Üks meesterahvast kriitik kirjutas, et filmis „Minu näoga onu“ on piinlikke hetki. Küllap mehed näevadki seda filmi naistest erinevalt.
Mu enda kogemus ringi vaadates ütleb, et naised on suhtlemise laiali minnes emotsionaalsemad ja ninakamad: ah, mis see mees oligi säänne ja määnne. Kogemus ütleb ka seda, et need on sageli välised viskamised ja kui stamp ütleb, et mehed ei räägi, siis minu ilmatarkus ütleb, ega ega naised ka alati ei räägi. Ma ise nende hulgas.
Olgu siis praegu naistega, kuis on, kuid Maimikud ütlevad, et vaadake siia, meesterahvale teeb suhtelõnga katkemine haiget. Me ei saa ellu manuaali kaasa ja nii ei oska me sageli piirsituatsioonides käituda – see kas kukub välja nii, et kõik terveks jäävad või siis mitte. Juhus on see. Sageli.
Rain Tolki Hugo igatseb ja püüab ja armukadetseb ja hoiab endale. See vist ongi käitumine, mida eespool nimetatud kriitik piinlikuks nimetas. Üldse ei ole nõus – inimene ongi sellises olukorras ebaratsionaalne.
Teatavasti käivad hädad ilmas mitmekaupa ja lahkuminekule lisaks ilmub Hugo ellu tema isa, kes oma lapse käekäigu vastu just suuremat huvi pole ilmutanud. Roman Baskini mängitud isa on artist selle parimas mõttes. Ta manipuleerib oma taasleitud pojaga meisterlikult, kuid mitte kurjalt, vaid heatahtlikult. Heatahtlikkus ongi isa ja poja ühine omadus. Kui nende ellu satub naine, kes mõlemale mehele meeldib, on ka nende omavaheline kukepoks soe ja haavadeta. Evelin Võigemast on mu suur lemmik ja on hea meel näha, et ta Marianina suurepärase etteaste teeb.
Filmis on grimmi kas vähe kasutatud või siis pole seda üldse tehtud. Suured plaanid on seetõttu ausad. Kui on kortsud või nahavead või soolasest tuulest salkus juuksed siis sellised need ka on. Mitte keegi ei tõuse hommikul voodist täismeigi ja joonitud seitliga. Palju on mere ääres tehtud välivõtteid ja heli ei ole puhastatud ning nii kolistab tuul täiesti ausalt mikrofoni näitlejate jutu taustaks, nagu vana pada Paunvere kiriku tornis. Nii on „Minu näoga onu“ päris film päris asjast päris olukordadega. Heatahtlik, reaalne, mõnusa huumoriga, meie näoga.
Stsenaarium ja režii: Katrin Maimik, Andres Maimik
Esilinastus Eestis oktoobris 2017
Vaadatud 17. oktoobril Solarise Apollos
No comments:
Post a Comment