Ma lugen?

 

Hindan näidendite puhul väga seda, kui mind viiakse ajalukku tagasi vaatama, otsima ja leidma infot tegelaste, kohtade ning sündmuste kohta. Arlet Palmiste kirjutatud ja Piibe teatris lavastatud “Stahli grammatika” on just üks neid maiuspalu, mille järelmaitset saab pärast etendust veel päevi tunda, tuhnida artiklites ja muus.

 

Heinrich Stahl sündis umbes 1600. aastal Tallinnas ja jõudis oma mitte väga pika elu jooksul korraliku ametikärjääri teha. Õppis Tallinnas, Rostockis, Wittenbergis, Greifswaldis filosoofiat ja teoloogiat. 1623. aastal tuli Stahl tööle Järva-Madise ja Peetri kogudusse ja juba 1627 määrati Järvamaa praostiks ning mõne aasta pärast Virumaa praostiks. Toompea koguduse ülemõpetajaks pühitseti Heinrich Stahl aastal 1638 ja nii sai temast ühtlasi ka konsistooriumi rektor ning Harjumaa praost. Aastast 1641 tegutses Stahl Narvas olles Ingerimaa superintendent. Heinrich Stahl suri Narvas 1657 ja maeti Narva rootsi kirikusse.*

Kas ajendas Stahli maakeelt uurima uudishimu, vajadus, huvi keele kui keele vastu, Tallinnast kaasa tulnud väike eesti keele aim või midagi muud, kes teab, kuid ta oli teadaolevalt esimene, kes andis välja teose, mida me kaasajal sõnastikuks nimetame. Stahli sõnastike kvaliteedi üle on palju vaieldud ja arvatud, kuid jõutud ka tõdemuseni, et ta tegutses omas ajas selleaegse teaduse ja arusaamade järgi.**

Lühidalt kirjeldades on Stahli 1637. aastal ilmunud Vocabula ("Anführung zu der Esthnischen Sprach, auff Wolgemeinten Rath, und Bittliches Ersuchen, publiciret von M. HENRICO Stahlen. Revall, Druckts Chr. Reusner der älter, inVerlegung des Authoris") saksa-eesti sõnastik ja mõeldud eelkõige luteri pastoritele. Teose neljandik käsitleb eesti keele grammatikat ja ülejäänu on sõnaraamat. ***

Kuidas keele kogumine täpselt käis, kas kutsuti maarahvas küsitlemiseks mõisa või kiriklasse, kas võttis pastor ise külatee jalgade alla, ei tea, kuid tehtud töö on märkimisväärne. 

 

Adam Schaffer (mõnes kirjapildis ka Schrapfer, Schraffer) sündis umbes 1570. aastal Liivimaal ja suri 1630 ning on erinevail andmeil maetud kas Tallinnas või Järva-Madisel. Aastal 1629 andis Rootsi kuningas talle kasutada Albu mõisa Järvamaal. Peagi Adam Schaffer suri ja mõis jäi tema järeltulijate omandusse umbes 70 aastaks. 

 

Arlet Palmiste sündis...hea küll-hea küll...  

 

Olen Arlet Palmiste dramatiseeringuid ja lavastusi jälginud alates lavastusest “Mees raamatust” (2017), mis rääkis Raimond Kaugveri elust. 2024 juulis nähtud “Stahli grammatika” oli järjekorras üheksas. Mõned lavastused on asukoha ja ajastuse tõttu vahele jäänud. Hoolimata sellest, kas materjal on ka Palmiste lavastatud või mitte, on töödes kindlad talle omased äratuntavad jooned, need on: lugupidamine kodukoha vastu, isamaalisus ja ka lustlikkus. Palmiste jutustab meile lugusid ja tema lugudes on ikka keegi, kes samuti lugusid jutustab. Need lood võivad sageli olla minoorsed, kuid antud edasi vähema või suurema humoorikusega, mis ütleb, et meil on lootust. Palmistel on julgus teha nö külateatrit, mis tavamõistes külateater ei ole. Teha koos harrastajatega, kes mängivad teha tahtmise rõõmust. Aja jooksul on tema lavastustesse kogunenud ka profinäitlejate ring, mis tasakesi täieneb. Tema lavastusi mängitakse erinevates Eesti mängukohtades, enamjaolt suveteatri vormis ja publik on need lavastused ning kohad üles leidnud. Sel aastal siis “Stahli grammatika” Albu vallas, Kukenoosi küünis. 

 

Noore Heinrich Stahli (Reimo Sagor) õppestipendium on lõppenud ja ta on määratud Järva-Madise koguduse pastoriks. Esimene kokkupuude kohalikuga sünnib teekonnal uude kodukohta, nimelt on talle vastu saadetud külamees Ülo (Tarvo Sõmer), kellega tasakesi jutule saadakse. Külamees osutub üsna jutukaks, Ülo on sõjas käinud ja oskab seetõttu pisut saksa keelt, Stahlil on Tallinnas elamise kogemusest pisike eesti keele pagas taskus. Nii veerevad mehed tasakesi Albu poole ja üritavad teineteisest aru saada. Mõisnik Schaffer on konsistooriumilt uut pastorit palunud, kuna sõjad ja taudid on nii suure hulga maarahvast kui kirikumehed hauda pühkinud ja 50 aastat pole Järva-Madisel pastorit olnud ning üles on kasvanud inimesed, kes pole jumalasõna suurt kuulnudki. Küllap me juba teame, mida 50 aastat katkestust tähendab... Nii saabub Stahl keskkonda, kus maarahvas kiriku poolt vaadates kombetut elu elab, hiies loitsimas käib - ka Issanda nime võetakse hiiekivil suhu, korratut sugulist läbikäimist ja rohket vägijooki endale lubab ning nõia juurest tervendamist otsib. Külanõid, noor Ea (Liis Haab) suhtub haavatud pastorisse kui võõrasse, kuid annab talle siiski vajaliku abi ja ega kahe noore inimese vahel tundedki tulemata jää. Õbluke ravitseja on oma silmavaate ja tarkusega kõrgestiõpetatud pastorile korralik vastane. Luterlikult õpetatud Stahl on progressiivne mees ja talle on selge, et maarahvale saab jumalasõna õpetada vaid nende endi keeles, lõpuks jääb ka mõisnik uskuma, et nii on õige. Stahl püüab koguduse uuesti kokku koguda ja koos Ülo abiga ning Schafferi meelehärmiga tal see ka õnnestub. Toimetamiste vahel kogub Stahl eesti keelt, seda saksa keelega võrreldes ja eesti keele grammatiliste vormide üle üllatudes ning püüdes vastõpitud keelt ka kasutada. Viimasest sünnib hulk naljakaid juhtumeid, näiteks stseen jumalateenistuse ajal, kus õpetaja kantslist Ülo õpetatud sõnadega õnnistust jagab. 

