eluaasta.

Esimesena astub ette üks mu lemmikkirjanikke, Juhan Jaik ja peab kooliõpilastele kõnet ning julgustab väikest algkoolipoissi edasi edasi kirjutama. Sealt edasi läheb teekond, nagu Kaugveri kaasaegsetel läks: sõda, värbamine, vangilaagri kannatused, sellegipoolest õnneotsingud ja-leidmised.

Ajaloo kulgedes vahetuvad näitlejad, kostüümid, kombed, lavakujundus. Mõned stseenid on nii lähedal ja elavad, et näiteks kaevikustseenis, kus Raimond on kaasvõitlejate vahel keskel, tekib tahtime öelda, et mees, hoia end, liivakotid on liiga madalad ja sa võid pihta saada! Trammipargi meeste joviaalne stseen anekdootidega võtab korraks pinge maha ja teeb tuju heaks. Stseen, kus Kaugver pärast sõda kodumasinate remondi töökotta astub ja seal haamriga triikrauda kopsivas mehes tema vangilaagrisse saatnud seltsimehe ära tunneb, on naljakas ja traagiline ühteaegu. Üllatus on mõlemapoolne, kuid suheldakse rahulikult. Kaugveril on käes oranź võrk triikrauaga, mida ta tasakesi kui heitevasarat käes kiigutab. Selles liigutuses on ähvardus ja võib-olla ka andeksand koos.

Siiani mängivad Kaugverit nooremad inimesed – Rasmus Pitk, Magnus Mänd, Andres Kaitsa, pärast vaheaega aga täiskasvanud ja elukogenud kirjanik Tiit Tammlehe kehastuses. Tema Kaugver on kui kuningas, pikk ja sirge ja tark ja armastav, tema Kaugver on kui narr, kes end Kuku klubisse lõbutsema unustanud. Igatahes suurepärane etteaste Tammlehelt.

Väga-väga üllatab mind Aire Pitk. Ikka on ju elus nii, et sul on inimesest tekkinud ettekujutus (tean teda ajast, kui ta laps oli). Täiesti ootamatus situatsioonis aga avastad, et inimeses on kusagil sügavamal nii palju rikkust ja ilu. Aire mängib Kaugveri kolmandat naist Aavet. Juba raamatukogutöötajana lavale astudes on tema olemises midagi traagilist, pisut eemalolevat, pisut häbelikkust. Ka rõõmsates stseenides on temas midagi, mis keset õnne õnnetust ennustab. Tema hääl kannab ja vaikselt rääkideski on ta kuulda igasse teatrisaali soppi.

Minu lugupidamine kogu trupile. Inimestes on teha tahtmine, mängulust, sära – kõik need asjad, mis professionaalsetel teatritel vahel kaduma kipuvad.

Ma ei ole nii ausalt tehtud teatrit väga ammu näinud.

 Aitäh!

Arelt Palmiste/ Raimond Kaugver
Lavastaja - Tiit Alte
Valgustaja – Robin Täpp
Helitehnik – Mardo Leikman
Kostüümid – Leelo Jürimaa

Raimond läbi aegade – Rasmus Pitk (Rasmus asendas haigestunud Marten Aron Lepikut), Magnus Mänd, Andres Kaitsa, Tiit Tammleht
Aave – Aire Pitk
Afik, toimetaja, Madis – Veljo Kukk
Anti – Arlet Palmiste
Kohtunik, Juhan Jaik – Hannes Tiinas
Suurkask – Frederik Nirgi
Tuur – Marten Egert Vahtla
Noor Anti – Robin Täpp
Sõber, sõdur, Kivi, kirjanik – Ivo Leek
Valvur, sõdur, Sass, kelner – Aavo Soots
Koomand – Tiit Kaljumäe
Doktor, ajakirjanik – Margus Lebern
Lena, õde – Mariliis Põldma
Simmo, ametnik – Vello Teor
Arst – Riina Vaher
Milli – Lilian Rikken
Valvur, sõdur – Raido Reimann

