Jälle kuradi vihased?

 

Paddy Chayefsky stsenaariumi alusel valminud mängufilm “Network” jõudis USA kinodesse 1976. aastal ja sellel põhineb Lee Halli samanimeline näidend, mis esietendus 2017. aastal Londonis. Hendrik Toompere jr lavastas näidendi, mille eestikeelseks pealkirjaks on saanud „Võrk“, Eesti Draamateatris 2019. Miks? On aeg. Kellele? Meile.

Aastal 1976 oli USA ärevil: Watergate, naftahinna tõus, inflatsioon, äsja oli lõppenud Vietnami sõda, pärast Helsingi lepet tehti atentaadikatse Gerald Fordile, 1974 lasi hommikutelevisiooni saatejuht Christine Chubbuck end otse-eetris maha. Chayefsky on nimetanud televisiooni hävitamatuks ja kohutavaks hiiglaseks, mis on valitsusest tugevam. Inimesed ei tahtnud enam õnnelike perede saateid – inimesed olid vihased ja soovisid ka vihaseid saateid. Praegune sotsiaal-majanduslik-poliitiline olukord on selline, kuhu „Võrk“ taas sobib. Televisiooni trooni raputab vaid internet. Uudiste- ja kultuurisaadete asemele asuvad influencer`ite kanalid, YouTube, trükimeediast loeme pealkirju, teler on spordiülekanneteks. „Televisioon ei ole tulevik, televisioon on minevik“, prohveteerib televõrgu nõukogu esimees Jensen (Rein Oja).

Toompere jr on varemgi vaatajat raputanud. „Kaks vaest rumeenlast“ Tallinna Linnateatris ja „Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika“ lavastaja koduteatris on agressiivsed, lärmakad ja lootuseta. Sama rada käib ka „Võrk“ ning eesriide avanedes möll juba käib: režissöörid ja assistendid sagivad ja hõiguvad, administraator jagab korraldusi; grimeerija seisab puudritups käes, valmis käsu peale kohalt sööstma, videoseinal jooksevad lakkamatult ärevad-karjuvad uudised ja reklaamid. “Kas me saaks Howardi?” Pöördlava pöörleb aeglaselt vastupäeva.

Hääbuva telekanali uudisteankur Howard Beale on tipust jalamile langenud ning tema peatoimetajast sõber vallandab ta. Mees lubab end otse-eetris maha lasta ja sellele avaldusele järgneb reitingu tõus. Kas Howard on ületöötamisest hullunud või karjane, kes põleva põõsa ees juhiks saanud või ihkab tõepoolest surma? Hendrik Toompere Beale on lohakil, väsinud, irooniline. Jõudes pöördlaval küljega saali poole on näha tema punaste pükste kerkinud sääred, mille alt paistavad peaaegu täies uhkuses pruunid sokid. Mees surub lääpas kingades jalad vastu istme jalatuge ja klammerdub stuudiolaua külge, nagu oleks see viimane oks kuristikku libisemise teekonnal. Kummardub ettepoole ja paiskab sõnu. Juhatuse esimehele nekroloogi lugev Beale on sünge, aeglane. Must pintsak on mehele liiga suur ja mõtlik telepubliku manitsemine loob paralleeli jutlustajaga.

Ülejäänud näitlejate ansambel on ühtlasem. Rohkem lavaaega saavad Marian Heinat noore programmidirektori karjäärinaise Diana Christiensenina, Taavi Teplenkov dollarimärke silme ees nägeva tegevjuhi Frank Hackettina, Ivo Uukkivi rahumeelse ja tüdinud peatoimetaja Max Schumacherina. Neist kolmest mängib kõige tundlikumalt Heinat – ta on täpne ja vahe. Uukkivi on nagu alati – elanud mees tuimas kastmes. Teplenkovi roheline ülikond, rohke suitsetamine ja eksalteeritus avaldavad muljet, kuid helitehniliste probleemide tõttu läks osa tema teksti kaduma. Kindlasti on lavastuse üheks peategelaseks imetlusväärne kunstnike Jekaterina Abramova, Ann Einbergi, Kristjan Suitsu ja Meelis Lusmägi koostööna valminud tehniline lahendus, kus kogu laval toimuv tagaseinale projitseeritakse. Ajalise viitega videopilt jõuab meieni reaaltegevusest hetk hiljem ja nii tekib omapärane osatus või kordus – nii näeksime 2 tunni 30 minuti jooksul nagu kahte etendust.

„Me oleme kuradi vihased ja meile aitab,” näidatakse meile peeglit. Kas see pilt meile ka meeldib?