Pastori ja mõisahärra tegemiste ajal on aga külarahval omad mured, loomade talitamine, sünnitakse ja surrakse, surrakse kahjuks sagedamini. Teatris on kaks elu osa, mida on sageli lavastustes piinlik vaadata, need on seks ja suremine. Suremises ei ole midagi ilusat, kuid siin on lavastaja Maie (Kadi-Liis Pitk) lahkumise hellaks ja imeilusaks muutnud, ainukordne stseen meie teatris. 

Lavastuses teevad kaasa regilauluansamblid “Ambla naised” ja “Arhailised mehed”, kes pilte omavahel seovad ja ka sõnalises osas kaasa löövad. Lavastaja on sõnalise ja muusikalise osa ühte voolamisse suutnud panna, pause ei teki, professionaalsuse märk. 

Peeter Volkonski on kunagi öelnud, et rumeenia keel on lihtne, koosneb üldjuhul eranditest. Olles venekeelsetele kolleegidele vahel püüdnud selgitada, miks eesti keeles räägitakse nii või teisiti, olen jõudnud järeldusele, et eesti keel on lihtne, koosneb üldjuhul eranditest. Näiteks: lugema; ma loen, sa loed, ta loeb, me loeme. Miks me ei luge? Kes teab. Ülo äkki teadis... 

 

“Stahli grammatika” 

Autor ja lavastaja Arlet Palmiste 

Kunstnik Riina Vanhanen 

Muusikaline kujundaja Urmo Kütismaa 

Etenduse juht Triinu Palmiste 

Näitlejad Reimo Sagor (Vanemuine), Liis Haab, Tarvo Sõmer (Rakvere Teater), Riho Rosberg, Kadi-Liis Pitk, Aire Pitk, Arlet Palmiste 

Järvamaa regilauluansamblid “Ambla naised” ja “Arhailised mehed” 

Esietendus 16. juulil 2024, Kukenoosi küünis, Järvamaal Albus

*Habicht, Külli; Penjam, Pille; Prillop, Külli (2015). Heinrich Stahli tekstide sõnastik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

**Szilárd, Tibor Tóth (2019). Meie kirjakeele looja Heinrich Stahli rehabiliteerimine. Tallinn: Emakeele selts. Oma Keel 1/2021

***Kikas, Kristel (2002). Mida sisaldab Heinrich Stahli Vocabula? (Tartu Ülikooli eesti
keele õppetooli toimetised 21). Tartu: Tartu Ülikool.

 

 

 

Kuressaarest, armastusega

 

 

"Unistus", Kuressaare teater

Autor ja lavastaja: Tiit Palu (Teater Vanemuine)

Kunstnik: Silver Vahtre

Lavastusdramaturg: Pille-Riin Purje

Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov (Ugala Teater)

Valguskujundaja: Tarmo Matt

Osades: Luisa Lõhmus, Andres Raag (Tallinna Linnateater), Merilin Kirbits (Improteater IMPEERIUM), Allan Noormets (Tallinna Linnateater) ja Markus Habakukk.

Esietendus 26. oktoobril 2023 Kuressaare teatris

 

 

„Sest minu meelest on kõik näidendid on armastusest“, ütleb Ester (Luisa Lõhmus) näidendiproovis.

Mu vanaema albumis on foto, kus ta „Vigastes pruutides“ peretütart mängib. Blond pika patsiga parukas, silmad malbelt langetatud. See oli kohalik külateater. „Tahtsin ikka näitlejaks saada, aga sõda tuli vahele.“ Nii jäi tema unistus täitumata. Ester Reinartil läks teisiti.

Näidend „Unistus“ (autor Tiit Palu) räägib Kuressaare teatrist aastail 1947 – 1949. Äsja oli teatrijuhi kohale asunud Paul Kalde (Andres Raag). Teater oli selleks ajaks palju üle elanud: II Maailmasõja, okupatsiooni tuleku, sagedasti vahetusid teatrijuhid ja näitlejad. Kalde kaasaegsete väitel oli temaga töötamine üks rõõmus aeg. Paul Kalde oli see, kes kutsus teatrisse noore Ester Reinarti (hilisemas elus Ester Purje, teatrivaatleja Pille-Riin purje ema)*.

Ester astub lavale sammhaaval, räägib publikule kodutalust lahkumise lugu. „See ei ole Ester! See ei ole Ester! Ma mäletan teda!“, hüüab minu selja taga istuv daam. Vaatan tagasi ja naeratan talle. Ta naeratab vastu. Oleme kokku leppinud, et see on Ester.

Luisa Lõhmus lõpetas TÜ VKA 14. lennu eelmisel aastal. Tema lavastusse kutsuja on täpse valiku teinud. Näitleja näitlejat mängimas on ka kogenud näitlejale proovikivi, kuid Lõhmus tuleb auga toime. Väga selge diktsiooniga ja parajalt doseeritud hääletugevusega jätkub teda eeslavale, tagalavale, laulma, deklameerima, vanemate näitlejatega argumenteerima, etendama nii malbet kui vulgaarset Tildet „Tagatipu Tiisenoosenis“. Tema etüüd kolhoosi viidud taluhobuse kujutamisel väärib tähelepanu. Saal ei nihele ja jälgib tema silmi, võib kuulda koiliblikate tantsu lavakardina voltides.

Niisiis, on aasta 1947 ja Kuressaare tearis käivad Hugo Raudsepa komöödia „Tagatipu Tiisenoosen“ proovid.

Niiskesse teatrimajja on kogunenud Paul Kalde (Andres Raag), Aleksander Resta (Allan Noormets), Magda Saliste (Merilin Kirbits), Ester Reinart ja Jaan Tappel (Markus Habakukk).

Koloriitse elu-ja näitlejapagasiga Paul saab Andres Raagi rollilahenduses targa juhi kuue. Kuulatab ja kuulab, tajub näitlejate vahelisi tõmbumisi ja tõukumisi, sekkub soojalt ja huumoriga, samas nõudlikkust kaotamata, saab ikka oma tahtmise.

Allan Noormetsa Aleksander Resta mängib Restat ka väljaspool proove ja etendusi. Ta on joviaalne, rohmakalt galantne, heatahtlik, nii laisk, kui olla lastakse. Kogu tema elu on teater. Teise vaatuse lõpustseenis tuleb ta korraks rollist välja on lihtsalt Saaremaal elav inimene. Hetke pärast aga taipab, et vist läks käest ära ja laval on taas Restat mängiv Resta.