 Esietendus 24.05.2017 Jäneda Pullitalliteatris

 Vaadatud sealsamas 28.06.2017

Kuidas nad läände läksid/ Küllus/ Rakvere teater

Küllap me väga ei mõtle, mida tähendab sõnapaar „metsik lääs“. On vist kuld, räpased mehed, kaltsudes naised, piisonikarjad, indiaanlaste ja kolonistide lootus ja lootusetus ja muu selline, mida Ameerika filmidest lõpmatuseni nähtud ning meie jaoks on see kaugel asuv kunstiline fiktsioon. Vähem mõtleme sellele, et nende märksõnade taga on alati päris lood – ajastu lood, inimeste lood. Beth Henley „Küllus“ on naiste lugu.

Bess ja Macon on vastanud ühe lääneosariigi meeste tutvumiskuulutusele ning ootavad saabununa jaamas oma kosilasi. Naised – üks noorem, teine vanem, on lootusrikkalt meestele, keda nad kohanud pole, kuldse kuu kukile maalinud. Elurõõmus Macon loodab, et peigmees poleks kole. Tagasihoidlik Bess aga arvab, et olulisem on mehe heatahtlikkus. „Me oleme sinuga sarnased“, kordab Macon. Jah, need kaks naist on vaatamata erinevatele elusoovidele sarnased – mõlemad on unistajad, omavahel olles ka tütarlapselikud.

Kui kõik saab elus valesti minna, siis nii lähebki. Kahe naise uude ellu kasvamine liigub justkui kaherealist maanteed mööda, kuid vaatamata samale lähtekohale vastassuundades: ühel punktist A punkti B, teisel punktist B punkti A. Kui kord punktis C kohtutakse, on nad taas sarnased. Kohtumine läänes ületab valestimõistmised, hoolimatuse, kaotused. Sõprus, olgu või aastateks unustatu, on tugevam.

Anneli Rahkema Maconi rollis oli alguses kohmakas ja väheusutav. Võib-olla oli põhjuseks võõras lava (vaatasin „Küllust“ Vene teatris), kuid etenduse kulgedes mängis end soojaks ja oli minu jaoks hea üllatus. Ülle Lichtfeldt Bessina jäi kohati kättesaamatuks. Ma ei saanud väga hästi aru, kui vana Bess võis olla. Tema karakter on kirjutatud heasüdamlikuks ja alluvaks, isegi naiivseks, seega oleks nagu väga noor, kui teda aga mängib Ülle Lichtfeldt, siis plikavanuses Bess olla ei saa. Vahest oli asi ka selles, et Lichtfeldt ei ole väga minu näitleja – talle on omane teatav paatoslik maneerlikkus nii žestides kui liikumises. Osades rollides on see suurem või väiksem liialdus. „Küllusega“ oligi kuidagi nii, et naisnäitlejate rollid muutusid usutavamateks, kui üks lähenes A-le ja teine B-le, kui ühest sai jõuka talu perenaine ja teisest püstipäine jahe ärinaine. Iseteadlikku sirgeselgset naist mängib Ülle Lichtfeldt suurepäraselt – tema haavatud uhkus oli isegi punase kleidi kahinas tunda.

Mehed olid selles loos omamoodi statistid. Nad olid küll peaaegu kogu aeg laval, kuid pigem kui need, kes naisi läände minekule suunavad. William on alalhoidlik ja rahulik ning loodab kirja teel leitud naisele õnne pakkuda. Jack jõhrutseb naisega seni, kuni too on järjel, kus suudab ise end ülal pidada ning supleb selle külluse soojendavas servas. Need kaks meest on üsna stereotüüpsed : kole hea mees ja kuum halb mees. Margus Grosnõid olen seni vaid seriaalides näinud ja seal on ta ikka veidrikke mänginud. Seda, et ta hot võib olla, ei osanud oodata, ma ei tundnud teda isegi kohe ära. Tarvo Sõmer oli hea, nagu ikka. Professori tillukest rolli oleks võinud ükskõik kes mängida, kas tasus selleks Eduard Salmistut raistata. Mõtlesin tagantjärele, et kui professor oleks ainult fiktiivne olnud, tulnud ja olnud kas kirjades või teiste tegelaste jutus, oleks ka täiesti ok olnud. Veel üks tegelane, kes oleks võinud ka olemata olla: lava eesservas sõrmitses keegi kitarri. Mis seal ikka – elav muusika laval. Vaheajal lugesin kavalehest, et üks tegelastest on Michaeli vaim. Millise Michaeli? Kas ta tuleb teises vaatuses lavale? Mu kaaslased meenutasid, et Michael on Jacki surnud vend, keda esimese vaatuse alguses korraks mainitakse. Niisiis selgus vaheaja käigus, et peapaelaga kitarrist ongi vaim. Ahah. Jajah. Kas ta võiks ehk lihtsalt muusik olla?