 

 

Lavastas Hendrik Toompere jr

Kunstnik Kristjan Suits

Kostüümikunstnik Jaanus Vahtra

Valguskunstnik Meelis Lusmägi

Videokunstnik Ann Einberg

Kaamerarežii autor Jekaternina Abramova

Helikujundaja Lauri Kaldoja

Tõlkis Kairi Kruus

 

Osades: Hendrik Toompere, Marian Heinat, Ivo Uukkivi, Taavi Teplenkov, Kersti Heinloo, Jüri Tiidus, Markus Luik, Marta Laan, Rein Oja, Raimo Pass, Karmo Nigula, Kristo Viiding, Ain Lutsepp.

 

Vaatasin 15. septembril 2020

Foto www.freeimages.com

Arvustus valmis Drakadeemia teatrikriitika kirjutamise kursuse jooksul.

---

Armastusest Anijal/ Kui Anija mehed Tallinnas käisid/ Piibe teater

Materjal voolab läbi õhtu, nagu siid läbi peo.

Kui kooli ajal Vilde romaani sai loetud, siis ma ei mäleta küll, et see oleks armastusromaan olnud. Meelde jäi kole peksmine. Mul on küll kirjandusõpetajatega vedanud, kuid küllap kandis nõukogude aegne haridus aja pitserit ja nii rõhuti pigem sellele, kuidas talupojad mõisniku vastu õigust otsisid ja kaotajaks jäid. Arlet Palmiste on romaani inimsuhete tulevärgiks dramatiseerinud. Inimesed on ikka läbi aja samasugused. Ei oska öelda, kui palju praegu tuleb ette ainelise heaolu ja armastuse vahel valimist, kuid armastuse pärast valetamist...juhtub. Sotsiaalse seisundi tõttu nö kõrgemal olevate poolt madalamal oleva stigmatiseerimist? Tuleb ette. Süda on aga inimestel ikka sama koha peal. Kuri või hea süda, kuis kellelgi.

Mihkel Tikerpalu on öelnud, et Maidu roll on tema jaoks esimene nii suur ja kandev roll. Ta oli tõepoolest pea kogu aeg laval ja täitis oma rolliga kogu ruumi. Madala laua taga madalal järil korgitseriks keeratuna oli ta sageli allpool kõigist - peaaegu põrandal - nii selli, kui meistrina. Kogu Tikerpalu mängu saatiski tõik, et ükskõik, mille ka oled saavutanud, ei unusta sa oma päritolu. Mees läheb läbi elu müts näppude vahel.

Ja stseen, millist Eesti teatrites pole näinud. Siret Tuula - Leena ja Margus Illi-Illiku - noorparuni - hävitav duett haaras nahast ja lõi kõhtu. Panin millalgi silmadki kinni, et mitte vaadata. Tegelaste vaheline negatiivne keemia oli nii tugev, et muidu end viisakalt ülalpidanud publik ahhetas kuuldavalt.

Näitlejad toimetasid üsna ahtakeses ruumis, kuid ühtegi lavastamata momenti ei olnud - Jaanus Nuutre tegemisi tasub silmas pidada - nägin suve lõpus tema lavastust "Jutt jumala õige" ja tundub, et oleme saanud lavastaja, kes suudab psühholoogilist teatrit luua.

Muusika ja valgus-pimedus toetasid piltide vahetust. Ühe vahemuusika loo algus meenutas pigem idamaist muusikat ja andis draamale pisut nihkega värvi.

Hakka või uskuma, et Vilde kirjutas armastusromaani...või muutub teksti olemus ajas...?

"Kui Anija mehed Tallinnas käisid"

Dramatiseeris ja jätkab Piibe maantee ümbruse lugudega Arlet Palmiste

Lavastaja Jaanus Nuutre

Kunstnik Riina Vanhanen

Kostüüm Jana Volke

Valgus Robin Täpp

Heli Jaanus Tüli

Truppi juhtis Triinu Palmiste

Mängisid MIhkel Tikerpalu, Siret Tuula, Liis Haab, Kristjan Arunurm, Inga Kaseleht ja teised ägedad ning andekad.

Vaatasin Anija mõisa aidas 28.08.2020

Sünnipäev Jumalaga/Jutt jumala õige/Teater Nuutrum

Silmad seletavad pimedas vaid kirikupinke. Leian käsikaudu koha, saan nägijaks. Altaris on voodi või on see raam, kanderaam? Lavats…lautsi, jalutsi ukse poole. Mees tuleb hüüdes – hüütu nimest ei saa aru. “Ära jäta mind!” Vainupea kabeli laevalgusesse on tõstetud mehe päevitunud käed, abielusõrmus kullendab.