Lavastuses avatakse vähe ajahetke tausta. Ester meenutab kokkupuudet mõlema okupatsiooni sõduritega, kõlavad üksikud vihjed kolhoosile. Seda enam on valus jälgida Merilin Kirbitsa päikeselist tegelast Magda Salisena. Tegelikus elus oli Magda abikaasa selleks hetkeks arreteeritud ja mõrvatud. Salis oli üle kümne aasta Kuresaare teatri primadonna*. Merilin Kirbitsa särav naeratus ja üle lavaäärte voolav energia toidab näitlejaid ja vaatajaidki. Hoogsa liikumise käigus langeb punasest juuksepahmakast salk laubale ja korraks on laval Martha, kes Virginia Woolfi ei karda, midagi ei karda.

Jaan Tappelile meeldib Ester. Tüdruk tema kenitlemisele eriti tähelepanu ei pööra ja seda enam viskab poiss kurameerimiskatsetele hagu alla. Markus Habakuke humoorikas Jaan paneb publiku heatahtlikult naerma. Ta mängib üle, muutumata naeruväärseks.

Ülemängimist on ette heidetud lavastuse teisele vaatusele, kus „Tagatipu Tiisenoosen“ on juba valminud ja laval meie ees. Mõnda aega jääbki segaseks, kas nüüd mängitaksegi meile „Tagatipu Tiisenoosenit“ või on see peaproov. Äkki esietendus? Neljas etendus? Kuues? Viimane etendus? Stseeni sekkub Paul. Siiski on peaproov. Mu isiklik maitse ootab ülemängimist ja „Tiisenooseni“ mängus saab seda maitsta. Teater teatris olevat libe tee. „Unistuses“ jäädakse aga enne libastumist pidama. „Tiisenooseni“ lavastuse parukad on grotesksed, peremehe viha ja ratsmelöök ehmatav, perenaise reaktsioonid ootamatud ja koomilised, Tilde on vulgaarne ning kooliõpetaja Jorh Aadniel Kiire ja Tiit Piibelehe masti mees. Tagatipu taluõue kujutavale dekoratsioonile on maalitud Eesti hagijas või hoopis beagle*, keda aastal 1947 seal mitte olla ei saanud. Äkki Tagatipul sai ka, kui peremees soovis hobune Tiisenooseniga eputada, miks ei oleks võinud talus ka kallis tõukoer olla.

Võib-olla mängiti „Tagatipu Tiisenoosenit“ Kuressaares just nii paksude värvidega. Küllap küsiti ka siis, et kellele mängitakse, kes on meie publik. Ajatu küsimus, mida küsivad teatrid tänapäevalgi. Küsivad ju?

Loodetavasti rõõmustab Kuressaare teater lavastusega „Unistus“ meid ka sügishooajal. Rõõmustab väikese ajaloolise vaatega, toob meile inimesed, kellest vast siiani kuulnudki pole. Kindlasti tasub tähelepanu pöörata kavalehele, mis on eriti põhjalik, kirjeldades tolleaegseid kaasteelisi ja tekitades huvi nende teekonda edasi uurima. Kavalehe viimane leht on koolivihiku leht. Joonelisele pinnale saab kirja panna enda unistuse. Vast läheb täide.

„Unistusega“ tuleb meelde, miks ikka ja jälle teatrisse tõttan.

Kõik näidendid räägivad ju armastusest.

 

*Madli Pesti,  „Kuressaare teatrielu: 18. sajandi kooliteatrist 21. sajandi linnateatrini“, Kuressaare : Kuressaare Linnateater, 2014

**koeratõug

 

Vaatasin külalisetendust Eesti Draamateatris 25. mail 2024

Kabaree kolmele / Põrguvürsti pitsball / Ruum Raam Ring

 

 

Jaanika Juhansoni lavastatud "Põrguvürsti pitsball" on kabaree kolmele. 

Etenduse kulgedes järjest pöörasemaid tuure ja vakatavaid vaibumisi kogedes jõudsin ikka enam ja enam tundele, et osalen saatana ballil, sellisel pisut äreval, kuid head tõotaval. Istekoht esireas aitas sellele kaasa. Intelligentne ja pöörane retk noore naise tujutusest ja meeleheitest tema rõõmuni. Rõõmu sisse.

 

Tavapärane on, et inimese lugu kirjutatakse armastuse (erōs) kaudu. Kuidagi nii, et keegi armastab vähem kui teine ja nii vaevleb üks rohkem kui teine ja sest vaevast on lugu. Juhanson on aga "Põrguvürsti pitsballi" kirjutamisel kasutanud Paavo Matsini tekste ja fantaseerinud meie kirjanike ning Mihhail Bulgakovi teemal. Naise teekond ongi kantud vaimsusest, tema kirest või ka pettumusest kirjanduse vastu, erialapettumusest, selgumisest.

 

Kas Mati Undi kass on kollane või hoopis vurrukas Peemot? Kas lõngakera heidetakse kangelasele, et too pääseks või hoopis kassile sasimiseks? Kassilik-saatanlik on Karl Edgar Tammi mäng. Vilde/Woland meelitab, õpetab, lohutab, kutsub. Keerates Karmel Naudre habrast margaritalikkust ümber oma käsivarte ei vea ta eksinut siiski põrgusse, vaid toob siiasamasse Põhjala READ raamatupoodi tagasi. Pilte muusikaga siduv Päär Pärenson räpib meile hingetõmbeaega.

Sain ootamatult Bulgakoviga vastu pead. Hea löök oli. Minge, laske endale ka anda.

 

Ahjaa, lõpp oli ikka õnnelik. Annuška unustas sel päeval õli osta.

 

 

Teater Ruum Raam Ring

Osades: Karmel Naudre, Päär Pärenson ja Karl Edgar Tammi

Lavastaja ja dramaturg: Jaanika Juhanson
Alustekstide ja laulusõnade autorid: Paavo Matsin, Päär Pärenson, Ivar Põllu ja Aarne Seppel jt
Kunstnik: Johannes Valdma
Videokunstnik: Taavi Varm
Valguskunstnik: Sander Aleks Paavo (Teater Ugala)
Muusikaline kujundaja: Remi Prual

 

Vaatasin esietendust 15. septembril 2023 ankruSAALis 

Foto pexels.com

Kultuuriaasta 2021

Vaatasin 34 erinevat lavastust, teatris käisin 39 korda. Oleks tahtnud rohkem. No kus sa saad, küll olid teatrid kinni, küll ise kinni. Pluss on aga see, et mida piiratum on aeg, seda täpsemini teed valiku. Kõik, mida sel aastal kindlasti näha tahtsin, sai vaadatud ka. 