Arvan, et Beth Henley kirjutatud näidend on tugev. Võib-olla läksid mõned asjad loksu välismaalasest lavastaja – Filipp Los Venemaalt - ja Rakvere trupi vahel tõlkes kaduma. Kes teab. Igatahes on tulemuseks pisut kummaline lavastus, mille žanri ei oskagi kirjeldada. Vesternit välja ei kanna, vägivallaelement on tugevalt olemas, draama nagu ikka on. Armastuslugu? Äkki tõesti.

„Tegelikult tahtsin ma ainult suurt armastust“, ütles Bess finaalis. 

Mina ka, Bess.

 Lavastaja Filipp Los (Venemaa)
Kunstnik Hardi Volmer
Kostüümikunstnik Ketlin Kütt
Video Urmas Jõemees

 Bess Johnson - Ülle Lichtfeldt
Macon Hill – Anneli Rahkema
Jack Flan – Margus Grosnõi
William Curtis – Tarvo Sõmer
Professor – Eduard Salmistu
Michaeli Vaim – Elmar Sats

 Esietendus 20. jaanuaril 2017

  Vaadatud 15. mail 2017

Nõoke/Kallis õeke

Kinost tulles mõtlesin natuke, et mis film see oli. Ega me Laosest ju palju rohkem tea, et on üks sotsialismi ja budismi kummaline segu, okupatsioon okupatsiooni ja sõda sõja otsa, kliima on hea ja inimesed vaesed.

Kallis õeke on Laose-Eesti-Prantsusmaa koostööfilmi ja tekitas hämmingut, et kuidas selline kooslus üldse tekkida saab. Režissöör on Laosest ja kuna ta on/oli just Tallinnas, siis sai selle kohta ka rohkem lugeda. Tegemist  kodusõjajärgse Laose 13. mängufilmiga – riigi ajalugu pole lasknud loovatel inimestel end eriti väljendada. Tsensuur on praegugi olemas, õnneks hakkab vähehaaval järele andma. Režisöör Mattie Do, kes on Laose esimene ja seni ainus naisrežissöör, kohtus aastal 2012 Cannes’ i filmilaboris produtsentide Helen Lõhmuse ja Sten Saluveeriga, kes soovitasid meespeaossa Tambet Tuisku ja nii see läks.

Kallist õekest on nimetatud õudussugemetega või ka lausa õudusfilmiks. Minu närv, mis õudukaid ei kannata ütleb selle kohta pigem suureneva pingega film. Kui selline film oleks tehtud näiteks Ameerikas, siis oleks seal küllap tüütuseni lennanud verd ja kõlanud karjed ja kõik muu 100 korda nähtu. (Enne vaadatud filmi algust jooksutati Ben Wheatley   Free Fire’i treilerit...põmm-põmm. Igav.) Laose filmis on kas tsensuuri tõttu või kultuuri või kes teab, ehk ka režissööri maitse tõttu kogu filmikaar vaoshoitum ja nii minnakse tasahilju, väiksemate ja suuremate võngetega ootamatule finaalile vastu.

