Ise oled Toyota!/ Salmonid. 25 aastat hiljem/ film

„Ise oled Toyota!“, on ainus, mida Salmonite seriaalist mäletan. Kas seda ütles Andrus Vaariku või Guido Kanguri tegelane? Ita Ever mängis. Miskid jõukad inimesed olid. Kõik.

Nüüd on Toomas Kirss võtnud teha täispika mängufilmi „Salmonid. 25 aastat hiljem“. Kirss on muidugi teada ja sõnakas mees, ehk seetõttu minnakse filmi vaatamagi. Miks mina läksin? Vaatangi kõiki Eesti filme kinos, sest hobi selline.

Ei oska öelda, kas minuga koos saalis poolteist tundi surnuks löövad inimesed tulid ühel või teisel põhjusel. Mu kõrval istunud popcorni-paarikesel igatahes oli avastamislusti palju: „Oi näe, Ita Ever!“, „Oi näe, suur maja!“, „Oi näe! Kes see näitleja on?“ jne, jne. Igatahes olid need inimesed vanuses, kes eelmistest Salmonitest midagi mäletama ei peaks. Olen vanuses kus võiks mäletada, aga ei mäleta. Ja seda filmitegijale ette heidangi. Seriaali „Salmonid“ lint on hävitatud ja nii pole meil võimalik isegi meelde tuletada, mis seal toimus, milline oli intriig, kes kellega käis jne. Miks võtta ja teha film millestki, mis on millegi järg, kuid seda esimest miskit pole enam olemas ja keegi miskit ei mäleta ka? Teha igav ja tüütu film?

Heakene küll, tehti siis valmis. Film on üliigav. Dialoogis on paar pärli, kogu ülejäänu venib nagu tigu kissellis. Olen inimene, kes kangelaslikult kunsti välja kannatab, kuid seekord pidasin nii 15ndal minutil aru, et kas varvast lasta. Otsustasin jääda ja kannatasin naabrite hüüatuste saatel lõpuni. Halvemaks ei läinud, paremaks ka mitte. Tasapaks selline.

Midagi oli ka filmi heliga, aga see võis kino probleem olla. See oli selline telelavastuse heli väikese nüansiga, kuis teksti antakse tühja sprotikarpi ja näitlejatel on terav „zz“, sest sprotisaba on hammaste vahel stseeni lõppu ootamas.

Kuid. Soovitan vaadata. See on Toomas Kirsi sünnipäevakink Ita Everile. (Üks mu hea sõber ütleb alati: „Kinkige mulle raha, tahan, et mul oleksid ainult ilusad asjad“.) Stsenaarium ja lavastus välja ei vea, kuid sisse on toodud amatöörnäitlejad, kes muigama ajavad. Kas teie ei muheleks, kui näete Igor Gräzinit kirikuõpetaja rollis, kui Jüri Muttika juhib surnuautot, endine Nõmme linnaosa vanem veab prügi jms? Isiklikult tegi mulle nalja koht, kus pereema moestuudios moekunstnikke kamandab ning käratab: „Niit! Kas kutsun Aarne või?“ Töötasin kunagi õmblusvabrikus Elina ja Aarne Niit oli seal tookord peakunstnik. Vuristasime parasjagu tema loodud ruudulisi kostüüme kokku, kui Aarne tuli tsehhi ja oli šokeeritud – tema valitud niidi asemel oli mingi suvalist värvi asi. Kunstnik teatas, et sellise niidiga tepitud toodetele tema nimesilti sisse ei panda, see on Mäekivi niit. Mäekivi nimeline inimene oli sel ajal Elinas peainsener. Kuna kunstnik oli kuri, siis neid firmamärke toodete külge tõepoolest ei õmmeldud. Praegu tuli pähe, et see lugu pidi olema umbes samal ajal, kui esimesi Salmoneid telekas näidati.

Autod olid ilusad. Jaguari tundsin ära – see on see kassiga. Teised…pakun, et äkki üks oli Bentley. Prügiveoauto, millel üks perepoegadest töötab, on ka täitsa vaadatav.

Filmis oli lõpupoole üks hea stseen ka. Isa ja tütar istuvad paadi najal ja teevad väikese kokkuleppe. Millise, seda vaadake ise kinos! P.S. Seegi stseen on liialt venitatud…

Kuna mul rahapilti pole, villa oma ka mitte ja kassi mul ei ole, siis päises on foto, mille tegin eelmise aasta septembris Düsseldorfi Kunstpalastis Pierre Gardini näitusel. Glamuur ikkagi.

Režissöör Toomas Kirss

Helireźissöör Artjom Savitski

Tootja Kartulid ja apelsinid

Osades: Ita Ever, Ain Lutsepp, Merle Palmiste, Karolin Jürise, Guido Kangur, Andrus Vaarik, Kersti Kreisman, Eduard Toman, Maria Avdjuśko jt.

Vaatasin 1.07.2020 Mustamäe Apollokinos