Kuidas pidada sünnipäeva, kui oled jõudnud vanusesse, kus kõik sõbrad on surnud? Poega ja lapselapsi näeb harva. Hooldajast noormees on sõbralik, kuid pole siiski oma. Kuidas siis ikkagi läks tema elus nii, et kannatusi nagu polnudki, kahetseda pole suurt midagi, armastust oli palju, kuid kogu teekond on lõpuks ikka selleks, et saada ühel päeval üksindusse määratud?

 See mõte saadab etenduse lõpuni ja hiljemgi.

Nii peab mees kõnelusi Jumalaga ja Jumal vastab talle. Sõnelevad, viskavad nalja, peavad nõu, arutavad muidu elu üle. Peetakse koos sünnipäeva, äkki on nad ühel päeval sündinudki? Targad mehed mõlemad. Keedukartulist Jumal suurt ei pea, mees ka mitte, kantslist võetud viski sobib mõlemale paremini ja lubatakse ehk küpsisetortigi…need Liidi magusad tordid.

Miina Piiri näidend “Jutt jumala õige” lavastati esimest korda aastal 2007 Tartus, Athena keskuses. Tookord oli lavastajaks Peeter Volkonski ja meest mängis Ants Ander. Aastal 2020 on lavastajaks Jaanus Nuutre ja meheks Harry Kõrvits. Mängukohaks saanud Vainupea kabel.

Autor teab, millest kirjutab. Miina Piir on lõpetanud EELK Usuteaduste Instituudi, olnud Ida-Tallinna Keskhaiglas hingehoidjaks. Me võime end ju pidada üheks usuleigeimaks rahvaks Euroopas, kuid piirsituatsioonides – õnnetused, lähedaste lahkumine, enese lahkumiseks valmistumine, meenub meile just nagu kusagilt kõvaketta kõvera serva tagant, et kusagil on keegi või miski, kust võiks tulla abi, mõistmine, koht või olemine kuhu pöörduda. “Pane mind minu Liidi juurde”, palub mees. 

Jaanus Nuutre on Vainupeal kohalik. Oma vanaisa, fotokunstniku ja reźissööri Peeter Toominga juures on ta lapsepõlvesuved veetnud. Ta tunneb ruumi, õhustikku, suhtub materjali ning näitlejasse soojalt ja huviga. Juhtusin kabeliõuel kogemata kuulma, kuis lavastaja rääkis osatäitja otsinguist-leidmisest. Mõned näitlejad ütlesid ära ja Harry Kõrvits leiti. Tabasin etenduse kulgedes end sellelt, et kujutasin ette kuidas rollist loobunud näitlejad üht või teist stseeni mänginud oleksid. Mkmmm. Harry Kõrvits on parim valik. Ta mängib ekspressiivselt, on nõudlik ja häälekas, muigab situatsioonide üle koomiliseks muutumata. Suur ja sagrine mees on kontrastiks altarimaalile*, kus pikkade tumedate lokkidega klaariilmeline Jeesus uppuvat Peetrust Geneetsareti järvest sikutab. Jaanus Nuutre teeb ka ise väikese rolli, mängides mehe hooldajat.

Lavastust “Jutt jumala õige” mängitakse veel ka augustis ja kuuldavasti on ka ühes teises Eestimaa paigas mõnda lisaetendust oodata. Vainupeale minnes võtke endale aega ja vaadake ümbruses ringi – ilus on, ehk saab ujudagi.

“Ja palun tee nii, et ma ei peaks hooldekodusse minema!”, hüüab mees lõpusõnad.

Anna seda meile kõigile…

*Vainupea kabeli altarimaali originaal on Tallinna Jaani kiriku lõunaseinal. Kabelis on Lee Nuutre poolt tehtud fotokoopia. Alates aasta 2011 suvest, kuni kadunud altarimaali leidmiseni, ehtis altarit Anu Raua gobelään “Armuaeg”, mis on praegu meile altari kõrval lahkeks vaatamiseks.

Esietendus oli 18.-l juulil 2020

Lavastaja: Jaanus Nuutre

Mees: Harry Kõrvits

Hooldaja: Jaanus Nuutre

Kunstnik: Jana Wolke

Heli: Lauri Närep (Sammalhabe) ja Jürgen-Kristoffer Korstnik

Valgus: Robin Täpp

Etendusi juhib: Inge Kaseleht

Fotod on etenduse juhi loal minu tehtud

Vaatasin 19.-l juulil 2020

Ise oled Toyota!/ Salmonid. 25 aastat hiljem/ film

„Ise oled Toyota!“, on ainus, mida Salmonite seriaalist mäletan. Kas seda ütles Andrus Vaariku või Guido Kanguri tegelane? Ita Ever mängis. Miskid jõukad inimesed olid. Kõik.