Kahte lavastust vaatasin mitu korda. Tallinna Linnateatri "Balti tragöödiast" tahtsin arvustuse kirjutada ja seepärast otsustasin teist korda veel vaadata. Selgus aga, et sel etendusel oli üks näitleja puudu ja nuditud versioonist ei ole võimalik kirjutada. Aastal 2022 vaatan seepärast vähemalt korra veel.

Eesti Draamateatri "Mefisto" on 5 korda rõõmu pakkunud. Osalesin sel sügisel Drakadeemia etenduse analüüsi koolitusel ja "Mefisto" oli meie õppematerjal. Vähe! Veebruaris-märtsis vaatan veel.

35 külastuse hulka sai 1 ballett ja 3 ooperit. Kuidagi on Vene Teater ja VAT vahele jäänud. Kohe 2022 algusest hakkan asja parandama.

Kinos käisin 9 korda. Kas tõesti nii vähe? Küllap siis. "Eesti matust" vaatasin kaks korda. 

Käisin kahel näitusel. "Kimono. Jaapani ilu puudutus" Adamson-Ericu muuseumis koos kuraatorituuriga ja  Ilja Repini näitus Helsingis, Ateneumis.

Kontserte sai 2. Segakoor Mirt ja ansabel Puuluup Märjamaa XVI folki sees.

Festivalikülastus oligi Märjamaa XVI folk augustis.

Vahel tulevad asjad ise minu juurde. Ooperi "Romeo ja Julia" piletid võitsin :)

Aasta üllataja oli Kaja kultuurikeskus. Kino Kaja oli minu lapsepõlvekino. Kui uus maja 2019 avati mõtlesin vaatama minna. Keegi oli oma külalisetendusega Tallinnas ja mängis seal. Igaks juhuks helistasin Kajasse ja küsisin, kas saalis on tõusuga põrand. Ei olnud. Otsustasin, et ei lähe kuuldemängu kuulama. Selle aasta lõpus aga mängis Vana Baskini Teater seal "Professor sai värske õhu mürgituse", otsustasin, et ikkagi proovin, no nii maja asukoha nostalgiast ajendatuna. Kui tore maja! Esimese korruse planeering on sarnane vanale kinomajale, vaid sissekäik on pööratud küljele. Esiküljel on nüüd galerii, fuajees on ruumi, seintel näitused, etenduse päeval on ka väike kohvik. Saali toolid on tugevad ja mugavad, ridade vahel on küllalt ruumi. Lava on üsna kõrge, seega on ka keskmistest ridadest täitsa hea vaadata. Bussipeatused on lähedal. Parklasse mahub kodulehe andmeil umbes 90 autot. Soovitan kaeda.

Kuus parimat

1.-2. "Sitsi silentium" , teatriühendus Misanzen. Autor ja lavastaja Helen Rekkor, dramatiseeris Mihkel Seeder.  

Kirjutasin sellest pisut.

http://kogutudeosed.blogspot.com/2021/08/sitsi-silentium-misanzen.html

Lavastust mängitakse ka aastal 2022.

1.-2. "Serafima+Bogdan", Tartu Uus Teater. Vahur Afanasjevi samanimelise romaani alusel dramatiseeris ja lavastas Ivar Põllu.

Shokiteater. Räme. Ilus. Lummav. Kohutav. Hirmus. Aasta kunstnikutöö.

Lavastust mängitakse 2022 suvel taas.

Soovitan üliväga.

3. "Põrjupõhja uus Wanapagan", Endla.  A.H.Tammsaare romaani järgi dramatiseerinud Ott Kilusk. Lavastaja Kaili Viidas.  

Tuttav lugu. Tuleb vanapagan inimeste maailma õndsust otsima ja ei leia mitte. Mõtlesin lavastuse taustal, et Jürka õndsus pole midagi muud, kui et ta tahab vaid õnnelik olla. Põrguvürstki soovib vaid armastust. Kuid valgust on vähem kui põrgus, tööd on rohkem kui põrgus, petetakse rohkem kui põrgust. Armastust on vast rohkem, kuid seda surmatakse ka rohkem kui põrgus.

Hea meel oli taas Triin Lepikut laval näha.

Lavastust mängitakse ka 2022 suvel.

4. "Balti tragöödia", Tallinna Linnateater. Siegfried von Vegesacki romaani põhjal dramatiseerisid Kertu Moppel ja Karl Laumets. Lavastaja Karl Laumets.

Veider on see inimese mõtlemine. Sakslased läksid Baltikumist alles umbes 100 aastat tagasi ja täna vaatame neile kaastundega järele. Kui see ei ole Stockholmi sündroom, siis mis see on...

Kristjan Suitsu kujunduse ja lavastaja Laumetsa koostöös on loodud liikumine, mida eesti teatris varem tehtud pole. Ainuüksi seda tasub vaatama minna.

5. "Mefisto", Eesti Draamateater. Klaus Manni romaani põhjal (või István Szabó filmi põhjal). Dramatiseeris ja lavastas Kertu Moppel.

"Mefistot" olen 5 korda vaadanud ja aasta 2022 alguses on veel 2 korda planeeritud. See lavastus oli ka Drakadeemias viimati läbitud kursuse aluseks. Mida veel öelda? Minge vaadake. Ma pole varem näinud, et üks näitleja (Juhan Ulfsak) võtab kell 19.00 etendusel otsast ja tõmbab selle läbi õhtu endaga kaasa, kes kelgul, see kelgul, kes maha jäi, see ka kelgule. Tugev hoiatusdraama on.

6. "Ninasarvik", Eesti Noorsooteater. Autor Eugène Ionescu, lavastaja Sander Pukk.

Ühel päeval on linnas ninasarvik. Ta ei tulnu dsinna, ta ei saabunud sinna, ta on seal. Inimesed imestavad ja arutavad ja kardavad ja siis algab moondumine. Tuleb tuttav?

Imetlen alati Noorsooteatri näitlejate mängu. Nukulaval mängival näitlejal on rohkelt vahendeid keha, hääle, miimika, tunnete kasutamiseks. Ülirikkalik ansambel on neil.

Edasi juhuslikus järjekorras

"Baskerville´ide koer", Karlova teater. Arthur Conan Doyle´i järgi dramatiseerinud Mihkel Seeder, lavastaja Peep Maasik.

See lavastus oli 2021 üllataja ja jäi tegelikult esimesena aasta tippude hulgast välja. Baskerville`ide lugu on Lenfilmi filmiga paljudele pähe kulunud. Meie poole jookseb helkiva näoga tontlik koer ja hirmutab inimesi. Tegelikkuses ei jooksnud Karlova õdusas majas meie poole keegi, aga õudne oli ikka. Ülihea kokkumänguga näitlejateseltskond lausa lustis mängida. Üllataja oli Veiko Täär. Ta on parimas mänguvormis ja tema segaduses ning kohmakas dr Watson oli ühteaegu naljakas ja võluv.