Eesti susserärimehe Jakobi (Tambet Tuisk) nägemist kaotavale naisele, kaunile Anale  (Vilouna Phetmany), kutsutakse maalt appi tema nõbu Nok (Amphaiphun Phommapanya) Asjad pole päris nii lihtsad, saab selgeks juba hetkest, kui Jakob vahetpidamata telefoni küljes rippudes Noki bussijaamast üles korjab. Kuna Laoses professionaalseid näitlejaid peaaegu pole, siis Ana osatäitja on tegelikult poplaulja ja Noki osas ka amatöör. Kahjuks ei suutnud ma rohkem leida teenijanna (Manivanh Boulom) osatäitja kohta. Aasiast kaugel elavatel inimestel on ehk vahel keeruline sealsete elanike emotsioone nägudelt lugeda. Teenija põlgus Noki vastu on nende esimesest, peaaegu sõnatust kohtumisest tunda nii, et ihukarvad tõusevad püsti.

Filmi suur väärtus on minu jaoks see, et annab tillukese sissevaate laode kultuuri, Vientiane’i ja maapiirkondade elukommete erinevusse. Väga tugevalt jääb pinnale see, et valged inimesed kipuvad kohalikke ära kasutama ja sõltuvalt taustast või moraalist võib see olla pääse paremasse ellu, kuid võib olla ka valgesse villasse suletud häbi.

Vaadatud 22.04.2017

Valge november/ November

Ma ei ole Andrus Kivkrähki "Rehepappi" lugenud. Üritasin seda kord teha, jõuga üritasin – no ei tulnud välja. Kivirähk ei ole minu kirjanik. Eks seda toasuuruste kanade juttu ja sakste tagant varastamist olen ikka kuulnud. 

"Rehepapi" pseudoajalugu on hakanud oma elu elama. Eks väljamõeldised meeldivadki meile vahel rohkem. Sõltuvalt sotsiaalsest taustast, emotsioonist, keskkonnast, laseb lugu, kui  lugu meil end tõsta ja ka madaldada. Nii pakuvadki meile põnevust lood, mida ei ole meile sulatõena pakutud, kuid mida meile meeldib sellisena võtta, olgu vestja siis Kivirähk, Mikita, PISA test, õnneindeks jne.

Niisiis viskasin tõlgenduste tõlgendused peast ja vaatasin "Novembrit" peaaegu puhta lehena ning tulin esialgu mõttele, et lugu nagu polegi. On valge maailm nagu maal, tummavõitu pilt ja pisut pooltoone. Tasapisi jõudis aga kohale, et see on tavapärane vastamata armastuste lugu: tüdruk ihaleb poissi, poiss kedagi teist, mees ihaleb naist, naine mitte kedagi, vana naine on oodanud nüüd juba vana meest, kui nad veel noored olid.

Selle loo ette ja otsa ja vahele on põimitud tegevusi, mis esmapilgul tunduvad põimumata jäävat. Juuritakse kände, valmistatakse kratte, situtakse, käiakse kosjas, toidetakse kadunukesi. Miskipärast on läbivaks motiiviks magamine. Tundub, nagu oleksid pusletükid lumele kallatud ja need siis suvalises järjekorras kokku lükitud ning oh imet, juhuslikud ruudud hakkavad tervikut moodustama. Äkki on need tükid tegevused, mida sageli avalikult ei tehta või häbenetakse tunnistada: kui magatakse, siis norinal, kui varastatakse, siis salaja, kui piilutakse, siis vargsi, kui käiakse asjal, siis pauguga. Äkki tekivad valges ja porises vaikuses seosed ning meile näidatakse meie endi igapäeva. Kaudu kunsti.

Hea kunstnikust sõber ütles kord, et kunsti on lihtne ära tunda – vaatad peale ja näed, kas on kunst või ei ole. "Novembri" pilt on kunst, väga hea kunst on. Film on määratluselt must-valge, kuid minu meelest lihtsalt valge: säravvalge, sumevalge, lumivalge, uduvalge. Ma pole varem peale tulnud, et november võib ka valge olla. Loodetavasti tuleb see mulle tuleval novembril meelde, sest muidu on novembris just nii palju värve, kui kodus küünalt süüdates või peegli ees huuli värvides näed. Valge on ka värv.