Nüüd on Toomas Kirss võtnud teha täispika mängufilmi „Salmonid. 25 aastat hiljem“. Kirss on muidugi teada ja sõnakas mees, ehk seetõttu minnakse filmi vaatamagi. Miks mina läksin? Vaatangi kõiki Eesti filme kinos, sest hobi selline.

Ei oska öelda, kas minuga koos saalis poolteist tundi surnuks löövad inimesed tulid ühel või teisel põhjusel. Mu kõrval istunud popcorni-paarikesel igatahes oli avastamislusti palju: „Oi näe, Ita Ever!“, „Oi näe, suur maja!“, „Oi näe! Kes see näitleja on?“ jne, jne. Igatahes olid need inimesed vanuses, kes eelmistest Salmonitest midagi mäletama ei peaks. Olen vanuses kus võiks mäletada, aga ei mäleta. Ja seda filmitegijale ette heidangi. Seriaali „Salmonid“ lint on hävitatud ja nii pole meil võimalik isegi meelde tuletada, mis seal toimus, milline oli intriig, kes kellega käis jne. Miks võtta ja teha film millestki, mis on millegi järg, kuid seda esimest miskit pole enam olemas ja keegi miskit ei mäleta ka? Teha igav ja tüütu film?

Heakene küll, tehti siis valmis. Film on üliigav. Dialoogis on paar pärli, kogu ülejäänu venib nagu tigu kissellis. Olen inimene, kes kangelaslikult kunsti välja kannatab, kuid seekord pidasin nii 15ndal minutil aru, et kas varvast lasta. Otsustasin jääda ja kannatasin naabrite hüüatuste saatel lõpuni. Halvemaks ei läinud, paremaks ka mitte. Tasapaks selline.

Midagi oli ka filmi heliga, aga see võis kino probleem olla. See oli selline telelavastuse heli väikese nüansiga, kuis teksti antakse tühja sprotikarpi ja näitlejatel on terav „zz“, sest sprotisaba on hammaste vahel stseeni lõppu ootamas.

Kuid. Soovitan vaadata. See on Toomas Kirsi sünnipäevakink Ita Everile. (Üks mu hea sõber ütleb alati: „Kinkige mulle raha, tahan, et mul oleksid ainult ilusad asjad“.) Stsenaarium ja lavastus välja ei vea, kuid sisse on toodud amatöörnäitlejad, kes muigama ajavad. Kas teie ei muheleks, kui näete Igor Gräzinit kirikuõpetaja rollis, kui Jüri Muttika juhib surnuautot, endine Nõmme linnaosa vanem veab prügi jms? Isiklikult tegi mulle nalja koht, kus pereema moestuudios moekunstnikke kamandab ning käratab: „Niit! Kas kutsun Aarne või?“ Töötasin kunagi õmblusvabrikus Elina ja Aarne Niit oli seal tookord peakunstnik. Vuristasime parasjagu tema loodud ruudulisi kostüüme kokku, kui Aarne tuli tsehhi ja oli šokeeritud – tema valitud niidi asemel oli mingi suvalist värvi asi. Kunstnik teatas, et sellise niidiga tepitud toodetele tema nimesilti sisse ei panda, see on Mäekivi niit. Mäekivi nimeline inimene oli sel ajal Elinas peainsener. Kuna kunstnik oli kuri, siis neid firmamärke toodete külge tõepoolest ei õmmeldud. Praegu tuli pähe, et see lugu pidi olema umbes samal ajal, kui esimesi Salmoneid telekas näidati.

Autod olid ilusad. Jaguari tundsin ära – see on see kassiga. Teised…pakun, et äkki üks oli Bentley. Prügiveoauto, millel üks perepoegadest töötab, on ka täitsa vaadatav.

Filmis oli lõpupoole üks hea stseen ka. Isa ja tütar istuvad paadi najal ja teevad väikese kokkuleppe. Millise, seda vaadake ise kinos! P.S. Seegi stseen on liialt venitatud…

Kuna mul rahapilti pole, villa oma ka mitte ja kassi mul ei ole, siis päises on foto, mille tegin eelmise aasta septembris Düsseldorfi Kunstpalastis Pierre Gardini näitusel. Glamuur ikkagi.

Režissöör Toomas Kirss

Helireźissöör Artjom Savitski

Tootja Kartulid ja apelsinid

Osades: Ita Ever, Ain Lutsepp, Merle Palmiste, Karolin Jürise, Guido Kangur, Andrus Vaarik, Kersti Kreisman, Eduard Toman, Maria Avdjuśko jt.

Vaatasin 1.07.2020 Mustamäe Apollokinos