Soovitan vaadata.

"Suur Siberimaa", Eesti Draamateater. Autor Jaan Undusk, lavastas Hendrik Toompere.

Ootasin rohkemat, ikkagi meie suur Kross. Lavastus on välja tulnud Jaan Krossi 100. sünniaastapäevaks ja räägib tema Siberi-aastatest. Tegemist on siiski kunstnikumõttega ja ei ole üks-ühele elulugu. Kas Kross tegelikult Alma Vaarmanniga koos elas, pole ju teada. Üllatasid aga Brita Soll ja Jüri Tiidus. Nad on kaua küpsenud ja annavad ning kannavad head maitset.

Võib vaadata.

"Lehman Brothers", Eesti Draamateater. Autor Stefano Massini, lavastas Hendrik Toompere jr. 

Lehman panga krahh 2008. aastal ja sellest vallandunud majanduskriis on meile rohkem tuntud, kui panga loomislugu. Draamateatri laval jutustatakse meile ühe suurima majandusime elulugu. Humoorikalt jutustatakse, koos elava muusikaga.

Meelelahutuseks sobiv.

NB! Ärge minge mitte mingil juhul seda lavastust 2. rõdule vaatama. Te kuulete ja näete sealt nii halvasti, et emotsioon jääb neljandiku peale. Miks Draamateater üldse sellist haltuurat teeb, et 2. rõdu sellele lavastusele müüb, on piletitulu. Vaataja ei võida sealt paari sentigi.

"Marie Roget mõistatus", Kellerteater. Autorid Edgar Allan Poe ja Vahur Keller, lavastaja Vahur Keller. Ma ei mäleta sellest lavastusest rohkem, kui et Meelis Kubo tegi hea rolli.

Peetakse seda aga heaks, seepärast soovitan.

"Kui sa tuled, too mul lilli", Ugala (vaatasin külalisetendust Eesti Noorsooteatris). Autorid ja lavastajad Liis Aedma ja Laura Kalle.

Näidend on kirjutatud lähisuhtevägivalla ohvritega ja nendega töötavate spetsialistidega tehtud intervjuude alusel.

Armastus või selle surrogaat teeb vahel haiget. Kuidas me ometi neid märke, et valu tuleb, ette ei oska näha? Ei oska jah. See on inimlik. Kui aga haiget teeb inimene, kes peaks olema lähim, lähim ja veel lähim? Kuidas sealt enam-vähem tervena välja tulla? Õiget vastust polegi.

Soovitan väga.

"Südamete murdumise maja",  Salme teater (mängiti Lennusadama kail). Autor George Bernhard Shaw, dramatiseeris ja lavastas Kadri Levand. 

Siin oli kaks huvitavat osatäitmist.  Lavastamist peab aga õppima, niisama välja ei tule.

Kui olete suveõhtul Lennusadama kail, päike soojendab ja meri mühiseb, laevaviledki huiguvad, siis võite ikka end kott-tooli külili visata ja vaadata.

"Naine Salamandri tähtkujust",  Jäneda Pullitalliteater. Autor Kristiina Jalasto, lavastas Madis Kalmet.

"Läbi kõigi elude otsin ma sind", R.A.A.M.  Tõstamaa mõisas. Autor ja lavastaja Damir Salimzianov.

Mõlemad lavastused on kunagise Jäneda mõisaproua Maria Zakrevskaja-Budbergist. Tema suhted Herbert Wellsiga, Maksim Gorkiga, vene revolutsiooniga, salakuulamisega, oma lastega, Budbergiga. Mõlemas lavastuses on kõik need komponendid rohkem või vähem koomilises võtmes. Kui peaksin ühte teisele eelistama, siis võtaksin Jäneda lavastuse, samas Tõstamaa mõis on imeline. 

Vaadata võib mõlemat.

"Von Baeri lõpetamata uurimus", Piibe teater Aruküla mõisas. Autor ja lavastaja Arlet Palmiste.

Baer: Räägi!

Jaan: Mida?

/.../

Baer: Midagi te seal talutaredes segi elajate ja inimestega ju ometi räägite.

Jaan: Eile õhtul ütles eit, et tule sööma. Ma siis läksin. Sel õhtul rohkem ei rääkinud.

Nii istuvad kaks vana meest mõisatoas ja üks püüab teisest sotti saada, teine esimesele elutarkust jagada, ikka nii tsimarukene, kuigi küsitakse palju.

Suurepärane Erik Ruusi ja Toomas Suumani duett. Mahlane ja nauditav. Kumb on talumees, kumb härra, seda saate näha, kui piibekad veel mängima peaksid.

Soovitan väga.

"Tson Lemberi uus elu", Nuutrum Eisma sadamakuuris. August Mälgu merejuttudest dramatiseerinud Sven Karja, lavastas Jaanus Nuutre.

Ühel päeval satub üksiku naise taluõuele purjus meremees. Perenaine toimetab ta tuppa, paneb magama. Mees jõurab majapidamises veel mitu päeva, joob, räuskab, trambib, naabrinainegi käib teda võrgutamas. 

Lavastus ei olnud halb ja Siret Tuula jäi mulle juba "Kuidas Anija mehed Tallinnas käisid" lavastusest meelde. Sellegipoolest. Ma tahaksin näidendi põhiteemat uskuda, kuid Eismal see ei õnnestunud. Kuidas on võimalik, et naine laseb endast poole suuremal joodikul majapidamises märatseda? Müra ja karjumist läks minu jaoks paljuks. 

Sellegipoolest, meie oma algupärand ja soovitan ikka.

"Rogožin", Tallinna Linnateater. Autorid Fjodor Dostojevski ja Elise Metsanurk, lavastasid Andreas Aadel ja Markus Helmut Ilves.

Dostojevski romaan "Idioot" on  vürst Mõškini, tema ara armastuse ja tema kui inimese hääbumise lugu. Saatanlik Rogožin aga hävitab naudinguga elusid. Linnateatri lavastus on Rogožini lugu. Tema kannatab oma allakäigus ja kaastunnet ei ärata.

Lavastuse teeb nauditavaks Kristjan Suitsu lavakujundus, kus mateeriaks on mustad köied. Tallinna Linnateater on tuntud vene autorite sügava tõlgendajana. Noortel näitlejatel läheb veel natukene aega, et selleni jõuda. Miks nii ütlen? Kontrast hakkab välja paistma siis, kui Peeter Tammearu lavale astub. Tema lühikeste episoodidega astub ka Dostojevski lavale.

Lavastust mängiti Toom-Kooli majas ja kuna see läks renoveerimisele, on lavastus mägukavast maas. Loodetavasti tuleb see kusagil mujal uuesti lavale. 