Filminovember on oma valges imeilus. Sünge mets valgete radadega ja heleda kuuga on ilus, udune tiik on ilus, lehm on ilus, pori on ilus ja millised hundid! Isegi lagunev Malla mõis on esteetiline vaatepilt.

Lähiplaanides hakkad detaile märkama: kõhnal tüdrukul on suured käed ja ümarate otstega kaunid sõrmed, taluinimese villane drappmantel on küll räpane ja rebenenud, kuid on masinal õmmeldud, reväärid on korralikult tepitud ning siis kõvasti pressrauda antud, sama lugu on nõia mütsiga, mille on vahva rätsep kokku vuristanud, krati peaks on jalgrattasadul ja pea kogu talurahval on säravad hollywoodi hambad, katkutüdrukul on viisakalt fileeritud soeng. Grimmi juures on peale tahmaste palgete läbivaks peenike must silmapliiats, mis teeb inimeste silmad sarnaselt suureks ja nutuseks.

Ajastutruudus – mis aeg see üldse on? 200 aastat tagasi? Või? – jah, ajastutruudus ei ole olnud eesmärk ja kui filmile annab see humoorika joone, siis tekstis see pisut häirib. Õuna Endli puhul on ka "Rehepappi" lugemata aru saada, et siin on Kivirähki originaalteksti kasutatud. Sama asi segas mind Tallinna Linnateatris lavastunud "Köstris". Mitte, et ma mingi siidikõrv oleksin, kaugel sellest, kuid ajaloolisesse konteksti toodud tänapäevased roppsõnad löövad meelte pihta.

Kukumägi, kellest kostab aastaid ainult seda, kuidas ta alkoholiga rinda pistab, on ikka hullult hea. Mulle on ta näitlejana Karikakramängust saadik meeldinud. Olin üllatunud, kui muutunud on tema hääl. See on nõrk, sügav, elus. Sellisega võiks muinasjutte jutustada. Kaamera teda armastab ja näiteks stseenis, kus Räägu peremees ristteel Vanatühja ootab, on tema silmad sinised. Muidugi ei ole inimese organismis sinist pigmenti, aga selles valges maailmas on nii. Kunst.

Noorte rollides on Rea Lest ja Jörgen Liik. Liik jäi mulle juba lavakate "Enesetapjast" meelde. Tema olekus on midagi sarnast, mis oli omane Urmas Kibuspuule. Mõlemas on/oli pisut kurva kuju rüütli traagikat, hullumeelsust. Rea Lest on samalt kursuselt ja kuigi mulle eriti ei meeldinud, mida Ojasoo neid mängima pani, siis ikkagi on see õpe andnud neile noortele mingi sisemise segasuse ja oskuse teha midagi tavapäratut.

Fantastiline on filmitrupi mittenäitlejate kooslus. Ütle veel, et eestlased on kõik ühte nägu kartulipasunad. Nägude galerii on ikka uskumatult mitmekesine. 

Hulk tegelasi liigub neljal jalal. Ausalt öeldes filmi alguses, kui mullikas laudast välja veeti ja õhku tõsteti tuli mul ahastus peale. Filmi lõputiitrites oli siiski kirjas, et filmimise käigus ei vigastatud, ega kahjustatud ühtegi looma. No tore on. Siga vannub (loe: lõugab ruiata) piiblil ja hundid jooksevad. Küllap tegelesid nendega kenad inimesed.

Film on aeglane ja vähese tekstiga. Jäin muusikat kuulatama ja korraks tundus, et kratt jalutab metsas Saint Saensi saatel. Lõpus sai aga lugeda, et enamjaolt on tegemist poolaka, Michal Jacaszeki, originaalmuusikaga.

"Novembrit" ei ole mõtet telekasse oodata. Telerist ei ole seal mitte midagi vaadata. Üldplaanide maalilikke lõuendeid sealt lihtsalt ei näe.

Minge kinno.

Vaadatud 4. veebruaril 2017

foto: freepik.com