Tuesday 28 December 2021

Ma mängin, sa mängid, ta mängib...

 


Ära mängi toiduga! Sa ainult mängid minuga! Töö ei ole mäng! 

Ära mängi, sa mängid, ei ole mäng. Nii saab mängust millegi karmi ja kurnava vastand. Mäng on midagi kerget, õhulist, magusat, meeldivat, midagi, mis pole tõene või ei vasta heale toonile. Äkki mängides me hoopis jäljendame midagi, katsetame midagi, püüame teisi mängijaid võita.

Aga kui tööks ongi mängimine?

Näitekirjanik kirjutab näidendi lootuses, et seda mängitakse, dramaturg kirjutab materjali mängimiseks, näitleja mängib, lavastaja suunab näitleja mängu, valgustaja valgustab mängu, publik vaatab mängu: “Ta mängis hästi”, “Ta mängis täna kehvasti”.

Publik tuleb teatrisse kui teadmatusse. Hoone on tuttav, kohvik ja saal samuti, neid treppe mööda on varemgi astutud, käsipuugi siledaks nühitud, kuid veel ei teata. Mängitakse ju ikka talle, aga äkki ka temaga, aga äkki saab ka temast mängija. Kogenud vaataja oskab ka juba ennustada ja sageli otsustab materjali väga tundmata, kas lavastus meeldib või mitte. Muidugi on vahel loetud arvustusi, kuulatud sõprade arvamusi, kuid leht on puhas, sest mida mäng sel õhtul vaatajaga teeb, on alati teadmata. “Muidugi mängige ikka nii, et mulle meeldiks.”

Ega´s midagi. Istume ja vaatame, mis saab. Kas meid võetakse mängu? Kas mäng on rõõmus või tõsine või kuri? Hiirega mängiv kass on rõõmus, hiir…

Saalis on üldjuhul kaks ruumi, mänguruum lava ja publikuruum, see istmetega. Lava kuulub näitlejale, see on tema mänguplats. Näitlejal on teatris mängueesõigus, kirjutab Luule Epner*. Publiku eesõigus on jälgida. Tunneteõigus on ühisosa.

Näitleja mängib rolli, mängib samal ajal publikuga. Hoiab teda kui lelu, õrnas kaisutuses, vankrisse pannes ja äiutades, ööseks embusse võttes, hammastega haarates ja raevukalt raputades, kiskudes ninanööbi näost, saba tagant ning temast poroloonitükke rebides. Publik mängib oma kohaloluga vastu. Ollakse teineteise haardes. Publik võib ka mängu eest põgeneda (“Kuule, istume esimesest reast kaugemale, muidu nad istuvad meile äkki sülle”). Ta elab mängu läbi, tajub selle reaalsuseks, mängib oma peas, oma unenägudes edasi. Kirjeldab mängu lähedastele, rääkides enda kogemusest sel õhtul, mil mängija temaga mängis. Nii võib mäng olla koostöö, ühestundmine, kokkulepe, muutusteotsimine. Võitma-kaotama ei pea, kõik, mis on hästi, on lubatud, ka halvasti on lubatud. Nii sulavad etenduse alates ruumid üheks. Mänguruumiks muidugi. Täna juuakse kirsiaias koos teed ja peetakse aru, kas Lopahhin on jätis või päästja, eile ahastati koos Ekdaliga, surnud laps kätel, homme ei saa me aru, kuidas natsid “Mefistos” võimule said. 

Eesti Draamateatri “Mefistos” mängivad laval näitlejad näitlejaid, kes mängivad laval näitlejaid. See peegelkamber annab näitlejaile kolmekordse mänguvõimaluse. Haruldased hetked, kus nii on laval ühteaegu ühe näitleja kolm tegelast, on laval võimalus samaaegselt kolme materjali mängida. Kes on neist kolmest näitlejaist tugevaim, sümpaatseim, jääb publiku otsustada. “Mefisto” trupp on mänguoskuslik ja nii on publik pisut segaduses, kas on see komöödia või ohudraama. Mõlemaid versioone on kosta olnud. 

Mäng on nakkav, püsiv, see ei pruugi etenduse lõppedes otsa saada. Publik on pärast etendust nakatunud, temas on muutus. Emotsioonimuutus on. Külmaks ei ole Draamateatri “Mefisto” materjal ja mäng kedagi jätnud. Inimesed võivad olla rõõmsad, kurvad, śokeeritud, pahased, eufoorilised. Diskussioon jätkub trolliski, kui endine vaataja tagasi oma turvapaika sõidab, kus mängueesõigus on temal ja toimetab omi toimetusi. Näitleja tuleb järgmisel õhtul taas tööle mängima.

Mõtlen, et “Mefisto” on poliitiline teater, poliitika mängimine. 1990ndatel ütles keegi, et poliitika on teater, on mäng. “Ärge solkige kauneid kunste!”, ütles kadunud Jüri Krjukov selle peale.


* Epner, Luule 1992 Draamateooria probleeme. Tartu. Tartu Ülikool 

https://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/3725/draama1.pdf?sequence=1&isAllowed=y

Päisepilt pixabay.com

No comments:

Post a Comment