Soovitan.

"Palusalu",  Piibe teater Voose Päikesekodus. Autor Arlet Palmiste ja lavastaja Jaanus Nuutre.

Eismal räusanud Mihkel Tikerpalu Tson on asendunud tasakaaluka Palusalu Tikerpaluga. Lava-Kristjan astub rahulikult läbi oma elu, kui tema ümber keevad ajalugu, režiim ja naisedki. Hea leid on Heidi Pähn.

21. detsembril 2021 anti Mihkel Tikerpalule Kristjan Palusalu rolli eest Kristi ja Siim Kallase stipendium.

Lavastust mängitakse ka aastal 2022.

Soovitan.

"Üksikud heledad laigud", Teatriühendus Oma Lava Ants Laikmaa majamuuseumi õuel. Autor ja lavastaja Erki Aule.

Ants Laikmaa jäi ellu, oli elu lõpuni produktiivne. Etendusele Kadarpiku külla tasub juba sõita kas või imelise maja pärast. Laikmaa maja on ainulaadne, seestpoolt üllatavalt väike ja pime aga hubane ja kodune. Kui keegi Indrek Ojari (Laikmaa) kaherealisele pintsakule veel puuduva nööbi ka oleks etenduse vaheajal tagasi õmmelnud...

Soovitan.

"Niskamäe naised", Vanemuise teater. Autor Hella Wuolijoki, dramatiseeris ja lavastas Tiit Palu. 

Endla lavastus "Niskamäe noorperenaine" ja kuuldemäng "Niskamäe naised" jäid mulle noorena meelde. Armastuslood avaldavad ikka noorele inimesele mõju, kuid neis Wuolijoe lugudes oli midagi veel. Täna saaksin sellest aru kui feminismist, tookord oli see aga naiste ja naiste jõu lugu. Imetlesin nii väga noorte naiste jaksu oma õnne eest seista ja ei saanud aru, miks nad teiselt poolt ometi oma meestele halvad teod lõpmatuseni andeks andsid. 

Vanemuise "Niskamäe naistes"mängib Külliki Saldre vanaperenaist ("Niskamäe noorperenaise" noorperenaine), kes on oma armastuse ja pettumuse hinnaga talu jätkanud, sellele väärtust lisanud ja on püüdnud ka oma pojale jõuka naise osta, et talu majanduslikult ikka õitseks. Ostetud elus ei ole aga keegi õnnelik. Vanaperenaine ise ka mitte. 

Külliki Saldre silmad nõeluvad läbi poja õnnetu abielu ja ei suuda seda kokku õmmelda. Antti (Priit Strandberg) kohtab teist ja nii jääbki. Ka minia (Ragne Pekarev) nagu püüaks meest kinni hoida, kuid kuna tunded puuduvad, loobub üsna kergesti. Ilona (Maarja-Johanna Mägi) haarab oma õnnest  ja hoiab seda.

Külliki Saldre teeb Vanemuise laval elu rolli. Ilus ja kurb, helde käega ja karm, õnnetu ja õnnestav. Priit Strandberg on natuke liiga siledaks mängitud, et maapoiss olla. Teise vaatuse linnastseenis on ta palju usutavam. Ragne Pekarev on rohkem filmi-ja seriaalinäitleja mõjub laval võõrana. Niskamäe lugudesse on kirg sisse kirjutatud, kuid Vanemuise laval ei tule see välja ka armastajapaari vahel. Armastusest räägitakse, kuid näha ei ole. Võib-olla on see taotluslik. Põhjamaine materjal ikkagi.Põhjamaise mõnuga juuakse aga kohvi. Kohvijoomine sobib kõigeks: ajaviiteks, külaliste kostitamiseks, lepituse ja raskete kõneluste juurde. Kõige taustaks on Lilja Blumenfeldi hall-valge-must lavakujundus, valgus on valge, näod on valged, seinad laed juustuna auke täis. Monokroomne elu, millest noored välja tahavad. Kahjutunne valdab, kui Ilona kord taas Niskamäele tuuakse, et temast seal saaks vanaperenaine, kes tõde ja armu jagab.

Endla lavastus "Niskamäe noorperenaine" ja kuuldemäng "Niskamäe naised" on ERR arhiivis saadaval.

Soovitan neid kõiki väga.

"Rahvavaenlane", Eesti Draamateater. Autor Henrik Ibsen, lavastas Kertu Moppel. 

Poliitika. Moraalne või mitte.Pigem mitte. 

Anne Türnpu kuulub selle aasta üllatajate hulka. Ugri ja muude folkloorilugude kirjutaja ja lavastaja Draamateatri lavastuses äreva, ebamoraalsena... Kuid on Ibsengi ammu folklooriks saanud.

Kahjuks on lavastus mängukavast läinud.

"Abel Sanzches, ühe kire lugu", Tallinna Linnateater. Autorid Miguel de Unamuno ja Roos Lisette Parmas (EMTA lavakunstikooli tudeng), lavastas Margaret Sarv (EMTA lavakunstikooli tudeng). Lavastajat juhendas Anu Lamp, dramaturgi Priit Põldma.

Poisile meeldis tüdruk, tüdrukule meeldis poiss...ja see teine poiss ka. Kain tappis Abeli, sest Jumal eelistas vereohvrit. Joaquin tapab Abelit märkamatult, tasakesi suretades. Suretub ise oma kurjuses, kuid ei suuda jätta, sest ilus Helena eelistas teist.

Margaret Sarv on loonud pingsa staatilise keskonna, kus on nii vaikne, et luige tiivaotsa löök vastu siledat vett katkestab pillikeele.

Soovitan väga.

"Mägede iluduskuninganna", Tammsaare teater (mängiti Von Glehni teatris). Autor Martin McDonagh, lavastas Allan Kress.

Olen sama lavastust Rakvere teatris "Leenane´i kaunitar" nime all varem näinud. Ema osas oli Ines Aru, tütar Ülle Lichtfeldt, esimene armastaja Velvo Väli ja postiljon Mait Joorits, lavastas tookord Üllar Saaremäe. Siiani on meeles need pisarad kurgus. See kõik on ju tõsi, inimesed käituvadki nii, sa lihtsalt ei saa armastust, sest su piinaja on üle kõigest.

10 aastat hiljem Tammsaare teatris on Galina Tikerpuu ema kius veelgi timmitum ja rafineeritum. Pliit on kuumem ja kusi haiseb jälgimalt. 

Soovitan väga. Soovitan kõike, kus Galina Tikerpuu kaasa teeb.

"Kajakas", Salme teater. Autor Anton Tšehhov, lavastas Alo Kõrve.

