Soovitan väga Eesti mängifilmi „Must alpinist“.
Kusagil tuli vastu plakat Priit Piusi sinise näoga, mille taustal seisab keskealine miilitsavormis mees. Pius on minu meelest ekraanigeeniline, kuid kuna mul igasugune nõukogude nostalgia puudub, viskasin plakati peast. Pealegi oletasin, nagu paljud, et tegemist on Dtjatlovi kuru kohaliku versiooniga.
PÖFFiga seoses puutus filmi lugu mulle aga näppu.
Klassikaliselt on kuidagi nii, et kui sulle jutustatakse letaalse sündmusega lugu, siis sisaldab see moraali. Pahad saavad karistatud või on vähemalt selge, kes bandiit, kes partisan.
Selles filmis pahasid nagu polegi. Häid ka mitte. On noorte inimeste ettevõtmine, on ajale jalgu jäänud riigikorra lootusetuses elav ametnik, kes oma luhta elatud elu kiusuga mahendab, on religiooni ja kaasaja vahel elav Burjaadi küla. Kõik elavad oma ajaloohetkes omade tõdede järgi.
Mägimatka edenedes sugeneb noorte vahele pinge – otsige naist – eks ole. Grupi juht teeb vale otsuse ja kaob grupi silmist. Pärast tulutuid otsinguid pöörduvad noored lähimasse külla ja algab nõukogude õudus. Ellujäämisinstinkt varjutab sõpruse ja kohati inimlikkusegi. Suure osa filmi atmosfäärist loob burjaadi küla, kus elu on ülikarm. Ülikarm vähemalt soojalt kinoistmelt vaadates. Kui palju on filmis tõde, kui palju müstikat, kui palju fiktsioone, teavad asjaosalised paremini. Pinget ja õudustki jagub nii, et teie, Tarantino, teie-teie, jah, õppige
„Musta alpinisti“ aluseks on 1989-ndal aastal aset leidnud tõsielusündmused ja filmitud on selles samas külas, kus need aset leidsid. Filmi lõpus räägitakse ka pisut sellest, mis on neist, praeguseks 40+ inimestest, edasi saanud. Ühe filmitegelase prototüüp ei nõustunud endast rääkima.
Ahjaa, mulle tuli filmi vaatamise ajal meelde Alar Siku jutt, et hõredamas õhus lähevadki inimsuhted käest. Organism üritab keskkonnaga kohaneda ja hapnikunäljas aju takistab ratsionaalselt tegutsemast ja mõistlikult suhtlemast. Ma ei oska muidugi hinnata, kas tegevuse toimumiskoht üldse oli nii kõrgel, et sellised mured oleksid võinud tekkida, kuid kui tahta pisut analüüsida, siis võiks sellele võimalusele mõelda.
Soovitan väga Kosmose kino Tallinnas. Olin selle kino helitugevuse kohta õuduslugusid kuulnud ja seni seal kaarega mööda käinud. Kas nad on asja parandanud või mis, aga kino on ülimõnus ja -mugav. Parim kinomaja Eestis.
detsember 2015
No comments:
Post a Comment