Tuesday, 28 July 2020

Sünnipäev Jumalaga/Jutt jumala õige/Teater Nuutrum




Silmad seletavad pimedas vaid kirikupinke. Leian käsikaudu koha, saan nägijaks. Altaris on voodi või on see raam, kanderaam? Lavats…lautsi, jalutsi ukse poole. Mees tuleb hüüdes – hüütu nimest ei saa aru. “Ära jäta mind!” Vainupea kabeli laevalgusesse on tõstetud mehe päevitunud käed, abielusõrmus kullendab.

Kuidas pidada sünnipäeva, kui oled jõudnud vanusesse, kus kõik sõbrad on surnud? Poega ja lapselapsi näeb harva. Hooldajast noormees on sõbralik, kuid pole siiski oma. Kuidas siis ikkagi läks tema elus nii, et kannatusi nagu polnudki, kahetseda pole suurt midagi, armastust oli palju, kuid kogu teekond on lõpuks ikka selleks, et saada ühel päeval üksindusse määratud?
 See mõte saadab etenduse lõpuni ja hiljemgi.

Nii peab mees kõnelusi Jumalaga ja Jumal vastab talle. Sõnelevad, viskavad nalja, peavad nõu, arutavad muidu elu üle. Peetakse koos sünnipäeva, äkki on nad ühel päeval sündinudki? Targad mehed mõlemad. Keedukartulist Jumal suurt ei pea, mees ka mitte, kantslist võetud viski sobib mõlemale paremini ja lubatakse ehk küpsisetortigi…need Liidi magusad tordid.

Miina Piiri näidend “Jutt jumala õige” lavastati esimest korda aastal 2007 Tartus, Athena keskuses. Tookord oli lavastajaks Peeter Volkonski ja meest mängis Ants Ander. Aastal 2020 on lavastajaks Jaanus Nuutre ja meheks Harry Kõrvits. Mängukohaks saanud Vainupea kabel.

Autor teab, millest kirjutab. Miina Piir on lõpetanud EELK Usuteaduste Instituudi, olnud Ida-Tallinna Keskhaiglas hingehoidjaks. Me võime end ju pidada üheks usuleigeimaks rahvaks Euroopas, kuid piirsituatsioonides – õnnetused, lähedaste lahkumine, enese lahkumiseks valmistumine, meenub meile just nagu kusagilt kõvaketta kõvera serva tagant, et kusagil on keegi või miski, kust võiks tulla abi, mõistmine, koht või olemine kuhu pöörduda. “Pane mind minu Liidi juurde”, palub mees. 


Jaanus Nuutre on Vainupeal kohalik. Oma vanaisa, fotokunstniku ja reźissööri Peeter Toominga juures on ta lapsepõlvesuved veetnud. Ta tunneb ruumi, õhustikku, suhtub materjali ning näitlejasse soojalt ja huviga. Juhtusin kabeliõuel kogemata kuulma, kuis lavastaja rääkis osatäitja otsinguist-leidmisest. Mõned näitlejad ütlesid ära ja Harry Kõrvits leiti. Tabasin etenduse kulgedes end sellelt, et kujutasin ette kuidas rollist loobunud näitlejad üht või teist stseeni mänginud oleksid. Mkmmm. Harry Kõrvits on parim valik. Ta mängib ekspressiivselt, on nõudlik ja häälekas, muigab situatsioonide üle koomiliseks muutumata. Suur ja sagrine mees on kontrastiks altarimaalile*, kus pikkade tumedate lokkidega klaariilmeline Jeesus uppuvat Peetrust Geneetsareti järvest sikutab. Jaanus Nuutre teeb ka ise väikese rolli, mängides mehe hooldajat.

Lavastust “Jutt jumala õige” mängitakse veel ka augustis ja kuuldavasti on ka ühes teises Eestimaa paigas mõnda lisaetendust oodata. Vainupeale minnes võtke endale aega ja vaadake ümbruses ringi – ilus on, ehk saab ujudagi.

“Ja palun tee nii, et ma ei peaks hooldekodusse minema!”, hüüab mees lõpusõnad.
Anna seda meile kõigile…

*Vainupea kabeli altarimaali originaal on Tallinna Jaani kiriku lõunaseinal. Kabelis on Lee Nuutre poolt tehtud fotokoopia. Alates aasta 2011 suvest, kuni kadunud altarimaali leidmiseni, ehtis altarit Anu Raua gobelään “Armuaeg”, mis on praegu meile altari kõrval lahkeks vaatamiseks.



Esietendus oli 18.-l juulil 2020


Lavastaja: Jaanus Nuutre
Mees: Harry Kõrvits
Hooldaja: Jaanus Nuutre
Kunstnik: Jana Wolke
Heli: Lauri Närep (Sammalhabe) ja Jürgen-Kristoffer Korstnik
Valgus: Robin Täpp
Etendusi juhib: Inge Kaseleht







Fotod on etenduse juhi loal minu tehtud
Vaatasin 19.-l juulil 2020


No comments:

Post a comment