Harrastusteatri turvaline valik on võtta ja mängida kirjandusklassikat. Ükskõik, kas tuleb välja või tuleb hästi välja, on publik otsimas ammu teada tekste ja tegelasi. Kui sinna aga lisandub midagi seninägematut, lakkub publik mokki ja on aplausiga helde.

Salme teatri "Kajakal" on hulk parimat maitset. Oskuslikult kasutatud kingakarbisuurune mänguruum annab lavastusele mõnes mõttes nüganenliku maitse. Kuna ruumi peaaegu ei olegi, kasutatakse igat ruutsentimeetrit, kõrguste vahesid, käigud on läbimõeldud. Nii saavad misanstseenid sageli asendi või liigutuse, mis annavad tekstile mõneti multimeedilise tausta. Mõtlesin etenduse ajal, et kui lülitaksin praegu heli välja, kas saaksin aru, millest jutt. Küllap. Ruumi suurus paneb harrastusnäitlejaile ka ülesande, mida ka kutselistel pole alati lihtne kanda. Publikuga nägu näo vastas ei saa valetada, iga võlts huuletukse või sõrnenips on alasti. Salmekate seas on hulk peene teksti-ja kohatajuga näitlejaid. Hea meelega jälgin nende tegemisi edaspidi ka.

Soovitan.

"Leskede kadunud maailm", Ugala. Andrus Kasemaa romaani dramatiseeris Priit Põldmaa, lavastas Ringo Ramul.

Meie oma algupärandit vaadates taban end vahel mõttelt, et autor ju kusagilt oma aine leiab, järelikult on tema tegelaste elud kusagil päriselt olemas. Kui palju on ikka veel me omal maal avastamata maailmu ja kõigeni kunagi ei jõuagi. Istud siis saalis ja mõtled, et kas tõesti või, et kas tõesti on ka sellised elud olemas.

Kasemaa Poiss läheb kõigetagusesse külla tööle, et tüdruku abordiks raha teenida. On usutav? Ei ole. Leskede küla aga elab elu, millest võiks paljud meist jutustada. Pealtnäha. Miks Poiss tegelikult kutsuti ja miks inimesed enda lahkumist peatseks pidades tahavad elamata elu lahendada, on nii intiimne, et seda lavastust tahaks saalis üksi vaadata.

Suurepärane naisansabel: Vilma Luik, Kaie Mihkelson, Garmen Tabor, Luule Komissarov, Terje Pennie on selle aasta parim trupimäng.

Soovitan väga.

"Sõprusest. Armastusest. Hullumeelsusest.", Ugala. Nikolai Gogoli lood on dramatiseerinud Ott Kilust, lavastas Kaili Viidas.

Mängitakse Gogoli kolme lugu, igas vaatuses oma: 1. vaatus "Kuidas Ivan Ivanovitš läks tülli Ivan Nikiforovitšiga", 2. vaatus "Nevski prospekt", 3. vaatus "Hullumeelse päevik".

Kõik kolm vaatust on kunstiliselt erinevad. Pазмах´iga lärmakas tüli, peeglitega vehkiv Nevski prospekt ja soolo vaimuhaiglast. 

Sel etendusel kogesin, kuidas heli õhus liigub. Istusin esimeses reas, käed koti peal. Margus Tabor seisis lava äärel ja möirgas. Tundsin seda sõrmedes. Kas andis puust põrand vibratsiooni edasi või koti materjal resoneeris, ei oska öelda, kuid hämmastama panev kogemus ikkagi.

Lavastust aga võib vaadata.

"Suvitusromaan", Rakvere teater. Autor Indrek Hargla, lavastas Aare Toikka.

Olen "Suvitusromaani" teksti podcastist Tumedad Tunnid varem kuulnud ja seal oli see tõepoolest hea. 

Lavastus läheb kenasti käima, on paar ja antipaar, on lugu ja hakkab juhtuma, aga ei usu. Kirg on pealiskaudne. Vihkamine on küll tuntav ja see ongi lavastuse tugevaim osa. Tarvo Sõmer teeb lavastuse vaadatavaks mängides jälki, juhmi, vägivaldset jõmmi. Suure kogu ja vaikse sõnaga mees on ähvardav ja ainult tema eemalt nägeminegi ennustab halba. Siis aga saabub lavastuse finaal, kus kõik kõiki ära tapavad ja on piinlik. "Kallis, ma tulen sinu juurde!" ja püstol meelekohta... Lavastus jätab tükati mulje, nagu oleks sellega kiire olnud. Pandeemia aeg, võib-olla oligi.

2021 ainus "ei soovita".

"Professor sai värske õhu mürgituse", Vana Baskini teater. Mängufilimi "Mehed ei nuta" alusel dramatiseeris ja lavastas Gerda Kordemets.

Kuna olin mitmelt poolt vaatamishoiatusi saanud, läks huvi nii suureks, et tuli ikka ise vaatama minna. Kogemus oli nii ja naa. 

Sulev Nõmmiku film "Mehed ei nuta" oli sketšideks jaotatud ja sinna vahele põimitud Sulev Nõmmiku tegemisi ja filmi valmimist. Siit läkski asi käest. Kui oleks ainult film lavale toodud, oleks enamus hästi, kuid filmiprofessori-reaalsulevi edasi-tagasi siplemine ei andnud midagi juurde, vaid tekitas nõutust. Tagatipuks ilmus laperdades Helle (noor arst filmist), liblikatiivad seljas. Esitipuks tulid etenduse alguses näitlejad lavale, mustad plastikmaskid peas, silmaaugud sees. Hakkasid "Musta kassi jenkat" laulma. Ahhaa, need on siis kassimaskid, jajah, kõrvad on ju küljes. Kuidas see lavastusega seotud oli? Äkki oli ajastu õhustiku loomiseks?

Hea küll, häid pooli oli ka. Parodeerijad oli head. Indrek Taalmaa Ants Lauterina: "Tähtis on leida paat!" oli muhedam, kui filmitegelane. Inga Lunget nägin laval vist esimest korda ja üllatusin meeldivalt. Kalle Sepp oli Voldemar Kuslapina ilus ja võrgutav ning usun, et Kuslap isegi jääks selle osatäitmisega rahule. Marika Korolevi osatäitmise rikkus ära mass, mis oli tema kleidi alla pandud. Ta pidi mängis Lia Laatsi, kuid kindlasti ei kandud lugupeetud näitleja filmis papist kasti kleidi all. Ivo Reinok on kahjuks vähekasutud karakternäitleja. Tema roll Ervin Abelina ei ole paroodia, selles on isikupära ja Abelit korraga.

Võib vaadata.

"Kuningas sureb", Theatrum. Autor Eugène Ionescu, lavastaja Maria Peterson.

Minu jaoks oli see esimene Ionesco kogemus ja saagu sellest traditsioon. Maitsekas ja intelligentne absurd.

Kui valitsed kõiki ja kõike, kui lood, õigemini käsid luua ja hävitad, oled ikkagi vaid  paljasjalgne aluspesus surija. Sünnist saati.

Soovitan väga.

"Jõgi", Endla. Autor Jezz Butterworth, lavastas Taago Tubin.

On mees ja on naine. On kalapüük. Kogu elu on sel õhtul kalapüük. Mees on jõhker ja naine lahkuv. Nii on alati olnud. Kogu lavastusest aimub ohtu, õhus on krimnaalse seose hõng. Kala saab kindlasti surma.

Soovitan väga.

Ooperid ja ballett:

"Tšaikovski Meistriteosed", Estonia. G. Balanchine'i Ja M. Murdmaa Lühiballetid.

"Tsaari mõrsja", Estonia. Muusika autor Nikolai Rimski-Korsakov, lavastas Juri Aleksandrov.

"Reigi õpetaja", Vanemuine. Eduard Tubina ooper, lavastas Roman Baskin.

"Romeo ja Julia", Estonia. Charles Counoud´ooper, lavastas Stephen Barlow.

Soovitan väga kõiki. "Reigi õpetaja" on mängukavast maas.

Filmid ja multifilmid: "Öölapsed", "Düün", "Vee peal", "Kratt", "Tom ja Jerry", "Keha võitlus", "Eesti matus", "Jahihooaeg".

"Kratti" ja "Vee peal" soovitan väga.

Näitused: Ilja Repini näitus Helsingis Ateneumis ja "Kimono. Jaapani ilu puudutus" koos kuraatorituuriga Adamson-Ericu muuseumis.

Ma mängin, sa mängid, ta mängib...

 

Ära mängi toiduga! Sa ainult mängid minuga! Töö ei ole mäng! 

Ära mängi, sa mängid, ei ole mäng. Nii saab mängust millegi karmi ja kurnava vastand. Mäng on midagi kerget, õhulist, magusat, meeldivat, midagi, mis pole tõene või ei vasta heale toonile. Äkki mängides me hoopis jäljendame midagi, katsetame midagi, püüame teisi mängijaid võita.

Aga kui tööks ongi mängimine?

Näitekirjanik kirjutab näidendi lootuses, et seda mängitakse, dramaturg kirjutab materjali mängimiseks, näitleja mängib, lavastaja suunab näitleja mängu, valgustaja valgustab mängu, publik vaatab mängu: “Ta mängis hästi”, “Ta mängis täna kehvasti”.

Publik tuleb teatrisse kui teadmatusse. Hoone on tuttav, kohvik ja saal samuti, neid treppe mööda on varemgi astutud, käsipuugi siledaks nühitud, kuid veel ei teata. Mängitakse ju ikka talle, aga äkki ka temaga, aga äkki saab ka temast mängija. Kogenud vaataja oskab ka juba ennustada ja sageli otsustab materjali väga tundmata, kas lavastus meeldib või mitte. Muidugi on vahel loetud arvustusi, kuulatud sõprade arvamusi, kuid leht on puhas, sest mida mäng sel õhtul vaatajaga teeb, on alati teadmata. “Muidugi mängige ikka nii, et mulle meeldiks.”

Ega´s midagi. Istume ja vaatame, mis saab. Kas meid võetakse mängu? Kas mäng on rõõmus või tõsine või kuri? Hiirega mängiv kass on rõõmus, hiir…

Saalis on üldjuhul kaks ruumi, mänguruum lava ja publikuruum, see istmetega. Lava kuulub näitlejale, see on tema mänguplats. Näitlejal on teatris mängueesõigus, kirjutab Luule Epner*. Publiku eesõigus on jälgida. Tunneteõigus on ühisosa.

Näitleja mängib rolli, mängib samal ajal publikuga. Hoiab teda kui lelu, õrnas kaisutuses, vankrisse pannes ja äiutades, ööseks embusse võttes, hammastega haarates ja raevukalt raputades, kiskudes ninanööbi näost, saba tagant ning temast poroloonitükke rebides. Publik mängib oma kohaloluga vastu. Ollakse teineteise haardes. Publik võib ka mängu eest põgeneda (“Kuule, istume esimesest reast kaugemale, muidu nad istuvad meile äkki sülle”). Ta elab mängu läbi, tajub selle reaalsuseks, mängib oma peas, oma unenägudes edasi. Kirjeldab mängu lähedastele, rääkides enda kogemusest sel õhtul, mil mängija temaga mängis. Nii võib mäng olla koostöö, ühestundmine, kokkulepe, muutusteotsimine. Võitma-kaotama ei pea, kõik, mis on hästi, on lubatud, ka halvasti on lubatud. Nii sulavad etenduse alates ruumid üheks. Mänguruumiks muidugi. Täna juuakse kirsiaias koos teed ja peetakse aru, kas Lopahhin on jätis või päästja, eile ahastati koos Ekdaliga, surnud laps kätel, homme ei saa me aru, kuidas natsid “Mefistos” võimule said. 

Eesti Draamateatri “Mefistos” mängivad laval näitlejad näitlejaid, kes mängivad laval näitlejaid. See peegelkamber annab näitlejaile kolmekordse mänguvõimaluse. Haruldased hetked, kus nii on laval ühteaegu ühe näitleja kolm tegelast, on laval võimalus samaaegselt kolme materjali mängida. Kes on neist kolmest näitlejaist tugevaim, sümpaatseim, jääb publiku otsustada. “Mefisto” trupp on mänguoskuslik ja nii on publik pisut segaduses, kas on see komöödia või ohudraama. Mõlemaid versioone on kosta olnud. 

Mäng on nakkav, püsiv, see ei pruugi etenduse lõppedes otsa saada. Publik on pärast etendust nakatunud, temas on muutus. Emotsioonimuutus on. Külmaks ei ole Draamateatri “Mefisto” materjal ja mäng kedagi jätnud. Inimesed võivad olla rõõmsad, kurvad, śokeeritud, pahased, eufoorilised. Diskussioon jätkub trolliski, kui endine vaataja tagasi oma turvapaika sõidab, kus mängueesõigus on temal ja toimetab omi toimetusi. Näitleja tuleb järgmisel õhtul taas tööle mängima.

Mõtlen, et “Mefisto” on poliitiline teater, poliitika mängimine. 1990ndatel ütles keegi, et poliitika on teater, on mäng. “Ärge solkige kauneid kunste!”, ütles kadunud Jüri Krjukov selle peale.

* Epner, Luule 1992 Draamateooria probleeme. Tartu. Tartu Ülikool 

https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/3725/draama1.pdf?sequence=1&isAllowed=y

Päisepilt pixabay.com